TEKST JUSTIN PETRONE
TÕLGE ELBE KULDMÄE
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Ma ei soovi olla küüniline ega tõrjuda populaarset ideed romansist ning kahe inimese vahelistest igavikulistest sidemetest. Lihtsalt, kui ma täna hommikul seda lugu kirjutama asusin, suutsin mõelda vaid sellest, kuidas viimasel ajal on minus kasvanud soov olla üksi ning kogeda maailma ja kogu selle ilu üksinduses.
Sõitsin mere äärde ja möödusin teel nii mõnegi sõbra kodust, kuid ma ei tundnud vähimatki vajadust nendega rääkida ega unistanud ka uuest kaaslasest enese kõrval. Tahtsin haihtuda metsadesse ja merelahtede äärde täiesti omapäi, hingata omaenese hingamises, mõelda omaenese mõtteid, muredevabalt.
Seda loetakse väga halvaks märgiks, eriti praegusel ajal, mil me peaksime justkui tahtma iga hetk kõigega ühenduses olla. Inimesed saadavad mulle pea iga tund pilte. Enamasti on need fotod lemmikloomadest või siis toidust, mida nad söövad. Ma ei tea, miks inimestele meeldib teistele kassipilte saata, aga seda nad teevad. Ma pole ka kindel, miks nad oma lõunasöökidest fotosid saadavad, aga nad teevad seda. Ma võtan need lähenemised kõik vastu ja püüan neid südamest tervitada, kuid parema meelega lülitaksin ma selle kõik lihtsalt välja.
Olla omaette
See äsab popkultuurile otse rusikaga näkku: enamik populaarseid laule keskenduvad meie ihale mitte üksi olla. „Jah, ma olen üksildane,“ laulis The Beatlesi John Lennon oma laulus „Yer Blues“. – „Ma tahan surra.“ Mitmed üksildusele pühendatud hümnid on läbi aegade põiminud üsnagi hämara tausta, alates Ricky Nelsoni 1959. aasta hitist „Lonesome Town“ kuni Dua Lipa looni „Scared to Be Lonely“. Üksildust ei taheta. Üksildus on paha. Mõningate teadusuuringute kohaselt on üksildus tappev. Sa peaksid kellegagi koos olema. Sa ei peaks olema üksi.
Samamoodi sunnivad moodsad mehe ja naise suhteid käsitlevad mõttesuunad mind mantlit haarama ning mereranna poole pagema. Suhteid vaadeldakse nagu mingit emotsionaalset töösuhet. Sul kas on see (oled tööl), otsid seda (tööotsingud) või siis oled töötu. Inimesed meie eludes on nagu tööandjad. Ja suhted kuhjuvad nagu read meie LinkedIni profiilis. „Sellest kuupäevast tolleni olin ma koos selle inimesega. Siis ma liikusin edasi, aga see oli üsna lühike tööots.“
Selliseid pikkadele suhetele järgnevaid lühisuhteid kutsutakse moodsas kõnepruugis lohutussuheteks. Mõned inimesed isegi kardavad teise inimesega suhtesse astuda – isegi kellegagi, kes neile väga meeldib – ainult seetõttu, et too teine on just lõpetanud pikemaajalise suhte ning kardetakse saada lihtsalt „lohutusmängukanniks“. Mul on sel teemal isegi mõningaid mind mitte kaasanud sõnavahetusi olnud. Inimesed on veendunud, et sellised „lohutussuhted“ eksisteerivad. „Selle kohta on isegi uuringuid tehtud. See on teaduslik fakt.“
Minu lemmikmõiste selles suhetemaailmas on „pidev töö“. See toimub siis, kui inimene astub suhtesse kellegagi, kelles ta päris kindel pole, kuid usub, et too teine võib ajapikku muutuda. „Ma näen selles suurt kasvupotentsiaali“ on sõnad, mida olen liigagi palju kuulnud. Ja nii leiavadki inimesed – eriti naised – end suhtes meestega, kes on hasartmängusõltlased, naistemehed või lihtsalt emotsionaalselt eemalolevad. Nad ootavad terve igaviku, et nende partner muutuks, aga midagi ei muutu. Nad jäävad ikka samaks.
Kõik see suhetemaailm meenutab mulle
kas pruugitud auto või uue korteri otsimist.
Inimesi ei lahterdata mitte ainult nende välimuse ja iseloomu järgi, vaid ka muude andmete põhjal. Lahutatud või mitte. Lapsi on või ei ole (ja kas nad tahavad veel lapsi?). Asukoht, asukoht, asukoht. Kastikesed täituvad täiuslikult sobiva kaaslase otsinguil linnukestega.
Mil iganes ma sõprade seltskonnas selle asja absurdsusele viitan, süüdistatakse mind, et olen kibestunud, küüniline või ikka veel alles tervenemas või mida iganes. „Ära muretse,“ öeldakse mulle, „küll sa kellegi leiad.“ Viimasel ajal on sellest saanud: „Miks sa pole endale juba kedagi leidnud?“ Just nagu hoiaksin ma end tagasi.
On aeg taas mänguväljakule söösta,
sest mängust kõrvale jäämine tähendab üksildust.
Tegelikult ma ei ole huvitatud kellegi leidmisest. Mind huvitab mere äärde minek, hingamine, mere vaatamine. Ei mingeid muresid, ainult rahu. Omaetteolek võib olla niivõrd rahuldustpakkuv.
