TEKST JA FOTOD KUNO KAUR
Armastus Kreeka vastu oli aastaid minus olemas olnud ja viinud teistele väikesaartele, aga nüüd olin siin Samose saare tolmusel teekäänakul ega teadnud, et tee ise toob mu ellu kohtumise, mis määrab järgmiste septembrikuude reisisihid. Kohtumise kohaliku vana mehega, kellel ühes käes oliivipuust kepp ja teises kulunud kott, millest jagas õunu mullegi.
Seisin kitsal käänulisel teel, külast kaugemal ja kõrgemal, teadmata toona, kuhu rada viib, vaatasin ja pildistasin sinavat merd mõne üksiku valge purjega, all orus laiuvaid viinapuuvälju, mis ühtisid merega, ja kloostrit, mille hoovi ma polnud veel astunud.
Varasügis, kuigi seljataha jäänud suvekuumusest pisut kõrbenud maastikuga, on siin kaunis. September on mu lemmikuks kodumaalgi ja ka siin Samosel – ehk sellepärast, et ma pole olnud siin mais.
Päike enam ei kõrveta, vaid pigem soojendab.
Ja kui kõrvetabki, raatsimata siesta aega kohalike kombel veeta, võib varju leida sadu aastaid vanade oliivipuude või põliste plaatanite all – need on siin tõeliselt väärikad. Ja kui nende laiade võrade alt leian väätidesse kasvanud vundamendi või müürijupi, istun ilmtingimata sellele. Mõtteis laon uuesti üles kivist seinad, paigaldan tagasi oliivipuuraamis akna ja uksepiidad, kohendan kiltkivist katuse – nii ehitan oma unelmate, unistuste kodu.
September on siin kaunis, sest veel tuuakse džiipidega viimaseid viinamarjakaste mööda käänulisi tolmuseid teid. Maasturite porilaudadel sõidavad kaasa pruuniks päevitunud naerusuised põllutöölised, viies viinamarju kõrgemate nõlvade viinapuuväljadelt alla küladesse, linnadesse ja sadamassegi – osa parimatest marjadest viiakse mandrile Metaxa tehasesse.
Veelgi paremad, minu meelest küll, pressitakse kodustes tünnides ja tehakse veiniks, mida parimates poodideski saada pole. Et proovida paremaid koduveine, on vaja sõpra, kelle viinapuuväljad ühtivad sinava merega, millel mõned üksikud valged purjed; on vaja sõpra, kelle käänuline kodutee möödub kloostrist, mille hoovi olen nüüdseks astunud; on vaja sõpra, kes katkestab kaugelt kostva tervitushüüuga õunte või viinamarjade korjamise, kui taas septembris oodatult või pisut ootamatult astun tema aeda. Paradiisiaeda.
Hommik
Kalimera, kalimera! kirevad kuked kogu maailmale, olgu siis maailmaks madalavõitu puur poolelioleva maja betoonpostide vahel või paremal juhul jalutuskäik kanakarja eesotsas peost seemneid puistava perenaisega õlipuusallu. Kuked alustavad enne veel, kui käänulistel teedel kolisevad kastiautod, koormaks tühjad kastid viinamarjadele, et osa neist saaks täidetud enne siesta aega. Kuked alustavad enne veel, kui avatakse hommikupoolseid aknaid majadel, mis seisavad mäekülgedel või mererannas. Enne veel, kui puust kaluripaadid kaovad valgete, siniste või punaste täppidena laineharjade taha; kui varahommik on tuulisem päevahakust, mil paadid on tagasi ja kalakastid kantakse sadamakaile või laotakse otse liivarannale.
Kitsekellade kõlin – vahepala mägedevaikusele. Kitsejuust – vahepala sõõmule Samose veinile, kaasa võetud päevasele matkale kitsede ja karjuste tallatud kitsastele radadele.
Külad kui kaksikud
Mõned külad on kui kaksikud. Samad vaated mererannalt − kõrgemal mäeveerul olevatele küladele, peegelpildis vaated küladest alla rannale ja sinavale merele.
Kitsad tänavad, mõned viivad kuhugi, mõned lõppevad kusagil. Küla keskel tavernid, paar päikesevarju pakkuvat põlist plaatanipuud, keraamika- ja suveniiripoed, aastaid müügis olevad lagunenud-pudenenud müüridega majad, luitunud-koorunud värviga aknaluukide vahelt sisse kasvanud viinamarjaväädid, kõveraks kuivanud-paindunud puituksed – kammitsetud traadi või nöörijupiga. Uste- ja müüripragudest piiludes näen mõnikord mahalangenud laepalkide all asju, mida tahaks päästa: tappidest lagunenud tavernitoole, vedelevaid veinivaate, muldpõrandale visatud muulasadulaid.
Leserüüs prouad tukuvad koos kassidega treppide kõrval toolidel või tervitavad möödujaid, kastavad lilleaeda, mis rajatud viimase poolsajandi plekist konservikarbi kollektsiooni.
Siestaaeg toob vaikuse − vaid mõned turistid ja avatud, kergete kardinatega kaetud ustest kostab kahvliklõbinat ning lõhnad sunnivad leidma kitsast teed, mis viib tagasi taverni juurde vana plaatanipuu all.
Mesi ja viinamarjad
Tasub kiigata teeäärsetesse kauplemiskohtadesse − olgu nendeks siniste akendega majakesed või väsinud moega Fiati kastiautod. Ikka leiab siit mett, mille maitsenüansse pole varem tabanud, puuvilju, mida proovinud, veinipudeleid, mida vaadanud. Kõik, mis viinamarjadest, on minu maitse- ja muudele meeltele. Võrreldes üle lahesopi asuva naaberriigiga, kus teised kombed, teine usk ja kauplemine mitme kraadivõrra kangem, ei pressita siin midagi peale ega välja. Pressitakse vaid värsket apelsinimahla, mida sobib rüübata siestaeelsel ajal vestluse vahepalaks müüjaga, kes kunagi ei jäta küsimata, kust oled pärit. Vaid viinamarjakobarad võivad olla viimased, kui jääd liialt õhtu peale.
Vanad mehed
on kui pahklikud õlipuud ja õlipuud on kui väärikad vanamehed – juured sügaval ja harjunud elama-kasvama ka kehvemates oludes.
Kloostrid ja kabelid
Ma pole käinud siin kõikides kloostrites – on neid väikesel saarel üle kümne – ja see polegi mu eesmärk.
Tean nunnakloostrit, mis kõrgemal mäeveerul piiniametsa varjus on alt vaevu näha ja milleni viiv sajanditega sammude all kulutatud kivine kitsas rada on pisut raskevõitu – nii polegi ma mitte kunagi siin kedagi kohanud. Kuigi kloostri värvikirev lilleaed on hoolitsetud ja sinised aknaluugid kiviseinas kord suletud, kord avatud, on kellalööjaks olnud vaid tuul.
Kloostri kõrvalt viib rada läbi piiniametsa kõrgemale mäkke, kus vaid kivid mõne üksiku varjupakkuva puu ja ühe hütiga, mille varjuküljel külitavad laisalt koerad, kes ei hakka mu peale haukumagi. Hüti trepil kõlgutavad lambakarjused jalgu, kui kitsekari on jäetud mäekurusse, kust ei pääse edasi.
Rada hüti tagant tõuseb veelgi kõrgemale, kuni jõuab saare kõrgemasse tippu.
Siit avanevad vaated, merele ja saarele, mis saanud mulle nii omaks.
Käin siin vaikuse, vaadete ja piiniametsa vaigulõhna pärast.
Selle raja alguses puudub bussiparkla ja pole müügiputkasid, tuleb vaid leida õige teeots vana tühjaks jäänud maja juurest, mille õueahi leinab taga leivateoaegu.
Kabel mäekurus –
mu õhtuste mõtiskluste meelispaik. Meeldib vaadata, kuidas tuul toob siia õhtu. Toob sealt, kus õhtu on päeval peidus – mõnikord merelt, seltsis sinakashalli valgusega; teinekord mäe tagant, mähituna punakasse loori. Ning sume õhtuvalgus seab mulle vaatamiseks valmis tumenevaid mäeviirge. On paslik paik ka päevaseks pildistamiseks, aga õhtu vastu ei saa.
Sõber Nicolaus,
küll aastakümneid noorena võõrsil olnud, tuli temagi tagasi esivanemate radadele. Õlipuusalude, viinapuuväljade ja kõrgematel mäetippudel asuvate kabeliteni viivatele hingerahuradadele.
Nicolaus armastab oma aeda
Aeda kui päikeseliste päevade elutööd ja tervisliku toidu andjat lihtsa mehe toidulauale. Aed jääb küll aastatega mäeküljel üha ahtamaks, peenrad peatuvad poolel terrassil, puude alla koguneb korjamata õunu ja päikesekuumuses pragunenud arbuusid ahvatlevad linnuparvi. Nicolaus ei anna veel alla, kuid tema alati avali naeratus muutub sama ahtaks kui terrassipõllule viiv teerada: mina lähen paradiisist paradiisi, aga mis saab mu maast?
