TEKST JUSTIN PETRONE
TÕLGE KADRI PETTAI
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

Mis vahe on kirjutamisel ja muusikal? Kirjutamine võtab ja muusika annab. Minu arust on kirjutamine kui aadrilaskmine.

Kõik leheküljed on määritud kirjaniku verega. Seepärast peavadki kirjanikud tegema pause – päevas võib vaid teatud koguse verd anda. Kui annad liiga palju, kuivad ära ja väsid. Kulub aega, et end koguda, kuni oled jälle valmis andma. Head kirjanikud võtavad aja maha, et oma energiat taastada. Paljud teevad pikki jalutuskäike, et asjade üle mõtiskleda. Siis naasevad nad klaviatuuri juurde, et veel veritseda, veel mahla välja pigistada.

Muusikaga on vastupidi. Muusika annab muusikutele energiat. Laulud teevad asja veel paremaks. Ja inimestele esinedes tuleb see energia, mida endast välja annad, tagasi. Seepärast suudavad bändid kuude kaupa tuuritada.

Teismelisena ma teadsin seda. Ma olin just saanud basskitarri, pilli, mis sobis mulle ja mu käte vahele täiuslikult. Keerulisi kitarriakorde oli peaaegu valus võtta ja trummid olid kaootiline maastik taldrikutest ja tom-tomidest, aga bassis kõlas raskust. Mulle meeldis võtta madalat F-nooti päris kaela lõpus.

Ma oleksin kui sirutunud vetesügavustesse,
et tabada seda tumedat heli, mis pigem tuksles ja vibreeris, kui kõlas.

Ma mängisin siis kaasa James Browni kontsertalbumile, mis oli salvestatud 1967. aasta juunis New Yorgis Apollo Theatres. Tol ajal muutus Browni muusika varasemast klassikalisest soulist tema hilisemate plaatide funk‘iks. Oli üks lõik, kus James Brown juhtis bändi läbi viiside popurrii, enne kui alustas üht oma tuntuimat tolle aja lugu „Cold Sweat“. Minu arust oli see parim pealkiri, sest selle loo ajaks ma tõesti juba higistasin. Neis rütmides oli midagi justkui teisest maailmast, midagi peaaegu religioosset. Selles, kuidas higi mu silmisse voolas. Kuidas tema bänd veel võis end tunda laval tol kuumal suveööl, riietatud ühesugustesse ülikondadesse, svingimas läbi nende lõputute lugude!

Mõnikord mängisin ma isegi veel pärast südaööd. Aga ükskõik kui palju ma ei higistanud, ükskõik kui palav mul ei hakanud või kui väga mu sõrmed ei valutanud, ei tundud ma end kunagi tühjaks pigistatuna või väsinuna pärast seda, kui lasin James Brownil end juhtida. Selle asemel tundsin end isegi energilisemana. Kui „Cold Sweat“ viimaks lõppes, olin valmis jooksma.

Mu särk oli läbimärg, aga ma tundsin,
kuidas puhkes adrenaliini niiske torm.
Ma tilkusin. See muusika, soul suutis seda teha.

See on ehk siiani minu kõige sügavam spirituaalne kogemus, ometi olen ma käinud igasugustes kirikutes, veetnud aega kloostrites ja aašramites.

Praegu ma põhiliselt kirjutan, see tähendab, et jooksen verd. See on mu elukutse, ja mu muusikutest sõbrad eelistavad enamasti mind kirjanikuna näha. Pealegi on nad tõelised muusikud. Ma küsisin kitarrist Andre Maakerilt, kas ta tahaks mu bändi tulla, aga tal olid juba ajad kinni, ja siis ma küsisin Silver Sepalt, kas ta tahaks olla meie trummar, aga ta pidi lendama Usbekistani või Iisraeli kontserti andma. „Sa oled ju kirjanik?“ tõreles üks mu muusikust sõber. Olen jah. Ma veritsen, ma olen kuivaks pigistatud. Aga mul on ikkagi olemas basskitarr. See on akustiline krihvideta pill, mille ma Tartus impulsi ajel ostsin. See teeb kõige sügavamaid, kõige imelisemaid helisid. Mil iganes ma väsin sellest, mida kirjutamine minust võtab, haaran ma oma basskitarri ja mängin, sest muusika ei võta kunagi ära, muusika annab alati tagasi.

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga