Category: Artikkel

TEKST MONIKA KUZMINA
FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS

Eelmisel suvel panin end proovile: kuu aja jooksul liitusin iga tööpäeva hommikul profipoksijate trennidega. Treenisin koos Kevin Renno, Maxim Vorovski, Mirkko ja Markko Moisari, Edvin Kibuse, Andra Aho ja teiste parimate poksijatega. Uued väljakutsed ja piiride ületamine on mulle põnevad, eesmärgiga jälgida oma mõtteid ja arengut.

Mis on see, mida saaks tippsportlastelt õppida, et olla ka oma valdkonnas senisest veel parem? Kuidas jõuda rohkem, saada lahti laiskusest, mugavusest ja ebatervislikest harjumustest? Kuidas treenida nii, nagu treenivad nemad – andes endast kõik, et saada parimaks?

1. trenni üllatused

Esimesel hommikul ärgates ning Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia profitrenni peale mõeldes on kõhus liblikad. Veidi närvilised ärevuse liblikad: ees ootab midagi erilist ja ma pole päris kindel, kas ma selle teekonna lõpuni lendan. Pea on mõtteid täis: ma saan hakkama… äkki ikka ei saa… Kas suudan elu planeerida uue ajalise korra järgi? Kas keha ja vaim peavad vastu? Kas ahvatlused võivad väljakutse ära rikkuda?

Täna on trennis kohal naissportlased. Esimesena hüppan saali ääres rehvil, siis hüppenööriga. Kui võrrelda minu hüppenööriga hüppamist aasta sportlase tiitli omaniku, taipoksi amatsooni Andra Aho soojendushüppamisega – piinlik! Sean endale eesmärgi vähemalt mitte seisma jääda. Trenn pole veel alanudki, aga laup on higine.

“Kui eesmärk selge, on kõrvalistest
asjadest loobumine kerge.”

Päeva mõtted

• Kõige raskem on võtta vastu otsus: „Ma teen selle ära!“, kõik muu tuleb juba kergemalt.
• Uute asjadega tegelemine õpetab planeerimist, sest aeg võetakse vanade tegevuste arvelt.
• Hirm läbikukkumise ees on üks suurimaid takistusi.
• Tugevate lähedus teeb tugevamaks.

4. trenn – puujalgadega

Trepist kõnnin hommikul alla nagu puujalgadega – kogu keha on valus, aga trenni minek on kindel. 

Täna on treeneriks Mirkko Moisar. Sportlased on kohal, üks neist hilineb veidi ja vabandab: „Sorry“, parandades kohe „Palun vabandust hilinemise pärast“, ja saab treeneri käest pahandada – sorry on ebaviisakas! Kusjuures, ilusaks teeb asja see, et keegi ei keskendu sellele. Väike eksimus, väike tähelepanek, vabandus, andeksandmine ja kohe edasi tööle, selleks ju kokku tullakse. Treener õpetama ja treenitav õppima. 

Trenn hakkab pihta. Kohe sada lööki järjest ühtemoodi, siis veel sada teistmoodi ja veel kord sada. Mirkko näitab ette, et lüüa tuleb vabalt, kergelt – justkui visates kätt. Treeneril tuleb see muidugi välja sama loomulikult nagu minul näiteks kõndimine.

Proovime treeningupartneriga järele teha – kramp, mis kramp. Huvitav, kui raske võib vabalt võtmine olla! Ikka veel rohkem tehnikat ja seeriaid ning lõpuks hakkab siiski asi ilmet võtma ja – muuseas – lihasvalu on kadunud.

Päeva mõtted

• Aeg on meie väärtuslikem vara.
• Kui me ei taha, et inimesed meie aega rööviksid, peame õppima lugupidamist kõrgemal tasandil.
• Jõuad sada, jõuad tuhat ja jõuad miljon ka, kui ükskord tõesti väga vaja peaks minema.
• Toetav sõna on lisajõud.

10. trenn – higi voolaku

Vastupidavustreening. Ega saagi enam väga nuriseda – trenn on kurnav, aga sellest on saanud kümne päevaga nauding. Keha väsib, higi voolab, lõpuni vastu pean raskelt, kuid hinges on õnn! Eriti suur on rõõm, kui trenn läbi, pesus käidud ja kohvikusse väljateenitult lõunat saab sööma minna.

Treeningu lõpus teeme paarilisega jooksuharjutust. Kui treener ütleb start, tuleb ühel joosta esimese matiruudu ääreni ja tagasi, siis kaugemale teise matiruudu ääreni ja nii kuni kümnenda matiruuduni välja. Teine pool näitab ees mati äärt, et jooksjal kergem oleks. Mina olen oma partnerile esialgu see näpuga näitaja ja siis tuleb minu kord joosta. Ja kes mind veidi lähemalt tunneb, see teab – ütle start ja ma olen juba läinud! Nii ka täna. Tegelikult pole start päriselt veel alanudki, kui mul on juba tuul talla all. Muidugi saadab treener mind tagasi stardipunkti ja alles õigel hetkel saab joosta, nii et tuli taga. Meelde tuleb lapsepõlv ja võidujooks, meelest on läinud aga vanus ja aastad, mil enam jooksnud pole. Jooksen lõpuni, partneri ergutusest on kasu ja vallatu jooksulaps on hinges tagasi!

Veidi ka prioriteetidest. Armastan reisimist üle kõige ja kui on võimalus kuskile sõita, on ka kohver kohe koos. Täna üllatab mind kaasa ideega, et saaksin minna Hispaaniasse õele külla. Ma ei loobu tavaliselt sellisest võimalusest, aga ma ei kujuta ennast ette lennukile minemas – mida ma ütleks endale, treenerile või kellele iganes? Läksin lõunamaale – las eesmärgid jäävad! Ei! Ma jätkan oma väljakutsega ja olen selle üle uhke. Kui eesmärk selge, on kõrvalistest asjadest loobumine kerge. 

See, mis trennis peale esimesi raskusi peas toimuma hakkab, on lihtsalt uskumatu! Mõtlen enne trenni teemade peale, millele pean looma uusi lahendusi, ja nii muu seas – ei pea pingutamagi – lahendused hüppavad kuskilt pähe. Ajust on saanud ideedepank.

Päeva mõtted

• Meis kõigis on peidus üks lustlik laps – on aeg ta välja lasta!
• Premeeri ennast ka väikeste võitude eest, sest need motiveerivad suurematele tegudele.

12. trenn – mulle ei meeldi süüdi olla

On esmaspäev. Inimesed tulevad pärast nädalavahetust treeningsaali kuidagi hajevil, treener küsib kõigilt pileteid ning selgub, et enamikul polegi seda. Trenn algab karistusega kõigile, kel pilet maha jäi.  Karistuseks on kolm minutit põlvelt põlvele ringis kõndi ehk siis paned ühe põlve maha, tõused püsti ja paned teise põlve maha, tõused püsti jne. Kolmandaks minutiks värisevad jalad ka kõige kangematel ja millegipärast arvan, et piletid enam nii kergelt maha ei unune. Saan aru, et mulle kohe üldse ei meeldi süüdi olla. Seega, tuleb olla parem!

Parimaks muutuseks mõtete tasandil pean hetkel eriti ühte muutust: nimelt ei tundu 90 minutit trenni enam pikk aeg. Kui tänane trenn lõppes vabatahtlike kõhulihaseharjutustega, ei tekkinud sellist tunnet, et tahaks minema minna, ning tegin kõik lõpuni kaasa. Küll see oli hea tunne!

Ja kui alustades tundus üks suuremaid muresid aja planeerimine, siis ka seda muret tänaseks enam pole. Aja planeerimise oskus on läinud paremaks ja ennast valida on kergem. Valik on selge: kaks tundi päevas olen tööasjadest eemal ja nii lihtsalt on. Kõik muud tegevused käivad selle järgi ja olen kindel, et see väljakutse muudab nii mõndagi ka minu tulevases ajaplaneerimises.

Tunnen juba praegu jõudu öelda rohkem „jah“ enda vajadustele. Ma ei kujutanud ettegi, et üks korralik periood regulaarset trenni ajus taolisi muutusi teeb. Põnev!

Päeva mõtted

• Õiglane karistus ei solva kedagi, aga õpetab paljusid.
• Elus pole miski võimatu: kui midagi väga tahad, leiad võimaluse seda teha.
• Kui julged teiste vajadustele „ei“ öelda, kingid enda vajadustele „jah“.

14. trenn – sportlase vaim on võimas

Tippsportlased teevad sparring’ut ehk treeningvõistlust, meie koos väljakutse-kaaslase Joanna Müüriga mängime sarnast asja läbi. Kui esialgu oleme omavahel vastakuti, siis ühel hetkel pannakse meid kokku trennis tublilt kaasa tegevate poistega, kellel vanust veidi alla 15 eluaasta. Ja kujutage nüüd ennast ette poksimas noorhärraga, kes on vähemalt 20 aastat noorem… no kuidas sa virutad talle?! Tegelikkus jõuab muidugi trennis kiirelt kohale: me ei tegele siin „virutamisega“, vaid spordiga. Ja nii see sportimine algabki. Mina jään muidugi terveks ajaks noorhärrale hirmuga, aga igaks juhuks naeratades otsa vaatama (pehmendamaks, kui peaksin kogemata õrna kohta tabama).

Muuseas, minu treeningupartneriks olev noorhärra on väga tubli ja saan paar korda päris „mõnusa“ hoobi. Huvitav tähelepanek minu reaktsiooni osas: kui poiss mulle pihta saab, naeratan ka siis! Nimelt on mul tema üle hea meel! Väljakutse esimestel päevadel sain ikka sisemiselt päris kurjaks, kui treeningukaaslase löögist kõvasti haiget sain. Paistab, et ka vaatenurk valusse ja „vastasesse“ muutub aja jooksul.

Jälgin täna ka proffide Maxim Vorovski ja Mirkko Moisari treeningvõistlust – mehed ei hoia ennast väga tagasi, aga lõpetades löövad ikka kindaid lugupidavalt kokku ja tänavad. Sportlase vaim on võimas.

Kõik elemendid, mida suurte juhtide raamatud õpetavad ja mida tippu jõudmisel oluliseks peetakse, on neil treeningsaalis viibivatel tippsportlastel, meestel ja naistel, olemas: tuntav soov kuhugi jõuda; oma eesmärkide nimel kõvasti vaeva nägemine; järjepidevus; karm hoiak igapäevastesse kohustustesse ehk treeningusse; sõnakuulelikkus ja sügav lugupidamine õpetajate suhtes, kes nende heaks oma aega kulutavad; üleüldine positiivus treeningu kaaslastega suheldes ja kõige ilusam asi, mille endalegi pähe raiun – nad ei virise!

Päeva mõtted

• Iga tõeline muutus vajab aega! Ja kuna aega on vähe, tuleb muutuste otsused vastu võtta võimalikult kiiresti.
• Üks silmavaade muudab vahel rohkem kui sada sõna. Sekund südamega vaadates näed rohkem, kui eales kuulda saad.

“Kui julged teiste vajadustele „ei“
öelda, kingid enda vajadustele „jah“.”

20. trenn – me kõik vajame aega

Esimene nädal oli raske, teine nädal harjumine ja kolmas nädal hakkas meeldima – päriselt meeldima – ja neljas on kurbuse nädal: sellest trennist on saanud kolme nädalaga elu loomulik osa!

Kui seni olen püüdnud ülejäänud seltskonnaga sammu hoida, siis täna jõuab kohale, et olen ju ikkagi algaja ja kui tahakski kõik sama hästi teha kui teised, siis kahjuks ei tule välja. Kes on ikka aastaid trenni teinud – ja rohkem kui kord nädalas trennisaali sattunud –, need oskavad, suudavad ja teevadki rohkem. Mida aeg edasi, seda paremaks saame, aga selleks, et saada parimaks, on tingimata vaja aega, kogemust ja tohutul hulgal harjutamist! Eks igas valdkonnas on võimalik jõuda tippu, kui väga soovida, ning ehkki tõenäoliselt on osal meist ka eeldused kiiremini areneda, vajame me kõik aega.

Päeva mõtted

• Parem on teha vähem, aga suurepäraselt, kui rohkem, aga suvaliselt.
• Tõelised saavutused on järjepideva töö tulemus, kus tööl on eesmärk, südames unistus ja mõistusel võime teha kehaga päriselt koostööd.
• Asjad on lihtsad siis, kui sa neist tegelikult midagi ei tea – või kui sa neid piisavalt kaua oled harjutanud.
• Kes ütles, et inimene ei muutu – see on vale! Inimene muutub, kui ta saab muutuse võimalusest ja vajadusest ise lõpuni aru.
• Üksi millegi tegemisel on oma võlu, aga millegi tegemisel teistega koos avaneb võlumaailm, mida üksi kunagi ei koge. Ja me kõik igatseme olla osake suuremast võlust kui lihtne üksindus.

21. trenn, see viimane

Ärevus, erutus, kirg, jõud, kiirus, jõuline enesekindlus, vastupandamatu tegutsemistahe, õiged valikud, aja mõiste muutus, õnnehormoonide lagi, mõtteselgus, vaimu jõud, võitlusvaim ja unustamatu kogemus – väljakutse „1 kuu trenni tippsportlastega“ on läbi.

Millised mõttemuutused endale sellest väljakutsest lisaks igapäevastele õppetundidele ja ülestähendustele eluks kaasa võtan?

Ärevusel uus tähendus

Täna on hinges ärevus. Kas tõesti saabki väljakutse läbi? Kuu aega tippudega trenni teha tundus alustades ka endale uskumatu ettevõtmine. Ja nüüd on see kohe-kohe tehtud! Ka ärevus on selle kuuga saanud minu jaoks uue, elevuselaadse tähenduse. Kui muidu on ärevus minu jaoks seostunud mingit laadi hirmuga, siis nüüd mind valdav ärevus on segatud vapruse, sisemise uhkustunde ja põneva eksamieelse tundega, kui tead, et kohe on finaal, aga pead veel endast korra viimase andma.

Jõud, mida kasutama ei pea

Kannan nüüd vabalt ise oma kotte! Jah, mulle meeldib ka daam olla ja kui kõrvale satuvad tõelised härrasmehed, siis ennast nende kõrval naiseliku ja hoituna tunda on ülim nauding. Aga minu vasakus käes on nüüd tõesti rohkem jõudu kui varem. See on hea tunne, kui tead, et sul on vajadusel jõudu, ka siis, kui seda kasutama ei pea.

Jõuline enesekindlus

Seadsin enda ja oma väljakutse kuuks ajaks esikohale. Ma ei võtnud vastu ühtegi konkureerivat kohtumisettepanekut, ütlesin „ei“ reisile, jätsin paaril tähtpäeval käimata ega hakka üles lugemagi neid paljusid pisiasju, mis kõrvale sai heidetud. Kas see tuli raskelt? Jumala pärast mitte! Enesekindlus enda asjade eest seismisel on iseenesestmõistetavusega kasvanud. Üks teema, mis mind väljakutse ajal paelus, oli jõulisus. Mõistsin, et jõuline olek ilma vihaenergiata on imetletav. Seega ka poksitrenn otsib hinge ja keha tasakaalu.

TEKST STEVE KOKKER,
CHAJIN, KES JUHATAB LÄBI IMELISE TEEMA AILMA CHADO TEEPOES
FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS JA ERAKOGU

“Treeni oma maitsemeeli heade,
elavate teedega ja nad leiavad sinu.”

Oletame, et sa armastad teed. Sa tead, et see on sulle hea, ja tead ehk paremini kui enamik inimesi, et pakitee on valmistatud teetöötluse tolmust ja jääkidest. Võib-olla serveerid teed oma sõpradele isegi tseremoniaalsel kombel või kasutad teed meditatsioonivahendina. Ent olgugi et mõistad kogemuslikult, et üks tee on parem kui teine, pole sa kindel, miks see just nii on. Miks on hea tee hea – otsekui elav – ning kust on sellised elavad teed pärit?

Suurtes poodides võib leida hulganisti teesid, mille pakendid kannavad mahetoodangu või õiglase kaubanduse märki. Palju ei puudu, et riiulite vahelt ilmuks välja ka pakk teed, millel ilutseb silt „gluteenivaba“. On tõsi, et sedasorti markeeringud ei kõnele tingimata palju kvaliteedist või nagu meie, teearmastajad, tavatseme öelda, elukvoodist või n-ö elususe tasemest.

Valdav osa maailmas toodetud teest pärineb suurtest istandustest – kus sageli kasutatakse hulgaliselt pestitsiide – ning need teed on viljeldud monokultuurina, tuues endaga kaasa lageraide, pinnase saastumise, ekspluateerivad töötingimused ja eluslooduse hävingu. Ühe kilo tee valmistamine on energiakulukam kui kilo terase tootmine – vastavalt 8 kW/h ja 6,3 kW/h. Juues neli tassitäit masstoodangu musta teed piimaga, jätame maha ökoloogilise jalajälje, mis on võrdne 100 kilomeetri läbimisega keskmise kütusekuluga autos.

“Ühe kilo masstoodanguna istanduses kasvanud tee valmistamine
on energiakulukam kui kilo terase tootmine.”

Võrreldes niinimetatud elavate teedega on istanduses kasvav tee parimal juhul hingitsev – sarnasel moel nagu suurte linnufarmide kanaliha, mis enne kellegi lõunasöögilauale jõudmist pole päevavalgustki näinud.

Istanduse taimedel ei lasta kasvada puudeks, lihtsa korje huvides pügatakse nad põõsasteks. Nad on istutatud üksteisele liiga lähestikku ning on ülekorjatud. Sellistel teedel on mõningad tervistavad omadused, kuid ainult kübeke teetaime tõelisest elujõust ja -vaimust ning see vähenegi tuleb keskkonna arvelt.

Kui tee kannab mahetähist, on asi muidugi parem. Sellegipoolest on ka mahemärgistusega teed tihti jõetud, sest neidki valmistatakse masstoodanguna.

Ideaalis pärineb tee täismõõdus puudelt, pool- või täiesti metsikutelt.

Või siis väiksematest aianditest, kus kasutatakse põlvest põlve pärandatud teadmisi, oskusi ja tehnikaid. Selliste teede leidmine võib olla raske. Lääne tee-entusiastide seas populaarseks muutunud hiinakeelsed terminid gushu (metsik puu) ja laoshu (vana puu) ei tähenda enam seda, mida paar aastat tagasi, vaid on muutunud pahatihti pelgalt turundustrikiks.

Õnneks leidub maailmas endiselt hulgaliselt ka elavaid, puhtaid ja jätkusuutlikult töödeldud teesid. Parimad Hiina pu-erh-teed on pärit vanematelt metsikutelt puudelt. Mitmed Taiwani oolongid on töödeldud traditsioonilistel viisidel. Jaapanis kasutatakse terminit zairai, mis viitab
vanematele, poolmetsikutele põõsastele. Paljud Hiina Wuyi mägede oolongid on taevalikud ning pärinevad inimkäe poolt vaevu puututud paikadest. Need on vaid üksikud näited.

Just nagu õige õpetaja tuleb siis, kui õpilane on valmis, nii ilmuvad teed inimese ellu, kui ta on valmis neid hindama. Treeni oma maitsemeeli heade, elavate teedega ja nad leiavad sinu. Ära pelga küsida enda kohalikult teekaupmehelt müüdava tee päritolu kohta küsimusi. Kui ta ei oska vastata, kust tee pärineb või kuidas seda on töödeldud, ei mõista ta ilmselt selle informatsiooni olulisust. Kui sa hoolid sellest, kust on pärit toit, mida sööd, või millest on valmistatud kreem, mida määrid enda nahale, siis miks ei peaks need küsimused sind huvitama endale teed valides – teed, mis võiks tuua sinuni selles sügavalt tervendavas taimes peituva maagia, mitte pelgalt selle varju.

Looduses on just ärganud kogu rohelus – paku sel ajal ka oma kehale palju rohelist. Lehtköögiviljade söömine tõstab tuju ja annab rikkalikult energiat. Seda tunned juba mõni minut pärast söömist. Roheline on kevade, uuenemise, lootuse ja südametšakra värv, seepärast ongi lehtköögiviljal niivõrd positiivne mõju.

Milliseid taimi võib pidada rohelisteks lehtköögiviljadeks?

• Eestis kasvavad metsikud taimed, nagu karulauk, võilillelehed, nurmenukulehed, metsmaasikalehed, kortsleht, naat, malts, nõges, jänesekapsas, oblikas.
• Aretatud taimesortide seast spinat, lehtkapsas, lehtpeet, peakapsas, Hiina kapsas, Hiina lehtnaeris ehk paksoi ning paljude juurviljade pealsed, näiteks peedi-, kaalika-, redise-, brokoli-, lillkapsalehed.
• Salatilehed ja laugud: rukola, metsik rukola, ürt-allikkress, kress, sibulapealsed, talisibul, murulauk, porru.
• Maitsetaimed, nagu petersell, koriander, basiilik jt.

Lehtköögiviljad on köögiviljadest kõige toitainerikkamad, nad on tõelised supertoidud.

Mida lehtköögiviljad sisaldavad ja mil moel nad tervist toetavad?

• palju mineraalaineid: rauda (mida tumedam roheline, seda rohkem rauda), kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi, fosforit ja tsinki. Tänu mineraalaineterikkale olemusele on lehtköögiviljad aluselise toimega. Liiga happeline keskkond veres loob pinnase põletike, mineraalainetekaotuse ja luuhõrenemise tekkeks. Lehtköögiviljade söömine muudab vere aluselisemaks ning loob kehas tervenemiseks soodsa keskkonna.
• palju vitamiine: rasvlahustuvaid A-, E- ja K- ning C-vitamiine ja foolhapet (B9-vitamiini). Rasvlahustuv A-vitamiin mängib tähtsat rolli seedetrakti tervise tagamisel. See vitamiin on võtmetegur hästitoimiva immuunsüsteemi kindlustamisel. E-vitamiin toetab samuti immuunsüsteemi, alandab kolesterooli ning vedeldab verd. K-vitamiin kaitseb südant, tugevdab luid ja tasakaalustab vere insuliinitaset. C-vitamiin on tugev antioksüdant, aitab kõrget vererõhku alandada, toetab naha tervist ning aitab rauda omas- tada. Foolhape aitab DNA-d sünteesida, kaitseb vähktõve (eriti kopsuvähi) eest ning aitab toota punaseid vereliblesid.
• klorofülli ehk rohelist pigmenti, mis käivitab päikese abil hapniku tootmise protsessi. Lehti võib pidada taime kopsudeks, nii ei ole juhus, et lehtköögivilju süües toetame ka oma kopse – lehtköögiviljad aitavad meil lima kopsudest väljutada. Klorofüll soodustab aga ka soolestikus kasulike bakterite paljunemist ja takistab kahjulike bakterite levikut – rohelised lehtköögiviljad aitavad seega taastada ja tugevdada soolestiku mikrofloorat, mis omakorda on äärmiselt oluline toidu seedimiseks ja toitainete imendumiseks, immuunsüsteemi toetuseks ning tugeva tervise tagamiseks.
• rikkalikult antioksüdante, mis kaitsevad meie keharakke enneaegse vananemise ja vähktõve eest.
• karotinoide, mida leidub lisaks rohelistele ka kollastes ja oranžides köögiviljades ning mis kaitsevad meie silmanägemist ja hoiavad teatud vähktõbesid eemal.
• palju kiudaineid, mis aitavad veresuhkrut tasakaalustada, toetavad südame tervist, panevad toidumassi hõlpsasti läbi soolestiku liikuma, kaitsevad põletikuliste protsesside eest soolestikus ning puhastavad jämesoolt.

NB! Oblikhape nõuab mõõdukat söömist! Peedipealsed, lehtpeet, spinat, malts, jänesekapsas ja oblikas sisaldavad oblikhapet, mis võib meie luudest ja hammastest kaltsiumi välja viia ning takistada mineraalainete imendumist. Seepärast söö neid mõõdukalt ja vali pigem noori taimi. Tarbi neid koos kaltsiumirikaste toitudega nagu kaunviljad ja piimatooted.

Uuri hooajalisi tervist turgutavaid retsepte ja loe lehtköögiviljadest pikemalt Marika Blossfeldti sulest Hingele Pai kevadnumbrist!

Fotod: Marju Randmer-Nellis