TEKST MERIT RAJU
FOTOD TRIIN MAASIK

Kohtume Annaga sügispäikselises Kalamajas, ta istub suurde punasesse salli keritult inimtühjas välikohvikus ja loeb midagi mahukat. Tellime jahedust trotsides kuumad joogid ning asume paotama Anna elu olulisi teemasid.

Tunnen huvi, mis raamatut Anna just luges, ja olen ühtlasi imestunud, et tal on intervjuule tulles raamat kaasas. „Kuuekümnendates Nick Cave on legendaarne rokitäht ja tema muusika mulle hästi sümpaatne – temas on tõsidus, sügavus ja midagi väga nõiduslikku. Käisin esimest korda ta kontserti kuulamas sel suvel, see oli metsik energia, olin nii elevil ja tõstetud. Loen tema laulude sõnu nagu luulet.“

Anna on samuti laulja, looja, muusik. „Muusika on lihtsalt tulnud ja olnud.

Lapsena ma laulsin ja tantsisin.

Meie kodus oli palju muusikat ja muusika tundub orgaanilise eneseväljendusena.“ Keilas elanud ja keskkoolis Rocca al Mare koolis käinud Anna tundis muusika kutset ja õppis G. Otsa muusikakoolis lauljaks. „Kooli sissesaamine oli minu jaoks üks esimesi tõendeid sellest, et unistustel ja soovidel on suur jõud:

kui unistad ja usud sellesse, siis see lähebki täide.“

Pingutus oli näiteks solfedžo sisseastumiseksamiks valmistumine, mille jaoks võttis Anna oma kooli muusikaõpetajalt eratunde. Tõmme oli tugev, aga enesekindlus õrn – suur oli ta üllatus- ja tänutunne, kui saigi kooli sisse!

Looming on protsess

„Kool oli oluline mitte niivõrd minu kui muusiku kujunemisel, pigem oli peamine, et sain sealt inimesed, kellega koos muusikat loon, mingi baassüsteemi. Ja ka oma abikaasa Erki Pärnojaga kohtusin seal.

„Tegin uusaastalubaduse, et hakkan jälle kitarri mängima,
lihtsalt leian selle hetke.

Siis hakkasid ka lood tulema, sõnad – need ongi tulnud läbi mingi tunde, mis tahab väljendust.“

Oma esimese albumi tegemiseni läks aastaid, sest eneseni jõudmine ja julgus välja anda seda, mis minu sisse on kogunenud, on vajanud aega – see on olnud pikk protsess. Ma lihtsalt pole asju lõpule viinud, sest olen olnud enda suhtes nii kriitiline: kui miski kohe täiuslikult välja ei tulnud, arvasin, et mul polegi midagi öelda.“

„Algul mõtlesin, et pean oma albumi jaoks kõike ise tegema. Muusika, sõnad… siis on sellel rohkem väärtust,“ tunnistab Anna. Nüüd on ta sellest edasi läinud, lasknud inimestel ja lugudel enda juurde tulla ning näeb koos loomises rikkust, millele tänulik olla.

„Olen õppinud protsessi hindama.
Ja mitte enda vastu kohe nii karm olema

Siis sain ka ise palju kergemalt looma hakata. Erki kõrvalt olen aga õppinud, et see kõik on ka metsik töö. Ja ma ei anna enam nii kergelt raskustele alla.“

„Olen oma esimest albumit nii kaua oodanud. Ma tean, et esimene tähendab, et neid tuleb veel. Ma juba lähen mööda seda teed ja loon seda endale nüüd ise.

Olen oma otsused suutnud teha nii, et kõik, mis ikkagi pole päris mulle,
on kuidagi ära hajunud, ümbert läinud…

Minu jaoks on oluline teha seda, mis puudutab mind, minu hinge.

Laul on hing. See ei ole lihtsalt hääl, mida kuuled, vaid selle inimese hing.“

Laulusõnad valmival plaadil on paljuski Annalt endalt, aga ka Erkilt, ja samamoodi on meloodiatega. „Olen laulnud päris pikalt teiste loomingut, ometi pole see olnud juhuslik – see on mulle olnud ülimalt oluline, mida ma ütlen ja mida lugu endas kannab. Meloodiad tulevad plaadile pigem läbi minu. Aga paar lugu on ka otsast lõpuni Erki tunnetatud.“

Albumit salvestati augusti lõpus intensiivselt nädal aega, aga esimesele salvestuspäevale eelnenud ööl algas pojal larüngiit. Lapse haigusega toimetulemine ja enda vajaduste esikohale seadmine nõudis Annalt suurt eneseületamist.

„Mulle olulisi asju protsessivad lapsed alati omamoodi. Minu jaoks oli suur samm, et ma võtsin ennast sellest keskkonnast ikkagi välja ning läksin ja tegin enda asja – läbi magamatuse, aga ikkagi tegin. Fookus oli nii suur ja protsess ka nii inspireeriv!“

Anna hindab eriti, et album sai lindistatud bändiga, nagu laiv.

Varasemalt on Anna osalenud lindistamisprotsessides, kus tema hääl salvestatakse viimase komponendina. Sellisele peaaegu valmis põhjale laulmine jääb Annale aga vahel kaugeks ja muusikaga ühenduse leidmine on keeruline. „Aga koos salvestamine andis päris tunde… ja see on ülioluline! Ka kontserte meeldib mulle sellepärast rohkem anda, et olen siis kõigega ühenduses, energia sünnib koos ja kohapeal.“

Kahtluste meri

Oma plaadiidee oli kaua ootamises ja Anna sõnul oli kõik tema enda taga. Mis siis andis viimase tõuke? „Ma arvan, et emaks saamine. Läbi laste hakkasin nägema seda, kes ma ise olen. Enne Marta sündi arvasin, et olen emarolliks täiesti valmis. Tegelikkus oli aga erinev sellest, millisena seda uut elu olin ette kujutanud.

Emaksolemisega kohanemine on olnud väga suur õppimine. Teise lapse sain kohe poolteist aastat hiljem, mis kummalisel kombel oli lihtsamgi – August tuli meie elu tasakaalustama. Olen andnud oma ajast kõik neile ja seadnud iseend tagaplaanile. Nii ongi olnud õige, aga

ajapikku tekkis kohutav igatsus iseenese järele.

Sain aru, et ma olen ka Anna, ma pole ainult ema. Mingis mõttes teen ma seda plaati ka laste pärast – et nad saaksid aimu, mida teeb üks naine, üks ema, mida see kõik tähendab ja nõuab.“

Praegu on Marta nelja-aastane ja August kolmene. „Mu unetud ööd pole kaugeltki möödas,“ ohkab ta. „Ja see pole üleinimlik, sest kõik emad teevad seda, see on vaid järgmine level kõigest sellest, mida ma enne teadsin, ja nüüd ma lihtsalt elan selles levelis,“ muigab ta.

Täiuse poole püüdlejana on Anna jaoks keeruline plaadi ettevalmistamise pikk protsess, sest ta jõuab vahepeal kõikides asjades kahtlema hakata.

„Mõni hommik olen väga elevil ja tunnen et jaa!

ja teine hetk tuleb palju ebakindlust. Aga näen, et see on normaalne, kui vaatan kõrvalt teisi muusikuid.“

Emaarmastus           

Milline ema sa oled? „Ma armastan neid!“ pahvatab Anna pärast väikest pausi ja ta silmad valguvad vett täis. „Võib-olla see ongi kõige raskem emaks olemise juures… Sa armastad neid nii palju, nad on justkui sinu süda, aga nad on sinust väljaspool. Tahad, et neil oleks kõik hästi, ja selleks pead lihtsalt usaldama elu! Nad hakkasid just lasteaias käima ja see on minu jaoks lahtilaskmine, nad panevad mind igapäevaselt proovile, kuidas ma sellega hakkama saan.“

Anna jaoks on hästi tähtis lapsi kuulata,
mis iganes tal endal parajasti käsil ka pole.

„Mulle tohutult meeldib nendega rääkida, kuidas nende päev läks, mida nad mõtlevad, me arutame hästi palju. Ja tunnustan neid nende asjade eest, mis neile on olulised, mida nad teevad – ma panen tähele.“

Emaks saades polnud Anna osanud valmistuda vastutuseks, mis lapsega kaasneb. „Selline vastutuse, armastuse, hirmu – kõikide asjade maksimum samal ajal. Sellest pinnale tulek läheb mul juba paremini, aga alguses oli väga raske: ebakindlad mõtted, metsik väsimus… Aga ma olen alati enda tunnetega üsna kontaktis olnud, nii et mind need tumedad kohad ei hirmuta. Ma ei tea, kas see oli sünnitusjärgne depressioon, aga midagi sellist ma läbi elasin. Vaadates teisi emasid, tundus, et kõik teised teevad seda palju paremini. Hoolimata sellest, et tegin nii, nagu süda ütles ja kõik tundus õige, ajas näiteks sotsiaalmeediast tulev infomüra mind suurde segadusse ning tekitas ebakindlust – võrdlusmoment teiste emadega oli lihtne tekkima.“

Äratundmine Erkiga

Kooliaeg Otsa koolis oli Anna jaoks tohutult äge ja inimesed talle meeletult tähtsad. Erki õppis kitarri, nad mõlemad olid pop-jazz-osakonnas ning lauljad pidid valima endale muusikutest bändi.

„Kohtumine Erkiga oli äratundmine.

Muusikaliselt oleme sestsaadik olnud lahutamatud, aga paarina vajasime teineteise leidmiseks aega ja elu õppetunde. Nüüdseks oleme kuus aastat koos olnud.“

„Olen kohutavalt tänulik ka apsude eest, et olen saanud need ära teha!“ naerab Anna. „Näiteks ei mõistnud ma, et see, mida mina teen või kuidas käitun, mõjutab teisi. Nägin ennast alati tsentris. Mul oli raske enda vigu märgata, küll aga nägin neid palju teistes. Kuskil 20ndate keskel tuli mingi mõistmine. See tunne, kui oled kellelegi haiget teinud – sellistest asjadest arusaamine… Jõudsin enda jaoks mingi tuumani ja see oli väga vabastav! Ja sain ka omad vitsad! Seda enam tahan elada nii, et see, mida mina teen või ütlen, ei teeks kellelegi kuidagimoodi haiget. See ei tähenda, et mul pole oma arvamust ega oma teed, mida pean käima ja mis ei pruugi paljudele sobida. Aga lihtsalt hirmus on vahel kuulda, kui kurjad võivad inimesed üksteise vastu olla. Kohutav, kuidas kritiseeritakse inimesi nende tegemiste, välimuse vms pärast.

Mulle ei meeldi anda hinnanguid –
ma ei taha kellelegi öelda pahatahtlikult pahasti.“

Annale tundub, et nad jagavad Erkiga
sarnaseid väärtusi ja sarnast tunnetust.

„Ükskord läks Erkil auto katki ja öösel tuli remondimees. Erki rääkis, mis juhtus ja et käisime esinemas, ja rääkis ka minust, oma naisest. See mees oli hämmingus: „Te elate koos ja töötate koos – siis te ju näete iga päev!?“ Meie arvates on see parim asi! Sellel, et oleme mõlemad vabakutselised, on kaks tahku: ühest küljest on väga mugav, et töö ja kodu on segunenud. Samas pole eraldi töö- ja koduaega – need ajad on segamini ja üksteisest läbipõimunud.“

Anna tunneb, et tema ja Erki koosloomisel on mingi eriline jõud,

nii elus kui muusikas. „Ma hindan Erkit muusikuna, natuurina, isana, mehena, ma armastan seda, kuidas ta mõtleb…“ õhkab ta. „Muusikas olen end Erkiga alati kõige endamana tundnud. Kui me lava jagame, on ta tõeline tugi. Meie muusika toidab end läbi selle, kuidas me muidu oleme, ja vastupidi. Loodan, et see on midagi, mis kandub üle ka inimestele meie ümber.“

Laval olemise seisund

Anna avaldab, et tegelikult ei meeldi talle tähelepanu ja ta pigem kardab inimestega suhelda. „Lavale minek pole enda eksponeerimine – suhtun sellesse suure alandlikkusega. Ma astun lavale ning juhul, kui kõik läheb õigesti, kui vaim tuleb peale, siis on see nagu kanaldamine. Siis pole sellel minu, Annaga, enam väga palju tegemist. Ning kui ma näen, kuidas Erki mängib, kuidas Joel, Peedu ja Ahto mängivad… kui ma näen, kuidas nad on üdini selle asja sees, saan aru, et oleme jõudnud, kuhu pidime – oleme selles hetkes koos ja see on nii võimas!“ Isegi seda rääkides läheb Anna otsekui kusagile mujale, ta käed liiguvad graatsiliselt ja pilk nagu otsiks kaaslasi laval.

„Ega ma väga puhata ei jõua – selleks pole lihtsalt aega. Aga ma tabasin enda jaoks ära, et

laval olemine on minu puhkus – mõtteist kustub kõik argine.

See on tohutult puhastav. Ma ootan, et plaat tuleks, et kontserdid tuleksid, et saaksin seda veel rohkem teha.“

Anna muusika pole kindlas žanris, see on mingi lugu, tunne, seisund. „Ühe loo nimi on „Mother“ – „Ema“. See lugu sündis koos suure emotsioonide tulvaga.

Ma isegi ei saanud laulda, nutt tuli peale,
olin jõudnud kõige ehedama toore tundeni.

Ka see on minu jaoks suur töö olnud, et olla küll oma tunnetega ühenduses, aga mitte lasta laval neil tunnetel üle pea kasvada ning mõjutada minu loo esitamist publiku ees.“

Anna muusikunimi on Anna Kaneelina, sest ta armastab väga kaneeli – lõhna, maitset, värvi – ning jagas oma kaneelilembust kunagises populaarses suhtlusportaalis Orkut umbes 12 aastat tagasi. Keegi olevat tema postitust kommenteerinud sõnamänguga Anna Kaneelina – Anna Karenina. „Ja see nimi jäi mulle külge: hakkas tunduma, et see ongi see õige nimi, mille alla koondada ka oma muusika. Olin veel pool aastat tagasi Anna Põldvee, nüüd Anna Pärnoja – palju muutusi lühikese ajaga. Anna Kaneelina on miski, mis on täiesti minu, ei seo mind millegagi ning annab rohkem vabadust ja lubab mul enda ümber piire palju julgemalt nihutada.“

Tundlik hing

Anna tunnistab, et ta on tundlik ja emotsionaalne. Paaril korral on tal ka meie kohtumise ajal pisarad silmi tulnud.

„Olen päris rõõmus ka!

Aga lava teeb mind pigem tõsiseks. Samuti olin lapsena tõsine, mõtlik. Ja hästi tihti on seda tõlgendatud, et olen ülbe või tõrjuv. See on ebakindlus, mis mingitel hetkedel mind sulgeb.“

Anna jaoks on liigutav, kuidas nende lapsed oma emotsioone sõnades väljendavad. „Ka Erki on pigem emotsionaalne ja väljendab ennast, sõnadega ta kitsi pole kindlasti!

Meist see ilmselt ongi tulnud,
et lastel on päris suur sõnavara tunnete koha pealt.

Näiteks sünnipäevadel, kui oleme kingitused lauale pannud ja lapsed tulevad neid vaatama, olen filminud ja itsitanud. Väike inimene ütleb: „Aitäh selle eest, aitäh! Ma olen nii tänulik!“ See on nii südantsoojendav. Tahaksingi lastele tutvustada selliseid keskkondi, mis neid avardavad, et nad julgeksid olla nemad ise ja tunneksid end iseendana hästi.“

Armastus ja hirm

Esimese lapse sünd oli Annale raske. „Ma olin füüsiliselt nii läbi ja see oli minu jaoks esimene šokk. Et ma sain emaks ja ma ei saa püsti, olin endaga füüsilises kehas kimpus.“ Nii mõtiskleb Anna, et kui algus poleks olnud füüsiliselt sedavõrd väljakutsuv, oleks ehk ka vaimselt lihtsam olnud.

„Pärast Marta sündi hakkas kusagilt imelikke hirme tekkima, tajusin elu haprust, eluringi. Kuidas annan elu ja mis see elu üldse on.

Pole kunagi enne midagi nii kallist enda kätel hoidnud,
metsikud tunded igal skaalal.

See oli mingi periood, esimesed kuud. Igapäevaelus ma funktsioneerisin – ma ei nutnud, aga mu mõtted käisid ühest äärmusest teise. Olen võimeline end ka praegu puntraks mõtlema, aga siis, selle uue olukorra foonil, eskaleerus see eriti. Mõtlesin paljusid asju üle. Näiteks toppisin teda paksult riidesse, et ta kuskilt tuult ei saaks. Vaatasin hiljem piltidelt, et väljas peaks olema suvi, aga miks laps nii paksult riides on…“ Teise lapsega on Anna juba oluliselt vähem nõudlik iseenda suhtes ja märkab, et ei jõua temaga õnneks üle tegeleda.

Emadusega seoses on hirmu ja armastuse segu Anna jaoks kõige olulisem teema. Kurnatus ja magamatus on olnud üsna meeletu. Erki on Anna kõrval olnud mõnusaks rahusadamaks. „Ta näeb, et mul tuleb mingi laine, see raputab ja läheb mööda. Olen ülitänulik, et ta laseb mul olla: see on mul vaja läbi teha ja ma jõuan jälle tagasi endasse.“

Jalutame ja kui kollaste majade (ja lehtede) vahel hakkab paistma punane aed, ütleb Anna, et see ongi nende kodu. „Kui August sündis ja meil jäi eelmises kodus kitsaks, siis kujutasin ette, et meie korter on rõdu ja aiaga ja peaaegu kesklinnas. Mulle öeldi, et sellist pole olemas. Aga just sellise me leidsime.“ See on Anna jaoks veel üks märk, et julgelt unistades aitab elu leida teed.

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga