Ostukorv

Category: Artikkel

  • Mis on ajakirja reklaamivabaduse point sulle?

    Mis on ajakirja reklaamivabaduse point sulle?

    Kui teha, siis ikka kogu täiega unistuste ajakirja! Kiirustavas maailmas ja ärevusega segatud kiirustamishetkedes on oluline kogeda vahepeal ka rahutunnet – seepärast on meie ajakiri visuaalselt müravaba. See on päris ainulaadne kontseptsioon, aga miks siis reklaamivaba – ja mida see annab sulle, lugejale?

    1. Puhas sisu kogu paksuses

    Ajakirjade jaoks on nö hea maitse piiriks maksimaalselt 50% ajakirjast reklaam – see tähendab, et ajakiri võib küll näpu vahel paks tunduda, aga sisu on seal tegelikult pool või pisut üle. Eesti ajakirjad on tavaliselt kusagil 80-90 lk juures ja sellest vähemalt paarkümmend lehekülge reklaami. 

    Hingele Pai on puhas sisu kogu paksuses – ja näpu vahel on 132 lk pigem ikkagi raamat kui ajakiri. Sa näed, mida sa saad.

    2. Müra asemel hingetõmbepaus

    Ajakiri on küll mahukas, samas me arvestame nüüdisaegse elustiiliga, kus tähelepanuvõime ja aeg on piiratud väärtused – seepärast ilmub Hingele Pai ainult neli korda aastas ja lisaks tekstilugudele on meil kalühikesi kolumne, mida saab ligeda paari minutiga ning visuaalseid fotolugusid, kus pildid ütlevad 1000 sõna. Arvestame sellega, et tänapäeval elades, töötades, poodides ja tänavatel ringi liikudes, veebis surfates on meeletult palju kõike, mis püüab meie tähelepanu ja väsitab niiviisi meid. Seepärast mõjub Hingele Pai lugemine, sirvimine, kogu kujundus maandavalt ja rahustavalt – visuaalsed ja tekstisõnumid ei pea sinu tähelepanu eest võistlema.

    Miks me ütleme “müravaba”? Püüame tekstide ja piltide vahekorda hoida rahustavana ja mitte liiga vahelduva ja kirjuna. Tänapäeva inimese alateadvus on väga koormatud igasuguse “müraga” – infoga, mida meie ajud peavad igal hetkel töötlema. Nii sätime pildid ja tekstid Hingele Pais tavaliselt erinevatele lehekülgedele ja jätame ka teadlikult õhku, ruumi ja pikime tekstilugudele vahele visuaalseid lugusid. Nii leiab meilt fotolugusid ja kunsti ning isegi pooltühje lehekülgi – esimese numbri ilmumise järel saime mõnel korral küsimusi, kas midagi on trükkimata jäänud. Ei olnud. Tühi leht oligi hingetõmbepausiks. Midagi haruldast, eks? Seda on kinnitanud ka lugejad, et ajakirja lugemine ongi see pai hingele. Rahutunne. Kvaliteet, visuaalselt ristustamata.

    3. Slow ja päris elu annavad heaolutunde

    Meie närvisüsteem on ülestimuleeritud ja nautke vanaaegsed, rahulikud, “aeglased” ja päris, nö slow life tegevused on need, mis meid jälle tasakaalu viivad. Aeglane ja päris on ajakirja kui paberväljaande lugemine. Aeglased ja päris on ka need teemad, millest kirjutame – toiduvalmistamine, loovuse avamine, meeleteadlikkuse tehnikad, rituaalne teejoomine, loodusmatkad, teadlik lastekasvatus, hingega ettevõtlus, kvaliteetsed suhted… Tänapäeva inimene tahab rahu, sest see on nii haruldane.

    4. Ei virvenda iga kuu

    Reklaamiga ajakirjadel on omad nõuded tiraažile ja surve ilmumisele. Rahu anname me ka ilmumisgraafikuga – Hingele Pai on midagi raamatu ja ajakirja vahepealset, bookazine. Ilmume 4 korda aastas – korra iga aastaaja alguses, et inspireerida just algavaks aastaajaks. Kindlasti oled juba märganud lindude vidistamist, valgemaid õhtuid ja mingit pehmust õuekraadides. See on selle pärast, et kevadine Pai läheb trükki juba homme!

    5. Ajasääst sõltumatute soovitustega

    Reklaam võib olla väga informatiivne. Aga üldiselt on tal ka teised eesmärgid, mis mängivad meie alateadvusel. Me lisame mõnikord Hingele Pai ajakirjale oma tarbimissoovitusi. Aga seda sõltumatult ja ilma et keegi meile maksaks, mõttega säästa sinu aega – meie teeme otsimistöö ja läbikatsetamise ning sinule jääb otsustada, kas see kõnetab sind. Järgmised tarbimissoovitused on plaanis vist suvenumbrisse, ürituste valiku mõttes. Aga vahel soovitame ägedaid äppe, südamesoojusega toodetud asju ja aetud ettevõtmisi, isegi mustvalgeid multikaid. Need, mis meie anname, pole päris tavalised ajakirjasoovitused!

  • Selguse leidmise kunst

    Selguse leidmise kunst

    TEKST RIVO SARAPIK
    FOTOD KRISTOFFER VAIKLA

    Kõigepealt oli ärevus. Kuude kaupa. Juba hommikuse äratuse peale hakkas rinnus trummeldama ja pistma, tähelepanu polnud ollagi, hingamine muutus pinnapealseks ja ahmivaks ning tekkis soov põgeneda. Aga kuhu? Ja mille eest? Neile küsimustele on vastuse andnud mediteerimine. Ja mitte ainult vastuse, vaid ka vabastanud ärevusest, toonud ellu palju hindamatut ning midagi sellist, mida oodata ei osanudki.

    Ehkki sõna “mediteerimine” otsa olin mitme eduka ettevõtja, sportlase, loovisiku ning ka näiteks Ameerika Ühendriikide sõjaväe traumajärgset stressi ravivate sõdurite kogemusi lugedes juba aastaid komistanud, tundus see midagi, mis pole mulle. Liiga hipi, liiga esoteerika, panin sildi külge.

    Eksisin. Kui on midagi, mida oleks tahtnud juba lapsest saadik osata või õppida, siis see on see. Mulle on mediteerimine olnud lihtsamaid viise oma elukvaliteedi tõstmiseks. Aga mitte ainult.

    Mediteerimine võimaldab elada näiteks 18tunniste intensiivsete päevadega, mille jooksul saab tehtud pingest tiinet tööd, kümneid tunde treenida, elada sotsiaalset elu nii, et emotsioonid ei juhi käitumist. Meel on selge ja ergas varahommikust hiliste õhtutundideni.

    „Mediteerimisega kaasa antav meelerahu
    aitab rohkem adekvaatne olla ning hinnata,
    mille peale tasub oma energiat kulutada ning mis seda ei vääri.“

    Seejuures on kogu aeg kerge olemine, tahtmine teha ja kogeda ning õppida. Samal ajal hinges sügav rõõm ning soe tänutunne. Kusjuures viimase tunnistamine ning väljaütlemine on mehena olnud… keeruline. Meestele on justkui lubatud agressiivsed emotsioonid, kuid hellus ja soojus on pigem nagu pehmo (või naiste) teemad. Sotsiaalne norm, mida olen omale ekslikult sisendanud ja selle tõttu päris iseend peitnud ning seeläbi piinanud.

    Selleni jõudmiseks tuli aga 30 aastat kannatada, sest meditatsiooni peetakse Eestis (küll järjest vähem) millekski, mis see ei ole – religioosseks rituaaliks, palvetamiseks. Ehkki sellel tõesti on sidemeid ja kokkupuuteid ka igasuguste õpetustega, saab igaüks seda kasutada kui puhtalt praktilist abivahendit. 

    Mediteerimine on tõhus

    Kuna vaimne areng ja selle tagamine alles võtab vaikselt hoogu üles, pole mind mehena tunnetemaailmaga ja sellega toimetulemisega kokku viidud. Ma ei ole seejuures ainus. Seda, kuidas keskealine ja rahaliselt ning staatuse järgi edukas mees (aga ka naine) käitub vaimsel tasemel nagu teismeline, näeb iga päev ohtralt. Viha, jonn, ebaadekvaatne käitumine, tunnete allasurumine ja peitmine, häbi, süütunne või püüd teisi alandada ja kiusata ehk koolikiusamine, on jätkunud ka 15–20 aastat pärast kooliaega. Minul on aidanud eespool mainitut märgata ning sellest lahti saada oma meelega tegelemine.

    Üks lihtsamaid meditatsioone on
    jälgida oma hingamist ning selle mõju kehale.

    Kuhu õhk kehas liigub ja kuidas käitub selle peale meel. Kohene tajutav mõju on näiteks pingelangus, millest tulenevalt võib aga saada parema une või keskendumisvõime.

    Samuti annab mediteerimine justkui hingetõmbehetke olukorras, kus on oht, et tunded võtavad juhtimise üle: pingeline koosolek lepingu sõlmimiseks, tuliseks kiskuv arutelu või ka näiteks iseenda talitsemine situatsioonis, kus tahaks töö tähtajaks valmis saada, aga sotsiaalmeedias on käimas põnev arutelu. Ühtlasi aitab rahulik meel pidurit tõmmata, kui kellegi ülekeevad tunded toa täidavad ning sinu kaasa viia ähvardavad. Üldse aitab mediteerimisega kaasa antav meelerahu rohkem adekvaatne olla ning hinnata, mille peale tasub oma energiat kulutada ning mis seda ei vääri. Mediteerimine on nagu iseenda juhtimise rooli enda kätte haaramine.

    Miks see nii tähtis on, peegeldab näiteks kriitilises seisukorras langetatud otsus. Võtame näiteks sportlased, kes stardijoone eel ootusärevuses lähet ootavad. Ükski tipptulemus pole tulnud tänu ärevusele ehk emotsioonide juhtivas rollis olekule. Vastupidi. 

    Vaid rahuliku meelega kriitilisel hetkel toimetamine paneb paika,
    kumb kehalistelt võimetelt võrdsetest atleetidest
    saab kuldmedali ja kes jääb teiseks.

    See kõik on üle kantav argiellu, kus tuleb valikute kasvades teha järjest enam otsuseid, pidevalt kohaneda uuega ning leida tasakaalu 24/7 levis olemisest. Seepärast on hea leida kindlust iseendast. Piltlikult öeldes olla tormilainetel nagu paat, mis lainetega (ehk elumuutusega) koos loksub, hoogu juurde andmata.

    Viise mediteerimiseks on tohutult – meditatsioon võib olla näiteks täie tähelepanuga kõndimine ehk kõnni nii, et märkad, mida keha ja meel sammumisel teevad, mida keha läbi meeleorganite tunneb. Samuti on meditatsioon oma hingamise ja selle kehasse jõudmise jälgimine. Või hoopis binauraalsete rütmide kuulamine, mille sagedused ajulaineid suunavad. Võimsad kogemused on need kõik.

    MIDA ÜTLEB TEADUS MEDITEERIMISE KOHTA?

    OLED KAUEM NOOR

    California ja Canberra ülikooli teadlased leidsid, et regulaarsel mediteerijal säilivad aju funktsioonid ja võimed paremini. See puudutab näiteks keelekasutust, tähelepanu, mälu, loovust ja muud.

    VABASTAB RAVIMITEST

    Jon Hopkinsi ülikooli teadlased selgitasid välja, et regulaarne mediteerimine võib olla tõhus depressiooni leevendaja ja patsient pääseb ravimite võtmisest. Viimastel on teatavasti ka kõrvalmõjud. Regulaarne mediteerimine leevendab traumajärgse stressihäire sümptomeid ja lubab vähendada või lõpetada ravimite võtmise. Augusta ülikooli ja Dwight Eisenhoweri sõjaväehaigla ajukliiniku koostöös tehtud katses õpetati peapõrutusest taastuvatele sõduritele mediteerimist osana traumajärgse stressihäire (PTSH) ravist. Kui ravimid aitavad iga kolmandat häirega patsienti, siis mediteerimine aitas patsientidel segajaid vaigistada ning sisemise rahu kaudu organismi stressihormoonide taset alandada. Samuti vähenes ärevus ja hüperaktiivsus, mida paljud häire all kannatajad sümptomitena esile tõid.

    MUUDAB AJU, KASULIKUS SUUNAS

    Harvardi ülikooli teadlased leidsid, et kaheksa nädalat mindfulness ehk teadveloleku meditatsiooniga tegelemist muutis hipokampuse ehk imetajate aju tähtsaima osa ehitust. See aju osa mängib suurt rolli ruumilisel mõtlemisel ning mälu töös.

    KUUS SAMMU, KUIDAS ALUSTADA MEDITEERIMISEGA

    1.LIHTSALT ALUSTA
    Proovi. Iial ei tea, mida see kaasa toob. Kaotada pole midagi.

    2. ÜKS SAMM KORRAGA
    Kuigi mungad mediteerivad päevas kuni paarkümmend tundi, tasub alustada väikeste sammude haaval – kas või ühest minutist esimesel korral. Kõige lihtsam meditatsioon on oma hingamise jälgimine. Näiteks suuna kogu oma tähelepanu sellele, kus sissehingamisel õhk keha puudutab (näiteks ninasõõrmetes või ülahuulel) ja kus teeb ta seda väljudes. Jälgi näiteks 25–30 sõõmu. Võid ka vaadelda, mis aistingud voolavad kehasse, kuidas keha hingamist tajub, mida teeb meel.

    3. TARK MEES VIIB ÕIGELE RAJALE
    Alguses võivad abiks olla ka rakendused. Näiteks Calm, Headspace või Insight Timer. Minu lemmik on viimane, sest peale juhendatud meditatsioonide – alates minutist mitme tunnini – on seal ühtlasi võimalik koostada isiklik meditatsioon, erineva pikkuse ja ülesehitusega ning näiteks gongi vms helidega.

    4. SAA, MIDA EI OODANUD
    Lase ootustest lahti – pole tähtis, mida koges keegi teine või sina isegi eelmistel kordadel. Iga kord on unikaalne. Midagi oodates ja lootes võib jääda märkamata see, mis sel korral saabub. Pigem püüa olla nagu uudishimulik algaja ehk hinnanguid jagamata olla avatud ning lihtsalt vaadelda, mis juhtub. Alati juhtub midagi.

    5. ÜKS JA AINUS VÕIMALUS
    Iga olukord ja kogemus saab tulla vaid ühel korral. Järgmisel korral on tingimused juba uued – osalised on vahepeal midagi kogenud, aega on mööda läinud. Isegi kui see aeg on lühike viiv. Mediteerimisega on sama. Iga kord on eriline. Seetõttu tasubki iga korda hinnata ja väärtustada.

    6. TEE VAIKUSELE RUUMI
    Minu päevas on meditatsioon üks asjadest, millega ma kompromisse ei tee. See on esimene asi hommikul ning viimane õhtul. Hommikune meditatsioon loob rahuliku fooni ehk juba esimesed otsused tulevad rahulikult pinnalt, mitte ei tüüri viltu emotsiooni pealt. Õhtune aitab aga meele enne uinumist maha rahustada ehk ööuni on parem, sügavam ja nii puhkab paremini välja. Prooviks tasub hommikuti ja õhtuti mediteerida näiteks ühe nädala või võimalusel kuu aega jutti ning võrrelda, kas ja mis elus muutus.

  • Nutika asemel nupukas

    Nutitelefon teeb oma lisade ja võimalustega elu mugavamaks, kuid kas peab olema kogu aeg online, kättesaadav ja kümblema infokülluses?

    Kasutasin minagi nutitelefoni, eelkõige mugavuse pärast – sai vabal hetkel jooksupealt netis olla. Jaanuaris aga lakkas mu nutikas töötamast ja tekkis vajadus uue järele. Kui mu sõber pakkus ajutiseks kasutamiseks oma nuppudega telefoni, jõudsin imestada, aga võtsin selle siiski kasutusse ja nii jäigi.

    Algus ilma puutetundliku ekraani ja internetita oli küll harjumatu, kuid üsna ruttu sai see siiski omaseks. Märkasin peagi, et nupuka kasutamine on omamoodi mugavamgi. Esiteks peab selle aku palju kauem vastu ning teiseks ei pea ma muretsema, et sellele kotis pihta minnes mõni rakendus iseenesest tööle hakkaks.

    Eelkõige hakkas mulle aga nupuka juures meeldima see, et ta ei võta mu tähelepanu ja ma märkan asju, mida nutitelefonis olles ei märkaks. See on kohati hirmutav, kui suur mõju on nutiseadmetel meie üle, on ju nutitelefon osalt võimalus põgeneda pärismaailma eest virtuaalsesse. Bussis sõites olin harjunud ümbruskonna jälgimise asemel pigem telefonis ketrama. Aga tänu sellele, et nüüd mul puudub võimalus nutitelefonis “aega sisustada”, vaatan hoopis sõidu ajal aknast välja või jälgin kaasreisijaid ja meel saab rahu.

    Miks on vaja kogu aeg olla kättesaadav kõigi jaoks? Kas juhtub midagi, kui pole kogu aeg kursis sellega, mis toimub? Palju parem on minna ilusa ilmaga õue jalutama, märgata, kui kena praegusel aastaajal väljas on ja võtta niimoodi hetki iseendale. 

    Praeguseks hetkeks olen kasutanud nuppudega telefoni viis kuud ja ei tunne puudust nutitelefonist. Saan kiires maailmas tänu sellele lubada rohkem hetki iseendale ja oma lähedastele. Varasemalt olin harjunud enne magamaminekut scrollima telefoniga Facebookis, nüüd mõtlen enne uinumist päeva sündmustele ja südant soojendanud hetkedele.

  • Vanemate suhteruum loob laste tulevikku

    TEKST URME RAADIK
    FOTOD RUTH MÄNDMA

    Üha enam jõuab minuni murettekitavaid lugusid noortest, kes on oma eluga ummikus. Lugusid meie kurvameelsest ja depressiivsest järeltulevast põlvkonnast. Otsime põhjuseid ühiskonnast, koolist, sotsiaalmeediast, nutiseadmete liigsest tarbimisest. Millisel määral mõjutavad lapsi aga vanemate omavahelised suhted ja mida saab teha, et laps saaks tulevikuks kaasa parima pagasi?

    Mulle on mällu sööbinud üks mõne aasta tagune hetk. Istusin ühe tavalise koolimaja ees autos ja tegin aega parajaks. Oli vahetund ning koolimajast väljusid lapsed, teiste seas väike tüdruk koos oma isaga. Nad jalutasid teineteisel käest kinni hoides autoni. Ühtäkki köitis minu tähelepanu politsei värvides masin, mis peatus otse nende kõrval. Autost väljus politseinik koos ärritunud naisega ning algas üsnagi emotsionaalne vaidlus mehe ja naise vahel.

    Läks hetk aega ja väike tüdruk, kes oli jõudnud juba istuda isa autosse, pidi sealt välja tulema. Ema võttis tal käest kinni ja asus minekule. Ma ei tea, mis seal täpselt juhtus, aga see, mis mulle meeltesse sööbis, oli väikese tüdruku pilk. Ta ei nutnud, vaid oli hoopis vapper. Väga vapper. Ta lõug pisut värises ning silmist paistis sügav valu ja kurbus, kui nad koos emaga minu autost mööda jalutasid. See pilk meenutas mulle midagi väga ammusest ajast – minu lapsepõlvest.

    “Igatsesin ema ja isa omavahelist sooja suhteruumi,
    mis oleks olnud täidetud armastuse ja mõistmisega.”

    Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas ema hoolitses minu eest väga. Mul oli alati olemas soe tuba, toit laual ja riided seljas. Vahel isegi uhkemad kui mõnelgi sõbral. Mulle ei antud ülemäära palju kohustusi ega ülesandeid. Suvel ja nädalalõppudel sain magada poolde lõunasse ega pidanud katkestama ennast liigse füüsilise tööga. Ema oli alati minu tegemiste ja olemise vastu hooliv ja tähelepanelik. Kõlab justkui õnnelik lapsepõlv? Ometigi tundsin, et igatsen justkui midagi. Midagi, mida tol ajal ei osanud sõnadesse panna, aga mille puudumine muutis mind kurvameelseks ja ärevaks. 

    Nüüd, olles paariterapeut ning kolme tütre ema ja kahe tütretütre vanaema, mõistan, et igatsesin ema ja isa omavahelist sooja suhteruumi, mis oleks olnud täidetud armastuse ja mõistmisega. Ruumi, kus oleks väikesel tüdrukul turvaline kasvada.

    Kurvameelsete põlvkond?

    Hirmutavalt sageli kuulen arvamust, et vanemate omavahelistel suhetel pole lastele erilist mõju, sest lapsi armastatakse ju edasi, kui ka vanemate suhted sassis on. Et lapsed ei puutu vanemate isiklikesse probleemidesse. Omal moel on selles õigus, sest vanemate konfliktid ongi vanemate omavahelised asjad. Kui neil probleemidel on aga püsiv koht vanemate suhetes ja kodus, saab sellest üsna kiiresti mõjutatud kogu suhteruum, milles elavad ka lapsed – ning sellest tulenevalt ka laste vaimne ja füüsiline tervis täna ja tulevikus.

    Pingeline suhteruum laste vaatenurgast

    1. Kui vanemate tülidest on saanud igapäeva oluline osa

    Peredes, kus vanematevahelised riiud on päeva tavaline osa, kogeb laps pidevat stressi ja pinges olemist. Vaatamata sellele, et emaisa tülid justkui lapse eksistentsi ei puuduta, on loodud õhustikul väga suur mõju lapse vaimsele ja füüsilisele tervisele. Vanemate nääklemised panevad sageli lapsi pooli valima. Laps võib tunda pidevat ebakindlust tuleviku ees:
    Äkki vanemad lahutavad?
    Äkki isa lähebki ära?
    Äkki ema ei jaksagi enam, sest nii ta ju ütleb?

    Selle hirmu ja segadusega hakkama saamiseks loob laps enesele kaitsed. Osa tõmbub enesesse ja püüab olla oma vanematele veelgi parem laps. Nad jätavad tagaplaanile isiklikud igatsused, vajadused ja „tavalise lapse tavalise elu“ ning hakkavad justkui õhust püüdma vanemate soove, uskudes, et sellisel viisil on neil võimalus oma vanemate suhet ja enesetunnet paremaks muuta – neid õnnelikuks teha.

    Teine osa lapsi muutub hoopis pööraseks, et seeläbi tõmmata enesele tähelepanu ning vanemaid justkui kokku siduda. Selle käitumise taga võib olla umbes selline mõte: kui ma valmistan teile piisavalt suurt muret, siis te peate mind märkama ja koos midagi ette võtma. Seega on mul võimalus teid koos hoida. 

    Mõlemad käitumised on vaid kaitse, mille laps on enesele alateadlikult loonud, et saada hakkama hirmu ja murega, mida vanemate pidevad tülid teda tundma panevad.

    2. Vastuseta küsimused ehk hirmul on suured silmad

    Kujutame ette olukorda, kus laps kuuleb ema ja isa omavahelist riidu, mille käigus üks vanematest viskab õhku lausejupi, et no läheme siis lahku. Vanemate jaoks võib see olla emotsionaalne purse või tühipaljas sõnakõlks, aga lapsele sisendab see lause hirmu ja muret: „Kas nad lähevadki lahku? Mis siis saab?“

    Kui laps tuleb vanemate käest kuuldud lause kohta küsima, siis soovides last säästa, saadetakse ta tavaliselt ära, öeldes, et see pole tema mure või ta sai üldse valesti aru. Ärgu laps muretsegu. Olles eelnevast tülist piisavalt ärritunud, võidakse lapsele lausa inetult nähvata.

    Sõnum, mis niimoodi lapsele kaasa antakse, on see, et hirmude, murede ja segadusttekitavate emotsioonide tundmine pole hea ning nendega tuleb ise hakkama saada. Laps jääb üksi oma küsimustega ning täiskasvanuks saades on tema üks lapsepõlvest kaasavõetud käitumisviise oma tunnete ja vajaduste allasurumine – „ma pean ise kõigega hakkama saama“.

    3. Kui vanemate omavaheline vaikus on hirmutavalt vali

    Sageli arvavad vanemad, et kui laps riidu ei näe, ei saa see teda ka mõjutada. Meie lapsed elavad meiega ühises energiaruumis ja nad tajuvad iga emotsiooni, mis selles ruumis parasjagu on. Kui oleme ärevad, kurvad või hoopis vihased ja sellest ei räägi, siis anname võimaluse lapsel oma peas lugude väljamõtlemiseks ja need võivad olla oluliselt hirmutavamad kui tegelikkus.

    Vanemate vaikimine on sageli veelgi segadusttekitavam ning annab võimaluse väikeses peas ja südames kõiksuguste hirmude või murede tekkimisele. Tahtes kaitsta ja säästa, luuakse hoopis hirmu ja segadust.

    4. Kui vanemad on lahus

    Kui suhtes on valusat kannatust rohkem kui rõõmu ja kooskulgemist ning puudub oskus, teadlikkus või tahe midagi muuta, minnakse sageli lahku. Lahkuminek on osalistele alati valus ja keeruline. Kurbust, segadust ja kannatusi põhjustab see ka lastele.

    Sageli tunneb laps, et ta peab hakkama pooli valima. Oma isiklikus valus olevad vanemad hakkavad temaga alateadlikult manipuleerima, et luua enesele liitlane: „Vaata, kuidas su isa mulle ütleb! Ta ei hooli meist“ või „No ega emal polegi sinu jaoks ju aega. Tal polnud seda ka minu jaoks.“ Laps võib tunda, et tema peab nüüd asuma isa või ema rolli täitma ja lohutust pakkuma, sest üle kõige ihkab laps näha rõõmsaid ja õnnelikke vanemaid.

    Lahkumineku puhul on esmatähtis vanematel omavahel turvaliselt ja hoolivalt asjad lahti rääkida. Proovida mõista seda, mis võib esmapilgul tunduda mõistetamatu. 

    Otsida vastuseid küsimustele, mis suhtes toimis ja mis ei toiminud 
    ning võtta kaasa oma isiklikud õppetunnid.

    See töö vajab suurt sirutust, sest seda tuleb teha koos inimesega, kellest just oled lahku läinud ja kellega oled kogenud rohkelt valu ja kurbust. Sirutus on aga seda väärt, sest tulemuseks on oluliselt tervem maailmavaade, julgem edasiliikumine isiklikus elus ja inimlik suhtlus endise partneriga. Mis aga kõige olulisem – rahulikud lapsed, kes tajuvad vanemate teadlikkust ja hingerahu.

    “Paarisuhtes olemist on vaja õppida
    samuti nagu autoga sõitmist või võõrkeelt.”

    5. Kui vanem suunab kogu armastuse lapsele

    Me kõik vajame hoolivat ja turvalist suhteruumi. Ihkame tunda, et meie partner mõistab meid, mitte ei kritiseeri, analüüsi ega tõtta kohe lohutama. Oleme loodud olema siiras ühenduses teistega ning kui me ei taju seda oma 
    partneriga, suuname alateadlikult kogu oma armastuse lapsele. Arvame uskuvat, et sellega saame kompenseerida oma igatsust mõistmise ja mõistetud saamise järele. Pühendume lapse eest hoolitsemisele ning sellest saab justkui elu ainus mõte ja eesmärk.

    Paraku ei saa ükski laps olla õnnelik, kui tema vanemad pole õnnelikud. Lapsele pakutava armastusega ei saa kompenseerida lapse vajadust vanemate omavahelise turvalise suhteruumi järele. Võime oma liigse hoolitsemisega teda hoopis lämmatada ning enesest eemale tõugata.

    Turvaline ja soe suhteruum

    Iga laps igatseb ja vajab ruumi, kus ta teab ja tajub, et vanemad saavad alati kõigest rääkida ning koos on võimalik erimeelsustest läbi tulla. Kus laps saab õppida, et konfliktide ja erimeelsuste olemasolu on igati normaalne osa suhtest ning neist on võimalik turvalisel viisil rääkida. Kus vanemad suhtuvad teineteisesse lugupidamise ja austusega. Ka siis, kui erinevatel põhjustel enam koos ei elata. Kus laps saab kogeda, et ta ei pea pooli valima ja ta saab olla mõlema vanema poolt armastatud ja hoitud ning ka temal on õigus tunda armastust mõlema vanema vastu. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest ning võtame sealt kaasa nii rõõmsad kui ka kurvad mälestused. 

    Õpime elus hakkamasaamist oma vanematelt, 
    jälgides nende käitumist ja kulgemist.

    Samuti õpime neilt, milline peaks olema ja võiks välja näha armastus. Kas me lepime sellega, et kasvamas on kurvameelne põlvkond, või saame selle muutmiseks midagi ära teha? Paneme hetkeks kõrvale kriitika kõige selle kohta, mida ühiskond teeb või ei tee, milline on meie haridussüsteem, mida me sööme või joome ning kuhu kuulume. Lubame mõelda, et võib-olla on võti just meie käes. Alustades oma paarisuhte mõistvamaks ja hoolivamaks muutmisest, luues sellega soojust ja turvalisust suhteruumi, kus kasvavad meie lapsed.

    Seda mõtet ja hoiakut püüan ise iga päev meeles pidada. Oleme kaasaga abielus olnud 27 aastat – üsna pikk teekond, millel rohkelt kurve koos tõusude ja langustega. Meie kooskasvamine on tänaseks meie mõlema teadlik valik ning ühise pingutuse tulemus. See on elukestev protsess, mis ei saa kunagi päriselt valmis.

    Kui mõne eriarvamuse käigus kaotamegi partneriga teineteise kuulamise oskuse, on praegu meie noorim tütar see, kes tuleb ja ütleb, et palun ärge vaielge. Olen talle selle eest südamest tänulik.

    Meil, lapsevanematel, on suurim roll oma laste tuleviku kujundamisel. Selleks, et seda rolli auga kanda, on meil vaja esmalt õppida omavahel paarisuhtes toimima ja suhtlema – see oskus ei ole meile kaasa sündinud. Paarisuhtes olemist on vaja õppida samuti nagu autoga sõitmist või võõrkeelt. Ja seda saab teha vaid koos oma partneriga, selle inimesega, keda kõige enam armastad, aga kes suudab sinus käivitada ka kõige keerulisemad emotsioonid – ikka selleks, et me kasvaksime.

  • Meest sõnast?

    Meest sõnast?

    TEKST JESPER PARVE
    JESPERPARVE.COM
    FOTO (LAURA STRANDBERG)

    Minu sees on tõeliselt rahutu hing ja seetõttu pean pidevalt teel olema, nii olen liikunud korraga väga erinevatesse suundadesse ja avastanud üht-teist nii elu kui meeste kohta.

    Tegelen tänavatoiduga, uurin Eesti meeste tervist, teen giiditööd, korraldan reise, annan loenguid, kirjutan raamatuid, valmistan ette vestlusõhtuid, korrastan talu ja olen nii isaks kui meheks. Olen jõudnud sellise hargnemisega kohta, kus puhkan ühe rolliga teisest ja tõeliselt naudin seda. Minu jaoks pole enam „tööl käimist“, kuna teen kõiki valitud tegevusi mõnuga. Olen küll vahetanud 40-tunnise kontorinädala 70-tunnise ettevõtja töönädala vastu, boonuseks on aga vabadus.

    Erinevatesse suundadesse elamine tähendab ka suhtlemist paljude erisuguste inimestega. Olen hakanud tähele panema üht ebameeldivat nüanssi: mehe sõna tihti enam ei maksa. Olgu see siis lubadus helistada, meil saata, lahendada mõni probleem või lihtsalt kokkulepitud ajaks kohale tulla. 

    Mitmeid lubadusi ei täideta ega öelda selle põhjustki. Kuid mina olen oma tegevuses ja liikumises järgmise sammu üles ehitanud just selle mehe lubadusele. Kui ma pean seetõttu oma elus sammu tagasi tegema, ajab see kuradi närvi. Kõige kõvem asi, mis siin ilmas maksab, on ju su sõna! Vanasti polnud paljudel peale ühe paari riiete ja muldpõrandaga osmiku midagi, aga kui ta oli raudkindel sõnapidaja, oli ta küla kõige kõvem vend.  Sõnapidamine on esimene asi, mille järgi meid ka täna hinnatakse. Või?

    Mind on see teema pikalt kriipinud ning sattusin seda arutama ka ühe naisega, kes pani mind asja nägema veel teisestki vaatenurgast. Nimelt pean mina sõnamurdjatega siiski harva kokku puutuma ja nendes pettuma, aga nende naised kogevad seda päevast päeva. Mõistsin, milline piin see võib olla.

    Muidugi on ka mul juhtunud, et olen midagi lubatut tegemata jätnud või on kojutulek hilisema peale veninud. Nüüd mõistan, millise süldi mulje see on minust jätnud. Katsun katteta lubadusi enam mitte välja anda. Mehed, tulge ka minuga ühte paati: teeme liikumise „luba poole vähem, täida poole rohkem“. Sellele tuleb järele austus väljastpoolt, aga ennekõike hakkad sa ise ennast palju rohkem austama. Ja selle pealt saab juba mägesid liigutada.

  • Kersti Heinloo: aeglane mood

    Kersti Heinloo: aeglane mood

    TEKST KERSTI HEINLOO
    FOTOD TRIIN MAASIK

    Võin julgelt astuda suhtesse kõiksuguste mustrite, materjalide ja värvidega. Siiski üks piirang mul on: mu garderoobis pole ühtegi püksipaari peale spordidresside.

    Kui mu noorem poeg nägi mind ükskord teksades, siis ta lausa võpatas ja kommenteeris nördinult, et näen välja nagu mees. Selle valiku on tinginud eelkõige mu armastus seelikute ja kleitide vastu, aga ka mu kehakuju. Laiad puusad ei soosi pükste kandmist.

    Mu ilumeel on püsinud suhteliselt sarnasena juba teismeeast peale. Mulle meeldib sobitada esmapilgul sobimatuid riideid, olulisel kohal on mugavus. Ma armastan kõiki värve. Just hiljaaegu hakkas mu garderoobi tekkima kollane. Seda oli väga huvitav avastada, enne oli mind vallutanud elektrisinine.

    Meeleolust sõltub palju ja ka energiahulgast, mis mul parasjagu kehas leidub. Nii meeldib mulle vahel provotseerida ja teisel hetkel nähtamatu olla. Ka käsitöö tegemine sõltub tuule suunast ja tähtede seisust. Reegleid pole, leiutan, miksin ja fantaseerin.

    Tavaliselt ma uusi riideid ei otsi. Minu jaoks on poodides käimine kohutavalt tüütu ja seetõttu tekivad mulle riideesemed juhuslikult. Võin ootamatult midagi leida teise ringi poest või mõne tuttava moekunstniku kollektsioonist. Hetkel ihalen mõnda Roberta Eineri kleiti, aga rahakott on selle jaoks veel pisut ahtake.

    Ma vaatan üsna palju moodi. Lemmikud on Elie Saab, Alexander McQueen, Vivienne Westwood. Ka Eesti moekunstnike kollektsioonide vastu tunnen huvi. See ei tähenda aga üldse mingite trendide järele jooksmist. Ma lihtsalt olen lummatud sellest kunstivaldkonnast puhtalt esteetilisest naudingust.

    “Ma armastan kõiki värve. Just hiljaaegu
    hakkas mu garderoobi tekkima kollane.”

  • Suvi, helluse aeg…

    TEKST HEDVIG HANSON
    FOTO MARIS OJASUU

    „Selles öös nii palju oli valgust
    õisi tasa langes meie eel
    kaste hõbedana paitas jalgu
    liugles mustjaid varje tiigiveel…“

    Need on Ilmi Kolla romantilised luuleread, mis inspireerisid mind kord tegema neile sõnadele laulu. See on üks õrnemaid laule, mis olen kirjutanud. Selles on nii palju helgust, hellust, usku, armastust. Seda esitades tunnen, kuidas ise saan olla helgem, õrnem, usaldavam, andunum.

    Luuletus räägib armumisest ja suve valgusest, selles on kõik naiselik, õhuline ja pühalik. Just selline tahaks olla iga naine, ja sellised me võimegi olla, vähemasti noorena. Unistavad, romantilised, täis lootust ja ootust. Armastusest on noorena romantiline arusaam, sellesse kujutluspilti mahub see ainus Tema, suve embav soojus ning õrnad naudingud kordumatus hetkes. Ajaga meis miski muutub, saame täiskasvanuks, näeme, et armastus pole mitte ainult õhkamine, see on pigem eluviis, tänulikkus, leppimine. Midagi meis isegi ehk murdub ses teadasaamises ja kogemises. Ja nagu ei kesta igavesti suvi, ei saa kesta ka armumine. Kõik on muutumises. Ja me peame arenema koos nende muutumistega.

    Ja samas – igas murdumises peaks olema uue võimaluse algus. Võimalus minna pinnakihist sügavamale. Mulle meeldib suviti sügavamale minemist tunnetada just sukeldudes. Me võime muidugi liuelda naudiskledes vee peal, ent kui elu muutused nõuavad sügavamale vaatamist, on teraapiline tõesti sukelduda.

    Võtan siis kopsud õhku täis ja sukeldun nii sügavale, kui julgen, teades, et jõuan kenasti pinnale tagasi. Selle uue kvaliteediga, mis sügavamatesse kihtidesse laskudes ning tagasi tulles uue õhuga kogen, on võimalik armastada veelgi intensiivsemalt, teadlikumalt. Tajuda, et armastus on veel palju vägevam, kui siiani arvasin. Just teadlikkusega on võimalik kasvatada endas tõelist armastust, nii enese kui kõige elava vastu. Ning arendada nii vajalikku – tänu ja alandlikkust Elu ees.

    Nii paljud mu tuttavad naised on öelnud, et nad ei tahaks enam olla väga noored. Et see ajaga kogutud sisemine rikkus ja jõud on rohkem väärt kui nooruse ilu. Ehk siis võiks öelda – küpsuses on tõeline ilu.

    Veetlev suvi toob endaga kaasa õrnemaid unistusi ja toetab naiselikkust, nautigem iga hetke, joogem iga sõõmu sellest magusast nektarist!

    „Sinu kätesse ma enda peidan
    matab meeli õnne joobumus
    endast kõik ma tuulte hooleks heidan
    kõik, mis vana ja mis on uus…“ (I. Kolla)

  • Pühakoda meie sees

    Pühakoda meie sees

    TEKST JA FOTOD HELE SITS

    Loomingulisuse, selle erinevate väljendusviiside ning sealt edasi ka kire, seksuaalsuse, naiselikkuse ja mehelikkusega ühendab meid tšakrasüsteemi teine energiakeskus vaagnapiirkonna keskmes. Selleks et väljendada end oma tõelistes värvides ning maalida end loomutruuna elulõuendile, tuleb end kõigepealt tõeliselt tundma õppida. Õppida end mõistma, tunnetama ja oma sisemuses toimuvat lugema, sest kes pole olemas iseenda jaoks, ei saa ka teise jaoks olla.

    “Oranž sümboliseerib rõõmu, kirglikkust,
    loomingulisust ja mängulisust.”

    Tšakrasüsteemi teist energiakeskust, sakraaltšakrat võib pidada keha kirge koondavaks pühakojaks – paigaks, kus asub meie loomingulisuse allikas. Ja olgugi et kreatiivsus pakub meile hulganisti viise eneseteostuseks, on loomingulisuse kõige pühamaks väljenduseks lapse loomine. Nii on loomingulisus tihedas seoses ka meie olemuse füüsilise tahuga. Nii, õppides end hingetasandil sügavuti tundma, avab seksuaalsus inimhingele veel hoopis uue tasandi oma maises kehas vabalt väljendumiseks.

    Haara päevast

    Sakraaltšakraga harmoneerub oranž, mis sümboliseerib kuumavat ja valgustavat tuleleeki, meenutades meile, et haaraksime päevast… igast viimsest kui päevast, täites selle tegevuste ja inimestega, kes inspireerivad ja teevad meid õnnelikuks. Oranž sümboliseerib rõõmu, kirglikkust, loomingulisust ja mängulisust ning kutsub meid üles olema natuke spontaansed ja pöörased, pühenduma täielikult tegevustele ja valdkondadele, mis sütitavad meid, ning väljendama end viisil, mis tundub kõige loomulikum.

    Armasta oma keha

    Loomingulisus saab tiivad hetkel, kui leiame sisemise vabaduse oma hinges ja kehas – kui tekib koostöö ja sünergia keha ja vaimu vahel. Teisisõnu, kui aktsepteerime oma tõelise mina kõiki tahke, sealhulgas seksuaalsust. Sakraaltšakra õpetab meid tunnetama oma keha samal moel, nagu pühendunud muusik tunnetab oma instrumenti või kunstnik oma pintslit – kirega, sellega justkui üheks sulades. Enda tundmine ebakindlalt oma kehas viitab suikunud olekus sakraalenergiale. Et seda äratada, tuleks alustada tööd oma mõtete ja ka füüsisega. 

    Sakraalenergia äratamine füüsilisel tasandil eeldab armastuse investeerimist oma kehasse. Siinkohal on sobilikud kõik viisid, mis tunduvad meelepärased: igasugune keha eest hoolitsemine nii hea toidu, kosutava puhkuse, väestava treeningu kui ka naudingut pakkuva lõdvestumisena. Üks iseäranis hea moodus oma keha paremini tunnetama õppimiseks on tantsimine. Hetkel, mil suudame end väljendada läbi oma keha, saab eneseteostuse vägi ja loomingulisus meis hoopis uue mõõtme.

    Kaardista tähtsaim

    Et sakraalenergia on generaatoriks, loomaks seda, mida oma ellu ootame ja soovime, tuleks alustuseks kaardistada elu hetkeseis: panna kirja oma tugevused ning kõik need valdkonnad, millesse kirega suhtud; kõik need tegevused või eluelemendid, mis sinu jaoks elus olulisemat väärtust kannavad. Iga selline mõtisklusprotsess viib uue selginemiseni, aidates sakraalenergial aktiveeruda ning kehal ja hingel oma väljendusviisides ja eesmärkide püstitamisel ühtsus ja harmoonia leida.

    Ela kui kunstnik – kirega!

    Vabas kehas tunneb end vabana ka hing. Takistusteta voolav tulekarva sakraalenergia aitab kirglikul kunstnikul sinu sees oma tõelised värvid valla päästa, ükskõik kas siis lõuendil, klaverimängus või armastuses. Kui lähened sellele, mida lood, kirega, saab sellest kunst.

    VIISE SAKRAALTŠAKRA VÄE AKTIVEERIMISEKS

    • Tee nimekirju – alusta lihtsamatest, näiteks kirjuta üles see, mille eest oma elus tänulik oled, ja ka see, mis vajaks parandamist ja korrastamist, ning liigu järjest sügavamale. Mõtete-tunnete kirjapanek annab selgema ülevaate hingemaastikul toimuvast.
    • Kaardista oma hetkeseis ja tulevikuvisioon ning pane kirja praktilised sammud, mis aitaksid sul oma unistused ja eesmärgid teoks teha.
    • Hoolitse oma füüsise eest – enese eest hoolitsemiseks kulutatud aeg pole kunagi raisatud aeg!
    • Tantsi, liiguta oma keha viisil, mis on loov, meeleline ja tujutõstev.
    • Ole loominguline – leia viis, kuidas end loominguliselt väljendada.
    • Tee mediteerimisest igapäevarutiin.
  • Õnne loomine

    Õnne loomine

    TEKST SILVIA VIIDIK
    FOTO ERAKOGU

    Mis on elus tähtsaim õnne toov osis? Harvardi ülikooli meditsiinikooli psühhiaatri Robert Waldingeri juhtimisel uuris ülikooli meeskond 75 aasta vältel 724 väga erineva mehe elusid. Uuriti nii tollaseid Harvardi ülikooli tudengeid kui ka Bostoni raske saatusega tänavalapsi. Uurimuse vastus oli lihtne ja ühene. Ja võin selle paikapidavust kinnitada ka oma elukogemuse põhjal.

    Uuringud hõlmasid küsimustikke, intervjuusid peredega ja meditsiinilist teavet, nagu verenäitajad, aju skaneerimine ja teised arstlikud ülevaatused. 

    Selle, uue hooga jätkatava eksperimendi tulemused on rabavalt lihtsad: meie eludesse toovad õnne, rahuolu ja edasipürgivust ainult head inimsuhted. Nii lihtne see ongi. Olulist rolli ei mängi ei haridus, karjäär ega mis tahes muu CV element. Tähtsad on vaid suhted.

    Uuringust tuli välja, et inimesed, kel olid head, piisavalt tihedad suhted rohkemate inimestega, olid õnnelikumad, füüsiliselt tervemad (ka aju funktsioneerib neil paremini) ja elasid pikema elu. Samas leiti kaunis üheselt, et üksindus ja isoleeritus tõepoolest tapab: toob nukrameelsuse, depressiooni, muud terviseprobleemid ja lühendab eluiga.

    Kvaliteet loeb

    Kuigi eelnevast võiks välja lugeda, et parema elukvaliteedi tagab väga arvukas tutvuskond, siis päris nii see ei ole – seda nii talupojatarkuse kui ka sellesama uurimuse järgi. Samuti on meie seas inimesi, kes elavad pikki aastaid koos kunagi ammu õnne toonud abikaasaga, kuid tunnevad end sellegipoolest nüüd üksiku ja mittemõistetuna. Enda õnnelikuna tundmiseks on suhete arvukusest või kestusest palju tähtsam suhete kvaliteet.

    Ka väga kõrges eas püsib mälu teravamana ja mõistus vahedamana inimestel, kes on suhtes, milles nad võivad kaaslase peale täielikult loota.

    Samuti on heades suhetes inimestel madalam füüsilise valu tundlikkus, selgus uuringust. Tervisele on uuringu järgi halvem püsida õnnetuks tegevas suhtes, kui ette võtta lahutustee. Lõpetada suhted, mis õnnelikuks ei
    tee, kuid hoida neid, mis eluvaimu toidavad ja elutahet ülespoole upitavad.

    Ka läbi halva

    Head ja kvaliteetsed suhted ei suuna meid kindlasti sileda sirge eluteeni, tegemist võib vahel olla tõelise tõkkejooksuga. Oluline on tunda, et “nišijoonel ootaja(te)le saab kindel olla ka siis, kui tõkkeid on oodatust oluliselt enam.

    Eelmises numbris kirjutasin, kui suuri raskeid kive on elu viimastel aastatel minu teele veeretanud – saan enda üle väga uhke olla, et olen oma „nullpunktist“ pika tee maha vantsinud, ja saan täie kindlusega öelda, et ma poleks mitte mingi valemiga elusalt tänasesse jõudnud, kui mind poleks ümbritsenud nii armastav-hoidev aura inimsuhetest, millesse sündisin, ja neist, mille jõudsin kogu varasema elu vältel luua.

    Elujõudu süstivate inimeste hulk võiks elu jooksul pigem kasvada kui kahaneda. Inimesi enda ümber on tark hoida – nendest suuremat väärtust oleks ääretult keeruline (teaduslikult suisa võimatu) leida. Ja nii äraleierdatult kui see ka ei kõla, kasvavad tõelised suhted suurte raskuste läbimisel tõesti palju tugevamaks (enne isikliku kogemuse saamist selles vallas pidasin seda klišeeks). Raskuste keskel kasvab väga olulisi lähedasi inimsuhteid isegi sealt, kus neid enne väga vähe oli.

    Elu on karjaettevõtmine

    Inimvõimete suuremad väljakutsed – milleks ka rasketest traumadest taastumised kahtlemata on – ei ole sooloüritused. Inimene on siiski osa karjas elavast loomariigist, mis sätestab selgelt, et ta ei ole üksiküritaja. Kari meie ümber mängib tihti suuremat rolli, kui aduda oskame. Nagu aasaloomadki, vajame vahel kedagi, kes aitaks leida veesilma või värske rohumaa ja abistaks ka kiskjate peletamisel.

    Suhete hoidmist-jätkamist lähedaste ja kaugematega on rõhutatud väga olulise punktina igas traumajärgset stressi puudutavas teadusartiklis.

    Olulist rolli ei mängi üksnes inimestevahelised suhted: unustada ei tohiks ka lemmikloomi – nemadki annavad meile väga palju soojust ja head energiat, tunnet, et oleme nii vajatud ja armastatud, et ilma meieta ei saaks (seda tunnet on inimesele siiski väga vaja, nii egoistlik loomaliik olemegi).

    Inimesi ja loomi tasub eneste ümber hoida. Ütles ka rebane „Väikese printsi“ loos, et vastutame kõigi eest, kelle oleme taltsutanud, kelle eludesse kuulume, kes meid vajavad ja meist sõltuvad.