TEKST JA FOTOD KARL ADAMI
Talvises metsas on palju muudki kui pelgalt lumi ja selle kõla. On valgused, hääled ja vaikus; külma võlud ja valu ning tuisk, mis puusammaste vahel tuhisedes vaatlejas lapsemeelsuse äratavad, pisikestes sulelistes aga hirmu külvab.
Helgemad kiired leiavad metsa tee esimese lumega. On juhtunud nii, et mitmelgi aastal olen just hilissügisese esimese lume ajal metsamaastikesse sattunud. Põsed õhetavad, nina tilgub ja samblamaa on pärast öist külma krõbeda kile selga tõmmanud. Ei kosta krudisemist, kraginat ega lirtsumist, vaid pisut kangem sahin. Õrnad lumeliistakud leiavad kergelt tee mütsile ja seejärel varrukatele.
Vahel olen pühkinud lume varrukatelt, õlgadelt ja mütsilt maha, kuid sageli olen endalegi pisukese lumevaiba lubanud. Esimese lume langemise heli on vaikne, vaevu-vaevu aimatav. Niiskele kännule istudes olen kuulatanud. Ei ainsatki heli, üksnes kaugelt ja lähedalt kostev kahin, kuuskedelt kukkuvad esimesed piisad.
Lumetu vaikus ja rõskus
Kõik talved ei too lund. Taolistel talvedel on mets rõske ja vaikne paik. Kui sellest pulbitsevast keskkonnast kaob lopsakus, värvikirevus ja suvine liiklus, annab see võimaluse märgata muidu märkamatut. Olgu selleks vihma- või lörtsijärgne sillerdus, milles eri värvi peegeldusi; puuhiiglaste oigamine tuules või viimaseid metsa alla pääsevaid kiiri nautiv väike sulepall. Kui üha avanevam ümbrus enam elamusi ei paku, on rõske ja vaikne mets hea paik iseendasse kiigata. Ka seal võib märgata muidu märkamatut.
Lume valgus
Lumi toob metsa taas valguse. Seda küll mitte hulganisti, kuid piisavalt, nii parasjagu. Valgus, mis lumelt peegeldub, tirib oksarägastikult varjuteki maha ning ühtäkki on mets helgem paik, isegi kui metsakatuse kohal pilvevaip tüürib. Lumevalgus paljastab sellegi, kes metsas liiguvad, pakkides lahti jäljeraamatu.
Lume helid
Piimvalge lumi pikib metsamaastikesse uued helid. Olenevalt hetke ilmast ja eelnenud ilmadest, on lumel mitmeid helisid. Valju krabin, kerge nahin, lörtsutamine ja krudin. Ühe puhul mõtlen, et metskitsedele ei saaks sellise krabina saatel iialgi lähedale, teise korral liiguvad mõtted sulale ning krudina puhul torkab pähe, kuivõrd mõnus on, et nina õunpunane ja põsed õhetavad.
Tuisk
Ilmavana talvised toimetamised on mind alati paelunud. Esialgu tõuseb tuul, liigutab ja keerutab männioksi kaunis valsitaktis. Justkui oleks sellesse tantsu põimitud kaks hinge, kes aga loomu poolest ei sobi. Pärast kiiremaid tutvusesobitamisi kisub tuul männioksa enda haardesse ning asub seda jõhkralt lennutama. Nii kauaks seda armumängu jaguski. Tuule najal alustavad kihutamist helbed. Sajad ja tuhanded – nii palju, et silm enam ei seletagi, kus lõpeb mets ning algab tühjus.
Pakane
Öine kuupaisteaegne sädelus või puude paukumine võib viidata sellele, et metsa on haaranud pakane. Sel ajal on mets tõeliselt kaunis, eriti kui päeva veidigi soojust toonud päikesekera eemaloleva puistu taha puhkama sätib. Pakaseaegsed loojangud on sageli värvilised: õunapunased, apelsinikarva või sidrunkollased.
