TEKST AILI LINDMÄE
FOTOD MARI-LIIS NELLIS

Täna on mul soov oma roosipeenart rohida, kohe selline mõnus igatsus ühte sulada selle hõrgu, ehkki okkalise killukesega oma aias. Tavaliselt teen seda paljaste kätega, lihtsalt olen nii harjunud. Teen kõiki töid ilma kinnasteta.

Seekord aga ostsin spetsiaalselt kummikindad, et lõpuks ometi oma käsi hoidma hakata – väidetavalt pidi käenahk kiiresti vananema, kui seda ei kaitse päikese, mulla, tuule, külma ja mine tea mille kõige eest veel.

Rohin ja tunnen, et midagi on seekord justkui teistmoodi, midagi oleks nagu puudu, on kuidagi vaikne ja kõle. Olen keset roose, aga justkui üksi. Tavaliselt me suhtleme. Muld räägib mulle oma lugu, roosid enda oma ja need, keda ma oma peenra vääriliseks ei pea, räägivad ka lugu. Meil on dialoog. Umbrohud saavad teada, miks nad minu arvates sellesse kohta sobivad pole, ja nad ei pahanda. Roosid vadistavad rõõmust, mida suvi ja ilus päev nende jaoks tähendab. Nad väljendavad oma tänu ja heameelt, et nendega tegelen. Ikka ja jälle napsaks keegi nagu mu seelikusabast kinni, et tähelepanu saada. Täna aga olen üksi, eraldatud. Miks küll?

Ja ma taipan, et kummikinnastega peenras olemine on nagu armastuse jagamine kalli inimesega, vahemeheks kondoom. Olen justkui kohal, aga kohale ei jõua, tõelist lähedust ja ühendatust ei teki ja sügavamat rahulolu ja lõõgastust ka mitte.

“Kummikinnastega peenras olemine
on nagu armastuse jagamine kalli inimesega,
vahemeheks kondoom.”

Äkitselt jõuab minu teadvusse aisting oma elu päris esimesest puudutusest. Külm ja eemalolev kummikinnastes kätepaar, kellele on antud au mind siin ilmas vastu võtta. Ja kui ma kord suren, on siis viimane puudutus taas kummikinnastes kätepaari poolt?

Mille eest me endid nii väga kaitseme?
Päris, eheda elu enda eest…

Kui kaugele me soovime põgeneda päris elu, päris ühendatuse, päris armastuse eest? 

Ma tahan olla oma elus kohal igal hetkel ja päriselt, päris päriselt. Ma tahan olla siin ilma nende vahemeesteta. Tahan oma kätega tunda nii pestavaid nõusid kui rohitavaid peenraid ning kogeda oma armsama kõige ehedamaid puudutusi… ja surra endale kallite inimeste soojade käte vahel…

Ehedamad valikud

See lugu ei sündinud minust mitte selleks, et õhutada kergemeelsusele ja vastutustundetutele suhetele. Vastupidi, selles on väärikate, ennast austavate ja armastavate inimeste ühiskonna kujunemisele kaasa aitamise soov. Soov anda oma panus arengusse, kus austamine ja armastamine on väärtused, mis emakeelena kanduvad edasi põlvest põlve. Ja muutused inimkonnas algavad naisest, toimub ju naise pühas kojas inimese loomine.

Mulle näib, et inimkonna suurim „saavutus“ möödunud ajastul on olnud vahemeeste loomine – ja seda kõikidel tasanditel. See on viinud inimese endast nii kaugele, et ta kulutab suure osa energiast sellele, et käia kelleltki teiselt enda kohta teadmist saamas.

Me võime lõõgastuda, tulla koju, iseendasse ja hakata ennast tundma õppima. Omaenda keha, hinge ja vaimu väga hea tundmine võiks olla meie alushariduseks. On maailma põnevaim väljakutse saada teada, kes oled sina ise. Õppida tõeliselt tundma ja tunnustama seda inimest, kellega oled koos iga sekundi siin, selles kehastuses.

Tundes, austades ja armastades iseennast, hakkame tegema hoopis teistsuguseid valikuid. Hoolima, kas jätame järeltulevatele põlvedele rohetavad aasad ja metsad, puhta vee ja linnulaulu või kõledalt kumiseva planeedi? Hakkame mõistma, et rasedus on püha loomise aeg ning sünnitamine naise suurim pidupäev, väe väljendamise püha päev. Ja selleks tuleb ka vastavalt valmistuda, toob ju naine ilma ime, inimese vägevaima loomingu. Hakkame hoolima ka sellest, kuidas lapsi siia ilma vastu võetakse ja milline võiks olla kehast lahkumise püha toiming. Tundes, austades ja armastades iseennast, teame ja näeme, et kõigel on kõigega seos ja et oleme osa kõigest.

Mis oleks, kui võtaksime nüüd kummikindad käest, pühiksime tarbimishulluse unepuru silmist, hingaksime oma südamed armastusest avali ja hakkaksime ükskord ometi elama päris elu, päris päriselt!

“Omaenda keha, hinge ja vaimu
väga hea tundmine
võiks olla meie alushariduseks.”

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga