Ostukorv

Category: Artikkel

  • 5 põhilist väärkohtlemise viisi paarisuhtes

    5 põhilist väärkohtlemise viisi paarisuhtes

    Mida pidada emotsionaalseks vägivallaks? Hääle tõstmist ja karjumist, ärapanemist (ka naljaga ärapanemist), usalduse reetmist, ajaloo ümberkirjutamist, enda sõnade või tegude eitamist, kritiseerimist ja hinnangute andmist, häbistamist, ähvardamist, varjamist, valetamist, solvamist ja inetute sõnade kasutamist teise kohta, nimedega kutsumist, olulise informatsiooni endale hoidmist, lugupidamatust, vaenulikku huumorit, ignoreerimist (jätab teise inimese tunded ja vajadused hooletusse, ei vasta küsimustele jne), korduvalt lubadustest ja kokkulepe- test mitte kinni pidamist, teise parodeerimist, teisele lõksu seadmist, teise süüdlaseks tegemist, ebastabiilsust (täna armastan, homme ei armasta; täna kokkulepe kehtib, homme ei kehti) ja impulsiivsust (mõtlematu tegutsemine, teeb otsuseid ilma täit infot omamata).

    Sellised võivad olla väärkohtlemise viisid paarisuhtes:

    TUNNETE TÜHISTAMINE

    • Inimene peab saama oma tunnet tunda ja väljendada. Ja teine peab jääma sealjuures tema suhtes vägivallatuks. Väärkohtleja ei suuda jääda oma partneri suhtes viisakaks, kui teine on kurb, pahane, eriarvamusel või vajab abi, sest väärkohtleja ei tule ise toi- me mingi enda tundega, on selleks siis ebakindlus, abitus, nõrkus, kurbus vms, mida partneri tunne temas aktiveerib. Ta ei suuda pakkuda lohutust ja mõistmist, sest ta ei ole nõus endale selgeks tegema, mis tema enda sees toimub, ja seetõttu valabki ennast teise peale välja või eemaldub.
    • Kui partner saab meie käitumisest haavata või juhtub tal elus mingi muu olukord, hakkame tihtipeale tema tundeid tühistama, öeldes: „Sa ei peaks niimoodi tundma, kõik on ju hästi“, „Sa said sellest täiesti valesti aru“, „Ära nüüd jaura, ma ei mõelnud ju halba!“ Sellega õpetame partnerile, et meiega ei saa ta olla kurb või haavatav ning ta peab oma tundeid alla suruma. See aga lõhub usaldust, mida tuleb pärast pikalt parandada. Peame ju tunde allasurumisel ka mingit osa endast alla suruma. Oma tunnete allasurumine ilmutab ennast tihtipeale liigse töötamise, söömise ja joomi- sena, ennast riskantsetesse olukordadesse panemisena, depressioonina, haigusena jne. Kui perekonnas peaks ka lapsed olema, kannatab seetõttu terve peresüsteem ja lapsed õpivad destruktiivseid käitumismustreid, mida oma suhetes täiskasvanuna ise korrata.
    • Eluterve partner lubab oma kaaslasel tunda solvumist, kurbust, pahameelt jne. Kõik tunded on lubatud ja väärtuslikud, sest nad kannavad endas mingit sõnumit. Küsimus on, kuidas seda tunnet väljendada. Teise inimese solvamine, tema ignoreerimine ja hoolimatult käitumine ei ole aktsepteeritav. Viisakalt oma tunnet väljendada on vajalik ja eluterve. Teame ju, kui väga me vajame tunda, et partner on meie jaoks olemas ja oleme tema jaoks see eriline ja väärtuslik ning kui me ei saa seda, siis tun- neme pettumust. Või kui meie vajadus ei saa suhtes rahuldatud, siis tunneme valu ja hüljatust. Just sellistel hetkedel on meil vajadus saada kogeda oma partneri lohutust ja toetust, tema kuulamist ja mõistmist. Me vajame näha, et ta on meie jaoks olemas, ta on meie turvaline sadam, kuhu randuda. VAID ÜKS ARVAMUS
    • Väärkohtleja ei suuda taluda kahte erinevat vaatenurka. Temas on mõttekäik: „Kui sa ei nõustu minuga, oled järelikult minu vastu“ ning seetõttu ta ründab teist inimest või jalutab minema ja muutub külmaks. On kas tema viis või ei ole mingit viisi. Tal on raske arvestada oma partneri tunnete ja vajadustega ning ta ei ole huvitatud teise vaatenurgast, kuna tunneb, et sellega peaks ta loobuma enda omast. See mõttekäik tuleb hästi välja konfliktis olles. Selle asemel et pühendada aega selleks, et partnerit mõista ja taastada kontakti, leida ühist pinda, otsustab väärkohtleja kasutada oma aega selleks, et näidata partnerile, kuidas too on valesti aru saanud. Ja kui partner ei saa aru, siis kõnnib ta lihtsalt minema või tõstab häält ja solvab.

    EBAVÕRDNE SUHE

    • Väärkohtleja maailm on nii habras, et sinna ei mahu kaks võrdväärset inimest. Selleks et ellu jääda, saab seal olla ainult tema: tema tunded, tema vajadused, tema hirmud. Ta ei pea oluliseks jagada partnerile infot oma käitumise, tegude või valikute kohta või hoolitseda oma partneri tunnete ja vajaduste eest. Partner on tema jaoks objekt, diivanikaunistus, kellega tegeletakse siis, kui aega ja tuju on. Võrdväärses suhtes ollakse teineteise jaoks olemas hetkedel, kui teine seda vajab – lohutatakse, toetatak- se, kuulatakse, palutakse vabandust jne. Väärkohtleja tajub aga teise vajadust tema järele kui karistust, kus ta peab ohverdama midagi endast: oma aega, tähelepanu. See on tema jaoks tüütu, kuna ta ei mõista, miks partner võib ennast halvasti tunda. Tal ei ole nii palju empaatiat, et ta suudaks nendel hetkedel ennast teise olukorda asetada ning viisakaks ja hoolivaks jääda. EBASTABIILSUS
    • Väärkohtleja võib tihti muuta oma arvamust – nt täna ma tunnen, et tahan sinuga koos olla, aga homme võin juba arvata midagi muud – ja nii ei saa kunagi kindel olla, mida ta homme teeb, kuidas ta ennast tunneb või käitub. Ta on ettearvamatu ja ebastabiilne. Või ta võib olla kodus justkui füüsiliselt kehana olemas, aga vaimselt välja tšekkinud. Ta elab oma elu eraldi ja jätab partneri kohustustega üksinda. Samuti on tal raske mõista, miks partner võib võtta veel tükk aega hiljem jutuks tema mingit sügavalt haavavat käitumist. INETU KÄITUMINE
    • Väärkohtlejal on alati vabandus olemas, miks ta häält tõstis, ütles „tropp“, naeruvääristas, ei pidanud kokkuleppest kinni jne, ning ta suudab selgitada, kuidas partner on vastutav tema käitumise eest. Kui teisele pikalt sellist sisendamist teha, hakkabki ta seda uskuma. Väärkohtleja maskeerib oma väärkohtleva käitumise ära ma- armastan-sind-sõnadega. Pole üldse haruldane, et ta ütleb: „Ma armastan sind. Ma tahan sind. Aga sina teed võimatuks mul jääda viisakaks. Kui sa poleks kokkuleppe kohta küsinud või kui sa poleks tulnud mulle oma muret kurtma sellel hetkel, siis ma poleks sulle halvasti ütelnud.“ Ehk et loe mu mõtteid, kui sa tahad, et ma sinuga viisakaks jääksin. Ja kuna vägivalla all kannataja ei suuda endale ära seletada, kuidas ta partner suudab temaga nii inetult käituda, samas kinnitades, et armastab teda, siis ta lõpuks hakkabki uskuma, et on ise süüdi oma partneri väärkohtlevas käitumises, ja hirmust kogeda väärkohtlemist uuesti, hakkab ta kikivarvul käima ja proovib olla veelgi parem.

    Loe selle artikli teist osa sama autori, Kadri Sakala sulest: paarisuhete emotsionaalse vägivalla taustast ja lahendustest

    Fototänud: Laura Oks

    Autori Kadi Sakala foto: Krõõt Tarkmeel

  • Kuus otsustavat kuud 1991. aastal

    Kuus otsustavat kuud 1991. aastal

    Lugesin eelmisel nädalal Tarmo Vahteri mahukat raamatut “Vaba riigi tulek. Kuus otsustavat kuud”. Raamatu kaanel oli meie maalt lahkuv tank, millele visati piiripunktis lillekimpe. Üks mõistatus minu lapsepõlvest, kuna olin neid näinud tulemas ja minemas, aga ei teadnud, mis toimus vahepeal.

    See raamat pole kellegi subjektiivne mälestus, vaid väga loetavalt ja jälgitavaks kokku pandud salvestiste, protokollide, arhiivimaterjalide, nii Eesti, Venemaa, N-Liidu kui Ameerika diplomaatiliste jm dokumentide põhjal. Sest ma tahtsingi teada, mis siis päriselt toimus.

    Sest kui ma ise olin 13, seisin vanaema tagaaias Vastseliinas paljajalu õhtuses karges kasteses heinas Piusa jõe ääres ja vaatasin tanke oma kodulinna poole suundumas. Lugesin nüüd hiljem raamatust, et see tankikolonn oli 12 km pikk. Ma mäletan seda lõppematut mürinat. Seda peatumatut hoogu. See hirmutas mind väga. Ma igatsesin oma vanemate juurde ja muretsesin nende pärast, sest nemad olid ju Tallinnas, kuhu tankid olid teel.

    Raamatust saingi palju rohkem teada. Need tankid ei tulnud vaid Luhamaa kaudu Pihkvast, vaid ka Aegviidust, Pärnust, Haapsalust jm – igalt poolt. Nad ei tulnud ainult Eestisse, vaid ka Moskvasse ja Peterburi ja mujale. Isegi Tallinna Lennujaam oli suletud tsiviillendudele. Ja meie võtme-riigijuhid olid just välismaal! Päris hull olukord!

    Noil eriti pingelistel augustipäevadel oli nii rahvaga kui riigijuhtidel omavahel ja välisriikidega suhtlemisel raskusi, mida on tänapäeval imelik ettegi kujutada: kommunikatsioonid nagu meil praegu ju peaaegu puudusid – vedas, kui sai saata faksi. Kellelgi mainiti küll olevat ka mobiiltelefon. Stress ja teadmatus võttis kõikjal maad, ka riigijuhtide hulgas. Ja ometi pidid nad tegema arukaid ja kaalutletud otsuseid. Ja paistma enesekindlad.

    Tajusin ka, kui lihtne on olla kriitiline, nagu paljud oma riigijuhtide suhtes olid (ja eks tänagi olda) – aga mis vastutus neil meestel ja naistel tegelikult toona oli, mis pinge teadmatuses, kus pidi otsuseid tehtama. Kui palju pidi olema usku ja järjekindlust: väikest riiki, kes tahtis maailmakaardile, ei võetud päris tõsiselt, eriti kui meie toetamine võis rikkuda kõigi suhteid suure idanaabriga. Ja mitte kõik eestlased ega eestimaalased ei toetanud iseseisvumise ideed. See polnud nii, et kõik olid ühe asja eest väljas. Ja isegi kui olid, siis teed sinna olid eri leeride arvates erinevad. See ei teinud asja lihtsamaks. Juhid ei teadnud, kui paljud nende poole tegelikult hoiavad. Ja vastased tegid vastutööd väga aktiivselt ja agressiivselt.

    Juba võrreldes aastaga 1990 ja ka pärast iseseisvumist läks Eestis elu majanduslikult palju-palju raskemaks (kauplustes olevat 1991. a olnud vaid 10-15% kaupadest võrreldes 1990. aastaga!).

    Ja inimesed olid üha rahulolematumad.

    Hirmutav oli lugeda, et kuna ei teatud, mismoodi N-Liidust väljajäämine mõjub, siis tuli näiteks tööstusel teha plaan B, kus neil on käsutuses vaid 25% (ja 50% ja 75%) toorainest. Vedelkütusel kodudest tehti linnade kaupa evakuatsiooniplaanid. Ei teatud ju, kas toorainet ja kütust jätkub, kui Eesti iseseisvub. Kõikides valdkondades tehti sellised varuplaanid.

    Lennart Meri oli tõeline visionäär – mis oli tegelikult meie tase üheksakümnendate alguses, aga ta nägi hoolimata sellest päriselt kogu potentsiaali. Ta rääkis siin ja seal, et me oleme sisuliselt nagu Soome – kõik oli kaugel Soomeks olemisest! Esmatarbekaubad olid talongiga saadaval. Inimesed seisid tühjade korvidega keset poodi kuni pärastlõunani, et saada leiba.

    Aga ka kõige lootusetumas olukorras peab olema selgroogu enda eest seismiseks ja sammude astumiseks.

    Aga tuligi ühel hetkel moment (ja see tuli ju olukorra keerises ära tunda! Tankid olid veel Tallinnas…), kui saime end vabaks deklareerida ja järgmisteks sammudeks oli kõigist nendest eeltöödest Põhjamaades, Saksamaal, USAs, Prantsusmaal jm väga palju abi.

    Sain ka aru, et kui jõud on ebavõrdsed, siis peab kõvasti mune olema, et enda eest seista. Minu meelest jääb raamatust mulje, et seda õnneks meie juhtidel oli, vahel vähem, vahel rohkem, aga kokkuvõttes piisavalt.

    Sest see polnud lihtne. Eesti oma majanduspiiri kehtestamine ja autode ja reisijate kontrollimine tähendas seda, et vahel näidati nö keskmist sõrme – nii uue riigina (see oli enne 20. augustit) polnud autoriteeti mingeid piire kehtestada. Riigiõiguslik alus selleks ilmselt oli ka nii ja naa, mitte üldiselt aktsepteeritud. Nii käidi seda lammutamas ja kohta kätte näitamas. Neid kirjeldusi lugeda oli päris õudne, väga kahju oli piirikaitsjatest…

    Ja nendel kriitilistel kuudel ja päevadel võisin tagantjärele lugedes leida palju paralleele elu ja muutuste ja inimloomusega üleüldse.

    Kui ma end mingist olukorrast, mis mulle ei sobi, nö iseseisvaks deklareerin, oma rada otsustan minna, siis ei pruugi see samamoodi teistele meeldida. Samamoodi võib seepeale “rünnak” tulla – teiste reaktsiooni ei saa ette teada. Nii tuleb oma otsused teha parima äranägemise järgi ka infopuuduses, lihtsalt enda tunnetuse ja väärtuste põhjal. Uskuma ja olemagi see visionäär iseenda elus nagu Meri Eesti väljavaadete suhtes.

    Isegi kui see on emotsionaalselt “ohtlik” ehk teistele ei pruugi meeldida – ka eestlaste hulgas polnud ju toona kõik ühisel nõul. Ja oli poliitikuid, kes kartsid äkilisi samme teha. Oli inimesi, kes ei tahtnud muutust, sest oli näha, millises majanduslikus kriisis juba oldi ja kui täitsa iseseisvana sellesse jääda – võib-olla idanaabri majanduslike sanktsioonidega ja võib-olla lääneriikide tunnustuseta – väga keeruliseks oleks võinud minna. Ka sisepingewd olid riigis suured, sest ühe inimpõlve jooksul oli eestlaste osakaal rahvastikus langenud 62 protsendile. Keegi ju ette ei teadnud, mis saama võib hakata. Seepräast tehtigi need kriisiplaanid.

    Aga See Moment tuli. Kus oli toetus ja julgus ja asjade kokkusattumine.

    Olen tänulik-tänulik-tänulik kõige selle külluse ja võimaluste ja vabaduse eest, mis meil praegu on! Palju õnne, Eesti Vabariik 101!

  • Sinu kevadine inspiratsioon!

    Sinu kevadine inspiratsioon!

    Juba on valgem ja helgem ja mõnel hommikul kostab äratuseks lindude säutsumist!
    Ja kevadine Hingele Pai hakkab minema trükikotta!

    Telli oma kevadine mõttekaaslane siit

    Piilu varsti ilmuvasse kevadisse Hingele Paisse:

    • Kohtusin eriti inspireerivate inimestega: näiteks nautisin väga vestlust Lenna Kuurmaaga, kelle elus on nii palju loomulikke väärtusi ja intuitiivseid valikuid.

    • 70-aastase ameeriklasega kohtudes sain teada, kuidas on võimalik saada 50 aastat kestnud alko- ja narkosõltuvusest priiks, hakata luuletama, vanglas AA rühma juhatama, elada väikeste kuludega ja toetada Kuuba üksikema. 

    • Vipassana kogemus: skalpelliga alateadvuse kallal ehk kuidas tundub 10 päeva vaikimist?

    • Mariin ja Raido kirjutavad, milline on olnud esimene aasta maakodus: eelmisel talvel otsustasid nad minna perega Tallinnast Viljandimaale mahetalu pidama ja on praegu üüülirahul!

    • Justin Petrone mõtiskleb, et inimesed ei pea olema alati paaris – ka üksinduses on oma ilu…

    • Milline on tunne, kui oled 34-aastasena käinud 102 riigis?

    • Kuidas olla edukas ettevõtjana, nutikas investorina?

    • Kevadine detox menüü, tundmaks end energilisema ja tervemana

    • Ja ise kirjutan ma loo, kuidas armastada ennast koos ihukarvadega. Pean tunnistama, et paras väljakutse on sellise teemaga trükki minna 😀

    • Kevadine muusika playlist Liisi Koiksonilt ja matkasoovitus loodusfotograaf Karl Adamilt

    + palju muud huvitavat ja inspireerivat – jätkuvalt reklaamivabalt ja 130 leheküljel.

    Telli oma kevadine mõttekaaslane juba täna!

    Telli püsimaksega (8,7€ kvartalis) SIIT

    Telli aastaks (34,9€) SIIT

    Ilmub: märtsi alguses 2019

    Hingele Pais süüvime loomulikesse elamise viisidesse elu kõikides valdkondades ning anname välja värkse mahuka väljaande igal aastaajal. Käsitleme elulisi teemasid, pakume lahendusi elu tõelistelt olulistele küsimustele ning teeme hingele pai Eesti loovate hingede loomingu ja praktiliste soovitustega, tuues sinu koju meelerahu, teadmisi, inspiratsiooni ja naudinguid elu ehedatest asjadest.

    • Teemad ajakirjas: meelerahu, tervis, ilu, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.

    • 100% originaallooming

    • 100+ lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist lihtsa ning kauni vormiga

    • Seda kõike reklaamivabalt.

    • Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega

    • Hingele Pai ilmub korra igal aastaajal alates 1. märtsist 2017.

  • Sume Samos

    Sume Samos

    TEKST JA FOTOD KUNO KAUR

    Armastus Kreeka vastu oli aastaid minus olemas olnud ja viinud teistele väikesaartele, aga nüüd olin siin Samose saare tolmusel teekäänakul ega teadnud, et tee ise toob mu ellu kohtumise, mis määrab järgmiste septembrikuude reisisihid. Kohtumise kohaliku vana mehega, kellel ühes käes oliivipuust kepp ja teises kulunud kott, millest jagas õunu mullegi.

    Seisin kitsal käänulisel teel, külast kaugemal ja kõrgemal, teadmata toona, kuhu rada viib, vaatasin ja pildistasin sinavat merd mõne üksiku valge purjega, all orus laiuvaid viinapuuvälju, mis ühtisid merega, ja kloostrit, mille hoovi ma polnud veel astunud.

    Varasügis, kuigi seljataha jäänud suvekuumusest pisut kõrbenud maastikuga, on siin kaunis. September on mu lemmikuks kodumaalgi ja ka siin Samosel – ehk sellepärast, et ma pole olnud siin mais.

    Päike enam ei kõrveta, vaid pigem soojendab.

    Ja kui kõrvetabki, raatsimata siesta aega kohalike kombel veeta, võib varju leida sadu aastaid vanade oliivipuude või põliste plaatanite all – need on siin tõeliselt väärikad. Ja kui nende laiade võrade alt leian väätidesse kasvanud vundamendi või müürijupi, istun ilmtingimata sellele. Mõtteis laon uuesti üles kivist seinad, paigaldan tagasi oliivipuuraamis akna ja uksepiidad, kohendan kiltkivist katuse – nii ehitan oma unelmate, unistuste kodu.

    September on siin kaunis, sest veel tuuakse džiipidega viimaseid viinamarjakaste mööda käänulisi tolmuseid teid. Maasturite porilaudadel sõidavad kaasa pruuniks päevitunud naerusuised põllutöölised, viies viinamarju kõrgemate nõlvade viinapuuväljadelt alla küladesse, linnadesse ja sadamassegi – osa parimatest marjadest viiakse mandrile Metaxa tehasesse.

    Veelgi paremad, minu meelest küll, pressitakse kodustes tünnides ja tehakse veiniks, mida parimates poodideski saada pole. Et proovida paremaid koduveine, on vaja sõpra, kelle viinapuuväljad ühtivad sinava merega, millel mõned üksikud valged purjed; on vaja sõpra, kelle käänuline kodutee möödub kloostrist, mille hoovi olen nüüdseks astunud; on vaja sõpra, kes katkestab kaugelt kostva tervitushüüuga õunte või viinamarjade korjamise, kui taas septembris oodatult või pisut ootamatult astun tema aeda. Paradiisiaeda.

    Hommik

    Kalimera, kalimera! kirevad kuked kogu maailmale, olgu siis maailmaks madalavõitu puur poolelioleva maja betoonpostide vahel või paremal juhul jalutuskäik kanakarja eesotsas peost seemneid puistava perenaisega õlipuusallu. Kuked alustavad enne veel, kui käänulistel teedel kolisevad kastiautod, koormaks tühjad kastid viinamarjadele, et osa neist saaks täidetud enne siesta aega. Kuked alustavad enne veel, kui avatakse hommikupoolseid aknaid majadel, mis seisavad mäekülgedel või mererannas. Enne veel, kui puust kaluripaadid kaovad valgete, siniste või punaste täppidena laineharjade taha; kui varahommik on tuulisem päevahakust, mil paadid on tagasi ja kalakastid kantakse sadamakaile või laotakse otse liivarannale.

    Kitsekellade kõlin – vahepala mägedevaikusele. Kitsejuust – vahepala sõõmule Samose veinile, kaasa võetud päevasele matkale kitsede ja karjuste tallatud kitsastele radadele.

    Külad kui kaksikud

    Mõned külad on kui kaksikud. Samad vaated mererannalt − kõrgemal mäeveerul olevatele küladele, peegelpildis vaated küladest alla rannale ja sinavale merele.

    Kitsad tänavad, mõned viivad kuhugi, mõned lõppevad kusagil. Küla keskel tavernid, paar päikesevarju pakkuvat põlist plaatanipuud, keraamika- ja suveniiripoed, aastaid müügis olevad lagunenud-pudenenud müüridega majad, luitunud-koorunud värviga aknaluukide vahelt sisse kasvanud viinamarjaväädid, kõveraks kuivanud-paindunud puituksed – kammitsetud traadi või nöörijupiga. Uste- ja müüripragudest piiludes näen mõnikord mahalangenud laepalkide all asju, mida tahaks päästa: tappidest lagunenud tavernitoole, vedelevaid veinivaate, muldpõrandale visatud muulasadulaid.

    Leserüüs prouad tukuvad koos kassidega treppide kõrval toolidel või tervitavad möödujaid, kastavad lilleaeda, mis rajatud viimase poolsajandi plekist konservikarbi kollektsiooni.

    Siestaaeg toob vaikuse − vaid mõned turistid ja avatud, kergete kardinatega kaetud ustest kostab kahvliklõbinat ning lõhnad sunnivad leidma kitsast teed, mis viib tagasi taverni juurde vana plaatanipuu all.

    Mesi ja viinamarjad

    Tasub kiigata teeäärsetesse kauplemiskohtadesse − olgu nendeks siniste akendega majakesed või väsinud moega Fiati kastiautod. Ikka leiab siit mett, mille maitsenüansse pole varem tabanud, puuvilju, mida proovinud, veinipudeleid, mida vaadanud. Kõik, mis viinamarjadest, on minu maitse- ja muudele meeltele. Võrreldes üle lahesopi asuva naaberriigiga, kus teised kombed, teine usk ja kauplemine mitme kraadivõrra kangem, ei pressita siin midagi peale ega välja. Pressitakse vaid värsket apelsinimahla, mida sobib rüübata siestaeelsel ajal vestluse vahepalaks müüjaga, kes kunagi ei jäta küsimata, kust oled pärit. Vaid viinamarjakobarad võivad olla viimased, kui jääd liialt õhtu peale.

    Vanad mehed

    on kui pahklikud õlipuud ja õlipuud on kui väärikad vanamehed – juured sügaval ja harjunud elama-kasvama ka kehvemates oludes.

    Kloostrid ja kabelid

    Ma pole käinud siin kõikides kloostrites – on neid väikesel saarel üle kümne – ja see polegi mu eesmärk.

    Tean nunnakloostrit, mis kõrgemal mäeveerul piiniametsa varjus on alt vaevu näha ja milleni viiv sajanditega sammude all kulutatud kivine kitsas rada on pisut raskevõitu – nii polegi ma mitte kunagi siin kedagi kohanud. Kuigi kloostri värvikirev lilleaed on hoolitsetud ja sinised aknaluugid kiviseinas kord suletud, kord avatud, on kellalööjaks olnud vaid tuul.

    Kloostri kõrvalt viib rada läbi piiniametsa kõrgemale mäkke, kus vaid kivid mõne üksiku varjupakkuva puu ja ühe hütiga, mille varjuküljel külitavad laisalt koerad, kes ei hakka mu peale haukumagi. Hüti trepil kõlgutavad lambakarjused jalgu, kui kitsekari on jäetud mäekurusse, kust ei pääse edasi.
    Rada hüti tagant tõuseb veelgi kõrgemale, kuni jõuab saare kõrgemasse tippu.
    Siit avanevad vaated, merele ja saarele, mis saanud mulle nii omaks.
    Käin siin vaikuse, vaadete ja piiniametsa vaigulõhna pärast.
    Selle raja alguses puudub bussiparkla ja pole müügiputkasid, tuleb vaid leida õige teeots vana tühjaks jäänud maja juurest, mille õueahi leinab taga leivateoaegu.

    Kabel mäekurus –

    mu õhtuste mõtiskluste meelispaik. Meeldib vaadata, kuidas tuul toob siia õhtu. Toob sealt, kus õhtu on päeval peidus – mõnikord merelt, seltsis sinakashalli valgusega; teinekord mäe tagant, mähituna punakasse loori. Ning sume õhtuvalgus seab mulle vaatamiseks valmis tumenevaid mäeviirge. On paslik paik ka päevaseks pildistamiseks, aga õhtu vastu ei saa.

    Sõber Nicolaus,

    küll aastakümneid noorena võõrsil olnud, tuli temagi tagasi esivanemate radadele. Õlipuusalude, viinapuuväljade ja kõrgematel mäetippudel asuvate kabeliteni viivatele hingerahuradadele.

    Nicolaus armastab oma aeda

    Aeda kui päikeseliste päevade elutööd ja tervisliku toidu andjat lihtsa mehe toidulauale. Aed jääb küll aastatega mäeküljel üha ahtamaks, peenrad peatuvad poolel terrassil, puude alla koguneb korjamata õunu ja päikesekuumuses pragunenud arbuusid ahvatlevad linnuparvi. Nicolaus ei anna veel alla, kuid tema alati avali naeratus muutub sama ahtaks kui terrassipõllule viiv teerada: mina lähen paradiisist paradiisi, aga mis saab mu maast?

  • Küpsetamata kevadrullid

    Küpsetamata kevadrullid

    Hingele Pai kaasautor Julia Anufrijeva jagab lihtsat ja kiiret viisi valmistada küpsetamata kevadrulle. Selle mangokastmega viivad nad lihtsalt keele alla!

    Veel retsepte leiad Hingele Pai ajakirjadest.

  • Tõeline puhkus troopikasaarel

    TEKST JA FOTOD MERIT RAJU

    Eelmisel talvel sai teoks üks aastatetaguseid unistusi – elada väikeses külakeses Tais Ko Pha-ngani saarel. Laadisime end kogu perega päikesest, ülimaitsvast toidust, südamlikust seltskonnast ning huvipakkuvatest sündmustest energiat täis, veetes viis nädalat ühtejutti õues.

    Veel päev enne reisi olin ületöötanud, kurnatud ja eriti kurb oli, et mu kolmeaastane poeg, kes oli mõned kuud osaajaga lastehoius veetnud, igatses mind nii väga, et viimasel tööpäeval helistas ta mulle issi sülest tööle ja palus kohe koju tulla. Ta polnud isegi valmis telefonikõnet lõpetama, nii et kogu kontorist koju sõitmise pool tundi veetsin lapsega FaceTime’i vahendusel oma tulekut ja teel nähtut kirjeldades. Asi oli halb. Pinge oli suur. Ootused olid laes.

    Kuigi Ko Pha-nganile jõudmiseks kulus 24 uneta tundi, oli see siiski võimalik ja talutav. Laps ei maganud selle aja jooksul küll rohkem kui 10–20 minutit, meie samamoodi, aga kohapeal jäi aega kenasti taastuda.

    Sri Thanu külakeses ja selle ümbruses liigub väga sarnaste huvide ja väärtustega kogukond – see ühendab ja sõprus tekib kergesti. Lugesin suure huviga kohalike ürituste kuulutusi: naiste trummikursus, teadlik kaisutus (conscious cuddling), teraapiline tants, Havai templimassaaž… Üle maailma tuntud Agama joogakooli lai valik sügavatest tantrateemadest täiesti tavapäraste põhjalike joogakursusteni. Iga nurga peal pakutakse joogat, massaaži, EFTd, reikit, tšakrate tasakaalustamist ja muid selliseid tegevusi. Suur osa saare elanikke ja külalisi on välismaalased, paljud neist osalevad kohaliku joogakeskuse kursustel. Tullakse üksi, kahekesi ja peredega, igas vanuses.

    Tai stiilis kodu

    Elasime ranna lähedal ühe Itaalia mustlanna hipikodus, see oli traditsiooniline Tai maja, kolmel imetillukesel (u 3 x 3 m) korrusel, kõikjal võimalikult palju avausi loomulikuks jahutavaks tuuletõmbuseks. Traditsioonilised majad ongi seal vaiadel ja loomuliku õhutusega. Aknaidki polnud ees, ainult sääsevõrgud.

    Seepärast oligi meil tore võimalus elada nii ööl kui päeval õues!

    Ette rutates mäletan, et tagasi Eestis tundus köetud toaõhk hingamiseks täiesti kõlbmatu.

    Tai kodudes pole isegi seinu otseselt vaja, kui räästad piisavalt laiad ja sääsevõrgud seinte asemel. Kui vihma sajab tundide viisi, rullitakse lihtsalt kileseinad alla. Ärid ja kodud on Pha-nganil sageli samas majas: päeval on pereäri suured tänavaäärsed uksed lahti, ööseks peitutakse majasügavusse, ümber maja lokkavas aias kaagutavad kanad ja kasvab banaanivõsa. Mööbliks on lamamistoolid ja võrkkiiged, toole eriti pole, istutakse maas.

    Paistab välja ka budistlik taust – paljudel kodudel on aias väiketempel, mida igal hommikul värskendamas käiakse. Igas kohvikus, poekeses, tualetis jm katuse all, nii-öelda siseruumis, oli kombeks jalanõud ära võtta. Harjusime sellega nii ära, et tagasiteel küsis laps isegi lennujaamas, kas papud tuleb ära võtta.

    Ko Pha-nganil me peaaegu ringi ei reisinud, elasime väikesest külast veidi väljas ja see sobis mulle imehästi. Kookospalmid ümberringi pakkusid varju ja maitsvat kookosvett noorte pähklite seest. Öösiti käis metsas suur madin: iga loom, lind ja putukas andis oma parima, et lärmi teha. Päike tõusis ja loojus kell kuus. Õhtupimeduses hakkasid kõigepealt valjult krooksuma konnad ja siristama tsikaadid. Hommikupoole käratsesid kõiksugused linnud, ka kirevad naabruskonna kuked. Aga magada oli hea.

    Hommikuti ärkasime üheksa paiku, sest siis läks toas palavaks. Ja õues muidugi ka. Meri oli tasane ja soe, liiv pehme, kliima kuum ja niiske. Umbes 32 kraadi päeval ja 25 öösel. Seetõttu keha kogu aeg natuke leemendas – hea detox.

    Esimese nädala jooksul mõtlesin, et talvine soojamaareis on nii väikesele lapsele ikka liiga suur kohanemine.

    Ta muutus sõltuvamaks ja virilamaks, ka tervis jukerdas esimestel päevadel: allergia, palavik, oksendamine. Hiljem tundus just mõnus – ei mingeid talveriideid! Hommikul kuumuse peale ärgates läksime esimese asjana randa porgandpalja lapsega, nii nagu ta voodis maganud oli. Palava lõunase aja olime varjus või sõitsime rolleriga, jahutav tuul silitamas, ning õhtuti nautisime veel kord merd ja käisime põnevates kohtades söömas, mis olid lapsele nagu etendused. Siiski jäi ta minust harjumatult sõltuvaks ja vahel veel ka viimasel nädalal ei usaldanud ta, kui ma üksi WCsse tahtsin minna.

    Lihtne elu

    Sel saarel oli hea katsetada minimalistlikku eluviisi – kui vähe läheb eluks vaja. Ja lõunamaal muidugi lähebki vähe vaja! Kui vaadata kasvõi, millistest riietest selles kliimas piisab ja kuidas majad on ehitatud. Meie viienädalase reisi ajal kerkis nullist mitu ühepereelamut!

    Saarel oli ka hea katsetada nii-öelda laste moodi elamist – hetkes. Polnud kellaajalisi kokkuleppeid, lihtsalt, kui oli tunne, et nüüd on aeg, siis oligi. Niimoodi kulgedes sai iga kell minna rannarestorani, kus toit viis lausa keele alla. Ja kui teepeale jäi näiteks saaki kugistav roheline madu või pojaga tuhatjalgne või puhastasid kohalikud naised rannal kaheksajalgu, oli aega seisatada ja vaadata.

    Olin väga rahul selles ilma kellaaegade peale tormamiseta maailmas,
    mis oli muidu mu igapäev olnud.

    Ka arvutitööks jäi mul aega nii palju kui vaja. See lihtsalt sobitus loomulikult muude tegevuste vahele. Mitte konkreetses kellaajavahemikus, vaid iga kord, kui laps leidis mingi pikema tegevuse üksi või oma isaga. Samuti siis, kui laps meie Eesti eluga võrreldes suhteliselt vara magama läks ja tavalise 11 tunni asemel 12 tundi magas. Nii et sain isegi mediteerida nii hommikul kui õhtul ja Tiibeti harjutusi teha. Eestis leidsin aega vaid üheks neist.

    Sellel reisil oli tagasi vaadates palju mõjusid. Üks olulisem oli näiteks see, et sel talvel meie laps rohkem haigeks ei jäänud, olles vahel lastehoiurühmas ainus laps – kõik ülejäänud kodus haiged. Teine oluline mõju minu jaoks isiklikult oli see, et mu tervise- ja hingeasjad said igapäevase taustamürata selgemaks. Olulisem tuli ilmsiks. Ja kolmandaks vabanes lõdvestudes, lihtsaimast lihtsamat ja loomulikku elu elades (mida ma Tallinnas lihtsalt ei oska!) hulk inspiratsiooni, millest ammutan ideid, mõtteid ja tegevust usutavasti veel vähemalt aastaks.

    Meditatiivsed kogemused

    Olime reisile tulnud detsembri keskel, mil Pha-nganil saarel oli veel vihmahooaeg. Oli päevi, mil peaaegu vahetpidamata vihma ladistas, nii et majast välja ei saanudki. Jõuludele ei viidanud miski peale ühe hõbedase karraga kaunistatud rolleri. Oli huvitav jälgida, milline on jõulude tegelik tähendus minu jaoks, kui konteksti, seda jõulutunnet ja lumeootust pole.

    Meie reisi sisse jäi ka aastavahetus. See oli meie külakeses õige vaikne: kogu ilutulestik lasti õhku südaööl ja muidu oli kõik vaikne ja rahulik. Olen viimastel aastatel pidanud aasta vahetumise hetke heaks mediteerimise ajaks. Kui tavaliselt olen seda teinud vaid mõned minutid, püüdes mitte oma „veidrusega“ teistele silma jääda, siis nüüd oli mul selleks aega tund (valvates samal ajal lapse und)! See oli üks minu ilusamaid aastavahetusi!

    Saarel elades märkasin, et üks minu lemmik-joogamuusikuid, Snatam Kaur, muudkui kostab igast majast, bangalost ja joogatunnist. Ühel hommikul, kui olin lapse juba issiga õue saatnud, olin ise veel väsinud ja tahtsin magada, kuuldes aga, et naabrimees laulab Snatam Kauri muusika saatel mantraid, hakkasin justkui iseenesest samamoodi mediteerima, uni läks meelest, tundus loomulik minna selle energiaga kaasa.

    Üks suurimaid elamusi minu jaoks oli merevees mediteerimine. Istusin meditatsiooniasendis merepõhjas, rinnuni soojas vees, ja loksusin õrnade lainetega kaasa, ise mantraid lauldes.

    Veel üks sügavalt meditatiivne kogemus oli lomi lomi massaaž massööri mereäärses kodus, merelainete kohin taustaks.

    Tema naeratus, puudutus, kodu ja südamlik olek laadisid tohutult!

    Leidsin ka imelise joogasaali ühe rannakohviku ja tervisekeskuse juurest. Seinteks vaid sääsevõrgud, katuseks palmioksad. Kaunis vaade merele. Käisin seal unejoogas mõnulemas.

    Unes või ilmsi?

    Muidugi andis seal kaugel saarelgi endast märku väike maailm. Juhtusin kokku ühe Londoni tantra- ja tantsuõpetajaga, kellega olin tutvunud Haapsalus Joogafestivalil – tema soovitas meil minna kaunile mantrakontserdile Pyramidi joogakeskusesse.

    Mantrakontserdid toimusid igal pühapäevaõhtul ja oma viimasel pühapäeval olimegi valmis lapsega pimedas rolleriga sellele sündmusele sõitma. Laps jäi küll rollerimüras ööund magama, aga mitmete teejuhatuse küsimiste peale ärkas ta pikapeale üles.

    Jõudsime just alguseks, mis võis ka tähendada, et me ei mahu enam ruumi. Sealsed mantrakontserdid on erilised just selle väikese savist ehitatud sibulakujulise kõlakoja tõttu.

    Parkisime rolleri viimase sirge teelõigu äärde ja hakkasime järsust mäest üles sammuma. Jõudsime salapärasesse tõrvikutega valgustatud metsa, kus iga osaleja sai endale pärast annetuse karpi jätmist kaasa suitseva viiruki. Kõlakoda oli kaunistatud suurte mandalamustritega, need omakorda valgustatud sellise ööklubivalgustusega, mis paneb kõik valge eriliselt kiirgama. Häälestav juhendatud meditatsioon oli just alanud. Hiilisime istuma ja nautisime õhkkonda. Peagi sai hakata kaasa laulma ja tantsima – üks kaunimaid kogemusi selles erilises savist kõlakojas.

    Mind ja last rõõmustas ka igapäevane „loomateraapia“. Sõbralikud koerad ja kassid olid saarel vabapidamisel – rannas, kodu ümbruses, tänavatel. Eriti armas oli, kui laps lihtsalt leidis kaks värskelt munetud kanamuna ja vaimustus sellest rohkemgi kui mina. Põnev oli olla päris elevandiga silmitsi. Kõhe. Kuigi nägin küll, et ta tegelikult lihtsalt otsis sõbralikult kontakti oma londiga mängeldes, aga tema suurus mõjus mulle siiski hirmutavalt.

    Vihmaperioodi lõpus niideti lõõskavas kuumuses mehekõrgune hein trimmeritega maha, riisuti ja põletati. Koputati kookospähklid alla ja müüdi õli jaoks Bangkokki. Põletati ka ebasobivad kookospähklid, sest muidu lähevad nad kergesti kasvama ja palmisalud muutuksid liiga tihedaks.

    Igapäevasteks saatjateks olid elektri- ja wifikatkestused.
    Aga elu läks mõnusalt edasi.

    Peaaegu arvutivaba elu oma lihtsuses ja täiuslikkuses mõjus väga rahustavalt ja tasakaalustavalt. Vahel tulin ma mõttele, et ehk võtan oma Eesti elu liiga tõsiselt. Alles tagasiteel, Hongkongis, kui lennujaamabussi tulid teiselt lennukilt saabunud talvejopedes inimesed, tõsise ilme ja ärevate telefonikõnedega, tuli minu reaalsustajule teine mõõde. Troopikasaarel tundus elu nii palju lihtsam. Selga oli vaja panna vaid üks õhuke kleit. Söögiks vaja koorida vaid kohalik magus puuvili.

    Kohtumised

    Üheks reisi kõige tähelepanuväärsemaks oli kohtumine jaapanlase Kaziga. Kaz on vanem samuraipatsiga mees, kes on toiduvalmistamist õppinud oma vanaemalt ja kelle restoranis käib igal õhtul väikest viisi etendus.

    Ta demonstreerib hästi tagasihoidlikul, samas meelelahutuslikul ja ühtlasi väärikal moel oma kokakunsti. Efektsete ja vilunud liigutustega valmisid tema käte vahel kõiksugused Jaapani hõrgutised. Need üle leti andnud, jäi ta iga uue maitse pakkumise järel tähelepanelikult sööjate ilmeid jälgima.

    Tal olevat olnud restoranikett Tokyos, aga sellist lihtsat, oma vanaema stiilis kokkamist saab ta oma sõnul pakkuda vaid siin Pha-ngani saarel. See kirg jaapani toidukunsti vastu, see elukogenud ja väärikas hoiak, see lihtsuse eelistamine luksuslikule oligi see, mis tema juures võlus.

    Teine tore kohtumine oli Kazi abilisega, iiri noormehega, kes puhastas ülima põhjalikkusega Kazi välirestorani põrandat ja sillakest. Tunnustasin teda selle eest ja saime kõhutäie naerda, kui ta ütles, et see polegi töö, vaid nagu meditatsioon ja samas joogapainutus, näidates, mis asendis ta silla alumisi ääri puhastab, ning arvestades tema põhjalikkust ja seega aega, mis ta selles asendis veedab.

  • Kuidas väljendub suhetes lapsepõlves kujunenud baasturvatunne?

    Kuidas väljendub suhetes lapsepõlves kujunenud baasturvatunne?

    Kõik me oleme tulnud oma lapsepõlvest, aga meie ja me lapsepõlved on erinevad. Meie käitumise baas tuleb just sealt. Milline on terve baasturvatunne ja kuidas see tekib ning millised on varase lapsepõlve ebaterved kiindumussuhted, mis viivad ebatervete suheteni täiskasvanueas?

    Oled sa märganud, et niipea kui väikelaps suudab ise liikuda, hakkab ta oma ümbrust avastama? Ja need avastusretked vahelduvad ema (või turvalise inimese) juurde naasmisega.

    Kui seal on emotsionaalselt turvaline vastuvõtt, läheb laps uuesti avastama ja mida kindlam on see turvaline vastuvõtt, seda pikemaks lähevad avastusretked. Ja nõnda kujunebki terve inimene, kelles on võimekus tulla enda raskete emotsioonidega toime ja jagada lähedust ning samas maailma avastada ja tegutseda. Selles osas on määrav lapse esimese 18 elukuu kasvatusmudel. Sest emad (või teised lapse esmased hooldajad) on erinevad. Vastavalt sellele, millist kasvatust on tema saanud, reageerib ta ka lapse käitumisimpulssidele, kui ta pole ise vahepeal teraapiat saanud.

    „Võõras olukord“ on arengupsühholoog Mary Ainsworthi 70ndatel välja töötatud katse, millega selgitada välja 9–18­kuuse lapse turvatunne ja kasvatusmudel.

    Katse jooksul luuakse järjest eri stressitasemega olukordi, kus alustuseks mängib laps ema juuresolekul, siis lisandub võõras, seejärel lahkuvad nii ema kui võõras ja laps jääb üksi. Kõigepealt tuleb lapse juurde tagasi võõras ja mõne aja pärast ka ema ning lõpuks võõras lahkub ja ema ja laps jäävad kahekesti. Jälgitakse lapse stressitaset ja käitumist, sh käitumist ema naasmisel.

    Kui ema on käitunud nii, nagu lapse kasvatamiseks vajalik on, siis vaatab laps võõra ruumi astumise peale ema poole tema reaktsiooni kontrollimiseks ja mängib siis edasi. Kui ema läheb toast ära, hakkab lapsel pisut ebamugav, ta lõpetab mängimise ja võib ka nutta, ent kui ema tuleb tagasi, siis ta kallistab ema ja mängib edasi. – See on terve laps.’’

    EBATERVED KIINDUMUSSUHTED

    1. EMOTSIOONE VÄLTIV TEGUTSEJA

    Kui laps nutab ja jonnib, hakkab emal nii ebamugav, et ta ignoreerib last või väljendab oma kehakeele ja hääletooniga, et laps lõpetaks jonnimise. Ema ei taha eriti lähedust, kuid tunnustab lapse iseseisvust, andes mõista, et lähedus ei ole sobiv. Aga lapsel on kaks seisundit: avastamine ja kontakti otsimine. See tekitab alateadlikult malli, et kui tekivad rasked tunded, siis selle asemel et oma tunnetega ühenduses olla, hakkab ta tegutsema.

    Võõras olukorras laps mängib; kui võõras tuleb tuppa, mängib ta edasi; ema tuleb tagasi, aga laps mängib ikka edasi – ehk tal on juba tekkinud lähedusega probleem. Nii kasvavad inimesed, kes on tegutsejad, aga lähisuhetes täiesti ebakompetentsed ja selliseid inimesi, eriti mehi, on Eestis kahjuks väga palju.

    2. ÄREV

    Neid lapsi iseloomustab kasvatuses see, et ema tähelepanu on ebaühtlane: näiteks negatiivsete tunnetega ei saa ta ema lähedust, positiivsetega saab. Mõnikord aga tuleb armastuse jagamine hetkel, mil see pole lapse seisundiga sünkroonis. Ja laps õpib alateadlikult ülivara ära, et turvalisus ja rütm puuduvad. Tähelepanu saamiseks õpivad need lapsed ignoreerima oma tundeid ja olema ülitähelepanelikud teiste tunnete suhtes. Nad õpivad jälgima oma ema, isa, keskkonda, et olla hea laps, et leida üles see käitumisviis, millega saab kõige tõenäolisemalt armastust, hakates ignoreerima enda vajadusi.

    Kui võõras tuleb ruumi, lõpetab laps kohe mängimise ja läheb ema juurde. Kui ema läheb ruumist ära, siis ta nutab kogu aja, kuni ema tuleb tagasi, ega lähe enam ema juurest ära ja nutab edasi.

    Täiskasvanuna keerleb neil kogu elu paarisuhte ümber, nad klammerduvad ja ehitavad oma turvatunde väljapoole, teise inimesse. Kui suhet pole, siis muutuvad nad pisut depressiivseks ega suuda tegutseda.

    Kõige rohkem baasturvatundeta inimesi on esimest tüüpi (emotsioone vältivad), väiksem hulk on teisest grupist (ärevad). Lisaks on veel kaht tüüpi baasturvatundeta lapsi, aga neid tüüpe tuleb harvemini ette. Kui soovid lähemalt uurida, vaata Wikipediast „Strange situation“ või loe raamatust: „Attachment Disturbances in Adults: Treatment for Comprehensive Repair“.

    + Kas teadsid?

    Ameerikas on baasturvatunne olemas 60%­l inimestest. 2013. a uuring Ida­Euroopas, sh Eestis ja Venemaal, näitas, et selle piirkonna inimestest on ainult 9%­l baasturva­ tunne olemas. Sellest tulevad käitumishäired, mida näeb ühiskonnas väga palju.

    Kui inimesel, kellel on tugev baasturvatunne esimesest 18 elukuust olemas, tekib hiljem traumeeriv sündmus ning ta tegeleb selle traumaga teraapias, on tõenäosus abi saada 60–70%. Kui baasturvatunne on puudu, on tõenäosus teraapiast abi saada vaid 9–17%. Hilisem teraapia on seega peaaegu nagu halb meelelahutus, mis on ebameeldiv ja üliebaefektiivne.

    Maailma Tervishoiuorganisatsioon ennustab, et depressioonist saab südame­vere­ soonkonna haiguste järel järgmine suurim töömaailma haiguskulude allikas. Teiste seas kogevad ärevushäireid ja depressiooni suurema tõenäosusega need, kellel on probleeme esimese 18 elukuu baasturvatundega.

    Uuringud näitavad, et eri tüüpide käitumismuster inimsuhetes on sama ka 5­, 12­, 18­aastasena, lapsevanemana, kogu elu.

    Allikas: Alar Ojastu

  • Töövaimustus algab juhist

    Töövaimustus algab juhist

    Alar Ojastu on ärimaailmas konsultandina töötanud üle kümne aasta, alustades 2004. aastal firmas Vain & Partnerid. Enamasti on ta ühe ettevõttega seotud pool aastat ja näeb selle toimimist seestpoolt. Alar on teinud hulgaliselt tähelepanekuid selle kohta, kuidas edukad ja mitte nii edukad ettevõtted toimivad ja kuidas suhtuvad töötajatesse. Alari mõtted ja tähelepanekud:

    Mu lähem tutvusringkond tegeleb iseendaga, isiksuse areng on nende fookus. Selgelt on näha: mida tervem on inimene ja mida enam ta oma isiksuse arenguga tegeleb, seda edukamad on tema ärid, seda lojaalsem tema meeskond – kui turvaline baas on all, tulevad endaga edasi tegeledes inimestest erakordsed juhid ja töötajad.

    93% eestlasi käib tööl raha pärast. Ja nendest pooled (ehk kümnest 4­5) mitte ainult ei käi tööl üksnes raha pärast, vaid lisaks töötavad ettevõttele aktiivselt vastu. (Gallupi 2016. a uuring)

    Paljudele firmaomanikele on töö inimestega abstraktne, arusaamatu trendivärk, mida peab tegema, nad ei saa tunnetuslikul tasandil aru, miks see üldse tähtis on. Ja nii nad ei suudagi luua organisatsioonikultuuri, kus inimesed oleksid südamega asja juures, sest töötajatel pole tunnet, et neist hoolitakse, neid märgatakse, ja loomulikult pole nad siis lojaalsed.

    On ülivähe juhte, kelle jaoks on inimesed omaette eesmärgiks, ja nende firmad on parimad tööandjad oma sektoris, neil on suurim kliendikasv ja kõige väiksem kaadrivoolavus. Enamik Eesti firmaomanikke pole kontaktis mitte oma emotsioonidega, vaid ambitsioonidega. Nende jaoks on inimesed vahendid eesmärkide saavutamiseks, mitte eesmärgid omaette.

    Pühendumine, töörõõm ja vaimustus on 70% juhtudest seotud otsese juhiga. Juhist sõltub see, kas käiakse tööl raha pärast või mitte, aga kui juhid ei hooli inimestest, ei saa aru tunnetest, siis võiks öelda, et meil on totaalne juhtimiskriis!

    Huvitav, mis sellest saab. Eriti kui arvestada Y-generatsiooni, keda aastaks 2020 peaks olema 70% Eesti tööturust. Ja kelle jaoks on uuringute järgi eriti tähtis see, et neid märgatakse ja neisse panustatakse indiviidina. See tähendab, et nende juhid peavad seda väärtustama. Enamik juhte näevad aga isiksuse arengus nõrkuse märki.

    „Ratsionaalne emotsionaalsus“ on Alari valmiv e-raamat andmaks teadmisi, kuidas luua selline töökeskkond, mis tegeleb pehmete valdkondadega, nagu näiteks töötaja heaolu (wellbeing), mille mõju on tõestatud uuringutulemustega. Need näitavad, et ette­ võtetel, mis panustavad oma töötajatesse, on majandustulemused pikaajaliselt 15­16 korda paremad kui neil, kes samas sektoris lihtsalt tegutsevad ümber toote ja müügi. Raamatu pealkiri peegeldab seda, kuidas emotsionaalsena näivatesse tegevustesse – nagu personalist hoolimine – panustamine on ratsionaalne, sest numbrid tõestavad seda.

    Allikas: Alar Ojastu

    Tahad end tunda särava ja energilisena?

    Kingin sulle 3 hommikuharjutust, mis ei võta mingit aega ega nõua vaeva.

    Spämmivaba. Ainult lõputud paid.

  • Mida arvata gluteenist?

    Mida arvata gluteenist?

    Gluteen on valk, mida leidub nisus, kamutis, speltas, rukkis, odras ja kaeras. Kaer võib olla gluteenivaba, kui on kasvatatud isoleeritult gluteeni sisaldavatest teraviljadest. Mida arvata gluteenist, kirjutab integratiivne toitumisterapeut Marika Blossfeldt.

    Seedimise käigus lõhustatakse gluteen kõigepealt peptiidiks nimega gluteomorfiin, mis on lühemat sorti, vaid seitsmest aminohappest koosnev ahel. Seda peptiidi töötlevad seedemahlades esinevad ensüümid edasi, kuni lõpuks on algne valk lagunenud üksikuteks aminohapeteks, mis liiguvad läbi sooleseina verre ning keha kasutab neid endale vajalike valkude ehitamiseks.

    Kui aga inimese soolestiku floora on tasakaalust väljas ning ei leidu küllalt häid baktereid, kes sooleseinal valvaks, et poolenisti seeditud toiduosakesed läbi ei lipsaks, võib juhtuda, et gluteomorfiin sattub verre enne lõplikku aminohapeteks lagunemist ning põhjustab allergilisi reaktsioone, sest meie valged verelibled peavad teda ekslikult ründavaks haigustekitajaks. Meie immuunsüsteem asub võitlusrežiimile ja põhjustab põletikku, et ründajad nii-öelda tule abil hävitada.

    Nii võivad gluteeniosakesed kaasa tuua sümptomid, mis võivad ulatuda seedehäiretest (iiveldus, kõhulahtisus või -kinnisus, puhitused ja krambid) kuni nahaprobleemideni (ekseem ja akne). Gluteen võib viia ka kõrvapõletiku, liigesevalu, migreeni, väsimuse, ärrituvuse ning vaimsete, käitumuslike ja teadvusehäireteni välja.

    Loe Marika Blossfeldti soovitatud teraviljatoitudest Hingele Pai sügisnumbrist 2018!