TEKST JUSTIN PETRONE
TÕLGE ELBE KULDMÄE
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Inimesed, kes on kasvanud üles mere ääres, erinevad pisut neist, kes on sirgunud kusagil sügaval sisemaal. Kuidas täpselt, selles pole ma veel päris kindel.
Saarterahvas Hiiu- ja Saaremaalt on mulle näiteks rääkinud, et neil oli raske Tartu eluga kohaneda, kui nad hilisteismelistena sinna ülikooli õppima läksid. Ma tean seda tunnet väga hästi, sest ka mina olen elanud Tartus – linnas, mille ainus veekogu on vahetevahel üle kallaste ajav jõgi.
Sealsete küngaste vahel pesitsemises oli midagi sellist, mis tekitas minus, rannikualadelt tulijas, puuri pistetud, klaustrofoobilise ja tasakaalust välja löödud tunde. Võisin küll linna parkides ja seda ümbritsevates metsades kolada, kuid ikkagi oli tunne, nagu poleks päriselt kusagil käinud.
See, millest oli tegelik puudus, oli lõputu tundmatu niiske igasse ilmakaarde ulatuv hõbedane voog, meretuulte ulgumine ja kaugel silmapiiril mööduvate laevade nii suvel kui talvel ikka ühtmoodi jõulutulukesi meenutavad valgustäpid.
Mina kasvasin sellises paigas, umbes tunnise autosõidu jagu Manhattanist idas, otse Atlandi rannikul. See oli olnud kaluriküla, millest sai 20. sajandi algusaastail õilmitsev suvekuurort.
Siis, veel veidi hiljem, avastasid selle liivase paradiisi endi jaoks itaallased, kes sinna parvede kaupa elama kolisid. Siin pidasid nad lõputuid pidusid ning võisid unustada Mussolini ja Euroopa munakivisillutisega tänavad.
Kui ma laps olin, paistis lahe siniroheline kuma minu kolmandal korrusel asuva magamistoa aknasse. Juba maast madalast arenes minu ja mere vahel välja sügavalt isiklik suhe, ma õppisin tundma lehkavat mõõnaaega, kui vesi vajus tagasi, jättes maha kummalised mere loodud asjad: käärivad adruklombid, krabiskeletid ja minemahulpinud poid.
Suviti sõin ma kausitäite kaupa aurutatud merikarpe küüslaugu ja võiga või siis hiiglaslikke punaseid homaare ning isegi rasvas praetud pehme koorikuga krabisid sidrunimahla ja marinara-kastmega.
Ema või isa ostis homaarid juba päeval valmis
ja neid hoiti paberkotis – elusalt – meie külmikus,
kuni hetkeni, mil nad poetati tormlevasse keevasse vette, millest nad end asjatult sõrgadega välja, vabadusse, kangutada püüdsid. Ma ei mõelnud sellest midagi.
Minu isa oli oma nooruses samuti olnud mõne ajakarbi korjaja. Ta võttis paadi, sõudis mõnda heasse kasvukohta, kraapis karbid kokku ja müüs siis teepervel hea raha eest maha. Kui ma olin laps, siis hankis ta suure paadi ja me sõitsime ringi, avastades kodulähedasi abajaid ja lahesoppe.
Kandsin kollast päästevesti ja pritsisin õnnelikult
jalgadega vanniveena leiget soolast merevett.
Ma mäletan, kuidas ma esimest korda elus nägin meritähte, ning tunnen tõusude ja mõõnade hoovusi oma veres veel nüüdki, turvaliselt kuival maal elades.
Jacques Cousteau oleks selle heaks kiitnud.
Kord, kui me paadiga väljas olime, sattusime halva ilma kätte ning üks teine kapten pukseeris meid oma erasadamasse, kus me veetsime veidi aega tema ema kodus. Ta valmistas meile teed ning tõi mulle mängimiseks suure kirstutäie vanu mänguasju, mis olid kuulunud tema pojale, kaptenile, kui too veel 1950ndail väike poiss oli. Mäletan, kuidas see mänguasjade aardelaegas mind vaimustas. Üks teine kord tuli mu vanaisa meiega paati kaasa ning tuul puhus minema tema vanamoodsa valge soni. Mu isa püüdis selle võrguga kinni ja vanaisa pani märja mütsi pähe tagasi.
Ma räägin neid lugusid seetõttu, et ma tean, et maapiirkonnad elavad sügaval mind ümbritsevate eestlaste südames. Nende jaoks on maa – mida nad kutsuvadki lihtsalt maaks, nagu oleks see määratu kaardistamata ookean ise – midagi noorendavat või taastavat. Pole olemas suuremat rõõmu, kui korjata seeni või võtta kartuleid või ujuda mudases järves.
Vahel kaon ma sellesse maaellu nii ära, et unustan omaenese rannikualade päritolu. Ma unustan, kui hästi ma vett tundsin, unustan selle saladused, unustan selle aarded ja selle, kuidas see meid seiklema ahvatleb. Siis on aeg sõita kas Pärnusse, Haapsallu või Kuressaarde ning vahtida merele ja taastada oma tasakaal. Vaid üks pilk rannajoonele ja ma olen taas kodus.
