TEKST JA FOTOD KERLI NÕU
Olen 34aastaselt külastanud 102 riiki olemasolevast 193st. Olin 10 aastat abielus, tänaseks lahutatud. Suur osa mu abieluperioodist möödus rännuselli ja hobikirjaniku tähe all. Maakeeli olin lihtsalt muretu eluga koduperenaine. Mängisin golfi ja tennist, nokitsesin aias. Iga kord, kui Maa tegi ringi ümber Päikese, lisandus külastatud riikide nimistusse kaheksa kuni kümme uut riiki.
Jõuka eksabikaasaga seiklesime tavaturistidena nii lennukite, kruiisilaevade kui rongidega. Hea hinnaga lennupakkumine põnevasse sihtkohta oli piisav, et meid kohvreid pakkima saada. Seda kõike tegime enamasti omapead, kui Kesk-Ameerika kolmenädalane grupireis välja arvata. Selguse mõttes olgu öeldud, et ükski töölähetus ega ametikohustused meid lennukisse ei sundinud. Teele kihutas pigem uudishimu ja tõele au andes ka ingliskeelne nipsakavõitu fraas: because we can.
Reisipisikuga nakatusin püsivalt 2008. aastal Antarktikas. Just siis lisandus suurte unistuste nimekirja saja riigi külastamise verstapost, mille püüdmine järgmise üheksa aasta jooksul silmadesse kõige suurema sära tõi.
„Kaua sa kondad, ära juba ei hakka tüütama?“ aasisid sõbrad.
Ei hakanud… Maailma ühes vaesemas riigis Bangladeshis vaaritab koduperenaine igaks lõunasöögiks riisiroa kõrvale 13 erinevat kastet. See on õnn. New Yorgis on aga õnn see, kui restoranist igapäevaselt toit koju tellitakse.
Õnne eri palged
Igaühel meist on elus oma unikaalne tee. Õnn ja õnnelikkus on isiklikud mõisted. Samal ajal kui mina õndsalt mööda maailma tiirlesin, teenisid eakaaslased Eestis kinnisvaraäris palehigis esimesi kroonimiljoneid ja vangutasid pead, miks ma oma Soome koduperenaise eluga midagi asisemat peale ei hakka. Meestest sõbrad ootasid kindlatel alustel isikliku majandusliku müüri sillutamist, naissoost visionäärid oma tittedele mängukaaslaseid. Elu tahtis hoopis midagi kolmandat…
Kui kogu lugu ausalt ära rääkida,
tähendas saja riigi verstaposti seadmine minu „esimest miljonit“.
Võimalust end tõestada. Vähemalt selles osas, mis Maa peal ringi kondamist puudutab. Ma küll ei eksponeerinud oma käike Instagramis ega teinud Facebooki sissekandeid, kuid väike uhkusemoment on põksunud minugi rinnus, kui kohvri koduukse ees taas pagasniku poole olen rullitanud.
Lõputute sotsiaalmeedia check-in‘ide asemel hoidsin madalamat profiili, kuid idee vingete reisidega midagi iseendale tõestada tiksus kuklas edasi. „Noh, kas varsti saavad kõik riigid läbi käidud?“ küsivad ajakirjanikud ja lähiringkond.
„Ära iial ütle iial, kuid ilmselt ei saa…“
„Nojah, lahutusel ilmselt ka oma efekt. Abikaasa ju enam ei finantseeri,“ püüdis Tartu ajakirjanik reisiraamatu intervjuu ajal osavõtlik olla. Ometi ei ole asi rahas. Mina ise olen muutunud. Põhjus midagi iseendale või teistele reisimisega tõestada on haihtunud. Linnuke kirjas. Tehtud. Ja mis siin salata: maailm on pärast saja riigi külastamist üllatavalt üheülbaline…
Uued rajad
„Kas teadsid, et Bill Gates leppis endaga millalgi kokku, et läheb järgmise aasta jooksul iga päev erinevat teed mööda tööle? Pidavat loomingulist mõtlemist harjutama ja aju uut moodi mõtlema stimuleerida,“ rääkis hea sõber.
Sama ideeni olen jõudnud minagi. Spirituaalses mõttes sümboliseerivat elu kõige paremini spiraal. Isiklik teekond aina sügavamale enda sisse, olemuse põhituumani. Põhjuste sees peidus olevate põhjusteni. Selle asemel, et lõputult ümber maailma ringi tiirelda ja uut otsida, saab uut avastada ükskõik kus, ka kodumaal. Minu maailma telg on minu sees. Sama kehtib teiste kohta. Kas ja millal oleme sattunud Võrtsjärve äärde? Käinud mõnes kodulinna muuseumis või hankinud kraami tavapärasest erinevas toidupoes?
Imede kogemiseks ja märkamiseks ei pea ideaalis kodustki välja minema, sest kõige põnevamad mängud saab inimene maha pidada iseenda sees. Kui vana ma enda arvates oleksin, kui ma ei teaks, kui vana ma tegelikult olen? Mängelda. Teadlikult avarduda.
Ometi on vaja selle tõdemuseni jõudmiseks pikka sisemist tööd ja heitlusi. Valu, et oma piiratusele otsa vaadata. Harjumuse ja veendumuste ahelate läbi raiumist.
Reisimine kui arengutööriist
Reisimine on minu jaoks olnud võimas eluülikool. Võrdleksin 100 riigi külastamist mitmekordse magistri- või miks mitte isegi doktorikraadiga. Reisimine oli mu isiklikus arengus ambitsioonikas tööriist, mis ikka ja jälle enda sisse aitab vaadata. Uusi piire avastada ja omaenda piiratusest tekitatud müüridest lahti saada. Reisimisel tekkiv uus keskkond paneb inimese proovile harjumuspärasest võtmest väljaspool. Kelle jaoks piin, kelle jaoks nauding. Võõrad kultuurid, kombed, tavad, argipäev, arhitektuur on vaid mõned märksõnad, mis mind turistina „aga meil Euroopas“ mantrast ikka ja jälle välja tirivad.
Oma silm on kuningas. Vahetu kokkupuude ükskõik millise kultuuriga aitab sellest paremini aru saada. Mõista. Loodetavasti ka sallida. „Ameeriklased on imelikud,“ ümises 59aastane britt Miranda, kui oma kümne kassi ja ühe koera nimedega tikitud jõulusokke kamina äärele ritta ladus. „Kõigil on nii palju asju! Kraami!“
Inimestel on kõike nii palju! Lösutasin külalisena laial diivanil perenaise aastate jooksul kogutud jõulukaartide kollektsiooni vahel. Vaatasin osavõtlikult pealt, kuidas 2017. aasta lemmikud väljapanekusse jõuavad, et ülejäänud hunnikud abivalmilt tagasi kasti tõsta. Viieteistkümnelt maalt mälestusteks ostetud jõuluehted, peavõruna pähe sätitavad põdrasarved, pudelist pihustatav kunstlumi, paar koledat jõulukampsunit ja plastmassist pärjad on vaid väike nimistu, mida jõulufännist britt 20 soojakraadiga Los Angeleses Jeesuse sünni tähistamiseks kokku on kogunud.
Milleks see kõik, mõtlesin endamisi. Aga USA on tarbimisühiskond. Kõike ongi palju. Ja see, kes kaks karpi maasikaid või kolm paari sokke ostab, saabki kaks kauba peale lisaks. Kas neid boonuseid ka kellelgi lõppkokkuvõttes vaja on või mitte, jäägu lugeja otsustada. Kodud peavad olema suured, et nodi ära mahuks. Autod selle kõige vedamiseks mahukad.
Ostmine, tagastamine, laenamine
on Ameerikas oluliselt lihtsam kui Euroopas.
Emake maa ägiseb prügikoorma all, aga jänki toetab nodi kokku ostes majanduskasvu. Kes olen aga mina, et kedagi nende valikute pärast risti lüüa? Sest erinevus tõepoolest rikastab.
Leplikumaks kõige suhtes
Tolerantsema liini olen valinud ka nõu andmisel. Mida aeg edasi, seda vähem reisisihtkohtade teemal nõu jagan, sest tean, et igaüks läheb täpselt sinna, kuhu tal on vaja minna. Jõuab sinna, kuhu tema tee viib ja intuitsioon parimate õppetundide kogemiseks kohale meelitab. Uus-Meremaa loodust nautima või Paapua Uus-Guinea hõimudega kohtuma tahaks suuremat osa reisiselle saata küll minu ego, aga igaühe naudingud ja soovid küpsevad omasoodu. Iga asi omal ajal. Enesega rahulolu aitab ka ümbritsevaga paremini läbi saada. Reisimine on aidanud minul paremaks inimeseks kasvada.
Olgugi et suures plaanis jäävad kirikud kirikuteks, tornmajad tornideks ja hütid hüttideks, loovad suurima väärtuse reisil kohatud inimesed. Ülipõgusad kontaktid. Pisikesed infokillud. Iga tükike paika loksumas täpselt siis, kui selle vastuvõtmiseks valmis olen olnud.
Värskeimate inspireerivate näidete hulka sobib uue tuttava igapäevane meditatsioonipraktika, kus ta endale igal hommikul meelde tuletab, et mittemillestki mitte midagi ei tea ja elu värske lehena alustab. Kõige krooniks söövat ta apelsini viil viilu haaval, iga viilu uhiuuena kogedes.
Reisimine loob erinevate maailmade kohtumiseks hea aluspõhja.
Erinevate taustade ja kultuuridega inimesed toovad lauale erinevad lood.
Sellised, mida ainult ühes paigas elades ja samade inimestega suheldes ilmtingimata ei koge. Olgugi, et päeva lõpuks tahame kõik olla tunnustatud ja väärtustatud, on teed selleni jõudmiseks igas paigas isemoodi.
Augustis potsatasin kahe autotäie kila-kolaga tagasi sünnilinna Tartusse, kust 18aastasena suurde maailma läksin. Maailm tundus toona suur ja mina väike. Praegusi ridu kirjutan aga sootuks USAs, Kalifornias. Ja maailm on väike ja mina, Tartust teele läinud väike inimene, sisemiselt iga päevaga aina suurem. Vaatan elu uue pilguga. Päeva korraga. Ilma nimekirjadeta, millist maailma riiki järgmiseks külastada. Vaatan tänutundega tagasi oma n-ö eelmisele elule, mis mu kasvamiseks ja arenemiseks nii head tingimused aitas luua. Mis edasi? Pole õrna aimugi. Ja teadmine, et ma ei tea, ei häiri mind.
