TEKST HEDVIG HANSON
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Kui peaksin vastama ühe sõnaga küsimusele, mis on õnne saladus, vastaksin – tasakaal. Tasakaal kõiges.
Hinge, vaimu ja keha tasakaal, töö ja puhkuse tasakaal, kohustuste ja vabaduse tasakaal, suhtluse ja üksiolemise tasakaal, eneseteostuse ja koduse elu tasakaal, tasakaal toitumises… Muusikuna ei saa ma mainimata jätta ka – helide ja vaikuse tasakaal.
Aga on veel üks ülioluline tasakaal, mille harjutamine nõuab meilt teadlikkust, seda ei osata iseenesest, selle vajalikkus ilmneb elu jooksul kogemuste käigus. See on kinnihoidmise ja lahtilaskmise tasakaal. Psühholoogiliselt vaata et raskeim tasakaaluhoidmise harjutus.
Sest see võib olla põimunud nii paljude teguritega: meie loomusega, kasvatusega, lapsepõlvekogemustega ja olevikukiindumustega, seega tihedalt seotud emotsionaalse ja hingelise olekuga… Ehk on meid kasvatatud sihikindlateks ja kannatlikeks, kes kergelt asjadest lahti ei lase, ei loobu, ei anna alla? Ehk on meie loomusesse sisse kirjutatud truudus, mis samuti soosib kinnihoidmist, või on meis hoopiski hirm, mis võib takistada vabaks laskmast, kuna see tähendaks hüpet tundmatusse?
Elu annab tõukeid
Vahel on aga vältimatu anda vabaks, lasta vabaks. Küsimus on, kuidas seda hetke ära tunda ning mis meid selles aitaks: kas saame usaldada sisetunnet või oleme mõjutatud välistest teguritest?
Vahel tehakse otsus meie eest. See tähendab, et miski muu, keegi muu otsustab meie asja ilma meie valmis- ja nõusolekuta.
Kas teeb seda ülemus, kes otsustab, et su teeneid enam ei vajata, või elukaaslane või ehk hoopis mõni loodusjõud, mis sõna otses mõttes võib viia minema su ehitatud maja. Noh, mitte meie kliimas, aga siiski, võtkem siis ülekantud tähenduses – väline tegur võib hävitada midagi sinu ehitatut. Ja sul ei jää muud üle, kui sellega leppida. Või siis mitte leppida. Ometi sunnib enesealalhoiuinstinkt inimest varem või hiljem kohanema, olukorraga leppima, sest pidev võitlus võtab elujõu.
Kõige algus ja lõpp on üks loodusseadusi,
ning see toimib ka meie eludes.
Kõik on muutumises. On stabiilsemaid perioode, on kiire muutuse perioode, kus pead kõik ümber hindama, vahel isegi uuesti alustama. Uuesti alustamise variant on ikkagi positiivne, isegi kui see toimub läbi valu. On aga ka nukraid hetki, kus näiteks tervise järsk halvenemine ei pruugigi anda võimalust uueks alguseks. Siis on vaja erilist mehisust, et hakata vabaks laskma.
Mehisust on meil elus tõesti vaja – nii meestel kui naistel. Kuigi võime kohtuda teiste inimestega, kulgeda koos nendega vähem või rohkem aega, on meil vaja mõista ka selget paratamatust, et mõnes aspektis on inimene üksi ja peab oma asjadega ka üksi toime tulema. Peame olema kõigeks valmis. Tihti on meie keha targem kui mõistus, nii võib haigestumine olla just märk sellest, et peaksime miskit muutma, midagi lahti laskma.
Kõige selgem näide on läbipõlemine, mis on juba drastiline muutus inimese füüsilises ja vaimses olekus – siis on viimane aeg endasse vaadata.
Kas on meie töö end ammendanud või me töötame üle, mõtleme üle või on läbipõlemiseni viinud hoopis isiklikud suhted, mis ummikusse jooksnud ja sellisena enam ei toimi?
Kriisis on vaja suunamuutust, uut kvaliteeti. Kartus kaotada on inimlik. See on peamine põhjus, miks kipume hoidma kinni teadaolevast, ka siis, kui tegelikkuses isegi mõistame, et muutus on vältimatu. Siinkohal ei olegi muud soovitust kui olla vapper. Olles enda vastu aus, ei saa asjad halvemaks minna.
Usaldus hüpata
Vabaks laskmine on seotud ka usaldusega, suurema usaldusega, milles võiks olla religioossetki mõõdet.
Pruukimata olla usklik,
võiks just usk meid vahel suuresti aidata teha hüpet tundmatusse.
Usk, et ehk on kõiksusel – või kuidas iganes me kõrgemat energiat ei nimetaks – meie jaoks veel midagi paremat plaanis.
Arvan, et igaüks on elus tundnud seda, et mõni algselt ebaõnnestumisena tundunud asi pöördus aja möödudes hoopis paremaks lahenduseks. Äärmusliku metafoorina võiks tuua uppuvalt laevalt tumedasse võõrasse vettehüppamise – see võib olla hirmutav, aga siiski ainus viis ellujäämiseks.
Jah, vahel on vabaks lubamise julgus just ellujäämise küsimus. Selgemalt väljendudes –
arana elades ei saa inimene iial olla päriselt õnnelik.
Elus on hetki, kus ei oska valida, mida oleks õigem teha, kas võidelda, ujuda vastuvoolu või lasta asjadel omasoodu minna. Sellisel juhul oleks ehk kõige targem lihtsalt sügavalt hingata, kas kümme korda või kauem, vahel lasta ajal, asjaoludel näidata sulle vastuseid, kuni oled valmis valiku tegema. Teiste inimeste soovitusi, kogemusi võib kuulata, ent kõige õigem oleks ikkagi ise otsustada. Teised inimesed on osa meie eludest, selge see, ent ainult teistele toetudes on oht end kaotada ja end kaotanud inimest saab aidata ikka vaid ta ise.
Lahtilaskmist ei peaks mõistma kui pealiskaudsust, vastutustundetust, ei. See võiks olla teadlik tegevus, kui sinu sisemised pingutused millegagi, kellegagi suhetes enam ei toimi. Lihtne harjutus võiks olla see, et laseme vabaks eilse päeva või olnud hetke, kui meeldiv või ebameeldiv see ka poleks, võtame kaasa sellest oma mälestused ja kogemused, aga ometi ei klammerdu neisse.
Võtame avasüli vastu uue hetke, uute kogemustega.
Ja ütleme elule ikka: aitäh!
Lõpetuseks tooksin näite viimatisest isiklikust lahtilaskmiskogemusest. Otsisin oma uuele talvisele albumile ühte talvist teksti ja leidsin selle ühelt oma lemmikluuletajalt, kirjutasin juba muusikagi ja kõik sobis minu arvates suurepäraselt. Arvasin, et rõõmustan luuletajat, kui saatsin talle laulu kuulata, ühtlasi küsides luba tema teksti kasutamiseks. Vastus oli mulle aga ootamatu. Nimelt arvas ta, et minu tunnetus on hoopis teisest puust ja tema sõnad poliitilise alltekstiga ega sobi minu helgekõlalise interpretatsiooniga.
Esimene tunne oli ikka solvumine, pettumus. Kirjutasin veel paar kirja, veenmaks luuletajat vastupidises, ent ta jäi endale kindlaks.
Ja siis ma lubasin selle kinnisidee – kasutada tema teksti – vabaks.
Selle asemel ammutasin sellestsamast luuletusest inspiratsiooni ning kirjutasin oma laulusõnad, isegi pealkirja jätsin hea tundega samaks „Talvelaul“. Olin rahul, et asjad just nii läksid, ja suutsin täielikult leppida teise inimese keeldumisega. See oli mulle arendav kogemus. Soovin teilegi teadlikke vabakslaskmisi!
Kes teab, mis paremad lahendused on meile selle julguse taga peidus!
