TEKST JA FOTO JUSTIN PETRONE
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Otsisin espressot. Oli jõuluhommik Reykjavíkis, paar aastat tagasi. Halekollane valgus ronimas üle kortsus katuste, lumehelveste nõelad mu näos. Jõulutuled vilkusid majade küljes, aga külma oli miinus palju-palju ja ümberringi polnud näha mitte ainsatki hinge.
Ainult mina ja mu tütar Anna, toona umbes kaheksa-aastane. Matkasime ülesmäge, et külastada Hallgrímskirkja kirikut ja poseerisime Leifur Eiríkssoni kujuga. Siis rändasime tagasi kesklinna mööda inimtühju tänavaid, kuni leidsime märgi ühest avatud kohvikust. Selle aknad olid udused ja kui uks korraks avanes, pahvatas sealt välja soe valge aurupilv.
See koht oli otsast otsani rahvast täis. Pressisin end seisjatest läbi leti äärde, et tellida espressot ja kakaod.
Mind teenindas valgete juuste ja siniste silmadega vanamees, kes oma ümara pingul näoga nägi välja nagu Frank Sinatra. Seeasemel, et asuda espresso ja šokolaaditegemise kallale, ta lihtsalt seisis ja vahtis mind. Vahtis ja vahtis, kuni lõpuks naeratas.
„Buon giorno, signore!“ ütles ta.
Ma võpatasin. „Giorno,“ heitsin talle tagasi.
„Ma teadsin, et sa oled üks meie hulgast!“ jätkas ta itaalia keeles. „Selline nägu ei saa mujalt olla!“
Ja ta tõstis käe ja puudutas mu nina.
„Issi, mis keeles see mees räägib?“ haaras Anna mul käisest.
„Itaalia,“ vastasin, ikka veel üllatunud.
„Ta on itaallane või? Mis ta siin Islandil teeb? Ja kuidas sina temast aru saad?“
„Oh, Anna,“ ütlesin ma oma nägu hõõrudes. „Itaallased nagu meie, meid jätkub igalepoole üle ilma.“
Ja just nii see on.
Mis tahes külmunud või kõrbenud kuutaolisel maatükil siin planeedil
võid kohtuda mõne heatujulise itaallase ja tema espressomasinaga.
Minu jaoks on need mehed sama olulised
nagu eestlastele Eesti Majad Londonist New Yorgi ja Sydneyni.
Pärast korraliku espresso serveerimist võttis see Reykjavíki baarimees korraks aja maha oma jõuluaja kohustustest ja tuli meie juurde juttu ajama. Kuigi mu itaalia keel on kohmakas, oli ta selle üle ikkagi ülevoolavalt õnnelik.
„Mul on seda vaja vahel rääkida,“ ütles ta. „Siin elades,“ ja ta vahtis uduse akna poole, „on mul seda vaja!“
„Kuidas sa siia sattusid?“ küsisin ma Sinatralt.
Vastuseks pööritas ta silmi. „Küllap sa tead. Üks naine…!“
See vastus ajas mind naerma. Ma sain temast väga hästi aru. Ja see oli kuidagi nii lohutav, mismoodi ta rääkis. Selle keele hüplev rütm ja hõrk maitse meeldivad mulle sageli palju rohkem kui inglise keele rütm ja maitse. Eestis kuulan vahel Roomast tulevaid raadiosaateid oma casareccepasta keetmise kõrvale. Ma ei saa kõigest aru, aga ma tunnen, et see keel teeb mul olemise heaks. See keel puudutab midagi peidetut mu sees, olgu see siis tõeline või väljamõedud.
Tundub, et ma olen kapi-itaallane. Mul on esivanemaid poolest tosinast eri riigist, aga mitte ealeski pole näiteks mõni iirlane mulle lähenenud, Guinnessi pihku surunud ja küsinud: „Kas oled üks meie hulgast?“ Aga tasub mul vaid Reykjavíkis kohvikusse minna, ja olengi tabatud. Mul pole muud valikut, kui istuda oma „kaasmaalasega“ ja kuulata tema pikki itaaliakeelseid lugusid.
Eestis elades on identiteet mulle aina tähtsamaks muutunud. Kui ma vaatasin õudusega, mismoodi mu esiklaps koos oma emaga sülti sisse löristas, tundsin ma endas tõusvat vajadust vastukaalu järele: pidin leidma midagi, mis aitaks tasakaalustada seda verivorsti, piparkoogi, regilaulu ja suitsusaunade pealetungi.
Soovisin, et ka minul oleks oma lastele pakkuda midagi autentset, nii-öelda minu hõimupärandit. Ja nüüd ongi nad ühed vähestest Eesti lastest, kes tarbivad korrektselt pecorino Romano juustu ja teavad, mis on limoncello.
Mõni aasta tagasi käisin Baris, Aadria mere kaldal, oma sugulasi üle vaatamas. Nõbu Vincenzo! Nõbu Lorenzo! Nõbud Santina, Gianfranco, Pamela, Michele, Antonella ja Lello! Ja kõik need teised nõbud.
Mu ema ja isa tulid ka sellele reisile kaasa, samuti mu vanim tütar Marta. Õpetasin talle, kuidas lüüa korralikult kirikus risti ette ja kuidas süüa korralikult itaalia saia oliiviõli, soola ja pipraga. Mina olin need asjad kunagi oma vanematelt üle võtnud, ise mõtlemata, miks ja kuidas. Nüüd oli Marta kord need asjad enda sisse võtta.
Pole ehk palju, mida edasi anda, mõtlesin ma risti ette lüües, aga ikkagi, midagi mul on.
