TEKST JA FOTO KARL ADAMI
Olen kuulnud rohkelt põnevaid lugusid vanavanaemalt, kuidas enne ja pärast viimast maailmasõda sõideti võimaluse korral rattaga, võeti abiks hobune või suisa seati samme mitukümmend kilomeetrit mööda metsavaheradu ja üle purrete. Viimane ettevõtmine võib tänapäeval näida mõeldamatuna, kui just pole tegu puhkusematkaga.
Tänases tormakas ühiskonnas võib paariminutilist või suisa sekundilist hilinemist käsitleda kui ebakompetentsust ja solvangut. Sõiduvahendite ja taristu najal on ootus pääseda pea kõikjale ning seda õigeks ajaks. Igapäevases tuhinas on vähem kulgemist, rohkem aga tõttamist ühest punktist teise.
Sakala tee, mis saab alguse Kurgja külast Põhja-Pärnumaalt ja jõuab lõpuks välja Põhja-Sakala valda Viljandimaal, oli kord argine rada ühe Eestimaa suurkuju jaoks. Umbes tosinal kilomeetril on võimalik kogeda ümbritsevat moel, nagu seda tegi 19. sajandil Carl Robert Jakobson, kui ta toona Kurgja metsade vahelt sageli Viljandisse ajalehte Sakala toimetama suundus. Ning praegusel talvisel ajal lumeehtes paistab see välja eriti kaunis.
Piirkond oli – ja on siiani – küllalt metsane, mistõttu maanteid ega korralikke metsateid sealkandis suurt ei leidunud. Olid vaid üksikud metsarajad ja kitsad teekesed, mida mööda liikusid peamiselt ulukid, aeg-ajalt sattus samasse ka mõni harv inimhing. Sakala tee annab hea ettekujutuse katsumustest, mida maainimesed pidid veel sadakond aastat tagasi läbi elama, et soovitud sihtkohtadesse jõuda. Nad sammusid neid radu nii kaunite päikeseliste ilmade kui ladistavate sügistormide ja käreda talvepakasega. Samal ajal tajub rajal liikudes ka seda, kuivõrd tihedalt puututi kokku looduse ja metsloomadega. Nii teadsid toonased elanikud täpselt, milline näeb välja põdra või metssea jälg poris.
Valdav osa Sakala teest kulgeb inimasustusest eemal, kuid seda mõtet ei peaks pelgama, vaid pigem nautima. Justnimelt
kulgedes mööda okaspuumetsadevahelisi radu,
saab aimu, kui kiireks me oleme oma elu elanud.
Praegusel matkateel on rohkelt paiku peatumiseks, soovi korral saab lõket teha ja mõtteid seada, vahest telgigi püstitada. Rada on tähistatud kollase-punasetriibuliste puidust postidega. Matkarajale jäävad Mullasamba ja Maltsaare puhkekohad, Kabelimäe lõkkekoht, Luite lõkkekoht koos telkimisvõimalusega ning Saeveski metsavahi koht Saarjõe kaldal.
Kas teadsid, et…
…Sakala tee piirkond oli metsavendadele hea pelgupaik: punkreid ja kaevikuid leidus nii luitenõlvades kui jõekallastel.
Kuidas alguspunkti jõuda:
Rada algab Vanaõue puhkekeskuse vastas. Imavere-Viljandi mnt 31. kilomeetril keera Vändra suunas ja sõida 16,8 km. Kui oled sõitnud üle Navesti jõe silla, võib paremal pool maanteed peagi märgata Sakala tee matkaraja infotahvlit. Sealt algabki matkarada. Pärnu poolt tulles suundu Vändrast Suure-Jaani mnt-le ja sõida 24 km. Sakala tee matkarada võib alustada ka Kurgja talumuuseumist, kuhu saab mööda Vändra-Paide mnt-d, keerates 13,5 kilomeetril paremale ja sõites 3,1 km. Matkaraja alguses on raja infotahvel.
Koordinaadid (alguspunkt):
58°34’57.4″N 25°20’54.9″E – Sakala tee matkaraja algus Vanaõue puhkekeskuse vastas, Viljandimaa, või 58°39’42.6″N 25°15’20.4″E matkaraja algus C. R. Jakobsoni talumuuseumi külje all Kurgjal, Pärnumaa
Pikkus: 12 km
Kestus: 5–7 h
Raskusaste: Keskmine, niiskemal ajal tasub kanda veekindlaid jalanõusid
