Elan Brooklyni linnaosas New Yorgis. Olen siin õppinud ja töötanud viimased kuusteist aastat, kuid alguse sai kõik kodumaalt. Kasvasin üles ühe puumaja väikeses pööningukorteris Raplamaal. Meil oli kaks tuba ja köök. Minu toas oli pisike ümmargune aken, kust tihti vaatlesin kõrgeid puulatvu. Koduõuel oli kriiksuv käsitsi pumbatav kaev ja üle tee piimapukk, millelt möödasõitvatele autodele lehvitamas käisin.
Kodu oli täis salapäraseid kohti, eriti huvitasid mind väikeste luukidega pliidilõõrid, kuhu vahel sosistasin salajutte. Olin kuulnud, et seal võivad elada nii rotid kui tuvid. Ja siis oli veel see pööningukapp – see oli täis mööblit, vanu raamatuid ja taarat. Kahetsen, et seda kunagi päris lõpuni ei uurinud – lood, mis seal peidus olid ja avastamist ootasid, on mu hinge kripeldama jäänud. Minu tööde eesmärk ongi luua pilte kui väikeseid aknaid, mis juhatavad vaataja enda salapärasesse maailma.
Puit- ja vineerplaadimaterjal, millele joonistan, on enamjaolt leitud mööblitegijate saepuruhunnikutest või ehitusaladelt. Igas tükis on ootamas lugu, mille on puusüü näol joonistanud päikesevalgus, jõulised sügistormid ja rohked kevadveed. Minu tehnika võtab osa looduse loost ja seob selle värvilise fantaasiamaailmaga.
“Hingele on hea tasakaal.
Isiklike huvide realiseerimise
asemel eelistan panustada
rahusse südames”
WWW.KRISTIANAPARN.COM
