See lause käib tavaliselt teistpidi, kuid suhte õppetunde kirjeldades sobib seda öelda ka nii.
Suhte alguses on kerge olla õnnelik, kõik tundub super, inimene kõrval tundub ideaalne ja süda puperdab sees viisil, mis tekitab tunde, et kõik jääb nii igaveseks. Armumine on seotud idealismiga, mistõttu on loomulik, et suhet alustades soovime näha partneris parimat ja lükkame enda silmis kõrvale kõik, mis sellega kokku ei käi. See aga, kas suhe ka kestma jääb, sõltub armumisfaasi järgsest ajast. Kui partnerist saab päris inimene, mitte roosade prillide taga olev unelm.
Perfektsionismi püüd võib olla äärmiselt laastav. See on kollektiivne uskumus, mis lõhub inimesi, kuid mis ometigi juhib maailma – soov olla perfektne. See on miski, mis on meile sisse õpetatud, kasvatusega kaasa antud ja meie seatud standardite peamine soovitud tulemus. Perfektsus on imeline utoopiline punkt, mille kaudu enamik meist end defineerib ning arvestades, et see, kuidas kohtleme iseend, on võrdeline sellega kuidas kohtleme teisi, siis defineerime ka oma kaaslast läbi sama uskumuse.
Roosade prillide faasis on kaaslane justkui perfektne, mistõttu langus ehk arusaam, et ta seda pole, võib kaasa tuua korraliku kriisi. Kriis väljendub eri inimestel erinevalt: kas tülidena või lihtsalt huvi kaotusena. Sellepärast vahetatakse suhteid kiiresti ja kergekäeliselt – otsitakse taga perfektust, mida suhte alguses tunti ja mida elu armastuse pähe endale kokku valetati.
Lihtne on armastada headel aegadel, lihtne on olla suuremeelne ja arusaav partner, kui kõik on hästi ja keegi pole proovile pannud sinu uskumusi ega kahtluse alla seadnud seda, mida arvasid olevat ideaalne. Küll aga unustatakse armutuhinas, et suhe pole ainult meie – suhtes on ja jääb alatiseks olema kaks eraldiseisvat isiksust – erineva mineviku, erinevate probleemide ja erinevate väljakutsetega. Samuti on kaaslases olemas külgi, mida kohe näha pole ning mis tihtilugu ei puutugi otseselt suhtesse. Kui perfektsuse unelm mingil hetkel paratamatult puruneb, siis pühendumata teise inimese päris loomusesse, antakse vaba voli pettumusele, nähakse ainult enda haavumist ega proovitagi mõista teist poolt. Suhe lõhutakse, uskudes, et päris armastus peaks olema perfektne. Nii aga jäävadki suhted lühikeseks ja lõpud samasugusteks.
Igaühel on oma negatiivne osa, mingid nõrkused, mingid olukorrad, mis nendega kaasnevad, kuid samamoodi on kõigil positiivne osa, see, mida nad toovad suhtesse ja mis on nende trump. Negatiivset aktsepteerimata ei saa positiivset. Kui soovida osa saada ainult positiivsest, siis see pole armastus, see on mugavus. Kui öelda, et ma olin hea partner senikaua, kuni kõik oli hästi, siis võiks samahästi öelda, et tegelikult mingit armastust polnudki. Partneril peab lubama õppida ja olla vigadega inimene, võtmata iga tegu isiklikult ning näha, et ka partner on inimene omal teekonnal ja tal, nagu meil kõigil, on veel palju õppida. Pole head ilma halvata.
Loomulikult ma ei vabanda välja julmalt kuritarvitatud usaldust ega inimesi, kes oma vastutustundetust mugavalt vigade sildi taha peidavad. Kui vigadest ei õpita, nende eest ei vastutata, vabandamisest rääkimata, siis see pole koht kuhu tuua selgitust, et me kõik oleme vaid inimesed.
Kui aga inimene õpib, vajadusel vabandab ja võimalusel oma viga heastab, siis pole tal enamat võimalik teha. Tõelist armastust tuntakse inimese olemuse vastu ja see annab võime näha raskes olukorras näha nii käitumist kui ka õppivat inimest selle taga.
Keegi meist pole elamises meister ja väga suur osa meie elust toimub katse-eksituse meetodil. Seda arvesse võttes, kuidas on võimalik üldse vigu tegemata elada? Aus vastus on, et polegi. Nii saame me õppida ka seda, kuidas olla suhtes ja kuidas armastada, läbi selle, kuidas seda mitte teha. Loomulikult on asju, mida peaks teadma ka inimene, kellel pole kogemusi kuid tõelised teadmised tulevad ainult kogemustest ja nii saavad pikaealised suhted endale kirju aluse armumisest, tundmaõppmisest, väljakutsetest, probleemidest, mis on lahendatud ja vigadest, mis on andestatud ja millest lahti lastud. Kui küsida paaridelt, kes on olnud koos enam kui viis aastat, ei kuule kuskilt seda, et armastus on olnud üks lõputu mesinädal, kus rohi on alati roheline, taevas alati sinine ja hollywoodilik roosamanna pidevalt õhus.
Kui armastada inimest, siis on probleemid ajutised. Muul ajal on inimene kõrval täpselt see, kellesse armusid, keda tundma õppisid, kellega raskuseid läbisid ja kes kogu oma olemusega, nii positiivse kui negatiivse poolega, sinu südamesse endale kindla koha lõi.
