TEKST JUSTIN PETRONE
TÕLGE ELBE KULDMÄE
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Hiljuti tundsin ühe jumaldatud naise seltsis viibides, kuidas ta minust eemale libiseb. See ei kostnud tema sõnadest ega paistnud tegudest, ent ometi ma tundsin nii. Tajusin seda mingil füüsilisel moel ja kogu mu keha hakkas sisemiselt vabisema, kuigi ma andsin endast parima, et edasi naeratada ja niisama tühjast-tähjast lobiseda.
Kui ma saanuks sel hetkel tõtt rääkida, kui keegi pistnuks mulle mikrofoni nina alla ja küsinuks: „Kuidas sa end praegu tunned?“, siis poleks minu seest välja tulnud mitte ühtki heli. Võib-olla ehk tuhm hääbuv kähin. Mu sisemuses pulbitses laava, maalaamad nihkusid. Ma olin plahvatamas.
Ometigi surusin ma maha nii oma hääle kui tunded, sest kellel oleks kasu millestki, mida ei saa niisama lihtsalt sõnades väljendada? Tegelikult oleks mind rahustanud juba midagi nii lihtsat nagu öelda sellele naisele: „Ma armastan sind.“ Kuid ka see „ma armastan sind“ ei libisenud eal üle mu huulte. Isegi seda tuli peidus hoida.
Rongiga koju sõites istusin vapustatult, vallatud omaenese kehaaistinguist.
Kuulasin küll muusikat või ka lahutasin meelt tööga,
kuid ikkagi ei suutnud ma kirjeldada seda, mis minuga toimus.
Loomulikult peaks minuvanune mees juba suutma end igakülgselt talitseda või olema võimeline oma psüühika teatud osi vastavalt vajadusele sisse-välja lülitama.
Kogu elu on mind kiusatud ja narritud minu leebuse tõttu. Leebe, see on esimene sõna, mida inimesed sageli minu kirjeldamiseks kasutavad, ning ükskõik kui karmilt ma ka pole proovinud seda enesest välja juurida – taas oli mu tundlikkus mind alt vedanud ning ma olin alasti loodusjõudude ees.
Ma olin tundlik mees ja mul oli süda
ning see lihtsalt ei saanud enam nii jääda.
Kodus voodis lamades paiskus minust üle kõikemattev emotsioonidetorm.
Otsustasin, et vabastan end sellest neetud tundest alatiseks. Kujutasin ette, kuidas see on nagu mingi pehme, roosa, kaitsetu tarretis, mida mõned ehk armastuseks kutsuvad. Kujutlesin, kuidas ma selle karpi tõstan ning ühte kaugel rannal asuvasse sügavasse koopasse viin. Katsin karbi lauajuppidega ning kuhjasin selle peale liivahunniku. Ja sinna see jäi, allasurutuna. Silma alt ära. Kõigi eest peidus. Ka minu enda.
Elu kulges omasoodu ja mina olin õnnelik, et mul on tunded kontrolli all. Iga asi oli oma õigel kohal ning tunnetest polnud mingit kasu. Mida rohkem aega möödus, seda enam aga tajusin, et midagi on viltu. Tundsin end kalgi ja kaledana ning ma polnud enam võimeline kirjutama sama hästi ega samaväärse siiruse ja kirega kui varem.
Asjaolu, et ma olin oma südame kõigi teiste eest ära peitnud, ei häirinud mind hoopiski samavõrra kui fakt, et olin lakanud ühele omaenese osale tähelepanu pööramast. Et mis iganes armastus või imetlus, mida ma olin tolle naise vastu tundnud, oli hea ning mul polnud vähimatki põhjust seda peljata ega kuhugi salakoopasse peita.
Seega kogusin ühel päeval oma julgusevarud kokku ja naasin oma koopasse ning leidsin sealt liivakääpa, mille alla olin kord matnud oma südame. Kaapisin liiva kätega eemale, kuni tundsin peo all lauajuppe, tõstsin ka need kõrvale ning leidsin karbi ja avasin selle – hoidsin seda avatuna seni, kuni mu süda, mu armastus, tundis taas hapniku värskust ning hakkas uuesti lööma ja tajuma. Lõpuks kandsin oma südame koopast välja päikese kätte ja lasin seal tukselda.
Võimalik, et ta oligi pehme ja leebe, võimalik, et haavatav, kuid ma ei saanud ilma temata.
