TEKST MARIAN HIIRE
FOTOD RUUDU RAHUMARU
Sõbrad on ühed head allikad – nii kuulsin ma, et jaanuaris algab kuupikkune sõudeergomeetrite ülemaailmne virtuaalne tiimivõistlus (Concept 2 Virtual Team Challenge). Tõtt-öelda ei osanud ma alguses midagi ette kujutadagi – ei sõudmisest, võistlusest ega sellestki, mida ma ise sellest arvata võiksin. Aasta tuli ometi käima lükata ja selleks otstarbeks tundus väljakutse täpselt paras – saagu mis saab!
Täpsemalt seisnes väljakutse selles, et tuli ennast registreerida veebilehel, ühenduda Eesti sõudevõistkonnaga ja hakata kirja panema kõiki sõudeergomeetril läbitud meetreid. Mida rohkem, seda parem muidugi. Võistlus oli avatud, kõik võisid liituda.
Olin varem tegelenud kehatunnetuse treeningutega ja kooliajal katsetanud kõike ettetulevat suusatamisest võrkpallini ilmaski siiski sportlane olemata, kuid sõudmine… No kus üks sisemaa maatüdruk sellest ikka enamat teab kui Jaansoni olümpiasõidud!?
Algus
Täpselt 1. jaanuaril astusin Tartu sõudmise ja aerutamise klubisse ning istusin ergomeetrile. Hoolimata pühalikust päevast oli klubis näha tahtmist täis rahvast ja kuuldavasti oli sisse sõidetud juba miljon meetrit edumaad suurima favoriidi, Prantsuse sõudetiimi ees.
Saavutused ja võistlus ise ei mahtunud alguses väga mu pähe, tahtsin teada saada, mida sõudmine endast üldse kujutab ja mida ma tegema pean. Enne oma esimesi meetreid mõtisklesin ka selle üle, mida küll trenni selga panna, sest korralikku spordiriietust mul polnudki.
Alustasin päris naljakalt: kinnaste, lilleliste retuuside,
madalate nahast tänavasaabaste ja lehviva pikavarrukalise pluusiga.
Sõbrannal oli varasemate kogemuste alusel võetud istumise alla ka väike roosa südamekujuline padjake – nii me seal siis särasime, võrdlemisi erinevad neist, kel juba pilgud ja kehad tegemas sissesõidetud liigutusi.
Praktika on tõe kriteerium ja hakkas kogunema tarvilikke arusaamasid.
Esiteks see, et pluusi lehvivuse elementi tuleb taltsutada, sest vastasel juhul kiilub selle tagaosa ergomeetri vahele ja liikumine takistub.
Teiseks see, et kuigi kindad on head selleks, et randmed ei saaks ergomeetri „tuule“ tõttu külma, kadus mul vajadus kinnaste järgi õige pea. Kas siis seetõttu, et mu keha muutus vastupidavamaks või suurenes treeningute intensiivsus ja seetõttu kasvas keha soojatootmine? Lisaks avastasin, et villaste või suusakinnastega hakkasid sõrmed higistama. Kuna õige tehnika puhul ei tule ergomeetri käepidemest kramplikult kinni hoida, kaob pisukese praktika järel ka oht villide tekkele ja nii võis kinnastest loobuda.
Kolmandaks see, et kui tänavakingadega enam ei taha sõuda, tuleb hankida võimalikult sileda ja ühtlase tallaga botased – need on sõudmiseks kõige sobivamad.
Mida siis sõudeergomeetril tehakse? 1. jaanuaril ei toimunud ühtegi ametlikku trenni, kuid nagu peagi selgeks sai, saab ja tuleb väljakutse ajal sõuda pea igal võimalikul hetkel, ka väljaspool sõudespinningu trenniaegu. Sõudespinning? See tähendab treeneri ehk eessõudja juhendatud rühmatreeningut, kus sõudmise rütm valitakse vastavalt muusikale ning kõik osalejad sõuavad nii sünkroonis kui oskavad.
Sõudespinning sobib kõigile, nii kogenud sõitjatele kui alles alustajatele, meie treeningutes olid küll põhiliselt kohal just viimased.
Sain selgeks, et lisaks sellele, et olen algaja, olen sõudevõistluste kategooriate mõttes juba ka veteran oma üle 30 eluaastaga.
Pühendumine
Esimesed juhtnöörid kehalise tegevuse osas sain sõbrannalt ja nii algaski minu rännak – koostöö oma keha ja meeltega uute teadmiste ja kogemuste omandamiseks. Kogu jaanuarikuu jooksul oli kolm päeva, mil ma ei sõudnud!
Keskmiselt läbisin iga päev 13 kilomeetrit. Esimese kuue päeva järel tundsin väikest kehalist väsimust, aeg-ajalt kerget iiveldust ja seetõttu otsustasin ühe päeva puhata. Sellest oli abi ning hakkasin tasapisi tundma, kuidas mu keha harjub igapäevase treeninguga. Hakkasin märkama iseenda kasvavat tugevust – sõudeergomeetril on ekraan, kust saab pidevalt jälgida oma kiirust, tempot ja läbitud distantsi.
Mul hakkas tekkima väike hasart, mida küll hoidsin teadlikult tagasi,
et keha jõuaks meelele järele.
Iga kord, kui sõudma läksin, leidsin midagi uut,
mida märgata oma liikumises, oma tehnikas, oma meeleseisundis.
Sõudmine on isemoodi meditatsioon – fookus on kehal ja selle liikumisel ning mõtted taanduvad ja meel kergeneb. Varasem taust kehatunnetuse treeningutega andis juurde märkamisjõudu ning süvenemistahtmist.
Lisaks oma isiklikule edenemisele jälgisime pidevalt ka kollektiivseid kilomeetreid. Umbes poole kuu peal korraldati üle-eestiline poolmaratoni päev, sest jõudis kohale luureinfo, et prantslased on võtnud plaaniks meile järele jõuda. Sel hetkel olid eestlased läbinud kollektiivselt 14,6 miljonit ja prantslased 12,9 miljonit meetrit, varem oli vahe nendega olnud umbes kolm miljonit meetrit – pole ime, et tekkis väike ärevus, eriti seetõttu, et prantslaste võistkonnas oli vähemalt sada inimest rohkem kui Eesti tiimis.
Poolmaratoni päeval oli saal rahvast täis. Tuleb tõdeda, et minu poolmaraton jäi tol päeval sõitmata, sest just sel ajal oli mu nõrk koht, hüppeliigesed, end tunda andma hakanud. Küll aga veeretasin 10 kilomeetrit kokku ning ületasin sellega tollel päeval ennastki. Sõudmine on liigestele üldiselt vähe koormav ning seetõttu sobib taastusraviks ja ka neile, kel on näiteks põlvede või hüppeliigestega probleeme. See info julgustas mind ning otsustasin, et saan väljakutsega jätkata. Kaks puhkepäeva aitasid kehal olukorraga toime tulla ning tagantjärele tarkusena tean, et hüppeliigesed harjusid suurema koormusega ning otsustasid valutamise lõpetada.
Keset kuud sulgeti võimalus väljakutsele uusi inimesi registreerida, seetõttu käis enne seda aktiivne agiteerimine sõprade hulgas – et koguda väärtuslikke lisameetreid ning säilitada Eesti liidripositsioon, mille me esimesest päevast sisse seadsime. Mitmed sõbrad võtsidki kutsest kinni ning seega andsime sõbrannaga lisaks oma meetritele Eesti võistkonnale juurde nii mõnegi uustulnuka panuse.
Isegi mu kuuene ja neljane poeg said nakkusest osa ning nende meetrite arv polnud koguvõistkonna mõttes mitte sugugi viimaste hulgas!
Meeleolukas treening
Lisaks igapäevastele sõudmistele käisin kaks korda nädalas ka sõudespinningus, mille käigus sain jälgimise kaudu õppida nii treenerilt kui kogenumatelt sõudjatelt. Lisaks on spinningus sees ka muusikaelement, mis mind köitis.
Muusika rütm ja iseenda liikumine tuli sünkrooni ajada
ning selle juures veel füüsilist jõudu rakendada.
On leitud, et muusika rütmis sõudmine tõstab treeningute efektiivsust – meelel on millestki kinni hakata ning kasvõi loo lõpuni pingutada!
Muusikaline avardumine tuli minu maailma ka seetõttu, et treeningsaalis mängis pidevalt mõni popmuusikaline raadiokanal. Seni polnud taoline muusika mu reaalsuses eriti figureerinud, kuid ühel hetkel avastasin endalegi üllatuseks, et keerasin autoraadio tuttavate lugude kanalile ning nautisin hoogsust, mida selline muusika minus tekitas. Treeningud ja oma keha liigutamine hakkas seostuma lugudega, mida treeningute käigus kuulsin. Hakkasin muusikale lähenema uuest vaatenurgast: millise tempoga saaks selle järgi sõuda? Üllatusin seostest, mida sõudmine tekitas mu varasemate kogemiste ja teadmistega, näiteks muusikatunnetusega.
Sõudmise tõttu kulutasin iga päev umbes 700 kilokalorit rohkem kui varem. Nüüd sain parema arusaama, mida tähendab hundiisu, ning näljase pilgu vältimiseks tekkis vajadus hästivarustatud proviandikoti järele. Regulaarseks muutus ka suuremate veekoguste tarbimine. Rikastasin oma vett lahustuva C-vitamiini, magneesiumi ja muude lisanditega. Ka teeseenejook oli mõnus treeningukaaslane.
Tasapisi hakkas mulle koitma ka see kuuldud tõde, et regulaarne füüsiline aktiivsus tõstab tuju ning annab elule särtsu juurde. Jah, tundsin seda tõesti omal nahal. Mu keha toonus tõusis ja märkasin, et kuigi kaal eriti ei muutunud, muutus keha kompositsioon. Hakkasin tunnetama enda tugevamaks saamist. Iga trenni järel oli väga nauditav oma sooja keha venitada – seetõttu muutusin ka paindlikumaks. Märkasin seda, et mu keha muutus üldiselt soojemaks ning sain aru, et see aitab mul end talvel paremini tunda. Ah kui mõnus oli pärast trenni voodisse kukkuda ja sügavalt magada – jah, kes oleks arvanud, et lõdvestumiseks tuleb enne pingutada!
Meistersõudjaks?
Kolmandal nädalal sattusime esimest korda päeval ja päikesepaistes sõudma ning see oli hoopis teine tera. Õhtuti oli treeningsaal ja kõrvalolev jõusaal täis rühkivaid ja pingutavaid noori või jõumehi, kuid päeval oli meeleolu hoopis teine. Saime ise muusikat valida (jah, mõnikord ajas kellegi valitud kõva tümps või raskemeelne raiumine meele ikka mõruks ka) ning sõudmist jutustamise ja naermisega rikastada. Päeviti liitus meiega ka teisi naisi, kel õhtuti superemaduse kõrvalt kodust raske välja saada. Nii sai kokku ka minu 186 kilomeetrit, ehk umbes pool 360st nn meistrikilomeetrist. Nimelt antakse neile, kes on ergomeetril sõudnud 360 kilomeetrit, meistersõudja nimetus, T-särk ning pannakse pilt ja nimi ka vastavale kodulehele. Kui alguses ei osanud ma endale mingeid sihte seada, siis pärast 180 km läbimist jõudsin mõtteni, et suurenenud treenituse tase lubab mul ehk hea tahtmise korral vähem kui poole kuuga siiski teise poole vajaminevatest meetritest ära sõita ning end aupaklikult meistersõudjaks nimetama hakata!
Täieliku algajana sõudeergomeetrile istudes ja sõudma hakates vahtisin alguses, mida teised teevad, ja siis püüdsin enda liigutused ka käima saada. Mul tekkis küsimusi, millele hakkasin tasapisi ka vastuseid saama. On huvitav, et juhiste tähendus saab selgemaks alles siis, kui kehaliikumises on tekkinud mingigi harjumus ning tähelepanuvõimel on ruumi uute nüansside märkamiseks.
Kogenud treenerid annavad algajale just paraja hulga teadmisi, sest on selge, et kõik korraga sisse ei mahu. Tabasin end nii mitmeltki ahhaa-elamuselt, kui sain aru, et jalgade jõu rakendamine toob liikumisse hoopis uue kvaliteedi ning etteliikumise ajal lõdvestumine on täiesti võimalik ja vajalik! Sain ka tundma, et päevad pole vennad ning kuigi tuleb oma keha kuulata, võib juhtuda, et liikumise sees leiab keha üles jõu, mida meel ei arvanud seal olevatki.
Kolm päeva enne kuu lõppu saigi mul siht täis – 360 kilomeetrit! Kuna hoog oli sees, andsin viimaste päevadega endast parima ning väljakutse lõpuks oli mul koos 408 864 meetrit! Viimased kilomeetrid tegin juurde puhtalt sellepärast, et avastasin, et üks mees oli meie võistkonnasiseses edetabelis minust umbes kahe kilomeetriga ees – tahtsin oma kohta parandada hoolimata sellest, et olin just väljunud lõpupeolisest saunasoojusest. Sain teadma, et ka kleidi ja sukkpükstega on võimalik hea tahtmise korral sõuda, ning nagu kingituseks tuli raadiost nii kaasakutsuvaid lugusid, et me kuidagi ei suutnud sõudmist lõpetada.
Tund enne südaööd pakkisime end siiski südamest rahulolevatena kokku ning teadsime, et oleme võitnud – nii võistkondlikult kui ka isiklikult! Eesti võistkond oma 288 liikmega võitis väljakutse 41 326 007 meetriga, pearivaalid prantslased suutsid oma 411 liikmega kokku koguda 38 819 713 meetrit. Mina paigutusin Eesti võistkonna siseselt 19 kohale ning on selge, et jäin rahule.
Kogunenud tarkuseterad
- Huvitava kogemuse sain veel eelviimasel väljakutse päeval – mind tabas „valgustatus“, kui sattusin pimesõudmise peale. Silmad suletuna sõudmine pani alguses pisut proovile tasakaalu, kuid tekitas hoopis uue ruumitaju ning seeläbi kogesin enneolematut rahutunnet ja lõdvestumist. Keha leidis iseenda rütmi, mida pärast võisin ekraanilt vaadata. Kui meelega oma keha juhtida, võivad tulemused teised olla. Mõlemaid viise on hea endale lubada.
- Kuidas ma ja me vastu pidasime? Kindlasti aitas püsivusele kaasa see, et koordineerisime sõudmaminekud sõbrannaga ning võtsime seda ka kui meelelahutust – sõime ja jutustasime ning pidasime töökoosolekuid. Lõpus kujunes välja lõikudena sõitmine: näiteks 3000 m ja siis väike venitus ja veejoogipaus. Nõnda ei väsinud aju nii ära ning säilis värskus. Muidugi leidsin ma end ajuti ka pingutushasardist ning püüdsin iseenda piire selgemini tajuma hakata.
- Kuu lõpuks olime mõlemad sõbrannaga täiendanud oma varustust sobilike jalanõude, pükste ja pluusidega – et oleks kompaktne ja kerge olla. Rippuvad kõrvarõngad, kodukootud tervisejoogid ja rõõmsameelsus jäid meie kaubamärkideks. Leidsime uusi tutvusi, avardus maailmakogemus ning, jaa, kehakogemus tõusis täiesti uuele tasandile!
Epiloog
Jaanuar sai läbi, aga veebruaris avastasin, et ilma sõudmata ei oska ma enam elada. Sellise metsiku igapäevasusega ma veebruaris enam ei jätkanud, kuid kuu teises pooles üllatasin ennast ja teisigi. Esimene kord 2000 m aja peale sõudmine andis sellise tulemuse, et treener pani mind kohe kirja Eesti sisesõudmise meistrivõistluste viimasele etapile, mis toimus märtsi alguses.
Selline eneseületus tõi kohale hoopis rohkem juhatusi ja õpetusi ning osutus seega igati kasulikuks. Seal ma siis olingi, võistlustel, suurte silmadega, kogenud kalade vahel. Ja kui ma poleks lõpuspurdi ajal, millega tõstsin kõigi üllatuseks ennast juba teisele positsioonile, ergomeetri pealt maha kukkunud, oleksin isegi medali saanud!
Aprillis jõejää lahkudes hakkasin avastama sõudmise tõelist palet – vee peal. Sellega lisandusid liikumisse hoopis uued dimensioonid – paadi tasakaal, enda liigutuste sünkroonsus, kõrgenenud tähelepanu keha liikumise osas, aerude valdamine ja pidev õppimine. Ega ilmaasjata pole öeldud, et sõudmine on aristokraatide ala, sest iga sõudja teab, et täiusliku tõmbe poole võib püüelda terve elu!
