Lugesin eelmisel nädalal Tarmo Vahteri mahukat raamatut “Vaba riigi tulek. Kuus otsustavat kuud”. Raamatu kaanel oli meie maalt lahkuv tank, millele visati piiripunktis lillekimpe. Üks mõistatus minu lapsepõlvest, kuna olin neid näinud tulemas ja minemas, aga ei teadnud, mis toimus vahepeal.
See raamat pole kellegi subjektiivne mälestus, vaid väga loetavalt ja jälgitavaks kokku pandud salvestiste, protokollide, arhiivimaterjalide, nii Eesti, Venemaa, N-Liidu kui Ameerika diplomaatiliste jm dokumentide põhjal. Sest ma tahtsingi teada, mis siis päriselt toimus.
Sest kui ma ise olin 13, seisin vanaema tagaaias Vastseliinas paljajalu õhtuses karges kasteses heinas Piusa jõe ääres ja vaatasin tanke oma kodulinna poole suundumas. Lugesin nüüd hiljem raamatust, et see tankikolonn oli 12 km pikk. Ma mäletan seda lõppematut mürinat. Seda peatumatut hoogu. See hirmutas mind väga. Ma igatsesin oma vanemate juurde ja muretsesin nende pärast, sest nemad olid ju Tallinnas, kuhu tankid olid teel.
Raamatust saingi palju rohkem teada. Need tankid ei tulnud vaid Luhamaa kaudu Pihkvast, vaid ka Aegviidust, Pärnust, Haapsalust jm – igalt poolt. Nad ei tulnud ainult Eestisse, vaid ka Moskvasse ja Peterburi ja mujale. Isegi Tallinna Lennujaam oli suletud tsiviillendudele. Ja meie võtme-riigijuhid olid just välismaal! Päris hull olukord!
Noil eriti pingelistel augustipäevadel oli nii rahvaga kui riigijuhtidel omavahel ja välisriikidega suhtlemisel raskusi, mida on tänapäeval imelik ettegi kujutada: kommunikatsioonid nagu meil praegu ju peaaegu puudusid – vedas, kui sai saata faksi. Kellelgi mainiti küll olevat ka mobiiltelefon. Stress ja teadmatus võttis kõikjal maad, ka riigijuhtide hulgas. Ja ometi pidid nad tegema arukaid ja kaalutletud otsuseid. Ja paistma enesekindlad.
Tajusin ka, kui lihtne on olla kriitiline, nagu paljud oma riigijuhtide suhtes olid (ja eks tänagi olda) – aga mis vastutus neil meestel ja naistel tegelikult toona oli, mis pinge teadmatuses, kus pidi otsuseid tehtama. Kui palju pidi olema usku ja järjekindlust: väikest riiki, kes tahtis maailmakaardile, ei võetud päris tõsiselt, eriti kui meie toetamine võis rikkuda kõigi suhteid suure idanaabriga. Ja mitte kõik eestlased ega eestimaalased ei toetanud iseseisvumise ideed. See polnud nii, et kõik olid ühe asja eest väljas. Ja isegi kui olid, siis teed sinna olid eri leeride arvates erinevad. See ei teinud asja lihtsamaks. Juhid ei teadnud, kui paljud nende poole tegelikult hoiavad. Ja vastased tegid vastutööd väga aktiivselt ja agressiivselt.
Juba võrreldes aastaga 1990 ja ka pärast iseseisvumist läks Eestis elu majanduslikult palju-palju raskemaks (kauplustes olevat 1991. a olnud vaid 10-15% kaupadest võrreldes 1990. aastaga!).
Ja inimesed olid üha rahulolematumad.
Hirmutav oli lugeda, et kuna ei teatud, mismoodi N-Liidust väljajäämine mõjub, siis tuli näiteks tööstusel teha plaan B, kus neil on käsutuses vaid 25% (ja 50% ja 75%) toorainest. Vedelkütusel kodudest tehti linnade kaupa evakuatsiooniplaanid. Ei teatud ju, kas toorainet ja kütust jätkub, kui Eesti iseseisvub. Kõikides valdkondades tehti sellised varuplaanid.
Lennart Meri oli tõeline visionäär – mis oli tegelikult meie tase üheksakümnendate alguses, aga ta nägi hoolimata sellest päriselt kogu potentsiaali. Ta rääkis siin ja seal, et me oleme sisuliselt nagu Soome – kõik oli kaugel Soomeks olemisest! Esmatarbekaubad olid talongiga saadaval. Inimesed seisid tühjade korvidega keset poodi kuni pärastlõunani, et saada leiba.
Aga ka kõige lootusetumas olukorras peab olema selgroogu enda eest seismiseks ja sammude astumiseks.
Aga tuligi ühel hetkel moment (ja see tuli ju olukorra keerises ära tunda! Tankid olid veel Tallinnas…), kui saime end vabaks deklareerida ja järgmisteks sammudeks oli kõigist nendest eeltöödest Põhjamaades, Saksamaal, USAs, Prantsusmaal jm väga palju abi.
Sain ka aru, et kui jõud on ebavõrdsed, siis peab kõvasti mune olema, et enda eest seista. Minu meelest jääb raamatust mulje, et seda õnneks meie juhtidel oli, vahel vähem, vahel rohkem, aga kokkuvõttes piisavalt.
Sest see polnud lihtne. Eesti oma majanduspiiri kehtestamine ja autode ja reisijate kontrollimine tähendas seda, et vahel näidati nö keskmist sõrme – nii uue riigina (see oli enne 20. augustit) polnud autoriteeti mingeid piire kehtestada. Riigiõiguslik alus selleks ilmselt oli ka nii ja naa, mitte üldiselt aktsepteeritud. Nii käidi seda lammutamas ja kohta kätte näitamas. Neid kirjeldusi lugeda oli päris õudne, väga kahju oli piirikaitsjatest…
Ja nendel kriitilistel kuudel ja päevadel võisin tagantjärele lugedes leida palju paralleele elu ja muutuste ja inimloomusega üleüldse.
Kui ma end mingist olukorrast, mis mulle ei sobi, nö iseseisvaks deklareerin, oma rada otsustan minna, siis ei pruugi see samamoodi teistele meeldida. Samamoodi võib seepeale “rünnak” tulla – teiste reaktsiooni ei saa ette teada. Nii tuleb oma otsused teha parima äranägemise järgi ka infopuuduses, lihtsalt enda tunnetuse ja väärtuste põhjal. Uskuma ja olemagi see visionäär iseenda elus nagu Meri Eesti väljavaadete suhtes.
Isegi kui see on emotsionaalselt “ohtlik” ehk teistele ei pruugi meeldida – ka eestlaste hulgas polnud ju toona kõik ühisel nõul. Ja oli poliitikuid, kes kartsid äkilisi samme teha. Oli inimesi, kes ei tahtnud muutust, sest oli näha, millises majanduslikus kriisis juba oldi ja kui täitsa iseseisvana sellesse jääda – võib-olla idanaabri majanduslike sanktsioonidega ja võib-olla lääneriikide tunnustuseta – väga keeruliseks oleks võinud minna. Ka sisepingewd olid riigis suured, sest ühe inimpõlve jooksul oli eestlaste osakaal rahvastikus langenud 62 protsendile. Keegi ju ette ei teadnud, mis saama võib hakata. Seepräast tehtigi need kriisiplaanid.
Aga See Moment tuli. Kus oli toetus ja julgus ja asjade kokkusattumine.
Olen tänulik-tänulik-tänulik kõige selle külluse ja võimaluste ja vabaduse eest, mis meil praegu on! Palju õnne, Eesti Vabariik 101!
