TEKST MERIT RAJU
FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS, MERIT RAJU, HEDVIG HANSON, RASMUS JURKATAM, TRIIN KARP

Hingele Pai ajakirja algus kaks aastat tagasi septembris oli vägev – inspiratsioon ja motivatsioon olid laes, selge visioon ajakirjast ja kaks energilist tegijat. Meie.

Üsna pea oli aga selge, et see pole lihtsalt kvartalis korra tekstide kokku panemine ja lõhnava ajakirja lehitsemine, mille töötasuks oma eelarves olime märkinud 800 eurot kvartalis, vaid hoooopis suurem töö. See nõudis kogu meie ärkvelolekuaja ja rohkemgi ning nii kestis see aasta. See esimene aasta viis meid tohutult mugavustsoonist välja ja isegi läbipõlemiseni. Ja see omakorda kriisini, mis tõi lähemale uuele tasakaalule. Nüüd on ajakiri ilmunud kaks aastat, Marju läks uuesti ülikooli ja Merit sobitab ajakirja tegemised oma ellu nii, et säiliks tervis ja inspiratsioon.

Mille kõige kool on olnud need kaks aastat?

Vastupidavuse kool

Ideest esimese numbri ilmumiseni jäi üle viie kuu. Ajakirja sisu kokkupanemine, kirjutamine, pildistamine olid lihtsad ja mõnusad tööd. Lisaks aga tuli meil mõelda läbi rahaline pool, kohtuda koostööpartneritega ja sõlmida lepinguid, teha valmis oma veebisait, sisustada Facebooki ja Instagrami kontot ning valmistada ette turunduskampaaniat, mis algas kolm kuud enne esimese ajakirja ilmumist.

Esimese kuuga pärast kampaania algust saime kohe nullist sada tellimust, mis tähendas väga-väga suurt usaldust meie fännidelt ja innustas meid kõvasti!

Marju töötas New Yorgis ja Merit Tallinnas – ajavahe tõttu oli nii, et kui Marju ajakirja ettevalmistustega teisel pool maakera lõpetas ja magama läks, ärkas Merit ja hakkas tööle, öösel olid mõned tunnid ühist töö- ja arutamise aega ning siis läks teatepulk jälle Marjule. Nii me töötasime kogu ööpäeva, kumbki teisel pool maakera. Töö-ööd venisid ikka kella kaheni või lausa neljani – ja seda esimesed kümme kuud järjest. Lihtsalt ei saanud magama minna, kui oli veel teha ühest küljest nii palju ja teisest küljest nii möödapääsmatuid asju! Igal ööl leidus mingi selline ülesanne (või mitu), et kui see tegemata jätta, poleks mõtet üldse kogu seda asja ette võtta.

Vahel tuli lausa väljapääsmatuse tunne. Kuidas nii saab olla, et me ei saa töö pärast magama minna?! Enne esimese numbri trükkiminekut töötasime kujundajaga kolmekesi kogu öö vahetustega, mis andis paar unetundi igaühele eri kellaaegadel. Enda kohta mäletan, et magasin kell 4–6, mis ajal läks teatepulk, st minu parandused, kujundajale, ja kõige lõpus luges ajakirja läbi veel Marju. Ajakiri läks trükki kell 10.

Ah, ega me seda ajakirja ju päris kahekesi pole teinud! Näiteks möödunud suvise ajakirjanumbri kaastöötajaid sain kokku lugedes 35! Meie tiimis on kujundaja (alguses Teele Strauss, nüüd Kaia Loigom) ja keeletoimetaja (esimese numbri jaoks tegi keeletoimetamist Marju, kuna ta on seda tegelikult ülikoolis õppinud, praegu Tene Hook). Aga nemad kõik teevad ühe märkimisväärse killu, meie täitsime kõik lüngad ja vedasime kogu vankrit. Neli korda aastas ilmuva ajakirja kohta (tõsi, mis nii paksuselt kui tähemärkidelt on võrdne ühe keskmise raamatuga) poleks me sellist koormust endil lasumas eales arvanud.

Väikeettevõtja elu võlu ja valu – aprillist juunini käisime igal nädalavahetusel messidel, laatadel, linnaosapäevadel ja esitlustel Eesti eri paigus. Kõige eredamalt on meeles, kui aprilli lõpu Supilinna päevadel sadas ehedat lörtsi ja oli nii külm, et see tundus peaaegu naljakas. Kui olime külmast kanged, põgenesime sündmuskohalt!

Marju Kultuurikatlas
Merit ja Marju Viljandis

Pühendumise kool

Kui oled oma eesmärgile pühendunud, siis pead sellise intensiivse aja vastu. Või noh, enam-vähem. Kui meilt küsiti, kas Hingele Pai teeb ka meie hingele pai, siis ütlesime jaa, muidugi, ja lisasime, et meie kehadele kahjuks mitte. Jah, selline intensiivsus mõjus meie tervisele ja kümme kuud pärast algust pidime kõvasti korrektuure tegema. Merit taipas esimest korda elus, et tervis ja energia polegi lõputu ressurss. Marju sai aru, et tal on vaja suuremat pausi. Mõlemad käisime üle oma elu eesmärgid-missioonid, mõtlesime, mis meile tegelikult meeldib ja mis on meile oluline. Ja otsustasime jätkata nii, et Marju teeb ainult lemmikosa ajakirjast – pildistamist mõnele loole – ja mina võtan üle kõik muud rollid, sest ajakiri joondus endiselt hästi minu laiema missiooniga. Ometi ei tulnud sellest õnneks topeltkoormust, kuna esimesel aastal oli ühiselt vundament nõnda tugevaks laotud ja mõningaid töid hakkasin ka sisse ostma või jätsin hoopis ära.

Rutiini kool

Iga ajakirjanumbrit visioneerides ja ajakirja jaoks kirjutades on meie töös suur annus loovust. Aga ülejäänud osa – ja see on olnud palju suurem – on siiski igapäevane (või kvartaalne) rutiin: lugude tellimine ja nende saabumise kontrollimine, tiraaži planeerimine, arvete ja saatelehtede tegemine, tellijate andmete sorteerimine, uudiskirja, Facebooki, Instagrami sisustamine, vigade kontrollimine, klientide kirjadele vastamine, sündmuste programmide kokkuleppimine, eelarve, kõned, finantsplaneerimine, kuludokumentide sorteerimine, äparduste silumine, videote tegemine, turundussõnumite planeerimine, kaasautoritega suhtlemine, ajakirjade postitamine, tellijakingituste otsimine ja pakendamine, ümbrikute logistika… 1001 tegevust seinast seina, paljud neist, mida me Marjuga väga nautisime, ja paljud ka sellised, mida tegime, sest keegi muu neid ei oleks saanud-osanud teha.

Uue õppimise kool

Muidugi peitus kõiges selles ka uue õppimise kool. Minu jaoks oli uus isegi Google’i otsingu kasutamine sellisteks küsimusteks nagu „kuidas muuta CSV-failiandmed tabeli formaati“. Olin alati tahtnud, et teine inimene näitaks mulle, et kliki siia ja siia. See teine inimene oli sageli Marju. Marju on tehnoloogiliselt täiesti sorav ja programmeeris meile isegi väikese jupi html-i ja ta abikaasa aitas samuti lühemate programmeerimistöödega.

Erinevad kompetentsid, ideaalne tiim (ehkki liiga väike).

Esimesel aastal kasutasime oma töös planeerimiseks ja järje hoidmiseks Trellot ning suhtlemiseks Slacki, sest muidu kirjutasime nädalaga teineteisele sadu e-kirju (eriti ajal, mil me töötasime neli esimest kuud eri kontinentidel). Aga kui Marju enam sotsmeediaga ei tegelenud, siis oli mulle uus ka Instagram ja isegi Facebooki kasutamine turunduseesmärkidel. Oli suur pingutus jätta oma uskumused „Ma ei oska, ma ei saa hakkama“ kõrvale ja võtta see asi ette. Siin aitas mõte: „See süsteem on tehtud mõttega, et hästi paljud seda kasutaksid ja seega see peab olema lihtne. Ma saan hakkama.“ Tundub ilmselt naljakas, aga just nii tuli mul ennast rahustada mugavustsoonist välja astumise hetkedel.

Usalduse kool

Usaldasime täielikult teineteist ja mõnusaid sünkroonsusi, mis viisid meie teed kokku. Enne Hingele Paid olime kohtunud vaid üksikud korrad, ent neil kohtumistel oli meil alati väga hea klapp! Ja koos töötades mõistsime, et täiendame teineteist tiimina nii hästi!

Eriarvamustest tekkis alati mingi väga põnev uus lahendus, kus mõlema mõtted ja ideed kasvasid kokku mingile uuele tasandile sünergiaks.

Nii et hakkasime eriarvamuste momente isegi ootama, olgugi et see peatas meie harjumuspärase töövoo tunnikeseks või pooleks päevaks.

Hingele Pai tegemine on õpetanud usaldust ka elu vastu. 22 000 eurot olid esimese ajakirjanumbri väljaandmise kulud ja kuigi ajakiri maksab poes 10 eurot, saame meie iga ajakirja eest 5,5 €. Seega tuli need tuhanded eurod tagasi teenida üsna mesilase kombel – piisk piisa haaval. Nulli jäämiseks pidime müüma üle 3500 ajakirja. Võrdluseks, raamatuid trükitakse Eestis tavaliselt umbes 700 tükki lootuses, et need aasta või paariga maha müüakse. Ja me saime sellega hakkama – ajakiri ikkagi kõnetas nii paljusid! Tunneme, et oleme olnud hoitud, kuigi riskid olid metsikud.

Alustan uue ajakirjanumbri peale mõtlemist umbes aasta varem. Lood tellin neli kuud enne ilmumist ja näiteks kaaned pildistame kuu-kaks enne ilmumist. Aprillis suvenumbri õues pildistamine on vaid vapratele! Suured tänud Kersti Heinloole ja Anu Saagimile! Karin Raski pildistasime kevadnumbrisse siiski tubastes tingimustes.

Ülal vasakul: Meie fotograaf Triin Maasik ja kaanestaar Kersti Heinloo
Ülal paremal: Karin Rask ja Triin Maasik
All: Triin Maasik ja Anu Saagim

Võimatu saab võimalikuks ehk reklaamivaba ajakiri

Tõele au andes ei olnud reklaamivaba meie esimene valik (Marju valik küll!), aga see tundus lõpuks kõige loomulikum ja parem valik ning on seda jätkuvalt. Samas poleks ka sisuturunduse lahendus ehk artiklite avaldamise eest raha küsimine sobitunud meie visioonidesse.

Enne esimese Hingele Pai ilmumist rääkisin ajakirjadele reklaamipindu müüva ettevõttega ja põhimõtteliselt oldi meist kui uuest kliendist huvitatud. Saatsin neile kokkuvõtte Hingele Pai visioonist ja sain päris kähku telefonikõne eitava vastusega, millest üks osa oli lihtsustatult öeldes selgitus, et meil on liiga intelligentsed lugejad. Oo, kompliment meie lugejale! Sulle. Seega, meie ajakirja reklaamiga sisustamine oleks tähendanud reklaamimüüjatele topelttööd meile spetsiifiliselt sobilike klientide, toodete, teenuste leidmisega.

Lõpetasin kõne. Olin terve see aeg oma magamistoas edasi-tagasi kõndinud, nüüd peatusin ja vaatasin aknast välja. Oli 2016. aasta november, märtsi alguses pidi ilmuma esimene ajakiri. Olime peaaegu kaks kuud iga päev selle nimel töötanud. Hetkeks oli tunne, et õlad vajuvad längu. Mis siis nüüd saab… Ja järgmine mõte oli, et ongi ju tegelikult väga hea – tuleb ajakiri ilma reklaamita!

Olgem ausad, teha ajakiri ilma reklaamita (st reklaamituluta) on tegelikult täiesti hullumeelne, vastuvoolu ujumise mudel. Sellest sain sügavamalt aru alles aasta hiljem. Õnneks kehtis siin mõte, et

kui sa ei tea, et see on võimatu, siis sa teed selle ära.

Me tegime. Ja see läheb inimestele korda. Sest müra ja infot on niigi palju. Tundus igati loomulik teha ajakirja, mis on puhas visuaalne nauding ja rahustab närvisüsteemi. Ka ajakirja enda kujundus on rahulik ja rahustav ja seda ütlevad ka lugejad.

Kuna tegijate vaatenurgast on Hingele Pai jäänud heategevusprojektiks, olen edaspidigi korduvalt mõelnud, kuidas ikkagi reklaami sisse tuua, kes seda teeks ja kuidas seda teha nii, et see oleks lugejate suhtes aus. Olen siiski alati jõudnud samasse kohta, et ilma reklaamita on see ikka kõige puhtam, ilusam, õigem. Kui reklaam sisse tuua, hakkab teine tants – reklaamiandja pilli järgi: nad ootavad suurt tiraaži, iga kord vähemalt 500–1000 tasuta jagatavat koopiat, lisaks reklaamimüüja palk ja nii kaoks see lihtsalt teenitud tulu uutesse kuludesse ära.

Meie endi kvartalipalk oli esimese numbri järel oodatud 800 eurost veidi suurem, teine number tõi kahjumit, sest prognoosisime trükiarvu üle.

Enamasti oleme kusagil 40 euroga olnud kasumis.

Eelmiseks talveks oli meil kogutud enim tellijaid ja kuigi Marju oli juba tiimist lahkunud – ja seda enam – liigutas mind väga hetk, kui ta oleks teeninud pisut üle 500 euro, aga jättis selle ajakirjale seemneks. See tähendas mulle väga palju ja tõi liigutusepisarad silma! Oma osa jätsin muidugi ka seemneks.

Maksimaalne kvaliteet

Alles hiljuti panin kirja, et meil on protsessis 17 sammu, kuni artikkel on ideest trükivalmis. Meile on ülitähtis kvaliteet igas aspektis. Näiteks veebimeedias tuleb artikkel autorilt, võib-olla toimetatakse (pressiteateid sageli ei toimetatagi) ja pannakse internetti üles. Vigade parandus tehakse vajadusel pärast avaldamist.

Meil käib iga artikkel kaks korda keeletoimetaja juures, kolm korda vaatab protsessi eri etappides loo uuesti üle autor ja kaks korda tegeleb sellega kujundaja. Kõik vaheetapid käib artikkel Meriti kui toimetaja käes, et autori mõte saaks parimal moel lugejale edastatud ja kogu ajakirja stiil tunduks ühtlane, jättes alles autori isikupärase stiili. Mitmed artiklid on ka meie endi tellitud tõlkelood, mis teevad protsessi veel pikemaks. Kui Marju sai postkasti esimese ajakirja, mille valmimises ta ise enam täie rauaga polnud kaasa löönud, ütles ta, et üldse ei arvaks, kui palju tööd selle loomisega tegelikult on.

Eks ta nii peabki paistma.

Muidugi on olnud ka tagasilööke. Näiteks oli meil enne esimese numbri ilmumist tulnud palju tellimusi püsimakselepinguga (mis on eriline usaldus tellijatelt!), kui selgus, et Omniva süsteem ei võimalda kvartaalsete ajakirjade püsimakselepinguga tellimist. Seda enne ei teatud, aga kuna meil tuli palju selliseid tellimusi, tõi see süsteemi võimetuse nähtavale ja ka teistel kvartaalsetel ajakirjadel võeti ära selline tellimise võimalus. Ohhoo!(Noh, täpsem olles kasutasin ma sel hetkel teisi sõnu ja süda kiskus kimbatusest kokku!)

Meil tuli kirjutada kuu enne esimese ajakirja ilmumist ja pärast oma turunduspingutusi ja -investeeringuid oma esimestele fännidele, et kahjuks peavad nad soovi korral oma tellimuse aastaseks ümber vormistama, sest pidime nende tellimuse tühistama. See oli väga piinlik ja stressirohke hetk, mida ei osanud kuidagi ette näha. Nüüd saab püsimakselepinguga tellida Express Postis ja samasuguse püsimaksega tellijate arvu saavutasime alles poolteist aastat hiljem.

Üksi tegemise õppetund

Kui Marju astus tiimist välja, aga minu töökoormus ajakirjaga oli juba niigi maksimumis ja samal ajal pidin ka oma tervist hoidma, tuli teha valikuid, mida üldse on mõttekas teha ja mida mitte. Videoid pidin nüüd hakkama ise tegema (enne mõtles Marju lisaks tehnilisele tööle ja vormistusele ka stsenaariumi). Instagrami ja Facebooki kasutamist tuli õppida – kuigi see võib kõlada naeruväärsena, aga 40aastane pole sündinud ekraan näpus ning

minu jaoks on kõik tehnovidinad ja programmid
ikkagi kõvasti mugavustsoonist väljaspool.

Nagu ka videote tegemine ja seal rääkimine. Nüüd on need ebamugavused õnneks juba unustatud! Ja tervik püsis ikka rõõmsalt koos ja õitses, sest koos loodud vundament oli nii tugev!

Hingele Pai on minu jaoks olnud tohutu kasvamise koht – vabakutselisest ettevõtjaks, peatoimetajast väljaandjaks. (T)öökoormus on minu jaoks praeguseks stabiliseerunud. Olen saanud nüüd õppimise aega ja jalutamise aega ja Hingele Pai sobitub pärast kahte tegevusaastat palju tervislikumalt mu ellu.

Tagantjärele tarkus: soovitused iseendale

Marju Randmer-Nellis

1. Ära eelda kellegi ega millegi osas mitte midagi. Kui kahtled, küsi.

Täpsustamine, mida keegi vajab-soovib või mida millegagi täpselt silmas pidas, on nagu haiguste ennetamine. Hiljaks jäänud ravi on kordades keerukam ja ajakulukam kui jooksev profülaktika.

2. Julge (ümber) otsustada.

Kui olud muutuvad või saabub uus info, on lubatud (tegelikult isegi soovitatav!) ka oma eelnevad otsused ja valikud uue pilguga üle vaadata.

3. Ole enda vastu aus.

Hoolitse enda vajaduste eest, austa neid ja oma väärtusi isegi siis, kui see tähendab, et peaksid juba täna tegema ebamugavaid ja keerulisi valikuid, mis võivad minna vastuollu teiste (projekti, sõprade või ühiskonna) soovide-ootustega.

4. Julge öelda ei. Või vähemalt jah, aga…

Kui kriitilisi lisaülesandeid kuhjub ja ei öelda tundub täiesti võimatu, selgita oma plaanitud tegevusi ja prioriteete ning lisa, et saad selle lisaülesande tegevusplaani võtta, aga siis tuleb midagi muud välja jätta. Arutage, milline tegevus nimekirjast on tegelikult prioriteetsem.

5. Alusta lõppu silmas pidades.

Kui sinu tass ei ole täis, ei ole sealt teistele midagi jagada. Reguleeri oma (ja ka kolleegide) koormust mitte käesolevale, vaid eesolevatele kuudele mõeldes. Iga ettevõtmine on mõeldud mingi perioodi kestma ning sel ajal oodatakse produktiivsust, kurnatuna ei ole sust kellelegi kasu. Võta mõistlikult ja võimalda endale piisavalt taastumisaega (eriti und).

6. Lase huvil olla teejuht.

Püüa hoida argipäevatoimetused sulle sobivas tasakaalus selliste tegevustega, mille poole justkui tõmbab või mida tehes kaotad ajataju. Seal peitub pühendumus ja sünnib rõõm, mis kosutab ja annab elule mõnusa maitse. Tihti poeb seal sündinud inspiratsioon hiljem rikastama ka töökohustusi.

7. Ebaõnnestumine on ebaõnnestumine vaid juhul, kui sa uuesti ei proovi.

Kui midagi ei õnnestunud, jõudsid lahendusele ühe sammu võrra lähemale – said targemaks ja teada, kuidas midagi mitte teha. Nüüd tõuse ja proovi uuesti.

8. Inimesed annavad alati oma selle hetke parima.

Elu on teekond ja nii nagu sinagi, on ka teised sellel eri punktides. Mõnikord läheb paremini, teinekord kehvemini, kuid meeles pidades, et kõik annavad tegelikult alati oma selle hetke parima, lubab see olla vähem kriitiline ja rohkem kaastundlik nii enda kui teiste suhtes.

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga