Kuidas alguspunkti jõuda: Kuivastu sadama poolt tulles sõida Kuressaare suunas ligi 14 km Piirini, kust silt näitab Koguvasse ja Muhu muuseumisse 6 km.
Mul on traditsiooniks kujunenud, et Muhumaad puudutab mu jalg enamjaolt kevaditi, enne kui puhkusemõtteis rahvamassid meie läänesaared hõivavad. Muhumaal on rohkelt kaunist ja head. Hea on näiteks ahjusoe Muhu leib; kenad aga on nii õitsevad hallkäpad hiliskevadisel karjamaal kui ka veidi püsivama iluga Koguva küla Muhu saare lääneosas. Koguva küla oma hästi säilinud taluehitistega on Eesti talurahvaarhitektuuri üks väljapaistvaim näide ja tõeline pärl.
Kui kevadisele külatänavale põikad, tervitavad rohked saare-ja vahtrapuud, mis üle talutarede koolduvad; sammaldunud kiviaiad, millel merdnäinud paadid puhkamas, ja päikesevanni nautivad kassid. Rahustav ja kohati unine saare õhkkond, millest sisemaa inimesena nii mõnigi kord puudust tunnen.
Lisaks rahulikule olustikule võib silma jääda, et saare kevad on veidi teistsugune. Olen tähele pannud, et kevadine olustik võib saarel pead tõsta juba küünlakuu lõpul, kuid see ei tähenda, et saarte loodus edestaks kuidagi mandri oma, kus puulehed rulluvad ikka veidi varem lahti. Ometi on tunne, otsekui valitseks saart pärast küünlakuud igavene kevad.
Kui hing ihkab lisaks külaõhustikule ka veidi metsikumat minevikuhõngu, saab seda Koguva ja Igaküla vahel laiuvalt loopealselt. Just seal võib aimu saada sellest, milline nägi välja Lääne-Eestile omane kadakane karjamaa enne seda, kui taolised alad kasutusest järk-järgult välja langesid. Eriti kauniks muutuvad need loopealsed suvesooja pealetungiga, siis, kui pikk kevad läbi saab.
Koordinaadid (alguspunkt): 58°35’48″N, 23°4’56″E –Muhu Muuseum, Koguva küla, Muhu saar, Saare maakond Pikkus: Parasjagu nii pikk, kui on soovi Raskusaste: Kerge
Kas teadsid, et…
…Koguva külas asuv muuseum avati kirjanik Juhan Smuuli sünnikodus Tooma talus kohe pärast kirjaniku surma 1971. aastal.
…Koguva tarede palgid tuli tuua mandrilt, vaid paatide kiilupuuks sobivaid tammesid leidus külametsas.
Talvises metsas on palju muudki kui pelgalt lumi ja selle kõla. On valgused, hääled ja vaikus; külma võlud ja valu ning tuisk, mis puusammaste vahel tuhisedes vaatlejas lapsemeelsuse äratavad, pisikestes sulelistes aga hirmu külvab.
Helgemad kiired leiavad metsa tee esimese lumega. On juhtunud nii, et mitmelgi aastal olen just hilissügisese esimese lume ajal metsamaastikesse sattunud. Põsed õhetavad, nina tilgub ja samblamaa on pärast öist külma krõbeda kile selga tõmmanud. Ei kosta krudisemist, kraginat ega lirtsumist, vaid pisut kangem sahin. Õrnad lumeliistakud leiavad kergelt tee mütsile ja seejärel varrukatele.
Vahel olen pühkinud lume varrukatelt, õlgadelt ja mütsilt maha, kuid sageli olen endalegi pisukese lumevaiba lubanud. Esimese lume langemise heli on vaikne, vaevu-vaevu aimatav. Niiskele kännule istudes olen kuulatanud. Ei ainsatki heli, üksnes kaugelt ja lähedalt kostev kahin, kuuskedelt kukkuvad esimesed piisad.
Lumetu vaikus ja rõskus
Kõik talved ei too lund. Taolistel talvedel on mets rõske ja vaikne paik. Kui sellest pulbitsevast keskkonnast kaob lopsakus, värvikirevus ja suvine liiklus, annab see võimaluse märgata muidu märkamatut. Olgu selleks vihma- või lörtsijärgne sillerdus, milles eri värvi peegeldusi; puuhiiglaste oigamine tuules või viimaseid metsa alla pääsevaid kiiri nautiv väike sulepall. Kui üha avanevam ümbrus enam elamusi ei paku, on rõske ja vaikne mets hea paik iseendasse kiigata. Ka seal võib märgata muidu märkamatut.
Lume valgus
Lumi toob metsa taas valguse. Seda küll mitte hulganisti, kuid piisavalt, nii parasjagu. Valgus, mis lumelt peegeldub, tirib oksarägastikult varjuteki maha ning ühtäkki on mets helgem paik, isegi kui metsakatuse kohal pilvevaip tüürib. Lumevalgus paljastab sellegi, kes metsas liiguvad, pakkides lahti jäljeraamatu.
Lume helid
Piimvalge lumi pikib metsamaastikesse uued helid. Olenevalt hetke ilmast ja eelnenud ilmadest, on lumel mitmeid helisid. Valju krabin, kerge nahin, lörtsutamine ja krudin. Ühe puhul mõtlen, et metskitsedele ei saaks sellise krabina saatel iialgi lähedale, teise korral liiguvad mõtted sulale ning krudina puhul torkab pähe, kuivõrd mõnus on, et nina õunpunane ja põsed õhetavad.
Tuisk
Ilmavana talvised toimetamised on mind alati paelunud. Esialgu tõuseb tuul, liigutab ja keerutab männioksi kaunis valsitaktis. Justkui oleks sellesse tantsu põimitud kaks hinge, kes aga loomu poolest ei sobi. Pärast kiiremaid tutvusesobitamisi kisub tuul männioksa enda haardesse ning asub seda jõhkralt lennutama. Nii kauaks seda armumängu jaguski. Tuule najal alustavad kihutamist helbed. Sajad ja tuhanded – nii palju, et silm enam ei seletagi, kus lõpeb mets ning algab tühjus.
Pakane
Öine kuupaisteaegne sädelus või puude paukumine võib viidata sellele, et metsa on haaranud pakane. Sel ajal on mets tõeliselt kaunis, eriti kui päeva veidigi soojust toonud päikesekera eemaloleva puistu taha puhkama sätib. Pakaseaegsed loojangud on sageli värvilised: õunapunased, apelsinikarva või sidrunkollased.
Olen kuulnud rohkelt põnevaid lugusid vanavanaemalt, kuidas enne ja pärast viimast maailmasõda sõideti võimaluse korral rattaga, võeti abiks hobune või suisa seati samme mitukümmend kilomeetrit mööda metsavaheradu ja üle purrete. Viimane ettevõtmine võib tänapäeval näida mõeldamatuna, kui just pole tegu puhkusematkaga.
Tänases tormakas ühiskonnas võib paariminutilist või suisa sekundilist hilinemist käsitleda kui ebakompetentsust ja solvangut. Sõiduvahendite ja taristu najal on ootus pääseda pea kõikjale ning seda õigeks ajaks. Igapäevases tuhinas on vähem kulgemist, rohkem aga tõttamist ühest punktist teise.
Sakala tee, mis saab alguse Kurgja külast Põhja-Pärnumaalt ja jõuab lõpuks välja Põhja-Sakala valda Viljandimaal, oli kord argine rada ühe Eestimaa suurkuju jaoks. Umbes tosinal kilomeetril on võimalik kogeda ümbritsevat moel, nagu seda tegi 19. sajandil Carl Robert Jakobson, kui ta toona Kurgja metsade vahelt sageli Viljandisse ajalehte Sakala toimetama suundus. Ning praegusel talvisel ajal lumeehtes paistab see välja eriti kaunis.
Piirkond oli – ja on siiani – küllalt metsane, mistõttu maanteid ega korralikke metsateid sealkandis suurt ei leidunud. Olid vaid üksikud metsarajad ja kitsad teekesed, mida mööda liikusid peamiselt ulukid, aeg-ajalt sattus samasse ka mõni harv inimhing. Sakala tee annab hea ettekujutuse katsumustest, mida maainimesed pidid veel sadakond aastat tagasi läbi elama, et soovitud sihtkohtadesse jõuda. Nad sammusid neid radu nii kaunite päikeseliste ilmade kui ladistavate sügistormide ja käreda talvepakasega. Samal ajal tajub rajal liikudes ka seda, kuivõrd tihedalt puututi kokku looduse ja metsloomadega. Nii teadsid toonased elanikud täpselt, milline näeb välja põdra või metssea jälg poris.
Valdav osa Sakala teest kulgeb inimasustusest eemal, kuid seda mõtet ei peaks pelgama, vaid pigem nautima. Justnimelt
kulgedes mööda okaspuumetsadevahelisi radu, saab aimu, kui kiireks me oleme oma elu elanud.
Praegusel matkateel on rohkelt paiku peatumiseks, soovi korral saab lõket teha ja mõtteid seada, vahest telgigi püstitada. Rada on tähistatud kollase-punasetriibuliste puidust postidega. Matkarajale jäävad Mullasamba ja Maltsaare puhkekohad, Kabelimäe lõkkekoht, Luite lõkkekoht koos telkimisvõimalusega ning Saeveski metsavahi koht Saarjõe kaldal.
Kas teadsid, et…
…Sakala tee piirkond oli metsavendadele hea pelgupaik: punkreid ja kaevikuid leidus nii luitenõlvades kui jõekallastel.
Kuidas alguspunkti jõuda:
Rada algab Vanaõue puhkekeskuse vastas. Imavere-Viljandi mnt 31. kilomeetril keera Vändra suunas ja sõida 16,8 km. Kui oled sõitnud üle Navesti jõe silla, võib paremal pool maanteed peagi märgata Sakala tee matkaraja infotahvlit. Sealt algabki matkarada. Pärnu poolt tulles suundu Vändrast Suure-Jaani mnt-le ja sõida 24 km. Sakala tee matkarada võib alustada ka Kurgja talumuuseumist, kuhu saab mööda Vändra-Paide mnt-d, keerates 13,5 kilomeetril paremale ja sõites 3,1 km. Matkaraja alguses on raja infotahvel.
Koordinaadid (alguspunkt): 58°34’57.4″N 25°20’54.9″E – Sakala tee matkaraja algus Vanaõue puhkekeskuse vastas, Viljandimaa, või 58°39’42.6″N 25°15’20.4″E matkaraja algus C. R. Jakobsoni talumuuseumi külje all Kurgjal, Pärnumaa Pikkus: 12 km Kestus: 5–7 h Raskusaste: Keskmine, niiskemal ajal tasub kanda veekindlaid jalanõusid
Ei leidu Eestimaal just väga palju paiku, mis mind igal korral suudaks nii üllatada, nagu seda on teinud Soomaa rahvuspark oma eriilmelise ja kohati suisa müstilise maastikuga.
Võiks arvata, et Soomaa pakub vaid ääretuid soid kurbliku rüüdahõikega ning üle kruusateede vuhavat kevadist üleujutust, kuid nii ettearvatav see rahvuspark õnneks pole.
Eriliselt on meelde jäänud Soomaal asuv Tõramaa puisniit, mis on kaunis igal aastaajal. Eelmisel sügisel sattusin sellele hästi säilinud puisniidule ühel udusel hommikul. Lisaks udule tervitas mind ka üleujutus, harva nähtav udukaar ning sügisrüü selga tõmmanud puud, sealjuures väärikad tammed.
Tõramaa puisniit on viimasel ajal üks populaarsemaid paiku Soomaal. Seda põhjusega. Kui mujal paisuvad veeväljad vaid eriti pikaajaliste vihmade või sulavete järel, siis Tõramaa puisniidul piisab vähemast, et puude vahel looklevast Halliste jõest vesi üle kallaste pilduks. Kuna Tõramaa puisniidul ka niidetakse, siis avalduvad üleujutused eriti efektselt: vesi ei pea pika rohu vahel peituma.
Kuivema sügise korral on siiski olemas läbi puisniidu kulgev jõgi, millel kanuuga kulgedes on end võimalik avastada otsekui teisest maailmast. Vaikus, kallastel tervitavad tammed, rasvatihaste uudishimu ja enne talve uinuvad rohupuhmad.
Kui muidu tuleb elus ise edasi rühkida, siis Halliste jõel võib lasta end kanuus vooluga kaasa kanda. Need, kellele jõel kanuutamine pole meeltmööda, võivad lubada endale hommikukohvi ja -tee lõkkekohas või ronida sealsamas vaatetorni ning lasta end nii ümbritseval rahul edasi kanda.
Kuidas alguspunkti jõuda:
Tallinna-Pärnu-Tori suunalt tulles sõida Tori asulasse, keera rahvusparki suunavale Võlli teele. Sealt edasi sõida 6 km mööda Jõesuu teed kuni Jõesuu asulani. Enne Jõesuu asulasse jõudmist keera paremale Kõpu–Jõesuu maanteele. Tõramaa puisniidu lõkkekohani jääb veel 14,4 kilomeetrit. Jõudes looduskeskusele suunava viidani, tuleb sõita veel 500 m, kust osutab viit 2,2 km pikkusele rajale, mis viib lõkkekohani.
Koordinaadid (alguspunkt): 58°42’22.35”N 24°99’69.89”E – Tõramaa puisniidu lõkkekoht, Tipu küla, Põhja-Sakala vald, Viljandimaa Pikkus ja kestus: Parasjagu nii pikk retk, kui soov on Raskusaste: Väga lihtne
Mukri loodusrada on minu silmis Eesti üks kompaktsemaid, eripalgelisemaid ja samas kergemini ligipääsetavaid rabaradasid, kus veedan aeg-ajalt suviseid hommikuid. Erilise võlu annab Mukrile ka Eidapere järv oma saarekeste ja vesiroosidega.
Katkematuna näiv öösorri sorin lahustus varajastel hommikutundidel võimust haaranud piimjasse udulaama, mis aukartust äratava hooga peale tungis. Istusin vaikselt niiskel laudteel. Varasuvise hommiku kohta oli küllaltki jahe ning kõrvalolevalt männilt krae vahele pudenenud kastepiisad tõid ihule kananaha. Sel hommikul olin igati tänulik pereliikmele, kes oli mulle kotti sokutanud termose sooja teega.
Sel viisil olen Mukri rabas hommikuid veetnud kümneid kordi. Vahel olen rabas kõrguvas vaatetornis suisa öö mööda saatnud. Hingekosutav on tervitada hommikut 14 meetri kõrgusel vaateplatvormil, olgu see hommik mistahes ilmega. Ei saa salata, et Mukri on eriti kaunis neil varastel tundidel, mil võib näha päikesekera tõusmist läbi kerge uduvine, taustaks erinevad rabahääled. Laugastel sulistavad sõtkad, podisevad ja mulisevad tedred, sookure trompetihelid, laulutuure üles võtvad metskiurud või melanhoolse ja kohati kurbliku häälega rüüdad.
Mööda Mukri loodusrada kulgedes jäävad silma jändrikud männid, vaevakased, huulheinad, tupp-villpead ja kindlasti hommikuste kastepärlitega kaetud ämblikuvõrgud. Kesksuvel saab maitsta vähetuntud tumedapõskseid kukemarju, merevaigukollaseid murakaid ning mõnusaid mustikaidja sinikaid.
Kuidas alguspunkti jõuda:
Tallinna poolt tulles sõida mööda Viljandi maanteed Lelleni. Lelle ristmikult keera Eidapere peale ning jätka kuni Eidaperes oleva raudteeülesõiduni, pärast mida keera kohe vasakule ning sõida otse ligi 3,5 km. Lõkkease, välikäimla, katusealune ja suurem parkla jäävad paremale. Teel selle suurema platsini võib märgata eelnevalt kahte loodusraja alguspunkti, kuid soovitan sõiduki jätta suuremale platsile.
Koordinaadid (alguspunkt): 58°44’15.4″N24°59’40.2″E – Mukri loodusrada, Raplamaa Pikkus: 2,5 km Kestus: 0,5–2 h Raskusaste: Kerge
Kas teadsid, et…
…rabas asuv Eidapere järv on saarekestega 2,2 hektarisuurune veesilm, kus saab ujuda ning millel õitseb sadu vesiroose. Vesiroose leidub seal suisa kahte liiki: valge ja väike vesiroos.
…kõik rabad on sood, aga kõik sood ei ole rabad.
…turbasamblavaiba alaosas tekib igal aastal turvast juurde ühe millimeeteri jagu. Meetrise turbakihi tekkeks kulub seega ligikaudu tuhat aastat. Mukri rabas on turbalasundi paksus aga 5,7–8,5 m.
Kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi teinud ettepaneku minna karusid pildistama, oleksin tõenäoliselt ära öelnud. Minu ettekujutuses oli see liiga lihtne: varjest pildistamine, karud tulevad ja tantsivad, pinget pole ja kõik on justkui võlts. Ma eksisin. Nüüdseks olen käinud pruunkaru Põhja-Karjalas jäädvustamas suisa kahel suvel.
Ma ei hoia end tagasi ja ütlen, et suisa armastan Eesti loodust. Erakordselt kontrastiderikas maa, mida hoiab meie inimeste loodusearmastus. Aga olen õppinud armastama ka Soome loodust. Nii olengi mitmel talvel leidnud end Lapimaa lumiste kuuskede keskel ja kiirevooluliste kärestike ääres jahtimas laanenääri või hoopis vesipappi. Suvedel aga olen jälginud Soome rahvuslooma – pruunkaru.
Esimesel suvel võtsin paarile looduspiltnikule sappa ja suundusin karusid pildistama Vene piiri äärde. Kavandatud oli neli varjeööd. Retk toimus pärast jaanipäeva, mistõttu olid ööd väga valged ja ega pimedaks läinudki. See lööb keha, mis muu rütmiga harjunud, mingil määral sassi. Sõitsime öösel, kõiki autos viibinuid oli haaranud väsimus ja ainus, mis pika sõidu ajal erksaks muutis, olid arvukad jänesed teede ääres. Hommikul olimegi Lentiiras, Põhja-Karjalas. Väljas oli pea sama valge kui keskpäeval pilvise ilmaga. Looduspiltnikud aga ei tajunud, et kell oli kõigest neli hommikul, ja äratasid autost väljudes oma jutukõminaga lähedalasuva maja elanikud üles.
Seadsime telgid üles, sõime ja läksime varjeid üle vaatama. Karuvarjed asusid meie telklaagrist pea kilomeetri kaugusel, kuid see ei vähendanud ohtu, et karud ka telkide vahele tatsama tulevad. Samas olid telgid mõnes mõttes sümboolsed, kuna otseselt magamiseks ma enda oma ei kasutanudki.
Varjeteni jõudmiseks tuli kõndida mööda künklikku taigametsa. Poolunise peaga koperdasin alatihti kivide otsa ja ega ümbruskondagi väga jälginud. Ümberringi laiuvaid lehiseid ja meil Eestis harva esinevaid harakkuljuseid märkasin aga küll. Lõpuks jõudsime avara soomaastikuni, millel looklemas laudtee ja mille ääres mõned varjed. Sain endale esimeseks ööks suure varje, millel avad neljas suunas. Alguses ma ei tajunudki, et mingis mõttes oli tegu veaga. Nimelt ajavad neli ava segadusse ja tähelepanu võib hajuda.
Kella nelja ajal päeval liikusime taas mööda laudteid, turbane vesilaudade all lirtsumas. Sel korral suundusime varjete poole juba selleks, et neis öö veeta. Lõin enda järel ukse kinni, lükkasin riivi ette ja jäin ootama. Suures varjes võttis kiiresti võimust igavus ja ainus põnev tegevus oli näksipakkide avamine – loomulikult ülivaikselt.
Esimene karu ilmus soomaastikule kella kaheksa paiku õhtul. Minu esimene kohtumine selle suure imetajaga, meie vahel vaid õhuke vineerist sein. Kuigi suur loom, liigub karu rabapinnasel hääletult, teda peab nägema. Nördimaajav oli see, et esimesed pildid ei tulnud teravad. Küllap mingi pinge mu kätes siiski oli, kuigi ma seda eriti tunnistada ei soovi. Paljud on küsinud, mis pinget seal ikka olla saab. Varjed kindlasti suured ja tugevad. – Ei, vastupidi. Seinad on imeõhukesed ja lisaks on avad vaid riidega varjatud. Sellest poleks karul mingit probleemi jagu saada. Ainus, mis karu eest tegelikult varjab, on varjest väljaulatuv pikk toru, mis inimlõhna kõrgustesse paiskab. Karul on nimelt väga hea haistmine.
Esimene öö oli täis elamusi. Liikvel oli mitu karu ja esimest korda elus nägin oma silmaga ahmi ehk kaljukassi. Üllatusin, et tegu on niivõrd väikese imetajaga. Olen kuulnud jutte tema võimsusest ja näinud fotosid. Olin juhtunud nägema ka loodusdokumentaali, kus ahm lohistas hukkunud põtra mängleva kergusega mööda lumist maastikku, kuid varjes olles vaatas mulle ühtäkki otsa rammusast kassist ainult veidi suurem loom.
Öisel maastikul tekitasid lisahelisid peale ahmi ka naabervarjes peatunud karuhuvilised. Märkasin, et nad vehkisid varjes taskulambiga, rääkisid ja kolistasid. See on tegevus, mida karuvarjes olles ei tohiks teps mitte harrastada. Mitmel põhjusel. Mulle jättis see väga mõru mulje. Pärast ahmide ja karude käike jäin varjes magama. Väljuda võis ajutisest kodust alles hommikul kell kaheksa, mitte enne. Varjesse tuli tagasi pöörduda taas kell neli päeval, seega magamiseks aega väga ei jätkunudki, päevad aga tundusid väga pikana.
Õhtupoole oli minu kord kõrvalasuvasse varjesse asuda ja asjad lahti pakkida. See varje oli kitsam. Lisaks olid nii-öelda laskeavad vaid kahes suunas. Põrandal vedeles tualettpaberit. Hakkasin juba eelmise öö karuvaatlejaid kiruma, kui järsku nägin, et kõik varjes olevad vahed olid tualettpaberiga kinni topitud. Järsku taipasin ka, miks. Krõbin reetis, et varje olid vallutanud kuklased. Uks oli kinni, välja ei tohtinud enam tikkuda ja minus tekkis tugevamat sorti paanika. See foobia sai tõenäoliselt alguse lapsepõlves, kui sõitsin kogemata rattaga suurde kuklasepessa. Kogu keha oli kaetud siblivate kuklastega. Justkui pilt õudusfilmist. Nad on küll väikesed putukad, kuid ühtsuses peitub jõud ja nii suudavad pisikesed kuklased vastu seista ka endast suurematele.
Karud ja ahmid olid sel ööl teisejärgulised, sest mul tuli pimeduses võidelda sipelgafoobiaga. Üks hirmsamaid ja pikemaid öid minu elus. Lisaks painavale ööle varjes puutusin järgmisel hommikul kokku karuga metsa all. Tundus, et tegu oli küllaltki noore karuga, kes sellegipoolest tõusis tagakäppadele, ikka selleks, et näida suuremana ning saada ülevaade metsasliikujast. Selle peale ma kangestusin ja ühtegi head mõtet, kuidas edasi talitada, mulle pähe ei tulnudki. Õnneks sai noor karu vajaliku info kätte ning liikus mööda metsaalust rahulikult edasi.
Esimese karuretke üheks tippsündmuseks oli minu jaoks kohtumine omamoodi legendi, Soome karupildistamise ja -filmimise isa Kari Kemppaineniga. Kari on aastakümneid tegelenud metsiku looduse filmimisega ja tema materjali on saanud kasutada muu hulgas meie kodumaine telesaade „Osoon“, millele ka mina kaastööd teen. See oli tähendusrikas kohtumine Viiksimos. Selle piirkonna varjed asusid piiritsoonis ja nii tuli nimekiri isikutest saata piirivalvele.
Esimesel ööl Viiksimos viibisin metsavarjes. Pingsalt üritasin silmata männipuude vahel liikuvaid varje. Vaikus. Ühel hetkel jooksis suur mütsakas pruunkaru männisammaste vahel, tema järel ka teine. Kaugelt oli kuulda kiskumist, seejärel haaras metsa taas vaikus. Järsku taarus varje ette suur isakaru, endal pool nägu lõhki, hing väljas. Ta heitis varje ette pikali. Karu tundus üsna kurnatud ja marus, ta liikus varje ees ning meid lahutas vaid vineersein… Hiljem selgus, et kahe isakaru vahel oli toimunud kaklus, see oli saanud alguse varje ees, kus viibis teine meie retke fotograaf. Karud oleksid peaaegu ta varjele otsa veerenud ja siis poleks enam nalja olnud. Ka minu varje ees olles tekitas karu minus hirmuvõdinaid, seda enam, et lahkuda ta justkui ei kavatsenudki, kuid lõpuks, hämaruse saabudes, ta seda siiski tegi.
Viimasel ööl sain istuda tiigiäärses varjes. Ka selles varjes oli probleem kuklastega, isegi ehk hullem kui eelmises kohas. Seisin taas silmitsi oma hirmuga, ent kuidagimoodi elasin ka teise öö sipelgate seltsis üle. Ju oli eelmine kuklasteöö minus tekitanud piisavalt enesekindlust. Kusjuures põhjus, miks kuklased varjesse tungivad, seisneb selles, et rabamaastikul on varje üks kuivemaid keskkondi. Need varjed on üsna mugavaks tehtud ja ju naudivad seda mugavust ka kuuejalgsed.
Õige metsainimene kannatab kõik ära. Niipea kui sain varjes end sisse seada, algas meeletu torm. Vihma kallas lõputult, marutuul lõhkus aknaavasid katva luugi ja valgust polnud ollagi. Äkki jalutas kaugemal karu. Seejärel oli vaikus. Pärast mõningast ootamist tulid männimetsast välja aga suisa kaks karu, ja mina jäin seepeale sügavalt magama. Keha lülitus väsinuna automaatselt magamisrežiimile ja nii ma seal varjes tukkusin, kuklased seltsilisteks, aimamatagi, mis varje ees tol viimasel ööl toimus.
Minu teist retke karude juurde võiks pidada hoopiski linnuretkeks. Seda seetõttu, et jõudnud tuttavasse paika Põhja-Karjalas, selgus, et karude jooksuaeg oli sel aastal veidi nihkes ja paljud polnud enda tuttavatele radadele veel tagasi jõudnud. Seda märkasin ka varjetes viibides: raba täis linnuhääli ja ei ainsamatki karu. Ka eelmisel aastal olin näinud, et karuvarje võib küll paigas olla, kuid see ei garanteeri karusid: tegemist on siiski metsiku loomaga, kel omad käigud, instinktid ja mõtted. Jälgisin karude asemel piilparte, kägusid, ronkasid, pasknääre ja keda kõiki veel. Linnuhuvilisena oli mul väga põnev, aga tundsin suurt rõõmu ka ahmist, kes esimesel ööl mööda rabamaastikku tuhises.
Taigametsad mõjusid inspireerivalt ning need ööd varjetes pakkusid võimaluse seada korda enda mõtteid. Juurdlesin maailma asjade üle ja seadsin märkmikku ritta uusi ideid, mida muud seal karusid oodates ja pärast linnuvaatlemishuvi raugemist ikka teha oli.
Teise karuretke põnevaimaks ööks pean kindlasti seda, kui metsas liikus ahm, teine ja kolmaski. Justkui karuikalduse kompenseerimiseks. See on väga harv vaatepilt. Nimelt on tegu väga erakliku loomaga, keda Soome aladel leidub kõigest saja viiekümne ligi. Ahmil on suur territoorium ja ühe koha peal ta ei püsi, mistõttu on tema kohtamine sageli õnneasi. Ka nende kolme puhul oli tegu ema ja kahe pojaga, kelle kodu asus lähedalasuvas kaljupraos. Maailma uurivate ahmipoegade mängu saatis riid ning vahel tuli ka ema näidatud toidupaladele tähelepanu pöörata, sest tühja kõhuga pole mängutuju eriti suur.
Nende kahe järjestikuse suvise fotoretke põhjal võin kinnitada, et Soome loodus on väärt avastamist. Kui pole soovi varjes viibida ja vaikuses oodata, on võimalus külastada sadu matkaradu või seada ise endale üks paras rada. Vähestel on õnnestunud suursugust karu ilma varjes istumata kohata ja seda suurem elamus on. Eelduseks on loodusesse minek, selle väärtustamine ja au sees hoidmine ning küll loodus siis end ka avab.
Kindlasti on matkahuvilised kuulnud RMK Oandu–Aegviidu–Ikla matkateest, mis on esimene tervet Eestit läbiv matkarada. 375-kilomeetrisele rajale jääb ilmselgelt palju huvitavat ja kogu tee on ühe käiguga läbinud vähesed. Seda matkateed võibki vabalt läbida ka etapiti või suisa külastada matkateele jäävaid punkte pisteliselt. Tõenäoliselt on sel pikal teekonnal tuttavamad kohad Lahemaa, Kõrvemaa võimsad metsad, Soomaa soised alad ja Pärnumaal asuvad Liivi lahe kaunid rannad. Vähem teatakse aga vahepealseid lõike.
Minu silmis väärib tähelepanu Kellissaare lõkkekoha ja Saeveski metsaonni vaheline rada, mis on sama kena kui Kõrvemaa looklevad rajad. Kellissaare lõkkekoht asub Mädara külas Põhja-Pärnumaa vallas endisesse liivakarjääri tekkinud järve kaldal. Mädara on kindlasti punkt, mida sellel lõigul soovitan külastada ja astuda ka korra rajalt kõrvale. Nii võib end avastada kaunite palumetsade keskelt, mis on kenad igal aastaajal. Kes ootab tasast maastikku, peab ilmselgelt pettuma, kuna silma hakkavad palumetsades looklevad kõrgendikud. Oma silmaga võib silmata puutippudes tegutsevaid käbilinde, kuuskede vahel askeldavaid laanepüüsid, aga ka mänsakuid, musträhne ja tutt-tihaseid.
Mädara külast edasi liikudes võib avastada end Kurgjalt, Carl Robert Jakobsoni talumuuseumist. Minu soovitus on põigata enne talumuuseumi jõudmist läbi Kurgja talu kalmistut ümbritsevast metsast. Ühele metsasõbrale on see käik oma vanade, väärikate ja jämedate puudega kindlasti väärt elamus.
Kuidas alguspunkti jõuda:
Pärnu-Paide suunal sõida mööda Vändra alevist ning 9,5 km pärast, vahetult enne Mädara jõge pööra vasakule. 900 m pärast pööra paremale ning ületa Mädara jõgi. Sõida edasi 3 km mööda liivaluidetest ja motokrossiradadest. Paremale poole teed jääb parkla ning Kellissaare lõkkekoht.
Koordinaadid (alguspunkt): 58.693786, 25.216891 Pikkus: 11 km Kestus: 3–4 h Raskusaste: Keskmine
Kas teadsid, et…
…palumetsad on kuivad ja valgusrikkad männikud. Palumetsade nimetus on tulnud metsale iseloomuliku taime paluka ehk pohlaleviku järgi, mida leidub rohkelt Mädaraski.
…Mädara külas asub Mädara järsunõlvaline linnamägi, mis oli muistse Alempoisi väikemaakonna üks kahest linnusest.
Kohe Pakri poolsaare matkaraja alguses, parkimisplatsi kõrval, aitab matkameeleolusse sisse elada värske mereõhk ja mahe kiviklõbin rannal. Selles loodusorkestris mängivad eri suuruses ja toonis siledaks uhutud kivid ja merelained, juhatab tuul. Asudes rannaäärt mööda neeme tipu suunas teele, tõuseb rada õige pea merepinnast paarikümne meetri kõrgusele astangule ning kulgebki selle äärt mööda lagedate rohumaade vahel kurvitades, tõustes-laskudes majakani.
Paekivilasundite peal asuvad loopealsed ei pruugi oma lageda olemuse ja madala taimestikuga teelist kohe põgusal vaatlusel lummata, kuid siin tasub kindlasti sammu aeglustada. See on midagi tõeliselt haruldast – loopealsed ehk alvarid on ühed liigirikkamad kooslused maailmas ning ka sügismatka ajal võib siin pelgalt ühel ruutmeetril koos elutseda mitukümmend taimeliiki.
Kuigi loopealsete mullakiht on matkajalanõu ja paekivimüraka vahel väiksem kui 10 cm, on see siiski äärmiselt viljakas – keerukate tingimuste tõttu ei saa siin ükski taim küll vohada, kuid viljakas muld pakub seevastu kasvuvõimalusi kõigile. See on kui looduse vaikiv kinnitus taipamisele, et elus toimetab tasakaal: iga raskus on samal ajal ka hea võimalus.
Umbes poole teekonna peal, kui paremale poole taamale on jäänud suur tuulepark, asetseb Uuga pangast veidi poolsaaare tipu suunas trepp. Sellest on võimalik alla rannale laskuda ning panga värvikirevat ilmet nautida ning rannalgi lebavaid erivärvilisi kive lähemalt uurida.
Neeme tipul tõuseb kalju vahetult merest ja kaljupragudes elutseb Eestis ainulaadne pingviiniliste liiki kuuluv krüüsel, keda võib näha meres suurtel kividel kogunemas. Ühtlasi paikneb Neeme tipul 52,3 meetri kõrgune ja 1889. aastast pärit paekivist tuletorn, mis on praegugi kasutusel ja mille tippu saab sügis-talve hooajal väikese tasu eest nädalavahetusel kella 12–18 ronida. Nii tuletornist kui ka paekiviastangult on Pakri lääneserv ja neeme tipp tõeline paradiis kõigile päikeseloojangu lembelistele.
Pakri on salapärane paik, seega on tal veel palju tahke, mida avastada. Tuletorni taga metsas on säilinud militaarrajatisi nii 1940. aastast kui ka varemeid I Maailmasõja ajast. Kel jaksu ja soovi, võib jätkata rada poolsaare idakalda suunas, kust rada viib läbi värviliste lehtpuusalude tuulepargi, rändrahnude ning veel palju muu juurde. Täispikkuses 26kilomeetrisest matkarajast ja vaatamisväärsustest lähemalt lugemiseks leiad rohkem infot guugeldades „Pakri poolsaare matkarada“.
Pakri poolsaare matkarada:
alguseks sobib hästi Paldiski sadama kõrval olev väike parkimisplats. Paldiskisse tasub seigelda aga ka rongiga – siis jõuad pärast 20minutilist jalutuskäiku samasse alguspuntki.
Koordinaadid: 59.357935, 24.041907 Pikkus: u 4 km (üks ots parklast majakani) Kestus: 2–3 h Raskusaste: keskmine
Pangaserv võib olla varisemisohtlik ja libe – kindlasti jälgi, et matkaseltskond ei kõnniks servale liialt lähedal!
Kas teadsid, et… Võimsa loodussümbolina oli Pakerordi ehk Pakri pank ka 1992.–2011. aastatel käibel olnud Eesti sajakroonise rahatähe tagaküljel.
See võib olla veidi kummastav, et ka meil leidub pea inimesekõrguseid rohelusest pakatavaid sõnajalasalusid, mille vahel uitavad õrnad haldjad. Haldjateks on heledapäised tähtheinaõied, mis õhtuvalguse käes justkui mööda rohelust hiiliks. Oandu ja Altja vahel paiknev Koprarada on niivõrd hingekosutav paik, et sinna võiks jääda suisa terveks päevaks või koguni nädalaks.
Rada on mõeldud Altja oja, oru ja elukooslustega tutvumiseks. Sügavas orus asuvad tammid, kaldanõlva rajatud urud ja näritud puud. Jäljed, mille tekitajateks on osavad koprad. Märkamata ei jää ka mööda oja looklev kivirada, mis puusammaste vahele kohinat ja vulinat paiskab. Koprarada asub küll tee kõrval, kuid pingutamatagi tekib tunne, nagu oleks ürgsesse keskkonda sattunud.
Rajal kõndijaid tervitavad mõlemal pool teed rohelusest pakatavad laanesõnajalad. Neid taimi on kõige mõistlikum imetlema minna mai lõpul-juuni alguses, siis, kui taimed on oma tippvormis ning pole keerlevates tuultes maadligi vajunud.
Koprarada:
Algab ja lõpeb Oandu ja Altja vahelisel teel Vihula vallas Lääne-Viru maakonnas. Raja alguses on värav kirjaga „Koprarada“. Koordinaadid: 59.571846, 26.111830 Pikkus: 1 km Kestus: 30 min Raskusaste: Väga lihtne
