Ostukorv

Author: Justin Petrone

  • Üksinduse ilu

    Üksinduse ilu

    TEKST JUSTIN PETRONE
    TÕLGE ELBE KULDMÄE
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Ma ei soovi olla küüniline ega tõrjuda populaarset ideed romansist ning kahe inimese vahelistest igavikulistest sidemetest. Lihtsalt, kui ma täna hommikul seda lugu kirjutama asusin, suutsin mõelda vaid sellest, kuidas viimasel ajal on minus kasvanud soov olla üksi ning kogeda maailma ja kogu selle ilu üksinduses.

    Sõitsin mere äärde ja möödusin teel nii mõnegi sõbra kodust, kuid ma ei tundnud vähimatki vajadust nendega rääkida ega unistanud ka uuest kaaslasest enese kõrval. Tahtsin haihtuda metsadesse ja merelahtede äärde täiesti omapäi, hingata omaenese hingamises, mõelda omaenese mõtteid, muredevabalt.

    Seda loetakse väga halvaks märgiks, eriti praegusel ajal, mil me peaksime justkui tahtma iga hetk kõigega ühenduses olla. Inimesed saadavad mulle pea iga tund pilte. Enamasti on need fotod lemmikloomadest või siis toidust, mida nad söövad. Ma ei tea, miks inimestele meeldib teistele kassipilte saata, aga seda nad teevad. Ma pole ka kindel, miks nad oma lõunasöökidest fotosid saadavad, aga nad teevad seda. Ma võtan need lähenemised kõik vastu ja püüan neid südamest tervitada, kuid parema meelega lülitaksin ma selle kõik lihtsalt välja.

    Olla omaette

    See äsab popkultuurile otse rusikaga näkku: enamik populaarseid laule keskenduvad meie ihale mitte üksi olla. „Jah, ma olen üksildane,“ laulis The Beatlesi John Lennon oma laulus „Yer Blues“. – „Ma tahan surra.“ Mitmed üksildusele pühendatud hümnid on läbi aegade põiminud üsnagi hämara tausta, alates Ricky Nelsoni 1959. aasta hitist „Lonesome Town“ kuni Dua Lipa looni „Scared to Be Lonely“. Üksildust ei taheta. Üksildus on paha. Mõningate teadusuuringute kohaselt on üksildus tappev. Sa peaksid kellegagi koos olema. Sa ei peaks olema üksi.

    Samamoodi sunnivad moodsad mehe ja naise suhteid käsitlevad mõttesuunad mind mantlit haarama ning mereranna poole pagema. Suhteid vaadeldakse nagu mingit emotsionaalset töösuhet. Sul kas on see (oled tööl), otsid seda (tööotsingud) või siis oled töötu. Inimesed meie eludes on nagu tööandjad. Ja suhted kuhjuvad nagu read meie LinkedIni profiilis. „Sellest kuupäevast tolleni olin ma koos selle inimesega. Siis ma liikusin edasi, aga see oli üsna lühike tööots.“

    Selliseid pikkadele suhetele järgnevaid lühisuhteid kutsutakse moodsas kõnepruugis lohutussuheteks. Mõned inimesed isegi kardavad teise inimesega suhtesse astuda – isegi kellegagi, kes neile väga meeldib – ainult seetõttu, et too teine on just lõpetanud pikemaajalise suhte ning kardetakse saada lihtsalt „lohutusmängukanniks“. Mul on sel teemal isegi mõningaid mind mitte kaasanud sõnavahetusi olnud. Inimesed on veendunud, et sellised „lohutussuhted“ eksisteerivad. „Selle kohta on isegi uuringuid tehtud. See on teaduslik fakt.“

    Minu lemmikmõiste selles suhetemaailmas on „pidev töö“. See toimub siis, kui inimene astub suhtesse kellegagi, kelles ta päris kindel pole, kuid usub, et too teine võib ajapikku muutuda. „Ma näen selles suurt kasvupotentsiaali“ on sõnad, mida olen liigagi palju kuulnud. Ja nii leiavadki inimesed – eriti naised – end suhtes meestega, kes on hasartmängusõltlased, naistemehed või lihtsalt emotsionaalselt eemalolevad. Nad ootavad terve igaviku, et nende partner muutuks, aga midagi ei muutu. Nad jäävad ikka samaks.

    Kõik see suhetemaailm meenutab mulle
    kas pruugitud auto või uue korteri otsimist.

    Inimesi ei lahterdata mitte ainult nende välimuse ja iseloomu järgi, vaid ka muude andmete põhjal. Lahutatud või mitte. Lapsi on või ei ole (ja kas nad tahavad veel lapsi?). Asukoht, asukoht, asukoht. Kastikesed täituvad täiuslikult sobiva kaaslase otsinguil linnukestega.

    Mil iganes ma sõprade seltskonnas selle asja absurdsusele viitan, süüdistatakse mind, et olen kibestunud, küüniline või ikka veel alles tervenemas või mida iganes. „Ära muretse,“ öeldakse mulle, „küll sa kellegi leiad.“ Viimasel ajal on sellest saanud: „Miks sa pole endale juba kedagi leidnud?“ Just nagu hoiaksin ma end tagasi.

    On aeg taas mänguväljakule söösta,
    sest mängust kõrvale jäämine tähendab üksildust.

    Tegelikult ma ei ole huvitatud kellegi leidmisest. Mind huvitab mere äärde minek, hingamine, mere vaatamine. Ei mingeid muresid, ainult rahu. Omaetteolek võib olla niivõrd rahuldustpakkuv.

  • Rannarahvas

    Rannarahvas

    TEKST JUSTIN PETRONE
    TÕLGE ELBE KULDMÄE
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Inimesed, kes on kasvanud üles mere ääres, erinevad pisut neist, kes on sirgunud kusagil sügaval sisemaal. Kuidas täpselt, selles pole ma veel päris kindel.

    Saarterahvas Hiiu- ja Saaremaalt on mulle näiteks rääkinud, et neil oli raske Tartu eluga kohaneda, kui nad hilisteismelistena sinna ülikooli õppima läksid. Ma tean seda tunnet väga hästi, sest ka mina olen elanud Tartus – linnas, mille ainus veekogu on vahetevahel üle kallaste ajav jõgi.

    Sealsete küngaste vahel pesitsemises oli midagi sellist, mis tekitas minus, rannikualadelt tulijas, puuri pistetud, klaustrofoobilise ja tasakaalust välja löödud tunde. Võisin küll linna parkides ja seda ümbritsevates metsades kolada, kuid ikkagi oli tunne, nagu poleks päriselt kusagil käinud.

    See, millest oli tegelik puudus, oli lõputu tundmatu niiske igasse ilmakaarde ulatuv hõbedane voog, meretuulte ulgumine ja kaugel silmapiiril mööduvate laevade nii suvel kui talvel ikka ühtmoodi jõulutulukesi meenutavad valgustäpid.

    Mina kasvasin sellises paigas, umbes tunnise autosõidu jagu Manhattanist idas, otse Atlandi rannikul. See oli olnud kaluriküla, millest sai 20. sajandi algusaastail õilmitsev suvekuurort.

    Siis, veel veidi hiljem, avastasid selle liivase paradiisi endi jaoks itaallased, kes sinna parvede kaupa elama kolisid. Siin pidasid nad lõputuid pidusid ning võisid unustada Mussolini ja Euroopa munakivisillutisega tänavad.

    Kui ma laps olin, paistis lahe siniroheline kuma minu kolmandal korrusel asuva magamistoa aknasse. Juba maast madalast arenes minu ja mere vahel välja sügavalt isiklik suhe, ma õppisin tundma lehkavat mõõnaaega, kui vesi vajus tagasi, jättes maha kummalised mere loodud asjad: käärivad adruklombid, krabiskeletid ja minemahulpinud poid.

    Suviti sõin ma kausitäite kaupa aurutatud merikarpe küüslaugu ja võiga või siis hiiglaslikke punaseid homaare ning isegi rasvas praetud pehme koorikuga krabisid sidrunimahla ja marinara-kastmega.

    Ema või isa ostis homaarid juba päeval valmis
    ja neid hoiti paberkotis – elusalt – meie külmikus,

    kuni hetkeni, mil nad poetati tormlevasse keevasse vette, millest nad end asjatult sõrgadega välja, vabadusse, kangutada püüdsid. Ma ei mõelnud sellest midagi.

    Minu isa oli oma nooruses samuti olnud mõne ajakarbi korjaja. Ta võttis paadi, sõudis mõnda heasse kasvukohta, kraapis karbid kokku ja müüs siis teepervel hea raha eest maha. Kui ma olin laps, siis hankis ta suure paadi ja me sõitsime ringi, avastades kodulähedasi abajaid ja lahesoppe.

    Kandsin kollast päästevesti ja pritsisin õnnelikult
    jalgadega vanniveena leiget soolast merevett.

    Ma mäletan, kuidas ma esimest korda elus nägin meritähte, ning tunnen tõusude ja mõõnade hoovusi oma veres veel nüüdki, turvaliselt kuival maal elades.

    Jacques Cousteau oleks selle heaks kiitnud.

    Kord, kui me paadiga väljas olime, sattusime halva ilma kätte ning üks teine kapten pukseeris meid oma erasadamasse, kus me veetsime veidi aega tema ema kodus. Ta valmistas meile teed ning tõi mulle mängimiseks suure kirstutäie vanu mänguasju, mis olid kuulunud tema pojale, kaptenile, kui too veel 1950ndail väike poiss oli. Mäletan, kuidas see mänguasjade aardelaegas mind vaimustas. Üks teine kord tuli mu vanaisa meiega paati kaasa ning tuul puhus minema tema vanamoodsa valge soni. Mu isa püüdis selle võrguga kinni ja vanaisa pani märja mütsi pähe tagasi.

    Ma räägin neid lugusid seetõttu, et ma tean, et maapiirkonnad elavad sügaval mind ümbritsevate eestlaste südames. Nende jaoks on maa – mida nad kutsuvadki lihtsalt maaks, nagu oleks see määratu kaardistamata ookean ise – midagi noorendavat või taastavat. Pole olemas suuremat rõõmu, kui korjata seeni või võtta kartuleid või ujuda mudases järves.

    Vahel kaon ma sellesse maaellu nii ära, et unustan omaenese rannikualade päritolu. Ma unustan, kui hästi ma vett tundsin, unustan selle saladused, unustan selle aarded ja selle, kuidas see meid seiklema ahvatleb. Siis on aeg sõita kas Pärnusse, Haapsallu või Kuressaarde ning vahtida merele ja taastada oma tasakaal. Vaid üks pilk rannajoonele ja ma olen taas kodus.

  • Mõned sõnad armastusest

    Mõned sõnad armastusest

    TEKST JUSTIN PETRONE
    TÕLGE ELBE KULDMÄE
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Hiljuti tundsin ühe jumaldatud naise seltsis viibides, kuidas ta minust eemale libiseb. See ei kostnud tema sõnadest ega paistnud tegudest, ent ometi ma tundsin nii. Tajusin seda mingil füüsilisel moel ja kogu mu keha hakkas sisemiselt vabisema, kuigi ma andsin endast parima, et edasi naeratada ja niisama tühjast-tähjast lobiseda.

    Kui ma saanuks sel hetkel tõtt rääkida, kui keegi pistnuks mulle mikrofoni nina alla ja küsinuks: „Kuidas sa end praegu tunned?“, siis poleks minu seest välja tulnud mitte ühtki heli. Võib-olla ehk tuhm hääbuv kähin. Mu sisemuses pulbitses laava, maalaamad nihkusid. Ma olin plahvatamas.

    Ometigi surusin ma maha nii oma hääle kui tunded, sest kellel oleks kasu millestki, mida ei saa niisama lihtsalt sõnades väljendada? Tegelikult oleks mind rahustanud juba midagi nii lihtsat nagu öelda sellele naisele: „Ma armastan sind.“ Kuid ka see „ma armastan sind“ ei libisenud eal üle mu huulte. Isegi seda tuli peidus hoida.

    Rongiga koju sõites istusin vapustatult, vallatud omaenese kehaaistinguist.

    Kuulasin küll muusikat või ka lahutasin meelt tööga,
    kuid ikkagi ei suutnud ma kirjeldada seda, mis minuga toimus.

    Loomulikult peaks minuvanune mees juba suutma end igakülgselt talitseda või olema võimeline oma psüühika teatud osi vastavalt vajadusele sisse-välja lülitama.

    Kogu elu on mind kiusatud ja narritud minu leebuse tõttu. Leebe, see on esimene sõna, mida inimesed sageli minu kirjeldamiseks kasutavad, ning ükskõik kui karmilt ma ka pole proovinud seda enesest välja juurida – taas oli mu tundlikkus mind alt vedanud ning ma olin alasti loodusjõudude ees.

    Ma olin tundlik mees ja mul oli süda
    ning see lihtsalt ei saanud enam nii jääda.

    Kodus voodis lamades paiskus minust üle kõikemattev emotsioonidetorm.

    Otsustasin, et vabastan end sellest neetud tundest alatiseks. Kujutasin ette, kuidas see on nagu mingi pehme, roosa, kaitsetu tarretis, mida mõned ehk armastuseks kutsuvad. Kujutlesin, kuidas ma selle karpi tõstan ning ühte kaugel rannal asuvasse sügavasse koopasse viin. Katsin karbi lauajuppidega ning kuhjasin selle peale liivahunniku. Ja sinna see jäi, allasurutuna. Silma alt ära. Kõigi eest peidus. Ka minu enda.

    Elu kulges omasoodu ja mina olin õnnelik, et mul on tunded kontrolli all. Iga asi oli oma õigel kohal ning tunnetest polnud mingit kasu. Mida rohkem aega möödus, seda enam aga tajusin, et midagi on viltu. Tundsin end kalgi ja kaledana ning ma polnud enam võimeline kirjutama sama hästi ega samaväärse siiruse ja kirega kui varem.

    Asjaolu, et ma olin oma südame kõigi teiste eest ära peitnud, ei häirinud mind hoopiski samavõrra kui fakt, et olin lakanud ühele omaenese osale tähelepanu pööramast. Et mis iganes armastus või imetlus, mida ma olin tolle naise vastu tundnud, oli hea ning mul polnud vähimatki põhjust seda peljata ega kuhugi salakoopasse peita.

    Seega kogusin ühel päeval oma julgusevarud kokku ja naasin oma koopasse ning leidsin sealt liivakääpa, mille alla olin kord matnud oma südame. Kaapisin liiva kätega eemale, kuni tundsin peo all lauajuppe, tõstsin ka need kõrvale ning leidsin karbi ja avasin selle – hoidsin seda avatuna seni, kuni mu süda, mu armastus, tundis taas hapniku värskust ning hakkas uuesti lööma ja tajuma. Lõpuks kandsin oma südame koopast välja päikese kätte ja lasin seal tukselda.

    Võimalik, et ta oligi pehme ja leebe, võimalik, et haavatav, kuid ma ei saanud ilma temata.

  • Külm higi

    Külm higi

    TEKST JUSTIN PETRONE
    TÕLGE KADRI PETTAI
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Mis vahe on kirjutamisel ja muusikal? Kirjutamine võtab ja muusika annab. Minu arust on kirjutamine kui aadrilaskmine.

    Kõik leheküljed on määritud kirjaniku verega. Seepärast peavadki kirjanikud tegema pause – päevas võib vaid teatud koguse verd anda. Kui annad liiga palju, kuivad ära ja väsid. Kulub aega, et end koguda, kuni oled jälle valmis andma. Head kirjanikud võtavad aja maha, et oma energiat taastada. Paljud teevad pikki jalutuskäike, et asjade üle mõtiskleda. Siis naasevad nad klaviatuuri juurde, et veel veritseda, veel mahla välja pigistada.

    Muusikaga on vastupidi. Muusika annab muusikutele energiat. Laulud teevad asja veel paremaks. Ja inimestele esinedes tuleb see energia, mida endast välja annad, tagasi. Seepärast suudavad bändid kuude kaupa tuuritada.

    Teismelisena ma teadsin seda. Ma olin just saanud basskitarri, pilli, mis sobis mulle ja mu käte vahele täiuslikult. Keerulisi kitarriakorde oli peaaegu valus võtta ja trummid olid kaootiline maastik taldrikutest ja tom-tomidest, aga bassis kõlas raskust. Mulle meeldis võtta madalat F-nooti päris kaela lõpus.

    Ma oleksin kui sirutunud vetesügavustesse,
    et tabada seda tumedat heli, mis pigem tuksles ja vibreeris, kui kõlas.

    Ma mängisin siis kaasa James Browni kontsertalbumile, mis oli salvestatud 1967. aasta juunis New Yorgis Apollo Theatres. Tol ajal muutus Browni muusika varasemast klassikalisest soulist tema hilisemate plaatide funk’iks. Oli üks lõik, kus James Brown juhtis bändi läbi viiside popurrii, enne kui alustas üht oma tuntuimat tolle aja lugu „Cold Sweat“. Minu arust oli see parim pealkiri, sest selle loo ajaks ma tõesti juba higistasin. Neis rütmides oli midagi justkui teisest maailmast, midagi peaaegu religioosset. Selles, kuidas higi mu silmisse voolas. Kuidas tema bänd veel võis end tunda laval tol kuumal suveööl, riietatud ühesugustesse ülikondadesse, svingimas läbi nende lõputute lugude!

    Mõnikord mängisin ma isegi veel pärast südaööd. Aga ükskõik kui palju ma ei higistanud, ükskõik kui palav mul ei hakanud või kui väga mu sõrmed ei valutanud, ei tundud ma end kunagi tühjaks pigistatuna või väsinuna pärast seda, kui lasin James Brownil end juhtida. Selle asemel tundsin end isegi energilisemana. Kui „Cold Sweat“ viimaks lõppes, olin valmis jooksma.

    Mu särk oli läbimärg, aga ma tundsin,
    kuidas puhkes adrenaliini niiske torm.
    Ma tilkusin. See muusika, soul suutis seda teha.

    See on ehk siiani minu kõige sügavam spirituaalne kogemus, ometi olen ma käinud igasugustes kirikutes, veetnud aega kloostrites ja aašramites.

    Praegu ma põhiliselt kirjutan, see tähendab, et jooksen verd. See on mu elukutse, ja mu muusikutest sõbrad eelistavad enamasti mind kirjanikuna näha. Pealegi on nad tõelised muusikud. Ma küsisin kitarrist Andre Maakerilt, kas ta tahaks mu bändi tulla, aga tal olid juba ajad kinni, ja siis ma küsisin Silver Sepalt, kas ta tahaks olla meie trummar, aga ta pidi lendama Usbekistani või Iisraeli kontserti andma. „Sa oled ju kirjanik?“ tõreles üks mu muusikust sõber. Olen jah. Ma veritsen, ma olen kuivaks pigistatud. Aga mul on ikkagi olemas basskitarr. See on akustiline krihvideta pill, mille ma Tartus impulsi ajel ostsin. See teeb kõige sügavamaid, kõige imelisemaid helisid. Mil iganes ma väsin sellest, mida kirjutamine minust võtab, haaran ma oma basskitarri ja mängin, sest muusika ei võta kunagi ära, muusika annab alati tagasi.

  • Kallid italiano’d

    Kallid italiano’d

    TEKST JA FOTO JUSTIN PETRONE
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Otsisin espressot. Oli jõuluhommik Reykjavíkis, paar aastat tagasi. Halekollane valgus ronimas üle kortsus katuste, lumehelveste nõelad mu näos. Jõulutuled vilkusid majade küljes, aga külma oli miinus palju-palju ja ümberringi polnud näha mitte ainsatki hinge.

    Ainult mina ja mu tütar Anna, toona umbes kaheksa-aastane. Matkasime ülesmäge, et külastada Hallgrímskirkja kirikut ja poseerisime Leifur Eiríkssoni kujuga. Siis rändasime tagasi kesklinna mööda inimtühju tänavaid, kuni leidsime märgi ühest avatud kohvikust. Selle aknad olid udused ja kui uks korraks avanes, pahvatas sealt välja soe valge aurupilv.

    See koht oli otsast otsani rahvast täis. Pressisin end seisjatest läbi leti äärde, et tellida espressot ja kakaod.

    Mind teenindas valgete juuste ja siniste silmadega vanamees, kes oma ümara pingul näoga nägi välja nagu Frank Sinatra. Seeasemel, et asuda espresso ja šokolaaditegemise kallale, ta lihtsalt seisis ja vahtis mind. Vahtis ja vahtis, kuni lõpuks naeratas.

    „Buon giorno, signore!“ ütles ta.
    Ma võpatasin. „Giorno,“ heitsin talle tagasi.
    „Ma teadsin, et sa oled üks meie hulgast!“ jätkas ta itaalia keeles. „Selline nägu ei saa mujalt olla!“
    Ja ta tõstis käe ja puudutas mu nina.
    „Issi, mis keeles see mees räägib?“ haaras Anna mul käisest.
    „Itaalia,“ vastasin, ikka veel üllatunud.
    „Ta on itaallane või? Mis ta siin Islandil teeb? Ja kuidas sina temast aru saad?“
    „Oh, Anna,“ ütlesin ma oma nägu hõõrudes. „Itaallased nagu meie, meid jätkub igalepoole üle ilma.“

    Ja just nii see on.

    Mis tahes külmunud või kõrbenud kuutaolisel maatükil siin planeedil
    võid kohtuda mõne heatujulise itaallase ja tema espressomasinaga.

    Minu jaoks on need mehed sama olulised
    nagu eestlastele Eesti Majad Londonist New Yorgi ja Sydneyni.

    Pärast korraliku espresso serveerimist võttis see Reykjavíki baarimees korraks aja maha oma jõuluaja kohustustest ja tuli meie juurde juttu ajama. Kuigi mu itaalia keel on kohmakas, oli ta selle üle ikkagi ülevoolavalt õnnelik.

    „Mul on seda vaja vahel rääkida,“ ütles ta. „Siin elades,“ ja ta vahtis uduse akna poole, „on mul seda vaja!“

    „Kuidas sa siia sattusid?“ küsisin ma Sinatralt.
    Vastuseks pööritas ta silmi. „Küllap sa tead. Üks naine…!“

    See vastus ajas mind naerma. Ma sain temast väga hästi aru. Ja see oli kuidagi nii lohutav, mismoodi ta rääkis. Selle keele hüplev rütm ja hõrk maitse meeldivad mulle sageli palju rohkem kui inglise keele rütm ja maitse. Eestis kuulan vahel Roomast tulevaid raadiosaateid oma casareccepasta keetmise kõrvale. Ma ei saa kõigest aru, aga ma tunnen, et see keel teeb mul olemise heaks. See keel puudutab midagi peidetut mu sees, olgu see siis tõeline või väljamõedud.

    Tundub, et ma olen kapi-itaallane. Mul on esivanemaid poolest tosinast eri riigist, aga mitte ealeski pole näiteks mõni iirlane mulle lähenenud, Guinnessi pihku surunud ja küsinud: „Kas oled üks meie hulgast?“ Aga tasub mul vaid Reykjavíkis kohvikusse minna, ja olengi tabatud. Mul pole muud valikut, kui istuda oma „kaasmaalasega“ ja kuulata tema pikki itaaliakeelseid lugusid.

    Eestis elades on identiteet mulle aina tähtsamaks muutunud. Kui ma vaatasin õudusega, mismoodi mu esiklaps koos oma emaga sülti sisse löristas, tundsin ma endas tõusvat vajadust vastukaalu järele: pidin leidma midagi, mis aitaks tasakaalustada seda verivorsti, piparkoogi, regilaulu ja suitsusaunade pealetungi.

    Soovisin, et ka minul oleks oma lastele pakkuda midagi autentset, nii-öelda minu hõimupärandit. Ja nüüd ongi nad ühed vähestest Eesti lastest, kes tarbivad korrektselt pecorino Romano juustu ja teavad, mis on limoncello.

    Mõni aasta tagasi käisin Baris, Aadria mere kaldal, oma sugulasi üle vaatamas. Nõbu Vincenzo! Nõbu Lorenzo! Nõbud Santina, Gianfranco, Pamela, Michele, Antonella ja Lello! Ja kõik need teised nõbud.

    Mu ema ja isa tulid ka sellele reisile kaasa, samuti mu vanim tütar Marta. Õpetasin talle, kuidas lüüa korralikult kirikus risti ette ja kuidas süüa korralikult itaalia saia oliiviõli, soola ja pipraga. Mina olin need asjad kunagi oma vanematelt üle võtnud, ise mõtlemata, miks ja kuidas. Nüüd oli Marta kord need asjad enda sisse võtta.

    Pole ehk palju, mida edasi anda, mõtlesin ma risti ette lüües, aga ikkagi, midagi mul on.