Ostukorv

Category: Artikkel

  • Kevadine toitumine: roheline energia

    Kevadine toitumine: roheline energia

    TEKST MARIKA BLOSSFELDT
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS

    Looduses ärkab kevadel rohelus – paku sel ajal ka oma kehale palju rohelist. Lehtköögiviljade söömine tõstab tuju ja annab rikkalikult energiat. Seda tunned juba mõni minut pärast söömist. Roheline on kevade, uuenemise, lootuse ja südametšakra värv, seepärast ongi lehtköögiviljal niivõrd positiivne mõju.

    Pärast raskeid talviseid toite ihkab keha puhast ja värsket toitu ning tunneb rõõmu võimalusest vabaneda mürkidest, limast ja ainevahetuse jääkidest. Hiina meditsiinis pööratakse kevadel erilist tähelepanu maksale. Maks on keha peamine filtreerimise ja puhastumise organ ning seetõttu on kõige sobivam aeg keha puhastuse jaoks just kevadel. Puhastumiseks on eriti head kõik puhtalt kasvanud lehtköögiviljad: nad toetavad maksa- ja neerutalitlust, parandavad vereringet ja aitavad suurepäraselt verd puhastada.

    Kehtib lihtne reegel: mida mõrum taim, nagu ürt-allikkress, võilill, rukola või Hiina lehtnaeris, seda parem maksa toniseerija. Armusin lehtköögiviljadesse umbes 13 aastat tagasi ning minu köögis on nad endiselt tähtsal kohal. Pole olemas teist köögiviljagruppi, mis sisaldaks nii palju väärtuslikke toitaineid, annaks kehale sellise annuse energiat, hingele rõõmu loodusega üksolemisest ja vaimule tasakaalustatud ergutust.

    Pakatavad toitainetest 

    Lehtköögiviljad on köögiviljadest kõige toitainerikkamad, nad on tõelised supertoidud. Lehtköögiviljad sisaldavad:

    • palju mineraalaineid, nendest rauda (mida tumedam roheline, seda rohkem rauda), kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi, fosforit ja tsinki. Tänu mineraalaineterikkale olemusele on lehtköögiviljad aluselise toimega. Liiga happeline keskkond veres loob pinnase põletike, mineraalainetekaotuse ja luuhõrenemise tekkeks. Lehtköögiviljade söömine muudab vere aluselisemaks ning loob kehas tervenemiseks soodsa keskkonna.
    • palju vitamiine: rasvlahustuvaid A-, E- ja K- ning C-vitamiine ja foolhapet (B9-vitamiini). Rasvlahustuv A-vitamiin mängib tähtsat rolli seedetrakti tervise tagamisel. See vitamiin on võtmetegur hästitoimiva immuunsüsteemi kindlustamisel. E-vitamiin toetab samuti immuunsüsteemi, alandab kolesterooli ning vedeldab verd. K-vitamiin kaitseb südant, tugevdab luid ja tasakaalustab vere insuliinitaset. C-vitamiin on tugev antioksüdant, aitab kõrget vererõhku alandada, toetab naha tervist ning aitab rauda omastada. Foolhape aitab DNA-d sünteesida, kaitseb vähktõve (eriti kopsuvähi) eest ning aitab toota punaseid vereliblesid.
    • klorofülli ehk rohelist pigmenti, mis käivitab päikese abil hapniku tootmise protsessi. Lehti võib pidada taime kopsudeks, nii ei ole juhus, et lehtköögivilju süües toetame ka oma kopse – lehtköögiviljad aitavad meil lima kopsudest väljutada. Klorofüll soodustab aga ka soolestikus kasulike bakterite paljunemist ja takistab kahjulike bakterite levikut – rohelised lehtköögiviljad aitavad seega taastada ja tugevdada soolestiku mikrofloorat, mis omakorda on äärmiselt oluline toidu seedimiseks ja toitainete imendumiseks, immuunsüsteemi toetuseks ning tugeva tervise tagamiseks.
    • rikkalikult antioksüdante, mis kaitsevad meie keharakke enneaegse vananemise ja vähktõve eest.
    • karotinoide, mida leidub lisaks rohelistele ka kollastes ja oranžides köögiviljades ning mis kaitsevad meie silmanägemist ja hoiavad teatud vähktõbesid eemal.
    • palju kiudaineid, mis aitavad veresuhkrut tasakaalustada, toetavad südame tervist, panevad toidumassi hõlpsasti läbi soolestiku liikuma, kaitsevad põletikuliste protsesside eest soolestikus ning puhastavad jämesoolt.

    Aita oma kehal kevadel puhastuda

    Kevadisel ajal on hea tuua oma toidulauale looduses kasvavaid mõrusid rohelisi lehttaimi, nagu karulauk, võilillelehed, ürt-allikkress, aga ka rukolat, mitmesuguseid idusid ning maitsetaimi nagu basiilik ja petersell. Need on kõige paremad taimed lima väljutamiseks, samuti kinnise nina, külmetuste ja allergiate eemalhoidmiseks.

    Lisaks on soovitav puhastumise ajal vähendada piimatoodete tarbimist, sest need soodustavad lima teket. Kaalikad, redised, jaapani redis ja igat sorti sibulad ja laugud on head rasvapõletajad, mis aitavad talvisest kaitsekihist vabaneda. Kevadise maksapuhastuse ajal on kasulik vähendada ka liha, rasva ja soola tarbimist.

    Kevadpuhastust on soovitav teha vähemalt 5–8 päeva. Süües sel ajal kergeid ja puhtaid taimseid toite, anname seedetraktile ärateenitud puhkuse. Energia, mis muidu kuluks raskete toitude seedimisele, saab hakata nüüd puhastama ja tervendama rakke, kudesid ning organeid. Lihtne taimne dieet võimaldab lülituda puhastusrežiimile, mis annab rasvarakkudele leebe tõuke talletatud mürkide vabastamiseks.

    Välju puhastusest targalt

    Väga tähtis on puhastusest väljuda tasapisi – seedetrakt on ju olnud sisuliselt puhkusel. Seedehäirete vältimiseks lisa iga päev söögilauale vaid üks uus toidugrupp. Alustada võib köögiviljade ja gluteenivabade teraviljatoodete lisamisest, seejärel lisa üksteise järel kaunviljad, pähklid ja seemned, gluteeni sisaldavad teraviljad, hapendatud piimatooted, hapendamata piimatooted, muna ja kala ning linnu-, sea- ja veiseliha kõige viimasena. Selline süstemaatiline väljatulek annab ka hea võimaluse tuvastada toidud, mis tekitavad probleeme. Saad välja selgitada, milliste toitude vastu oled tundlik või allergiline ning millised toidud tekitavad raske või puhitustunde. Edaspidi saad teadlikult valida selliseid toite, mis tõstavad heaolu, ning vältida neid, mis teevad kahju.

    MILLISEID TAIMI VÕIB PIDADA ROHELISTEKS LEHTKÖÖGIVILJADEKS?

    • Eestis kasvavad metsikud taimed, nagu karulauk, võilillelehed, nurmenukulehed, metsmaasikalehed, kortsleht, naat, malts,
    nõges, jänesekapsas, oblikas.
    • Aretatud taimesortide seast spinat, lehtkapsas, lehtpeet, peakapsas, Hiina kapsas, Hiina lehtnaeris ehk paksoi ning paljude juurviljade pealsed, näiteks peedi-, kaalika-, redise-, brokoli-, lillkapsalehed.
    • Salatilehed ja laugud: rukola, metsik rukola, ürt-allikkress, kress, sibulapealsed, talisibul, murulauk, porru.
    • Maitsetaimed, nagu petersell, koriander, basiilik jt.

    OBLIKHAPE NÕUAB MÕÕDUKAT JA TEADLIKKU SÖÖMIST!

    Peedipealsed, lehtpeet, spinat, malts, jänesekapsas ja oblikas sisaldavad oblikhapet, mis võib meie luudest ja hammastest kaltsiumi välja viia ning takistada mineraalainete imendumist. Seepärast söö neid mõõdukalt ja vali pigem noori taimi. Tarbi neid koos kaltsiumirikaste toitudega nagu kaunviljad ja piimatooted.

    KEVADPUHASTUSE MENÜÜ

    VEDELIK: Joo rikkalikult vett, millele on ühe liitri kohta lisatud poole sidruni mahl.
    HOMMIKUSÖÖK: roheline smuuti 
    LÕUNASÖÖK: rohelistest lehtköögiviljadest, sh ka mõrudest lehtedest tehtud lihtne salat, lihtne köögiviljahautis
    ÕHTUKS: Paks köögiviljasupp
    VAHEPALA: Kui söögikordade vahepeal läheb kõht tühjaks, võib vahepalaks võtta mõne õuna, pirni või avokaado.
    VÄLDI: suhkrut ja teisi magustajaid, kohvi, kofeiiniga teed, kakaod, šokolaadi, alkoholi, loomseid toite
    PUHASTUSE AJAL ON HEA:
    • püsida füüsiliselt aktiivsena, kuid vältida kurnavat trenni, eelistades
    kergemaid tegevusi, nagu jalutamist, joogat või ujumist
    • käia kord või paar massaažis
    • võtta endale võimalikult palju aega omaette olemiseks
    • vältida lisakohustusi ja tähtaegu ning lükata uued projektid võimalusel edasi
    • aeglustada elutempot ning lõõgastuda, et keha saaks end tervendada
    • jalutada iga päev looduses
    • tuua loodust roheliste taimede näol elu- ja tööruumidesse
    • vältida televiisori vaatamist, ajalehtede lugemist ja igasugust meelte ülekoormamist
    • vähendada võimalusel arvuti ja muu elektroonika kasutamist

    NIPPE ROHELISTE LEHTKÖÖGIVILJADE VALMISTAMISEKS

    • Kui oma külalistele lehtköögivilja pakud, tee kõik ettevalmistused varem ära, aga vokkimine või keetmine jäta ajaks, mil juba laua äärde istutakse. Just vahetult enne söömist kuumutatud lehtköögiviljad maitsevad kõige paremini.
    • Kui keedad või aurutad lehtköögivilju, hoia keeduvesi alles kasuliku rahustava ja aluselise joogina või paku jahtununa oma toataimedele vee asemel.
    • Kasuta rohelisi lehtköögivilju valmistades alati rasvainet – see aitab olulisi rasvlahustuvaid vitamiine (A-, E- ja K-vitamiini) omastada – kasuta rasvainet, kui vokid, piserda valmis roale õli peale või kasuta kastmetes koort.
    • Lehtköögiviljadele mõjub hästi, kui neile piserdada midagi hapukat. See aitab rohkem kaltsiumit köögiviljast eraldada ning omastada – sobivad sidruni- või laimimahl, ka erinevad äädikad (palsamiäädikad, riisiäädikas ja umeboshi äädikas).
    • Mida teha rootsudega? Lehtkapsa rootsud on kõvad ja neid pole mõnus mäluda. Hoia need külmkapis või sügavkülmas alles ning kasuta taimse puljongi keetmisel. Lehtpeedi rootsud on aga mõnusalt krõmpsuvad ja sarnanevad varssellerile. Kuna nad on väga kiulised, lõika nad ristipidi peenikesteks ribadeks ning lisa peotäis lehtpeedi vokkimisel.
    • Kui lehtköögiviljad on juba väga suureks kasvanud ning tunduvad paksud ja jäigad, eemalda rootsud ja rulli lehed pikuti toruks. Siis lõika rull põiki väga peenikesteks ribadeks. Sel viisil lõigatatuna on tugevamad lehtköögiviljad mõnusamad 
    • mäluda ega tundu liiga kiulised.
  • Kuidas jääda suhtes iseendaks?

    Kuidas jääda suhtes iseendaks?

    TEKST SILLE JÕGEVA
    ILLUSTRATSIOONID LIISI LILLEMÄE

    „Olen ennast ära kaotanud, ma ei tunne enam elust rõõmu ega tea, kes ma olen või mida tahan. Olen oma elu viimased aastad pühendanud lastele, mehele, kodule, tööle. Ma ei tea miks, aga ma pole sisimas rahul ega õnnelik. Abikaasa ei kurda, kuigi näen, et temagi pole õnnelik, aga tema arvates probleemi pole. Lahutada ma ei taha, sest tegelikult pole midagi ka väga halvasti, lastest oleks kahju ja kodu on kodu.“ Sarnaseid lugusid kuulen oma teraapiakabinetis Imago suhteterapeudina üsnagi tihti. Miks see juhtub ja mida ette võtta?

    Kui küsin, mis tundeid selline elu tekitab, vastatakse, et tüdimust, stressi, ärritust, väsimust, pettumust, tühjust, igatsust, viha, abitust, lootusetust… Ja kui ma küsin, kuidas sa tahaksid ennast tunda, siis pärast mõttepausi võib vastuseks kõlada „ma ei tea“ või „nii nagu kunagi varem”. Ja kuidas oli kunagi varem? Soovitakse taas olla see inimene, kes tundis elust rõõmu, koges põnevust, kirge, rahulolu, sisemist energiat ja motivatsiooni midagi huvitavat ette võtta, kuhugi minna.

    Miks ja kuidas me ennast suhetes kaotame?

    Saan mitmesuguseid vastuseid, kui küsin oma klientidelt, mis juhtus, miks nende elu muutus. Need on enim mainitud põhjused:

    • laste sündimisest saadik pole saanud võtta aega iseendale;
    • tööd ja perega seotud kohustusi on nii palju, et muuks aega ei jää;
    • raha on vähe ja võimalused piiratud;
    • partnerile ei meeldi minu hobid ja see tekitas omavahelisi konflikte, sellepärast loobusin enda omadest;
    • partner ei tule minuga kuhugi kaasa ja üksi ei taha ma minna;
    • partnerile ei meeldi, et mul tema ja kodu jaoks aega pole;
    • varem suhtlesin palju sõpradega ja tegime regulaarselt palju asju koos – pärast paarisuhte loomist ja laste sündi kadus tasapisi kontakt sõpradega ja nüüd elamegi juba aastaid omaette igavas rutiinis;
    • teen asju, mis mulle varem meeldisid, aga need ei paku mulle enam seda rõõmu, sest sellega kaasnevad alati tülid paarisuhtes – nii ma elangi pidevas stressis, sest vahet pole, mida ma teen, ikka tunnen end halvasti.

    Terapeudina jääb mul ikkagi üles küsimus „Miks?“. Kaugeltki mitte kõik vanemad ju ei loobu pärast laste sündi iseendale vajalikust ajast; ei kaota töö ja muude kohustuste tõttu aega iseendale; ei loobu partneri pahameele pärast oma hobidest jne. Miks see siis osadega juhtub ja teistega mitte?

    Lapsepõlve pagas

    Ühe võimaliku vastusena pakun Imago suhteteooriast pärit arusaama, mis väidab, et tuleme täiskasvanuellu lapsepõlvest kaasa saadud pagasitega. Niinimetatud pagasites on kaasas juba väljakujunenud arusaamad, põhimõtted, kogemused, harjumused, hirmud, uskumused, hoiakud ja oskused.

    Oluline on teadvustada, et ka enese kaotamine on justkui omandatud oskus, mille õppimist alustasime juba varases lapsepõlves oma vanematelt ja kogu meid ümbritsevast keskkonnast eesmärgiga tulevikus oma eluga paremini hakkama saada.

    Lapseeas meie aju alles areneb ja omandab eluks vajalikke oskusi väga kiiresti, eriti matkides, tajudes ja kogedes vanemate endi käitumisi. See tähendab, et õpime mitte niivõrd selle järgi, mida meile räägitakse, vaid ikka selle järgi, mida näeme, kogeme ja tajume.

    Näiteks on paljud meist juba varakult õppinud oma vajadusi-soove-unistusi kõrvale jätma ja kodurahu huvides tegema asju, mis teistele (vanematele, õpetajatele, teistele lastele) meeldivad, isegi kui see tekitab sisemist frustratsiooni. Õpime ka seda, kuidas oma tundeid alla suruda ja ignoreerida. Sellise käitumise tulemus pärast aastaid harjutamist on enese vajaduste, soovide ja tunnetega kontakti kaotamine, millega kaasneb üldine stress ja pidev rahulolematus.

    On lapsi, kes õpivad ebateadlikult oma vanematelt varjamist ja valetamist, sest nende peres on normaalne, et teatud asjadest pole vaja emale või isale rääkida, sest see tekitaks ilmaasjata pingeid ja tüli. Parem ja lihtsam on rahuldada oma vajadusi salaja, mis omakorda loob pingeid nii inimeses endas kui ka suhetes, sest ühelt poolt ei saada suhtes olla ehe ja siiras ning teiselt poolt kaob suhtest ära teineteisemõistmine ja usaldus.

    Nii mõnedki meist võtavad kaasa jõulise oskuse iseenda eest seista ja oma vajadusi kehtestada, sealjuures kahjuks teise poole vajadusi ja soove arvesse võtmata. Ka sellise oskuse praktiseerimise tulemuseks on pikas perspektiivis suhte mittetoimimine, stress ja pidev rahulolematus.

    Pole olemas õnnelikku ja toimivat paarisuhet, kui üks või mõlemad pooled on aastaid oma vajadused unarusse jätnud või rahuldanud neid salaja.

    Liisi Lillemäe

    Vaata näiteks oma vanemaid ja analüüsi, kas neil on õnnestunud jääda lähisuhetes iseendaks või mitte – ja mida sa neilt seoses sellega ebateadlikult õppinud oled. See aitab sul paremini mõista iseennast ja vajadusel aru saada, mida tuleks ümber õppida.

    Seega, täiskasvanute paarisuhtes kogetud enesekaotamine on meie lapsepõlves omandatud oskuste praktiseerimise tulemus. Mõni meist alustab paarisuhet juba vilunud enesekaotamisoskustega, teised oskavad küll enda vajadusi rahuldada, kuid teise inimese ja/või suhte arvelt.

    Kolmandad, kes on tulnud perest, kus mõlemad vanemad on osanud jääda iseendaks omavahelist suhet kahjustamata, seda probleemi oma suhetes ei koge, sest nad on varakult õppinud iseendaks jäämist ning rahuldustpakkuva suhte loomist ja hoidmist. Viimast varianti esineb meie ühiskonnas kahjuks väga harva.

    Kuidas jääda paarisuhtes iseendaks?

    Kui su elu sind täna ei rahulda, siis kas oled ikka täiesti kindel, et soovid endiselt jääda iseendaks? Kasutaksin siin Einsteini kuulsat tsitaati  “Hullumeelsus – see on korrata ühte ja sama tegevust, ootuses saada erinevaid tulemusi“. Võiksime järeldada, et iseendaks jäämine tähendab oma vigade kordamist ja jätkuvalt stressirohkete olukordade loomist oma suhetesse ja ellu.

    Ma ei soovita kellelgi jääda või muutuda tagasi iseendaks, eriti kui ollakse olukorras, kus iga päev kogetakse ebamugavaid tundeid ja stressi, sest sel juhul ei muutuks ju midagi. Kui soovime ellu muutust, siis tuleks alustada iseenda muutmisega, omandada uusi teadmisi ja oskusi, et teha teisi valikuid, otsuseid, näha, mõelda ja käituda teistmoodi, et rahulolematus ja stress asenduksid uudishimu ja rahuloluga.

    Kui ma nüüd mõtlen iseenda peale kümme või kakskümmend aastat tagasi, siis kindlasti ei tahaks ma täna olla see, kes olin siis, sest olen vahepeal palju muutunud, õppinud uusi oskusi ja saanud targemaks, tasakaalukamaks, rahulolevamaks, tugevamaks isiksuseks, teadlikumaks, kogenumaks. Tänu sellele on minu elu ja lähisuhted muutunud palju stabiilsemaks, turvalisemaks ja rahuldustpakkuvamaks.

    Samas olen ma täiesti kindel, et ei soovi jääda tulevikus praeguseks iseendaks, tahaksin jätkata enda arenemise, küpsemise ja muutustega elu lõpuni, sest alati on veel, mida tahaksin endas muuta, juurde õppida, arendada ja avastada. Toon välja mõne oskuse, mida keegi ei saa teilt ära võtta ja mille arendamisel on võimalik ka lähisuhetes jääda iseendaks ja tunda elust jätkuvalt rõõmu:

    • oskus võtta vastutus oma elukvaliteedi eest endale – nii pole enam kedagi oma käitumistes, valikutes, tunnetes ja mõtetes süüdistada, jääb üle vaid asuda ennast muutma;
    • kuulamisoskus võimaldab mõista teisi ja iseennast sügavamal tasandil ning luua lähedastega eluks vajaliku emotsionaalse ühenduse;
    • oskus oma tundeid, mõtteid ja vajadusi, sh piire märgata, teadvustada ja analüüsida;
    • selge ja turvaline eneseväljendus aitab teistel paremini mõista sinu hinge- ja mõttemaailma, tundeid, mõtteid, vajadusi ja piire, siia kuulub ka oskus abi küsida;
    • oskus võtta vastu otsuseid ja teha teadlikke valikuid: teadvustades juba ette tagajärgi, riske ja võimalikke eksimusi saame rahulikuma südamega jälgida asjade kulgu.

    Nimekirja võiks veel jätkata, sest kindlasti tulevad kasuks oskused, kuidas panna paika prioriteedid, oma aega planeerida, rahaga ümber käia, oma tervist hoida jne. Samuti aitab kaasa oma mõtteviisi muutmine heast toimivast (paari)suhtest. Kui arvame, et paarisuhtes peaks olema kogu aeg kõik hästi, saavutame selle paraku väga ränga hinnaga – kaotame kontakti iseendaga ja partneriga ning kogeme päevast päeva sisemist rahulolematust.

    Oluline on mõista, et toimivas paarisuhtes on ebamugavad emotsioonid, arusaamatused, sisemised pinged ja konfliktid täiesti normaalne nähtus. Tänu nendele on meil võimalus ennast paremini tundma õppida, leida üles oma kaotatud osad, areneda veelgi paremaks inimeseks iseenda ja teiste rõõmuks.

    Õppimine saab toimuda olukorras, kus meie senine käitumine enam ei toimi; meil on vaja omandada midagi uut, teha midagi teistmoodi, kui oleme harjunud. Näiteks, kui sa ei oska oma piire seada, tuleb see paarisuhtes mõne aja pärast teravalt ilmsiks ja sul on valida, kas lahku minna ja üksi elada, taluda pidevat stressi või õppida oma piire seadma. Oluline on mõista, et üksi elades ei saa me praktiseerida (paari)suhtes vajaminevaid oskusi; selleks et õppida valusat konflikti lahendama, tuleb sul sellega silmitsi seista ja harjutada. Nii nagu ei saa libedasõidu oskusi harjutada turvalisel kuival maanteel, pole võimalik harjutada paarisuhte konfliktide lahendamist üksi raamatu abiga. Sinu parim treeningpartner isiksuse arengul on sinu lähedaseim inimene.

    Taas iseendaks saamise soov meenutab liblikat, kes on kookonist väljunud ja saanud šoki esimesest vihmapiisast või tuuleiilist ja tahaks kangesti tagasi muutuda „iseendaks”, et mitte silmitsi seista ebamugavustega, mis maailmal talle pakkuda on. Kui soovime elus ja suhetes hakkama saada, pole meil võimalik ema turvalisse üsasse tagasi pöörduda, vaid meil tuleb võtta vastutus; saada aru, et rahulolematus tähendab vajadust ennast arendada ja muuta, teha teisi otsuseid, valikuid, mõelda, näha, tajuda ja kogeda olukordi teistmoodi, sest maailmal on meile palju rohkem pakkuda, kui oma pisikeses kitsas mugavustsoonis olles arvata oskame.

    Iseendaks jäädes kordame aina neidsamu vigu, mis meid esialgu ummikusse viisid ja meil on valida, kas elada pidevas stressis edasi või omandada uusi teadmisi ja oskusi, mis aitavad suhetes ja elus üldse paremini toime tulla.

    “Maailmal on meile palju rohkem pakkuda, kui oma pisikeses kitsas mugavustsoonis olles arvata oskame.”

  • Loomult loov

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD TERJE TALTS

    Iga inimene, eriti aga naine, on looja oma algselt olemuselt. Meie kehas on olemas kõik vajalik, et luua vaid ühest seemnerakust teine inimene. Kõige muugi loomine on meisse kodeeritud. Loovus on meie anne looduselt ja kui me seda kasutame, saab sellest kingitus nii lähedastele kui ka laiemalt.

    Naised on ajast aega pikkinud viljakuse sümboleid salamärkidena kangastele, kudumitesse ja nõudele. Sünnil ja surmal on alati olnud sügav spirituaalne tähendus. Seepärast on nende elusündmustega seotud pühadus, rituaalid, müüdid ja maagia. Sünnitamise võime annab naistele erilise tähenduse. Isegi universumi loomislugudes on peategelaseks mõni emane loom või lind. Näiteks Euroopas ja ka soome-ugri rahvastel ning Põhja-Aafrikas on universumi loojaks lind: tema munadest tulid päike, kuu ja maa ning nii sai temast alguse ka kogu elav. Naised on elu andjad.

    Sünnituse jumalannad eri kultuurides on olnud tavaliselt ühtlasi Kuu jumalannad, kes valitsevad tõuse ja mõõnu, aastaaegade vaheldumist ja menstruaaltsükli faase. Kuu on paljudes traditsioonides naissoost, kasvab ja kahaneb, tekib ja kaob, sünnib ja sureb, ning temaga on seotud vägev sünni ja surma mütoloogia. Ka meie oleme Kuult – meie hormoonid ja emotsioonid voogavad olenevalt meie tsüklifaasist, hormoonidest.

    Väliste kihtide all
    Oluline on teada, et ka meis on kübe seda universumi algenergiat ja jumalannalikkust. Meist voogav looming, mida ma silmas pean, pole ainult kaunite kunstide valda kuuluv, vaid kõik, mida teeme südame, armastuse ja kirega, millesse panustame oma hinge ja maitsemeelt. Kodune keskkond ja atmosfäär, aed, road ja toidulaud, kirjad sõbrale või mõtted blogisse, meie tööprojektid, ideed ja mäng lastega…

    Loov olla on meie loomuses. Alused, millele oleme rajanud oma identiteedi, kõiguvad praegusel ajastul, mil väljastpoolt kindlust otsida ei saa. Kui mõni väline kiht langeb – näiteks mind hiljuti koondati –, ei jää muud üle, kui püüda hakata ennast defineerima oma hinge läbi.

    Kes ma tegelikult olen?
    Umbes samal ajal jõudis mulle kohale ka kurb teadmine, et lõpetan paarisuhte oma lapse isaga, sest olin selle sisemiselt juba lõpetanud. Nii hakkasime hiljuti lapsega kahekesi elama minu neiupõlvekorteris. Väga imelik on olla, justkui tuhkatriinu, kelle jaoks sai pidu läbi ja tõld muutus jälle kõrvitsaks… Aga king on alles ja lootust on!

    Ja ma tunnen väga selgelt, et praegu ongi alles jäänud minu loov olemus. See ongi see sädelev king. Öeldakse, et lahutuse (või abikaasa surma) järel on töökoha kaotus teine suurim stressiolukord inimeste elus. Mul on need kaks nüüd korraga. Loomulikult võimendavad olukorda lapse jonnihood, mu hirm tuleviku ees, rahaline ebakindlus. Ja siiski, elades päev päeva kaupa, on suures osas ikkagi turvaline tunne sees.

    Loovus ja selgele visioonile keskendumine on olnud see niit, mida mööda olen roninud välja ebakindluse ja hirmude halvavast haardest, mis mind esimesel hetkel kleidisabast napsata tahtsid. Kui mul tuli kümne aasta eest idee kirjutada esimene raamat, ajas see mind ennastki naerma ja tundsin end selle ideega väga ebakindlalt. Rääkisin sõpradele – ei naerdudki. Tegin ära. Ostetigi. Loetigi. Kirjutasin veel ja leidsin sellest tõelise enesteostuse.

    Joogafestival oli kirjutamise kõrval teine sarnaselt selge visiooniga ettevõtmine. Oi kui suur koormus, kui palju stressi ja esimese (või õigemini iga) festivali lähenedes ka naturaalset hirmu. Aga kõik õnnestus. Ka sünnitus oli kogemus, et saan kõigega hakkama. Nendest kogemustest – muidugi hea planeerimise ja professionaalse tiimiga – ammutangi praegu jõudu ebakindluse- või hirmuhetkedel.

    Suured elumuutused on natuke nagu lahtilaskmised ja uuestisünnid.

    Ka sünnitus on psühholoogilises plaanis üks suur lahtilaskmine ja uuestisünd ning sellega on läbi aegade olnud seotud ka teadmatust ja ohte, hirmu ja usaldust. Seepärast käivad traditsioonilistes kultuurides sünnituse juurde palved ja rituaalid, nagu sõlmede lahti sõlmimine, uste ja akende avamine, et beebi saaks takistusteta tulla, talismanid, lõhnad, amuletid… Sünnitusel olid toeks ka kivid ja poolvääriskivid – et sünni juures oleks maa ja iidsete aegade vägi, mil jumal lõi kivid. Ka minul on oma värskematest elumuutustest alates iga päev kotis kolm poolvääriskivi, minu värvilised toetajad.

    Meie olemus ongi loov, vahel lihtsalt kaob see stressi, hirmude, madala enesehinnangu ja kohustuste müra alla ära. Kui oma loovuse piiranguteta valla laseme, naudime seda ise ja saame maailma kildhaaval paremaks paigaks paitada.

    KUIDAS LOOVUST ERGUTADA?

    LÕDVESTU!
    Stressihormoonidest ja kehapingetest vabanemine näiteks tantsu või raputamisega, jalutamise, meditatsiooni, jooksmise või muuga.

    NÄPUD LIIKUMA
    Peopesad vastavad meie ajupoolkeradele ja sõrmeotsad ajusagaratele – kui paned peod või kas või ainult mõlema käe sõrmeotsad omavahel kokku, hakkavad aju kaks poolkera omavahel rohkem koostööd tegema. Nii oleme loovad ja ratsionaalsed üheaegselt.
    Igasugused ajugümnastika harjutused, kõikide näppude omamoodi liikuma panemine või ka mittedomineeriva käega kritseldamine mõjuvad ajule samuti ergutavalt.

    PAUS TEEB LOOVAKS
    WCs ja autoroolis, aga ka enne uinumist tulevad inimestel sageli parimad mõtted. On mõõdetud, et pingelise ülesande lahendamisel 15 minuti pikkuse pausi tegemisel tuleb selle ajal rohkem ideesid kui nende 15 minuti jooksul ülesande kallal nuputades.


  • Võitlustest ja võitudest

    Võitlustest ja võitudest

    TEKST SILVIA VIIDIK
    FOTO ERAKOGU
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Minu viimane suur ja veel kestev võitlus – alguses elu, nüüd hiljem tervise eest – algas viis aastat tagasi ühel ilusal, rohkelt päikest ja kultuurielamusi täis reisil sinna, kuhu hommikupäike hakkab paistma meie mõistes juba keset pimedat ööd.

    Ääretult õnnetuks kujunenud sõit seal väga levinud kaherattalise maanteeratsu, rolleri, seljas lõppes võitlusega ellujäämise nimel maanteepervel, kahes sealses haiglas, kiirabilennukis ja kodumaises haiglas. Ja jäingi elama. Ma ei võidelnud kellegi, ka kõikvõimsa surma, vastu (ega teda saagi võita, ta võitleb vastu ja võidab igal juhul), vaid iseenda elu ja lähedaste heaolu eest. Ilusa roosa kiivrita, mis mu pead ehtis, poleks see võitlus päris kindlasti olnud võimalikki.

    Mu kõikvõimas vastane andis mulle lisaaega, mille jooksul pean tõestama, et väärin seda hindamatut kingitust nagu lisa-aastad ses ilusas maailmas. Sedasama teevad paljud meie hulgast. Olen püüdnud tõestamisega algust teha ja ka oma raskelt viga saanud keha ellu tagasi tuua. Tegelen sellega iga
    päev ja mõtetes ka igal minutil. Tegemist ei ole kaugeltki mitte lihtsa ülesandega, sest kaks kuud väldanud kooma, mis andis küll ajule aega puhata, annab tõestust paugu tõsidusest sel maanteel.

    Elu on võitlus, olen kuulnud öeldavat. Nooremana ma sellest tõtt-öelda palju arvata ei osanud, ju polnud mul tõsisemat võitlemise kogemust. Aga tarkus tulebki ajaga. Pärast seda ränka liiklusõnnetust on mulle saanud väga selgeks, et mõni elu on tõesti päris sündmusterohke verine võitlus, samas kui teises paistab olevat vaid lillelõhn ja päikesepaiste. Lugesite õigesti – paistab. Oma võitlusi ei pea ju tegelikult üldse välja näitama. Ja ega iga elu olegi suur õigluse (või millegi muu) nimel rahmeldamine.

    “Kui elu võtab inimeselt mutrivõtme, tuleb leida mõni teine viis mutri keeramiseks.”

    Hoopis teistsugune igapäev
    Pärast koomast – mille küll minu mälu kustutanud on – ärkamist olen aega mööda saatnud kõike taasõppides – kuidas rääkida, kõndida ja käsi liigutada ning mitte päris hulluks minna, sest emotsionaalne tasakaal on siiski kõige raskemini saavutatav. Olen veel selle pika õpiperioodi poole peal.

    Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, öeldakse. Kuldasin enda ümbrust õilsalt rohkem kui pool aastat, sest just nii kaua olid mu häälepaelad üksmeelselt halvatud ega lubanud teha piiksugi. Töötasin usinalt uuesti rääkima hakkamise nimel ning kevadel, pool aastat pärast õnnetust suutsin teha esimese piuksu Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses.

    Sealt edasi algas väga suur ja raske töö. Kõne tekitamiseks on lisaks töötavatele häälepaeltele siiski vaja ka keele-, põse- ja huulelihaste laitmatut tööd. Rääkimata erinevatest kurgus olevatest lihastest. Ja ka see töö pole mul veel kaugeltki lõppenud – suudan küll kõneleda, aga üldse mitte nii puhtalt ja ammugi mitte nii kiirelt kui õnnetuse eel. Aga asi edeneb! Ja edendan seda paremuse suunas nii palju, kui minu võimuses.

    Õnnetus võttis minult ka liikumisvõime, ehkki osa sellest olen aastatega taastada suutnud. Siiski ei saa ma veel välise abita mitte kuhugi kõndida, vaid pean kasutama tugikeppi – seda sisetingimustes. Õues kõnnin tugikepiga vaid kellegi hoolsa järelvalve all ehk ma ei saa iseseisvalt minna sõpradega välja või isegi kinno mitte – minu igapäev möödub kellegi järelvalve all, olen kui vang. Lisaks kohutava raskusega rõhuvale piirangule liikumises, ei saa ma enam vasaku käe halvatuse tõttu ka viisaka inimese kombel noa ja kahvliga süüa ehk lisaks muule on rasvane kriips peal ka armastatud söögikohtade külastamisel.

    Pooldan tasakaalu kõiges ja arvestades, et minu keha on julmalt iseenese vangis, jätab see vaimule suurema võimaluse lennelda.

    Puhun tuult ta tiibadesse ohtra lugemise, selle kolumni, oma taastumisblogi (helpsilvia.wordpress.com) ja ka pikalt küpseva raamatu kirjutamisega.

    Jaksamise väärtus
    Et kõiges selles pea püsti hoida, peab lihtsalt väga tugevalt uskuma päikselisemasse tulevikku. Tean omast käest päris kindlalt, et iga võitlus teeb tugevamaks, enda üle uhkemaks ja mingis mõttes ka palju kuulikindlamaks nende kuulide vastu, mis õhus veel vihisemas on. Seega, võitlusi ei pea kartma, lahingud tuleb lihtsalt maha pidada – et seejärel suuremat hüve nautida!

    Aga kuidas pidada maha tõsine sisemine kähmlus, kui kogu seda valu enda sees lahustada ei jaksa? Oma kogemusest saan öelda, et tihti (liiga tihti) ei jaksagi. Pisaratel on siis väga rahustav jõud. Seda just keemilistel põhjustel – pisaratega väljuvad koos stressi tingivate hormoonidega ka teised keha rõhuvad toksiinid ja teevad seetõttu olemise palju kergemaks. Vaid tugev inimene julgeb end ravida pisarate valamisega. Ilma valehäbi ega tihti pealesunnitud kalkuseta. 

    Samuti tuleb meeles pidada, et iga võitlus toob ka õppetunnid. Aga need tarkuseterad peidavad end nii osavasti ära, et rüütel leiab need alles tükk aega pärast vereloikude kuivamist võitlustandril ja suuremate haavade kokkukasvamist raudrüü all – siis, kui raskem mure on kogemustepanges settinud. Nende tarkuseterade-kavalpeade pinnaletõus tasub siiski ära oodata ja neid tähele panna.

    Kui elu võtab inimeselt mutrivõtme, tuleb leida mõni teine viis mutri keeramiseks – elu ei saa mutrivõtme puudumise pärast elamata jääda. Mitte kunagi! Alati on jäänud midagi, millest saab oma elu karkassi suurendada, fassaadi kaunistada ja ka päiksekiiri sisse lubav katuseaknake ehitada. Me ise elame enda elu – ja enne seda ka ehitame selle – ise, teistele lootma jäämine pole mõistlik.

  • Maine & maandav

    Maine & maandav

    TEKST JA FOTOD HELE SITS

    Idamaise tšakrate ehk väekeskuste süsteemi järgi paikneb inimese kehal, selgrooga paralleelselt asuval keskteljel seitse põhitšakrat ehk pöörlevat energiasõõri. Igas tšakras voolab erineva värvitooniga harmoneeruv energia, mis kätkeb eneses ainulaadset võnget, mõjutades seeläbi erinevaid aspekte meis. Seekord tuleb juttu esimese tšakra rollist.

    “Julge on see, kes enesega lõpuni siiraks jääb ega proovi oma hingeteel n-ö lõigata.”

    Väljendid nagu „ta lausa säras“, „ta oli kadedusest roheline“ või „ta näib nii sünge“ on tänaseks meie igapäevakõnesse nõnda kindlalt juurdunud – tajude ja meeltega tuntavat on üksteise kohta teabe saamiseks ja mõistmiseks kasutatud juba kaugetest aegadest saati.

    Kõik tajutav, kõik meis ja meie ümber on energia. Energia ei kao, kuid seda saab muuta ühest olekust teise – positiivsest negatiivseks ja vastupidi, valu ja kurbuse saab teisendada rõõmuks, hirmu aga julguseks ja tugevuseks. Selleks, et seda teha, tuleb esiti tundma õppida iseend, saada teadlikuks energiatest ning mõista nende toimimise seaduspärasusi.

    Julgus muutuda
    Punase jõukeskuse ülesandeks on täita meid turvatundega ja kindlusega, et meil on piisavalt kõike, mida eluks vajame. Ühtlasi toetab see tugev maine energia meid ka puhastumisel, aidates lõpetada vinduvad suhted, millest on kadunud kokkukõlamine, mõistmine ja ühine kasvamine.

    Kõik, mis ei rikasta hinge, on määratud lahkuma. Tähtis on aga olla enesega aus ning tunda ära, kas see, millega parajasti silmitsi seisad, on meeleheitlik püüe vanast kahe käega kinni hoida, tagasi vaatamata põgeneda või hoopis pühendumist ja jõupingutusi vajav eluõppetund, mis on tulnud, et hinge karastada, tugevdada, vormida ja lihvida.

    Julge on see, kes enesega lõpuni siiraks jääb ega proovi oma hingeteel n-ö lõigata, sest sel rännakul otseteed puuduvad ning poolelditegemisi arvesse ei võeta. Edu toob eelkõige julgus, enesega aus olemine ning intuitsiooni usaldamine.

    Välja kõik, mis ei rikasta!
    Et puhastada süsteemi kõige maisemat jõukeskust tuleks oma maailmast välja praakida mitte ainult surnud suhteid, vaid ka asjad, milles elab eilne energia ja mis seetõttu olevikku enam ei toeta. Eilne ei tohiks saada ja jääda
    tänaseks – kiire pilguheit selja taha, et oma käitumist ja mõttemalle korrigeerida, võib tuua tulu, aga mitte mõttega minevikus elamine.

    Olevik, millest ei hoolita, loob tühja tulevikku, kus puuduvad värvid ja vägi. Just seepärast ongi nii tähtis, et võtaksime olnust kaasa üksnes selle, mis toetab, julgustab ja aitab meid praeguses ning puhastaksime välja kõik ülejäänu. 

    Vana vabakslaskmine füüsilise treeningu, meditatsiooni ja mõtisklustega
    ning uute plaanide tegemine ja eesmärkide püstitamine on siin heaks alguseks. Rõõm, õnn, tervis, rahu, aga ka raha, mis on samuti energia, saavad tulla meie ellu vaid siis, kui neid oodatakse ja kui nende jaoks on ruumi.

    Ruumi uuele
    Nii on olnud vabaks andmisel, enesest välja hingamisel ning andestamiselgi oma unistuste ja soovide teoks tegemise juures suur roll ja vägi. Siin tulebki appi punane, julgustades meid end usaldama, laskma vabaks hirmud, edasi liikuma ja tegema suuri otsuseid – lõpetama ja alustama, sulgema vanu uksi, et astuda sisse uutest ning seeläbi pakkuda enesele väljakutseid ja
    võimalusi, mis kosutavad, karastavad, harivad ja rikastavad meid mitmekülgselt.

    Voolates eluga kaasa, klammerdumata jäigalt mõne etapi külge, kingime enesele õppetunde ja kogemusi, mis aitavad meil saada tugevamaks, paremaks ja ehedamaks iseendaks. Õppides end paremini tundma, jõuame viimaks koju, iseenese keskmesse, püsiva rahu ja usalduse seisundisse.

    Niisiis, punasel juurtšakra energial on palju anda ja õpetada. Kui vana välja viimine tundub esiti kohe liiga suur samm, alusta pehmemalt. Mine hoopis metsa, toeta selg vastu puud, sulge silmad ja hinga sügavalt ühes puuga.

    VIISE JUURTŠAKRA VÄE AKTIVEERIMISEKS

    • Vii läbi suurpuhastus – sorteeri oma majapidamisest ja mõtetest välja kõik vana ja iganenud, mis väe andmise asemel sul hoogu hoopis maha võtab.
    • Liigu looduses – see on parim viis koondamaks mõtteid ja täitmaks end värske väe ja rahuga.
    • Tee trenni – füüsiline treening annab kehale uut jõudu ja motiveerib meeltki. 11Kingi endale erilisi hetki – olgu see siis tunnike hea raamatu seltsis või hõrk eine. Luba enesele hetki, mis teevad tavalise
      päeva eriliseks ja millega näitad iseenesele, et hoolid endast.
    • Veeda aega sõprade seltsis – võta aega, et teha midagi toredat ühes nendega, kes armastavad sind just sellena, kes oled.
    • Tegele taimedega – külva seemneid uueks aiahooajaks või hoolda potililli – taimedega tegelemine maandab stressi ja loob sisemist rahu.
    • Lõpeta pooleli jäänud projektid. Lõpetamine kannab endas erilist edasiviivat energiat. Pane punkt kunagi alustatud töödele, et uued ideed saaksid kooruda ja inspireerida.
    • Klaari segased suhted – lase lahti neist, mis ei toida hinge, ning paika ja paranda neid, mis vajavad siiraid sõnu või kosutust.

  • Aegluse võlu

    TEKST HEDVIG HANSON
    FOTOD MARI-LIIS NELLIS

    Üle kõige kurdame ajapuuduse üle. Aega ei ole, nii kiire, üks pidev hullumaja, öeldakse. Kiirus on justkui linnainimese krooniline haigus, mille leevendamiseks kas ei võetagi midagi ette, arvates, et see ongi paratamatus, või siis ei osatagi enam teistmoodi. Ometigi ei tee kiirustamine inimest õnnelikuks, pidevalt tormavas olekus pole võimalik kogeda naudingut tegevusest ega võimalust tõesti süveneda, asju hingega teha. Kuidas saada oma (elu)aja peremeheks? 

    Tundlikumad inimesed jõuavad tihti äratundmiseni, et kiirustamine ei vii meid kuhugi. Hea, kui jõutakse selle teadmiseni enne, kui hing on tasakaalust väljas või füüsiline tervis halveneb. Ja teadagi, et vaim, hing ja keha on omavahel seotud. 

    Muidugi, noorena ongi meil rohkem energiat ja vaja ennast tõestada, olemisi ja asju proovida, meie keha taastub veel hästi ja hing on alles otsinguteel. Paljud rabavadki, kuni tõesti on tervise pärast sunnitud elutempot aeglustama ning asjade üle järele mõtlema või elus kannapöörde tegema.

    Ühel päeval võime reisida kosmoselaevaga Kuule, aga selleks ajaks on inimene ehk juba unustanud, et tähti ja kuud saab imetleda selge ilmaga rahulikul õhtusel jalutuskäigul, luues kujutelmi, mis täidavad meie hinge avaruse ja vaimustusega. Kõik, mida tegelikult vajame, on hingerahu, hinge rahu… 

    Elu peibutused
    Juba noorena määravad meie valikuid palju meie loomus ning lapsepõlveharjumused ja -keskkond. Aeglasema loomuga ning rahulikumas tempos kasvanuna võime tervislikuma ja ka targema valiku kasuks otsustada veel enne, kui pea täistuuridel ringi käima hakkab.

    “Seesmiselt tasakaalus olev inimene ei vaja enam tunnustust väljastpoolt.”

    „Tark ei torma“, on üks ütlemata tark mõte. Tormates teeme tihti läbimõtlemata otsuseid, võime olla eksitatud ja eksida väiksemates või suuremates asjades. Kiirustades pole aga meie fookus paigas.

    Aga vaid vähesed on kohe alguses targad. Elu kutsuvad virvatuled peibutavad, lisaks kihutab tagant vajadus olla edukas – ning edukas olemine tähendab ühiskondlikus mõttes eelkõige välist edu. Sisemist edu on raskem mõõta, välist on lihtsam eksponeerida ja nii on võimalik petta ära teisi… ja mõnda aega ka iseend.

    Miskipärast on inimesele ajast aega olnud oluline just teistele näitamine, enesetõestus läbi välise. Üks kõige tänapäevasem näide kiirusest ning väljapoole elamisest on sotsiaalmeedia tarbimine – praeguseks on Facebooki kasutajaid maailmas üle 1,86 miljardi. Ei kujutagi sellist arvu ette, eks ju? Kõik postitavad oma fotosid, videosid või arvamusi, millele loodavad saada ikka tunnustavat nupuklõpsu „like“. Tihtipeale näeme seal ilustatud pilte, mis ei pruugi olla reaalsusega sugugi vastavuses. Paljud otsivad fotoga tõestust oma välisele atraktiivsusele, mõni läheb ohtliku äärmuseni mõne tegevuse või trikiga, et ikka teistele näidata… Liiga paljud on sõltuvuses tagasisidest oma postitustele. See on tänapäevane meelelahutus, mis tegelikult räägib selget keelt: pöörame väga suurt tähelepanu välisele. Ja vajame kiiret tagasisidet. Seesmiselt tasakaalus olev inimene ei vaja enam tunnustust väljastpoolt. Mitte sellisel viisil.

    Kiirlahendused ei luba süveneda
    Paradoksaalsel kombel on tehnoloogia areng tekitanud olukorra, kus meil tegelikult pole aega ei enesele ega teistele. On võimalus jagada infot, mille puudust kindlasti keegi ei tunne, sest infovahetus on kiire, uudised on värsked. Ja mitte ainult uudistekanalid ei võistle omavahel kiiruses, oma intiimseimategi uudistega ei suuda oodata ükski sotsiaalmeediast sõltuvuses olev inimene. Oleme juba harjunud, et isegi hea tuttava isiklikust sündmusest – kihlumisest, lapse sünnist või mis iganes muust olulisest – saame teada pigem sotsiaalmeedia kaudu kui silmast silma.

    Isiklikud õnnitlused tulevad elektroonilisel teel… Lihtne, kiire ja rohkem! Aga kas on sellel kiirel sõnumil siis sügavamat väärtust?

    Nähtavasti on lootusetult vanamoeline mõelda, et kaardi postitamine (veel isetehtud kaardi!) või õnnitluseks kokkusaamine oleksid energeetliselt märksa jäävamad mälestused kui need kähkukad ja kiired säutsud.

    Millal viimati saite päriselt kirjutatud kirja? Mitte arvutis trükitud dokumendi, vaid käsitsi kirjutatud kirja, postkaardi? Millal viimati ise sellise kirjutasite? Tänapäeva lapsed õpivad ammu enne klaviatuuril toksima kui käsitsi kirjutama. Laseme ise sellel juhtuda, sest tahame ajaga kaasas käia ega suuda vastuvoolu ujuda. Oma hüved tehnoloogilistel mugavustel on, aga ei tohiks unustada ka ehtsat ja loomulikku eluviisi ning endaväljendust. Ainus viis neid elus hoida, on teadlikult võtta aega, et teha vahelduseks midagi tõelise pühendumise ja loomuliku tempoga.

    Kiirsuhete hind 
    Kiirus iseloomustab tänapäeval eriti valusalt inimestevahelisi suhteid. Meil ei jätku enam rahulikku meelt, et kauem teisesse süveneda, tundub, et kõik peab toimima iseenesest. Kui see aga nii ei ole, loobutakse püüdest teist mõista, konflikte lahendada. Sest pole oskust ja pole harjumust. Ning pole enam eeskujugi. Meie vanaemad-vanaisad elasid koos „kuni surm neid lahutas“, ehk veel ka meie emad-isad püüdsid seda eeskuju järgida, isegi kui see enam nii loomulikult ei õnnestunud.

    Oma põlvkonnas märkan, et lahutada on lihtne, ei vaevuta enam kaua pingutama, moes on kärgpered ja partnerite vahetamine. Suur osa sellest muutusest on tingitud loomulikult sellest, et naised on iseseisvunud, kõrgelt haritud ning mehe kunagine positsioon ja ka ülesanded on muutunud. Naisena rõõmustan loomulikult selle üle, et naine on vabam kui kunagi varem. Aga selle vabadusega on tekkinud samas ka enneolematuid võimalusi, tegevusi ja liiga palju kõike, mida inimene tegelikult ei vaja. Liiga palju kõike hakkab meie olemist koormama.

    Maailm on muutunud. Edukamaks, vabameelsemaks ja… kiiremaks. Ja ikkagi – kas inimesed on muutunud õnnelikumaks? Mis on tegelikult edukus, mis on tegelikult vabadus?

    Edukus ja vabadus
    Vastupidiselt esmasele ettekujutusele edukast inimesest, kellel on tasuv töö, head materiaalsed väljavaated, uhke väline fassaad, arvan, et te ei vaidle vastu väitele, et edukas inimene on eelkõige vaimselt ja füüsiliselt terve ning sisemiselt tasakaalus. 

    Aga vabadus? Kas raha eest saab tegelikult vabadust osta? Kuulsate ja rikaste inimeste elulood räägivad meile tihti vastupidist. Sul võib olla miljonite imetlus, samas võid olla seesmiselt ebakindel ning jõuda selles ummikseisus lausa enesehävitamiseni.

    Vabadus on hoopis see, kui inimene saab olla truu oma hingele. Kui ta saab jääda puhtaks ning isegi kui tal on minevikust koormavaid kogemusi, oskab ta need teadlikult vabaks lasta. Selleni jõudmiseks on meil vaja aega, sest meie hing vajab aega. Ta väärib seda. Vajame aega, et järele mõelda, et oma tunnetes selgusele jõuda, et pühenduda kogu hingest, et meie sisemus oleks ajaliselt sünkroonis meie tegevustega.

    Julgus muutuda
    Eduühiskond surub meile peale kiirustamist, kiireid lahendusi, see on kui kärestikuline jõgi, mille tugev vool meid kaasa viib, meid oma survega juhib ja jõuga lämmatab. Tundub, et iial varem pole olnud inimkonnas nii palju pidetust ja ebakindlust kui nüüdsel ajal.

    Rõõmustav on aga see, et ka vastassuunaline liikumine, teadlik tajumine, on ikkagi veel olemas ning meil on võimalus pääsemiseks! Kui meil jätkub tarkust ja julgust, mida muutused vajavad.

    „Julgeda, see tähendab kaotada hetkeks jalgealune, mitte julgeda, tähendab kaotada iseend,“ on geniaalselt öelnud Taani poeet ja filosoof Kierkegaard.

    Meist keegi ei tahaks ju kaotada iseend! See on kõige olulisem, mis meil on. Jah, kõige olulisem. Loomulikult on olulised ka teised inimesed, aga tasakaal saab alguse meist endist.

    Vajalik on leida aega, mis pühendatud iseendale. Sellest hakkame aru saama tihti just keskikka jõudes, olles jaganud palju energiat endast väljapoole. Igal inimesel on selleks erinevad jõuvarud. Kes annab tasapisi ja suudab ilma suurema väsimuseta terve elu nõnda anda, kes annab intensiivsemalt ja vajab sellest puhkust.

    Selge on see, et ei tohiks kaduda side kõige tähtsamaga. Iseendaga. Tahaksin lisada siia veel midagi – kõiksusega. Et meis võiks pidevalt toimuda puhastumine ja avardumine.

    Kui oleme tühjaks jooksnud või on meisse kogunenud negatiivsust, ei ole meil anda ei enesele ega maailmale. Need, kel on maamaja, teavad, et täiuslikku aeglust on võimalik kogeda just linnasaginast eemal, loomulikult aega peatades. Isegi kui teil on elektripliit, õhksoojuspump ja vesi torudes, on just ekstra mõnus tuua kuurist puud, kütta ahjud, teha süüa elava tulega pliidil, isegi vee võite söögitegemiseks tuua lähedalasuvast kaevust või allikast. Sest aega on. Kuhugi pole kiiret.

    Minu jaoks on meditatsioon parim viis meelte puhastamiseks. Aga see ei tähenda tingimata, et peame oskama end täielikult ja kõigest välja lülitada nagu tõelised joogagurud – jalutuskäik looduses, sobiva muusika kuulamine, toetava raamatu lugemine või ka unistamine, kõik see võib mõjuda meditatsioonina. Peaasi on jätta tavapärane rutiin ja kuulatada, mida see teistmoodi olemine meile toob, mida uut meis loob.

    Paljud loovad natuurid jõuavad selleni, et tahaksid rohkem vabadust, rohkem võimalust pühendumiseks, et nautida oma tööd ja tegevust, mitte rassida rutiinselt päevast päeva, kellast kellani ja seda raha nimel, suurema rõõmuta. Iseenda ja oma aja peremeheks olemine on oluline otsus ning loomulikult ka väärtushinnagute ja eneseusu küsimus.

    Korgid välja
    Tihtipeale on paljudes peredes ka koos olles päriselt koos olemine keeruline – kes on arvutis, kes vaatab telekat, vanemad askeldavad oma tegevustes või mõttemaailmades, lapsed jäetakse sageli omapäi ekraanide ette. Ollakse justkui koos, samas sugugi mitte. Üks tuttav pereinimene kirjeldas õhtut, mil neil elekter ära läks ning lõpuks sai pere tõesti koos olla – küünlavalgel mängiti lauamänge, meisterdati ja jutustati lugusid ning kõik olid elevil ja õnnelikud. Kas sunnitud elektritaolek oleks meie
    ainus võimalus veel üksteisega tõeliseks kohtumiseks? 

    Usun, et piisaks, kui võtta selleks teadlikult aega. Aga samas, kui teist võimalust ei jää, on ju siiski võimalus lülitadagi korgid välja ning seeläbi taasavastada pere ühisenergia ja ühendus. Ülekantud tähenduses korkide väljalülitamine aitaks meil endid täielikult taaslaadida – mitte pideva meelelahutuse ja tegevuste najal, vaid sügavuti tunnetades, taandades kõik ebavajaliku ja keskendudes oma südamehääle kuulamisele. Sest südamehääl hakkab rääkima vaid rahus. Kui oskad seda aega endale võtta, võib see juhatada hoopis uutele, värskematele radadele. Huvitavatele teedele, mida arenguks vajad. 

    Niisamuti on lood teistega koosolemisega. Kõiges peaks otsima kohalolekut ja sellest tulenevat loovat ühisenergiat. Aga see ei juhtu iseenesest, selleks peab olema teadlikkust. Teadlikult võtta aega nii iseendas tasakaalu leidmiseks ja hoidmiseks kui ka teistega suhetes. Nii näiteks võiks lülitada
    ühisteks söömaaegadeks välja arvutid ja telekad, panna käest nutitelefonid, ehk valida koos meeleolumuusikat mõne tegevuse taustaks või täielikult keskenduda omavahelisele suhtlemisele. Ja miks mitte ise teha koos muusikat?

    Silmast silma, südamest südamesse, ainult sellised suhted saavad olla tõelised.

    Ja kuigi peaaegu igas suhtes tekib aeg-ajalt arusaamatusi, on selge, et on vaja aega, mis tooks arutust. Tõeline armastus, mida kõik otsime, vajab ka ju eelkõige aega. Mitte kiirustatult langetatud otsuseid või hinnaguid. „Armastusega tehtud” tähendab ikka, et tehtud on hoole ja pühendumisega. Sellel on väärtust ja rohkem võimalust jääda püsivaks. Meenutagem neid rõõmustavaid hetki elus, mis on meie hinge jäänud… Kas pole need ikka olnud seotud hoolimise väljenduse ja tundega, et aeg nagu peatus? Kui hetkes oli aegluse võlu.

  • Teelausujad

    TEKST STEVE KOKKER
    FOTOD RIVO SARAPIK

    Alati, kui õpilased küsisid teemeister Wu De’lt „Miks just tee?“, puudutas tema vastus mind sügavalt. Alguses segadusse ajades, kuid aastate möödudes ja minusse settides järjest sügavama veendumusena.

    “Tee lubab meil ligi pääseda sügava, vaikse, ääretu rahu ruumini meie sees.”

    Chajin (jaapanikeelne mõiste nn teeinimese kohta) pakub teed  tseremoniaalsel, meditatiivsel moel. Räägime tee võimest käituda sidemeloojana inimeste igapäevamaailma ja selle vaimsete tasandite vahel ning kogu looduga meie ümber. Oleme tänulikud, et tee lubab meil ligi pääseda sügava, vaikse, ääretu rahu ruumini meie sees. Kuid ka küsimus „Aga miks just tee?“ võib arusaadavalt tekkida. Kas teepõõsas on ainus taim, mis saab seda meie jaoks teha? „Miks mitte kapsasupp või piparmünt, mis kasvab mu suvekodus? Või õunamahl?“ Tänan küsimast!

    On tõsi, et iga looduses kasvav olevus, kellele kingid oma tähelepanu, annab sulle vastutasuks midagi. Arvan, et võib mediteerida piparmünditeega (ja muidugi on parem anda oma tähelepanu pigem looduslikult kasvanud piparmündile kui mediteerida Liptoni pakiteega!), kuid on asjaolud, mis teevad hiina teepõõsa (ladina keeles Camellia sinensis) tee eriliseks.

    Meil on kaks vastust küsimusele „Miks mitte kapsasupp?“. Üks neist rõõmustab loogilist meelt ning teine ajab ta segadusse.

    Teepõõsas ning selle paljud alamliigid on sellel planeedil olnud ligi miljon aastat ning tal on laiaulatuslikud, sügavad juurestikusüsteemid, mis ulatuvad ühe maailma toitaineterikkama ala mikromineraalideni (Kagu-Hiinas, Himaalaja jalamil, teepõõsa algses kasvukohas). Seega juues seda toitvat ja tervislikku jooki, ühendume loodusega täiesti füüsiliselt kogetaval viisil. 

    Veidi esoteerilisem vastus on, et teepõõsa ülesanne siin maal on inimesteni jõudmine ning nendega kõnelemine. Ta on siin, et anda õpetusi loodusest, meist endast, õpetada kannatlikkust ning seda, kuidas rahuneda, meenutada meile me pärisolemust. Võib öelda, et ta ongi seda teinud, sest tee on maailmas enim joodud jook vee järel. Iga päev kogevad miljardid inimesed tee abil rahu või ergutust, kuna tee pakub meile seda, mida hetkes enim vajame. Või ka naerame ja nutame koos teega, üksi või toredas seltskonnas. 

    Siin planeedil on palju taimedest õpetajaid, tee on tõenäoliselt üks kõige kannatlikumaid, kes on meie jaoks kogu aeg olemas, kui me vaid peatuksime, et teda kuulata. Minu ettepanek tema vaikse hääle kuulatamiseks: loo vaikne hetk, rahulik keskkond, valmista endale veidi puhast ja kvaliteetset teed (looduslik, korjatud armastusega päris teepõõsastelt, tähelepanelikult tõmmata lastud), sule oma silmad, laienda oma tähelepanu sellele nektarile, eluenergiale, mis praegu sinust läbi voolab. See tee on leidnud oma tee sinuni… nendes lehtedes on sõnum, kas sa kuuled tema sosinaid?

  • Tarkusi teadlikuks jooksuks

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS

    Kevad kutsub pärast pikki tubaseid kuid värske õhu kätte. Mis oleks lihtne ja kättesaadav tegevus ning annaks samas mõnusa füüsilise koormuse ja tugevdaks tervist? Jooksmine! Kohtusin Taivo Püiga, kes on jooksupartneris personaalne juhendaja. Kuidas alustada, millele tähelepanu pöörata ja mida vältida?

    Taivo elab abikaasa ja kahe lapsega linnadest eemal, looduse rüpes. Tema kirg on jooksmine. Ta on üheksakordne Eesti meister 3000 meetrist poolmaratonini, isiklik rekord maratonis on 2:24.19. Viimastel aastatel ta küll ise enam saavutusspordiga ei tegele, vaid juhendab ja toetab professionaalse nõuga neid, kes jooksmise tõsiselt ette võtnud. Kuue kuuga aitab ta sobivate füüsiliste eeldustega inimestel teha ettevalmistusi pikamaajooksuks, näiteks maratoniks. Ise ta naudib ka füüsilist tööd metsas, kodutalus ja mesinikuametis ning siin tuleb kasuks nii pikk meel kui ka füüsiline vorm. „Teen puutööd, ühe osana ka sellist lihtsat saekaatri tööd, veeretan raskeid palke ja muud, mul ei ole probleem päev läbi järjest teha,“ kinnitab Taivo reipalt. Ilmselgelt nõuab see lisaks füüsilisele vormile ka sisemist kokkulepet endaga seda teha ning maratonijooksja vastupidavust sellele kindlaks jääda.

    Jah, jooksmine annab hea enesetunde, sooritusvõime, elukvaliteet paraneb, boonuseks hea vorm ning teadmine, et füüsilise vastupidavuse arendamine võrdub vaimse vastupidavuse paranemisega. Joostes vallanduvad õnnehormoonid ja settivad mõtted. Aga pärast meie kohtumist pidin oma hoiakuid jooksmise lihtsuse ja kättesaadavuse osas ümber kujundama. Sain hoopis parema ettekujutuse jooksmisest ja tärkas ka sügavam aukartus selle teema vastu.

    “Esimene samm jooksu poole on aktiivne elu ja jalutamine.”

    Taivo poole pöördutakse tavaliselt mingile resultaadile suunatud jooksutrenniga. „Kui hakata mõtlema tulemusele, võiks esimeseks pikamaaeesmärgiks valida 10 km või äärmisel juhul poolmaratoni, mitte kohe maratoni,“ arvab ta. „Tavaliselt ma tõmbangi eesmärgi kohe rahulikumaks,“ teatab ta sulni rahuga.

    Tervisejooks
    Kui aga regulaarset trennikogemust pole, soovitab Taivo esimese asjana pigem minna lihtsalt jalutama ja teha oma elu aktiivseks: planeerida autovaba aega. „Piimapaki järele ei pea ju autoga minema, sellised käimised saab jala teha. Enne jooksutrennile üldse mõtlema hakkamist võikski olla lihtsalt palju jalgsi liikumist,“ soovitab ta. Seega esimene samm jooksu poole on jalutamine. 

    Teiseks on kõnd-jooks tüüpi treeningud, kus jalutuskäigu sisse tuuakse sörki või kergeid jooksuosasid. Näiteks 5 minutit kõndi vaheldub 5 minuti rahuliku jooksuga, kõnnipauside ajal peab pulss kindlasti taastuma normaalseisundisse.

    Alles kolmandaks näiteks neli jooksu nädalas: nendest üks fartlek ja kolm rahulikku jooksu. Fartlek – see on hea treeningvahend tervisesportlasele, ehkki see on kasutatav ka edasijõudnutele. „See on rootslaste leiutatud hea tunde jooks, millel on miljoneid variante,“ naerab Taivo. Ja see on väga lihtne: aeroobne rahulik jooks vaheldub kiirete spurtidega. Pikka pingutust anaeroobses tsoonis selle treeningvahendiga
    ei soovitata. Taivo soovitab oma kogemusest näiteks elektripostide järgi vahemaid mõõta: „Ühe jooksed rahulikult, teise kiirelt. Võid joosta minuti aeglaselt, minuti kiirelt. Valid kaugema sihtmärgi, jooksed sinna kiiremini, järgmiseni aeglasemalt. Võib teha hästi lühikesi kiirendusi või pikki rahulikke. Oluline on, et pulss taastuks rahuliku jooksu ajal. Nii saavad erinevad lihasgrupid südames koormust,“ soovitab Taivo. Tasub teada ka, et keharasvad hakkavad põlema 30-40 minuti pärast, seega alles tunnine jooks annab selles osas mingi efekti. Tõsisemad treeningvahendid, näiteks lõigutrennid või tempokross jt tulevad alles siis, kui oled teatud taseme saavutanud.

    “Keha kohandatakse koormustega pikema aja jooksul ja järk-järgult.”

    Sörkimise ohud
    Muidugi pärin ma ka ohtude kohta – põlved, selg? Räägitakse, et joosta tuleks pehmel pinnal, mitte asfaldil. Taivo peab ohuks kahte asja: et inimesed jooksevad liiga kiiresti, oma võimeid üle hinnates. Või siis – ja siinkohal tuli minu jaoks üllatus – alatasa liiga aeglaselt, mugavustsoonis. „Kui soovitakse treeningplaani ja uurin, kuidas ja millist trenni on eelnevalt tehtud, vastatakse sageli, et käin kogu aeg jooksmas ja alati on nii mõnus, ühe tempo ja ühe pulsiga – aga see on levinud viga,“ hoiatab Taivo. „Ainult rahulikult ei tohi tegelikult joosta,“ kinnitab ta ja räägib oma kogemusest: „Palju aastaid tagasi, mil ma ei teadnud treeningvahenditest ja praktikatest, oli mu emal postiring 13 km, võtsin lehepaki ja viisin selle jooksuga laiali. Jooksin nn mugavustsoonis, aga tegelikult  peab aeg-ajalt ka kõrgemat pulssi kasutama.

    Kui jooksed kogu aeg ühe tempoga, arenevad südame ühe grupi lihased ühekülgselt ja sellega võivad kaasneda südamerütmihäired, kardiogramm läheb paigast ära. See ei pruugi enesetundes väljenduda, aga lähed koormustesti tegema, siis arstid imestavad: vasaku vatsakese hüpertroofia, vasak vahelihas areneb teistest lihastest nii palju ette.“ Selle vältimiseks tuleb leida kesktee – ka raskemaid trenne teha, mis pole nii mugavustsoonis. Kirjanduse järgi peaks 90% olema aeroobne ja 10% anaeroobne trenn. Praktikas olevat neid protsente raske jälgida. Taivo pakub, et kui teha viis trenni nädalas, siis neist üks võiks olla kõrgema pulsiga.

    Samuti peab Taivo ohuks seda, kui alustatakse liiga suurte koormustega. „Inimese organism ei kannata järske üleminekuid, südame-veresoonkond ning tugi- ja liikumisaparaat kohanevad koormuste kasvuga tasapisi. Keha kohandamine koormustega peaks toimuma pikema aja jooksul ja järk-järgult, kuni jõutakse maratonivõimeteni. Hädad põlvede ja seljaga tulevad sellest, et piisav ettevalmistus puudub ja oluline on ka teada, et jooksutreening ei koosne tegelikult ainult jooksmisest,“ selgitab Taivo. Ta rõhutab, et ka üldkehaline ettevalmistus on oluline. „Pika distantsi läbimiseks peab lihasgruppe kohandama ja järgi aitama, lihastreening on hästi oluline. Näiteks maratonijooksjal peaks olema nn raam – kõht, selg, küljed – hästi tugev. See 42 km läbimine on meeletu koormus,“ hoiatab ta.

    Õige ettevalmistus
    Õigete jooksutossude leidmiseks on olemas jalatestid. Selleks käiakse lindi peal ja arvuti näitab ära, kuhu jalg vajab toestust, sest igaühel on idividuaalne jalakuju, võlv kõrgem või madalam. Stabiilne treenija peaks ka need testid kindlasti ära tegema. „Ja on täiesti võimalik, et vale tossuga joostes tekivad põlve-, puusa- või alaseljahädad,“ kinnitab Taivo.

    Teine väga oluline kaaslane joostes on pulsikell. „See peab olema, sellest mööda ei pääse, kui 3–4 korda nädalas treenid, peab jälgima oma pulsilävesid, eeldades, et treeningplaan on ees,“ toonitab Taivo.

    Ära ei tohi unustada ka soojendust, lihtsat võimlemist enne, ja venitusi pärast trenni. „Treeningutest tekkivad lihaspinged võivad venitamiseta viia vigastusteni,“ selgitab Taivo. 

    Muidugi käivad professionaalsema ettevalmistuse juurde ka jooksutehnikatrennid ja oluline on ka lihasehooldus – aeg-ajalt füsioterapeudi juures massaažis käimine. „Kes tahab hakata jooksma, peab arvestama, et see on pikk protsess. Kohe ja kiiresti tulemusi ei saa. Ja tuleb arvestada teatud väljaminekutega. Need, mis on tervise poolega seotud, tuleb ära teha,“ paneb ta kõigile südamele.

    KOORMUSTESTIDE TÄHTSUS
    Kõige esimene asi tõsisema jooksmishuvi ja eelkõige sportlike eesmärkide korral on koormustesti tegemine spordimeditsiinikeskuses või suuremates spordiklubides. Teste tehakse lindil jooksmise põhjal, mille juures määratakse hapnikutarbimise võimed ja saab määrata nn jooksuläved. Aeroobne – rahuliku jooksu pulss (kus saad rahulikult hingata ja juttu rääkida, kui jooksed kellegagi koos, energia tootmine toimub valdavalt keha
    rasvavarudest) ja anaeroobne – kiirema jooksu pulss, energia tootmine toimub enamjaolt süsivesikutest. Süsivesikud kuluvad kiirelt ja tagasihoidliku treenitusega inimene anaeroobses tsoonis väga pikka pingutust ei jõua sooritada. Kui ainult hea tunde pärast käia jalutamas ja sörkimas, siis selle jaoks pole otseselt teste vaja. „Testid siis, kui väike jooksueesmärk peaks tulevikus tulema,“ mõtiskleb Taivo.

    JOOKSMISE KULDREEGLID
    Üldiselt toonitab Taivo igal sammul, et oleme kõik erinevad ja lähenema peaks väga individuaalselt, aga on mõned kuldreeglid:

    • Vähem on rohkem: alusta tasa ja targu, näiteks aktiivsemast elust, milles suurem osa jala käimisel.
    • 90% treeningutest aeroobne ja 10% anaeroobne treening.
    • Enne jooksmist soojenda lihaseid, pärast jooksmist venita.
    • Kui teed jooksutrenni juba neli korda nädalas, peaksid kindasti laskma endale teha koormustesti.
    • Ära unusta piisavalt juua.
    • Küsi julgelt nõu treeneritelt.
  • Headuse saadik

    Headuse saadik

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD SLATER SILK JA ERAKOGU

    Kuidas teha eneseavastus- ja ümbermaailmareis, sellest 10 000 km jalgrattal – aastaid ilma rahata, usaldades täielikult inimeste headust? Elsa Saks on see imedesse uskuv Eesti naine, kes võttis ette pika, pea viis aastat kestnud rännaku ekstreemsetel tingimustel. Tema elu on olnud kogemusterohke – osa lapsepõlvest möödus lastekodus ja üks tema reisi missioone oligi olla hääl orbudele. Kuidas kasvatab teadmatus ja hetkesolek? Kas inimesi kannustab armastus või hirm?

    Elsa räägib nagu Eckhart Tolle. Või nagu mistahes guru või raamat. Ainult et ta on selle kõik enda tagumikul läbi kogenud. „Ole tänulik, olenemata sellest, mis on su taldrikul,“ räägib ta. „Seda ma praktiseerisin palju ja see töötas väga hästi.“ Ja teda kuulates mõistan, et ta mõtleb seda tõesti kogu hingest – ja mitte ainult toidu kohta.

    Elsal pole olnud lihtne. Tema pärisema on tunnistatud teadmata kadunuks juba 26 aastat tagasi, isast ei tea ta üldse. Ometi kiirgub temast optimism: „Kuldne värk, ma olen siin, olen tänulik!“ särab ta. Ta sattus lastekodusse juba kolmekuusena ja jäi sinna 8-aastaseni, mil ta lapsendati. „Ma olen hiiglama tänulik, niisuguses vanuses adopteerimist juhtub väga harva! Lokid päästsid mu!“ elavneb ta. Mõned aastad tagasi sai Elsa kontakti oma bioloogilise ema emaga, kes elab Paides. „Ta teadis mu olemasolust, muud ei teadnud… ta on üliäge vanaema… temaga võib kõigest rääkida!“ 

    Teekonna algus See oli viis ja pool aastat tagasi, kui Elsa väga hea sõbranna kutsus juba neljandat korda Austraaliasse. „Ta tabas mind pehmelt päevalt,“ muigab Elsa. „Kodus jagasin köögiseina pooleks: põhjused, miks jääda ja teisalt miks minna reisima.

    “Mu reis oli täielik sünkroonsuste jada, kulgemine, teadmatus, teiste lahkuse kogemine. See on maagiline, inimesed ei usu sellesse, aga selline mu reis oligi!”

    Kõik jäämise poolel oli ainult materiaalne ja kõik minemise poolel oli väljakutseid pakkuv, huvitav, teadmatus. Mind tõmbas totaalselt reisimise poole!“ Reisilemineku otsuseni viisid kaks põhjust: viimase aasta jooksul oli ta tundnud aeg-ajalt endas suurt tühjust. „Teadsin, et mida tahes ma ka ei teeks, see mind ei toetaks… Olin kindel, et variandid on olemas, aga tundsin, et vajan suuremaid väljakutseid.“ Teiseks igatses Elsa lähedast suhtlust oma (kasu)vanematega, kes polnud temaga emotsionaalselt lähedased.

    „Minu lootus oli, et lähen reisile ja mingi ime läbi suhtlus vanematega paraneb. Ja nüüd – saan öelda, et reisimine on aidanud mul enesega palju tööd teha, ning olen taibanud, et muutus algab iseendast.”

    Juba mitu aastat tunnengi nende vastu soovitud tingimusteta armastust,“ õhkab ta rõõmust õhetades. 

    Austraalia aastad

    Austraaliasse läks Elsa seljakotiga. Töö ja puhkus vaheldusid kaheksal töökohal kaks aastat. „Ma ei olnud ühtki nendest töödest varem teinud – astusin totaalselt välja oma mugavustsoonist. Lõikasin neli kuud puid maha ja samal ajal sain ka kutse minna esimesse aborigeenide vanglasse arvutiõpetajaks,“ naerab ta. Olulisem oli aga see, et ka vaba aega jäi töötamise kõrvalt hästi palju. „See on aeg enda sisse vaadata ja kui ei ole seda kunagi varem teinud, on see hirmus,“ räägib ta. „Mõni mõttemuster tuleb ilmsiks ja avastad, oi, need asjad piiravadki liikumast selles suunas, kuhu parasjagu teel. Ja siis on küsimus, et kuhu ma üldse liigun,“ naerab ta.

    Esimesed poolteist aastat rändasid nad sõbrannaga koos, viimased seitse kuud reisis Elsa juba üksi. „Sealt algaski sügavam muutus, mul polnud ühtegi tuttavat ümber, pidevalt uued väljakutsed… Andsin endale võimaluse rohkem enda sisemusse minna.“ 

    Külgetõmbeseaduseõpetused

    Austraalia kogemus õpetas Elsale avama oma meeled eri  vaadetele, kuulama inimesi. Näiteks Austraalias oleku lõpus kohtus ta inimestega, kes rääkisid külgetõmbeseadusest, Dr. Joe Dispenzast ja tema õpetusest Mind Over Matter. „Ta kombineerib bioloogia, kvantfüüsika, iidsed ja kaasaegsed teadused ühte sõnumisse. Sina ise oled oma platseebo. Sinu ravim on sinu meel ja tunded – saad ise luua oma reaalsust läbi oma mõtete ja emotsioonide,“ selgitab Elsa. 

    Toona hakkaski ta seda kohe teadlikult praktiseerima. Kui aeg Austraalias sai ümber, teadis Elsa, et Eestisse ta veel tagasi minna ei taha. „Ma alles olin alustanud sisemist arengut, mul võttis aega, et käivituda,“ mõtiskleb ta. Edasi Aasiasse rännates oli Elsa suurim soov areneda sisemiselt, minna keskkonda, mis on egost suurem, ning luua harmooniat enda sees ja ümber.

    Kuidas edasi?

    Elsa oli näinud artiklit rahata reisimisest. „Olin hämmingus, kuidas selline asi üldse võimalik on, ja otsustasin, et proovin ise!“ särab ta. Esimene reegel tema jaoks reisima minnes oli, et ta ei hakka kerjama. Tema reisi aluseks oli aus vahetus: tema jagas oma isiksust, sära, maailmavaadet ning täielikku kohalolu ehk sületäie inspiratsiooni ning sai vastu kõhutäidet ja peavarju. Samuti soovis ta end mitte kõigutada lasta teiste arvamusest.

    “Jalgpall meeldis Elsale väga, aga reisides muutus
    tundlikkus ja Brasiilias hakkas ta nägema MMi absurdsust: inimesed
    tulevad sinna ja teevad kõik, et mitte keskenduda endile.”

    „Ma ei rääkinud peaaegu ühegi riigi keelt, kus käisin. Seepärast oli mul kohalikus keeles kolm väikest silti: söögi, transpordi ja ulualuse kohta, mis selgitasid, et rändan inimeste headuse toel.“ Rahata reisi esimene päev oli Kambodžas 2014. a kevadel. Esimene kohatud tuktukijuht aitas Elsal silte tõlkida ega suutnud ära imestada: „Mitte keegi ei aita sind,“ hoiatas ta. Aga Elsa ei lasknud end sellest häirida. „Esimesel päeval olingi  ülimalt positiivne,“ särab ta. Ja kui tuktukimees oli sildid ära tõlkinud, teatas ta juba omal algatusel, et aitab Elsa täna välja! 

    Algus sujus Aasia riikides kuude kaupa hästi, aga edasi plaanis Elsa sõita kaubalaevaga Lõuna-Ameerikasse. Pärast tulutuid katseid Indoneesias ja Singapuris sõlmis ta kokkuleppe Delfiga. „55 hea inimese toel sain rahad kokku, et jalgpalli MMiks Brasiiliasse lennata, ülejäägi annetasin lastekodule, kust ise pärit olen,“ räägib ta. Elsa on tänulik, et MM tõi ta Brasiiliasse, sest sealt edasi reisides, Peruus, toimus temas oluline spirituaalne kasv. Jalgpall meeldis varem talle väga, aga reisides muutus tundlikkus ja Brasiilias hakkas ta nägema MMi absurdsust: inimesed tulevad sinna ja teevad kõik, et mitte keskenduda endile. „Mis pole selles mudelis valesti?“ küsib ta täna.

    Meditatsioon jalgrattal 

    Mediteerimisega alustas Elsa Brasiilias. Ja Andides hääletades sai ta kõrgemalt poolt sõnumi, et rändab jalgrattal läbi Kesk-Ameerika ja Mehhiko ning temast saab hääl millegi jaoks. See lõi Elsa pahviks, aga see sõnum oli niivõrd selge, et nädalaid hiljem otsustas Elsa selleks reisiks valmistumise ette võtta. 

    Interneti abil sponsorite otsimine läbi kolme riigi – Peruu, Kolumbia ja Panama – ei läinud just lihtsalt. Ja kelle hääl võiks ta olla?

    Panamale jõudes oli ühtäkki selge – muidugi saab temast hääl orbudele! Kaheksa kuu pärast luges Elsa kokku kaheksa sponsorit: viis Ameerika Ühendriikidest ja kolm Panamast, lisaks mõned sõbrad. Olemas oli jalgratas, kotid ja muudki tarvilikku, et teele asuda. Rännates külastas ta organisatsioone, kes aitavad orbusid. „Tahtsin õppida, mida tähendab kvaliteetne abi, ning jagada kõike õpitut reisi ajal. Mitu organisatsiooni tegid tõesti olulist tööd, mis mulle väga-väga hinge läks.“ 

    „Alustasin mangohooajal ning sain teepeal mangosid ja kookost süüa – kui puud nägin, tegin peatuse. Ah, täiesti taevalik, võisin neid terve päev süüa,“ kiidab ta. Õhtu- ja hommikusöögi ning vahel ka päevase snäki sai ta perekonnalt, kelle juures peatus. „Mul polnud alati rikkalikult süüa, mõnikord ainult väike snäkk, mille jagasin päeva peale ära. Tahtsin teel olles loodusega tutvuda, sõita aeglaselt, jõgedes ujuda jne. Püüdsin suhtuda nii, et mul on piisavalt ja toit leiab minu.“ Ainult kahel korral oma reisi jooksul pidi ta ise kellegi poole pöörduma ja süüa küsima. 

    Rattale hüpates alustab Elsa siiani oma päeva väikese palvega, mis viib ta usaldusse ja kulgemisse. Sõitmine viib Elsa voosse. „Mitte mingeid muremõtteid, ainult rahu ja armastus kehas. Muidugi kuude jooksul see suurenes. Sest teadsin, mis iganes mu kehas toimub, tõmbab inimesi ja sündmusi mu ellu ja et niipea, kui tunnen midagi negatiivset esile kerkimas, pean tegelema enda sisemusega.“

    Hirm või armastus?

    Kui Elsa oli väsinud või läks pimedaks, peatus ta tavaliselt küla piiril. „Väikestes kohtades on inimesed hirmust vähem mõjutatud. Mida kaugemal keskusest ollakse, seda enam tehakse otsuseid südame järgi,“ teab Elsa. „Tunnetasin majade suunas, kas selles kodus on turvaline. Õnneks Ladina-Ameerikas on enamik inimestest õues, nii oli lihtne nende poole pöörduda,“ selgitab ta. 

    Panamast USA piirini läbis Elsa seitse riiki, pärast seda veel Ühendriigid ja Euroopa koduni välja. Ladinaameeriklaste kohta saab Elsa öelda, et 95% inimestest, kellelt ta nende krundil ööbimiseks luba küsis, oli nõus ilma kõhkluseta. „USAs ja Euroopas oli see vastupidi,“ nendib ta. „Sellistel hetkedel tuletasin endale meelde: Elsa, sa tead, et midagi maagilist on nurga taga ootamas, lihtsalt usu sellesse ja mine hulljulgelt edasi,“ meenutab ta.

    Kui paaril korral polnud kellegi juures peatuda, tajus Elsa hästi teravalt, et tema jaoks kogu selle reisi võlu ongi kontakteerumine inimestega, eneseareng ja võimalus midagi edasi anda. „Ilma suhtluseta oleks see reis mõttetu, sisutu,“ tundis ta. Sageli küsiti ukselävel, kas Elsa ei karda. „Ei karda,“ vastas ta. „Aga sina?“ – 99% vastas jah. Mul oli alati peas küsimus, kuidas sa kardad, kui avasid täielikule võõrale just oma südame ja ukse,“ imestab ta.

    Taban end mõttelt, et tegelikult on Elsa vist tulnukas. Või ingel. Planeedilt, kus kõik kõiki armastavad, usk headusse ja hele naer on kogu aeg varnast võtta ning kuhu muretsemine lihtsalt ei sobi. „Me kõik sureme, aga kas me kõik ikka elame? Selle kõige paremas mõttes,“ küsib ta. Ja korduvalt hoiatab ta, et oleme magnetid. Oma hirmud nopime üles siit ja sealt, meediast, tuttavatelt ja võõrasteltki, süvenemata, tausta teadmata. Ja kui meis elab hirm, tõmbame ligi hirmu. Selle asemel et elada armastuses ja kutsuda ligi harmooniat.

    Elsa arvab, et inimesed on kaotanud usu teel olles, nad ei usu muutustesse, ei näe muutusi ega tee palju selleks, et midagi muuta. „Näen, et hirm juhib meie elusid, ja see purustab unistusi, perekondi ja suhteid. See on nii huvitav kaitsemehhanism, hirmus on enda sisse vaadata ja nii inimesed vaatavadki parem telekat. Hirmud küll kontrollivad meie elu, aga kõikide tunnete taga on peidus armastus. Kui lükkame kõik eest ära, jääb alles meie tuum, armastus. See on kõige alus. Maailmas on rohkem armastust kui hirmu,“ kinnitab Elsa.

    ELSA RÄNNAK NUMBRITES

    4 AASTAT ja 10 KUUD teel
    31 RIIKI
    4 KONTINENTI
    2 AASTAT ja 5 KUUD rahata reisimist seljakotiga 27 RIIGIS
    1 AASTA ja 3,5 KUUD rahata reisimist jalgrattal 18 RIIGIS
    10 000 KM jalgrattal
    ÜLE 500 lahke inimesega kohtumist

    ELSA TARKUSETERAD

    HETKES OLEMISEST
    „Jalgrattaga sõitmine viis mind hetkesoleku kõrgeimasse seisundisse. Ma ei avastanud seda sel hetkel, kui see toimus. Viis kuud hiljem, kui USA piirini jõudsin, mõistsin, kui palju loodus ja rattalolek on mind sisemiselt muutnud. Miks ma praegu rattaga sõidan – see viib mind alati hetke. Seisundisse, kus ma lähen tagasi oma keskmesse ja tean, mis on minu elus oluline.“

    PAARISUHETEST
    „Viimased paar aastat pole ma partnerit otsinud, tean, et ta tuleb nagu kingitus ja siis ma olen tänulik. Mulle on suhtes oluline vabadus, mitte omamistunne, ausus, selge suhtlemine, kiindumatus.“

    ENESELE KÜSIMUSTE ESITAMISEST
    „Minu jaoks on ükskõik mida ette võttes hästi oluliseks saanud küsimus, miks ma seda teen. Kas läbi ego või soovist luua harmooniat, inspiratsiooni jagada.“

    TÄHELEPANU JA ENERGIA SEOSTEST
    „Meil on valida, kas tahame tähelepanu suunata sinnapoole, kuhu liigume või vastupidises suunas. Tõmmata ennast alla või visata üles. Kui näiteks mediteerid ja mõtled, et oi, mul tulid mõtted, või hoopis tunnustad end, et sa üldse proovisid.“

    TEISTE MUUTMISEST
    „Inimesed peavad ise tegema otsuse, et tahavad muutuda. Ainus asi, mida teised saavad teha, on olla teejuhid ja külvata seemneid. Et õied puhkeksid, peab taimekesi aga igaüks ise kastma.“

    TÕELISEST VÄÄRTUSEST
    „Materiaalne vahetus on pinnapealne, maagilise ilu sügavus peitub inimeste hinges.“

    ENDAGA PEITUSE MÄNGIMISEST
    „Inimesed põgenevad endi eest, nad ei julge minna enda sisemusse, sest see on hirmuäratav, kui nad ei tea, kuidas seda muuta, ja see tundub keeruline. Selle asemel teevad näiteks televiisori lahti. „There is no medicine in TV!“ hüüatab Elsa ägestunult. „Avad sellega ukse, kus keegi süstib sulle rohkem hirmu kehasse. Ja kui teed otsuseid, siis kas tegid need hirmu või armastuse baasil? Küsin seda endalt iga päev juba viimased paar aastat. Lähen oma keskmesse, ma ei mõtle seda otsust välja, ma tunnetan.“

    TÄNUST JA HETKEST
    „Olin aastaid harjunud mõtlema „mis oleks, kui…“, aga enam mitte. Nüüd, mil olen õppinud järgima oma südant, mõistan, et kõik juhtunu on möödanik ja kõik toimuma hakkav on suur teadmatus, minu kontrolli alt väljas. Hetkes olemine rõõmupisarates ja tänus on saanud minu imerohuks.“