TEKST JA FOTOD KARL ADAMI
Kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi teinud ettepaneku minna karusid pildistama, oleksin tõenäoliselt ära öelnud. Minu ettekujutuses oli see liiga lihtne: varjest pildistamine, karud tulevad ja tantsivad, pinget pole ja kõik on justkui võlts. Ma eksisin. Nüüdseks olen käinud pruunkaru Põhja-Karjalas jäädvustamas suisa kahel suvel.
Ma ei hoia end tagasi ja ütlen, et suisa armastan Eesti loodust. Erakordselt kontrastiderikas maa, mida hoiab meie inimeste loodusearmastus. Aga olen õppinud armastama ka Soome loodust. Nii olengi mitmel talvel leidnud end Lapimaa lumiste kuuskede keskel ja kiirevooluliste kärestike ääres jahtimas laanenääri või hoopis vesipappi. Suvedel aga olen jälginud Soome rahvuslooma – pruunkaru.
Esimesel suvel võtsin paarile looduspiltnikule sappa ja suundusin karusid pildistama Vene piiri äärde. Kavandatud oli neli varjeööd. Retk toimus pärast jaanipäeva, mistõttu olid ööd väga valged ja ega pimedaks läinudki. See lööb keha, mis muu rütmiga harjunud, mingil määral sassi. Sõitsime öösel, kõiki autos viibinuid oli haaranud väsimus ja ainus, mis pika sõidu ajal erksaks muutis, olid arvukad jänesed teede ääres. Hommikul olimegi Lentiiras, Põhja-Karjalas. Väljas oli pea sama valge kui keskpäeval pilvise ilmaga. Looduspiltnikud aga ei tajunud, et kell oli kõigest neli hommikul, ja äratasid autost väljudes oma jutukõminaga lähedalasuva maja elanikud üles.
Seadsime telgid üles, sõime ja läksime varjeid üle vaatama. Karuvarjed asusid meie telklaagrist pea kilomeetri kaugusel, kuid see ei vähendanud ohtu, et karud ka telkide vahele tatsama tulevad. Samas olid telgid mõnes mõttes sümboolsed, kuna otseselt magamiseks ma enda oma ei kasutanudki.
Varjeteni jõudmiseks tuli kõndida mööda künklikku taigametsa. Poolunise peaga koperdasin alatihti kivide otsa ja ega ümbruskondagi väga jälginud. Ümberringi laiuvaid lehiseid ja meil Eestis harva esinevaid harakkuljuseid märkasin aga küll. Lõpuks jõudsime avara soomaastikuni, millel looklemas laudtee ja mille ääres mõned varjed. Sain endale esimeseks ööks suure varje, millel avad neljas suunas. Alguses ma ei tajunudki, et mingis mõttes oli tegu veaga. Nimelt ajavad neli ava segadusse ja tähelepanu võib hajuda.
Kella nelja ajal päeval liikusime taas mööda laudteid, turbane vesilaudade all lirtsumas. Sel korral suundusime varjete poole juba selleks, et neis öö veeta. Lõin enda järel ukse kinni, lükkasin riivi ette ja jäin ootama. Suures varjes võttis kiiresti võimust igavus ja ainus põnev tegevus oli näksipakkide avamine – loomulikult ülivaikselt.
Esimene karu ilmus soomaastikule kella kaheksa paiku õhtul. Minu esimene kohtumine selle suure imetajaga, meie vahel vaid õhuke vineerist sein. Kuigi suur loom, liigub karu rabapinnasel hääletult, teda peab nägema. Nördimaajav oli see, et esimesed pildid ei tulnud teravad. Küllap mingi pinge mu kätes siiski oli, kuigi ma seda eriti tunnistada ei soovi. Paljud on küsinud, mis pinget seal ikka olla saab. Varjed kindlasti suured ja tugevad. – Ei, vastupidi. Seinad on imeõhukesed ja lisaks on avad vaid riidega varjatud. Sellest poleks karul mingit probleemi jagu saada. Ainus, mis karu eest tegelikult varjab, on varjest väljaulatuv pikk toru, mis inimlõhna kõrgustesse paiskab. Karul on nimelt väga hea haistmine.
Esimene öö oli täis elamusi. Liikvel oli mitu karu ja esimest korda elus nägin oma silmaga ahmi ehk kaljukassi. Üllatusin, et tegu on niivõrd väikese imetajaga. Olen kuulnud jutte tema võimsusest ja näinud fotosid. Olin juhtunud nägema ka loodusdokumentaali, kus ahm lohistas hukkunud põtra mängleva kergusega mööda lumist maastikku, kuid varjes olles vaatas mulle ühtäkki otsa rammusast kassist ainult veidi suurem loom.
Öisel maastikul tekitasid lisahelisid peale ahmi ka naabervarjes peatunud karuhuvilised. Märkasin, et nad vehkisid varjes taskulambiga, rääkisid ja kolistasid. See on tegevus, mida karuvarjes olles ei tohiks teps mitte harrastada. Mitmel põhjusel. Mulle jättis see väga mõru mulje. Pärast ahmide ja karude käike jäin varjes magama. Väljuda võis ajutisest kodust alles hommikul kell kaheksa, mitte enne. Varjesse tuli tagasi pöörduda taas kell neli päeval, seega magamiseks aega väga ei jätkunudki, päevad aga tundusid väga pikana.
Õhtupoole oli minu kord kõrvalasuvasse varjesse asuda ja asjad lahti pakkida. See varje oli kitsam. Lisaks olid nii-öelda laskeavad vaid kahes suunas. Põrandal vedeles tualettpaberit. Hakkasin juba eelmise öö karuvaatlejaid kiruma, kui järsku nägin, et kõik varjes olevad vahed olid tualettpaberiga kinni topitud. Järsku taipasin ka, miks. Krõbin reetis, et varje olid vallutanud kuklased. Uks oli kinni, välja ei tohtinud enam tikkuda ja minus tekkis tugevamat sorti paanika. See foobia sai tõenäoliselt alguse lapsepõlves, kui sõitsin kogemata rattaga suurde kuklasepessa. Kogu keha oli kaetud siblivate kuklastega. Justkui pilt õudusfilmist. Nad on küll väikesed putukad, kuid ühtsuses peitub jõud ja nii suudavad pisikesed kuklased vastu seista ka endast suurematele.
Karud ja ahmid olid sel ööl teisejärgulised, sest mul tuli pimeduses võidelda sipelgafoobiaga. Üks hirmsamaid ja pikemaid öid minu elus. Lisaks painavale ööle varjes puutusin järgmisel hommikul kokku karuga metsa all. Tundus, et tegu oli küllaltki noore karuga, kes sellegipoolest tõusis tagakäppadele, ikka selleks, et näida suuremana ning saada ülevaade metsasliikujast. Selle peale ma kangestusin ja ühtegi head mõtet, kuidas edasi talitada, mulle pähe ei tulnudki. Õnneks sai noor karu vajaliku info kätte ning liikus mööda metsaalust rahulikult edasi.
Esimese karuretke üheks tippsündmuseks oli minu jaoks kohtumine omamoodi legendi, Soome karupildistamise ja -filmimise isa Kari Kemppaineniga. Kari on aastakümneid tegelenud metsiku looduse filmimisega ja tema materjali on saanud kasutada muu hulgas meie kodumaine telesaade „Osoon“, millele ka mina kaastööd teen. See oli tähendusrikas kohtumine Viiksimos. Selle piirkonna varjed asusid piiritsoonis ja nii tuli nimekiri isikutest saata piirivalvele.
Esimesel ööl Viiksimos viibisin metsavarjes. Pingsalt üritasin silmata männipuude vahel liikuvaid varje. Vaikus. Ühel hetkel jooksis suur mütsakas pruunkaru männisammaste vahel, tema järel ka teine. Kaugelt oli kuulda kiskumist, seejärel haaras metsa taas vaikus. Järsku taarus varje ette suur isakaru, endal pool nägu lõhki, hing väljas. Ta heitis varje ette pikali. Karu tundus üsna kurnatud ja marus, ta liikus varje ees ning meid lahutas vaid vineersein… Hiljem selgus, et kahe isakaru vahel oli toimunud kaklus, see oli saanud alguse varje ees, kus viibis teine meie retke fotograaf. Karud oleksid peaaegu ta varjele otsa veerenud ja siis poleks enam nalja olnud. Ka minu varje ees olles tekitas karu minus hirmuvõdinaid, seda enam, et lahkuda ta justkui ei kavatsenudki, kuid lõpuks, hämaruse saabudes, ta seda siiski tegi.
Viimasel ööl sain istuda tiigiäärses varjes. Ka selles varjes oli probleem kuklastega, isegi ehk hullem kui eelmises kohas. Seisin taas silmitsi oma hirmuga, ent kuidagimoodi elasin ka teise öö sipelgate seltsis üle. Ju oli eelmine kuklasteöö minus tekitanud piisavalt enesekindlust. Kusjuures põhjus, miks kuklased varjesse tungivad, seisneb selles, et rabamaastikul on varje üks kuivemaid keskkondi. Need varjed on üsna mugavaks tehtud ja ju naudivad seda mugavust ka kuuejalgsed.
Õige metsainimene kannatab kõik ära. Niipea kui sain varjes end sisse seada, algas meeletu torm. Vihma kallas lõputult, marutuul lõhkus aknaavasid katva luugi ja valgust polnud ollagi. Äkki jalutas kaugemal karu. Seejärel oli vaikus. Pärast mõningast ootamist tulid männimetsast välja aga suisa kaks karu, ja mina jäin seepeale sügavalt magama. Keha lülitus väsinuna automaatselt magamisrežiimile ja nii ma seal varjes tukkusin, kuklased seltsilisteks, aimamatagi, mis varje ees tol viimasel ööl toimus.
Minu teist retke karude juurde võiks pidada hoopiski linnuretkeks. Seda seetõttu, et jõudnud tuttavasse paika Põhja-Karjalas, selgus, et karude jooksuaeg oli sel aastal veidi nihkes ja paljud polnud enda tuttavatele radadele veel tagasi jõudnud. Seda märkasin ka varjetes viibides: raba täis linnuhääli ja ei ainsamatki karu. Ka eelmisel aastal olin näinud, et karuvarje võib küll paigas olla, kuid see ei garanteeri karusid: tegemist on siiski metsiku loomaga, kel omad käigud, instinktid ja mõtted. Jälgisin karude asemel piilparte, kägusid, ronkasid, pasknääre ja keda kõiki veel. Linnuhuvilisena oli mul väga põnev, aga tundsin suurt rõõmu ka ahmist, kes esimesel ööl mööda rabamaastikku tuhises.
Taigametsad mõjusid inspireerivalt ning need ööd varjetes pakkusid võimaluse seada korda enda mõtteid. Juurdlesin maailma asjade üle ja seadsin märkmikku ritta uusi ideid, mida muud seal karusid oodates ja pärast linnuvaatlemishuvi raugemist ikka teha oli.
Teise karuretke põnevaimaks ööks pean kindlasti seda, kui metsas liikus ahm, teine ja kolmaski. Justkui karuikalduse kompenseerimiseks. See on väga harv vaatepilt. Nimelt on tegu väga erakliku loomaga, keda Soome aladel leidub kõigest saja viiekümne ligi. Ahmil on suur territoorium ja ühe koha peal ta ei püsi, mistõttu on tema kohtamine sageli õnneasi. Ka nende kolme puhul oli tegu ema ja kahe pojaga, kelle kodu asus lähedalasuvas kaljupraos. Maailma uurivate ahmipoegade mängu saatis riid ning vahel tuli ka ema näidatud toidupaladele tähelepanu pöörata, sest tühja kõhuga pole mängutuju eriti suur.
Nende kahe järjestikuse suvise fotoretke põhjal võin kinnitada, et Soome loodus on väärt avastamist. Kui pole soovi varjes viibida ja vaikuses oodata, on võimalus külastada sadu matkaradu või seada ise endale üks paras rada. Vähestel on õnnestunud suursugust karu ilma varjes istumata kohata ja seda suurem elamus on. Eelduseks on loodusesse minek, selle väärtustamine ja au sees hoidmine ning küll loodus siis end ka avab.
