TEKST MONIKA KUZMINA
FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS
Eelmisel suvel panin end proovile: kuu aja jooksul liitusin iga tööpäeva hommikul profipoksijate trennidega. Treenisin koos Kevin Renno, Maxim Vorovski, Mirkko ja Markko Moisari, Edvin Kibuse, Andra Aho ja teiste parimate poksijatega. Uued väljakutsed ja piiride ületamine on mulle põnevad, eesmärgiga jälgida oma mõtteid ja arengut.
Mis on see, mida saaks tippsportlastelt õppida, et olla ka oma valdkonnas senisest veel parem? Kuidas jõuda rohkem, saada lahti laiskusest, mugavusest ja ebatervislikest harjumustest? Kuidas treenida nii, nagu treenivad nemad – andes endast kõik, et saada parimaks?
1. trenni üllatused
Esimesel hommikul ärgates ning Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia profitrenni peale mõeldes on kõhus liblikad. Veidi närvilised ärevuse liblikad: ees ootab midagi erilist ja ma pole päris kindel, kas ma selle teekonna lõpuni lendan. Pea on mõtteid täis: ma saan hakkama… äkki ikka ei saa… Kas suudan elu planeerida uue ajalise korra järgi? Kas keha ja vaim peavad vastu? Kas ahvatlused võivad väljakutse ära rikkuda?
Täna on trennis kohal naissportlased. Esimesena hüppan saali ääres rehvil, siis hüppenööriga. Kui võrrelda minu hüppenööriga hüppamist aasta sportlase tiitli omaniku, taipoksi amatsooni Andra Aho soojendushüppamisega – piinlik! Sean endale eesmärgi vähemalt mitte seisma jääda. Trenn pole veel alanudki, aga laup on higine.
“Kui eesmärk selge, on kõrvalistest
asjadest loobumine kerge.”
Päeva mõtted
- Kõige raskem on võtta vastu otsus: „Ma teen selle ära!“, kõik muu tuleb juba kergemalt.
- Uute asjadega tegelemine õpetab planeerimist, sest aeg võetakse vanade tegevuste arvelt.
- Hirm läbikukkumise ees on üks suurimaid takistusi.
- Tugevate lähedus teeb tugevamaks.
4. trenn – puujalgadega
Trepist kõnnin hommikul alla nagu puujalgadega – kogu keha on valus, aga trenni minek on kindel.
Täna on treeneriks Mirkko Moisar. Sportlased on kohal, üks neist hilineb veidi ja vabandab: „Sorry“, parandades kohe „Palun vabandust hilinemise pärast“, ja saab treeneri käest pahandada – sorry on ebaviisakas! Kusjuures, ilusaks teeb asja see, et keegi ei keskendu sellele. Väike eksimus, väike tähelepanek, vabandus, andeksandmine ja kohe edasi tööle, selleks ju kokku tullakse. Treener õpetama ja treenitav õppima.
Trenn hakkab pihta. Kohe sada lööki järjest ühtemoodi, siis veel sada teistmoodi ja veel kord sada. Mirkko näitab ette, et lüüa tuleb vabalt, kergelt – justkui visates kätt. Treeneril tuleb see muidugi välja sama loomulikult nagu minul näiteks kõndimine.
Proovime treeningupartneriga järele teha – kramp, mis kramp. Huvitav, kui raske võib vabalt võtmine olla! Ikka veel rohkem tehnikat ja seeriaid ning lõpuks hakkab siiski asi ilmet võtma ja – muuseas – lihasvalu on kadunud.
Päeva mõtted
- Aeg on meie väärtuslikem vara.
- Kui me ei taha, et inimesed meie aega rööviksid, peame õppima lugupidamist kõrgemal tasandil.
- Jõuad sada, jõuad tuhat ja jõuad miljon ka, kui ükskord tõesti väga vaja peaks minema.
- Toetav sõna on lisajõud.
10. trenn – higi voolaku
Vastupidavustreening. Ega saagi enam väga nuriseda – trenn on kurnav, aga sellest on saanud kümne päevaga nauding. Keha väsib, higi voolab, lõpuni vastu pean raskelt, kuid hinges on õnn! Eriti suur on rõõm, kui trenn läbi, pesus käidud ja kohvikusse väljateenitult lõunat saab sööma minna.
Treeningu lõpus teeme paarilisega jooksuharjutust. Kui treener ütleb start, tuleb ühel joosta esimese matiruudu ääreni ja tagasi, siis kaugemale teise matiruudu ääreni ja nii kuni kümnenda matiruuduni välja. Teine pool näitab ees mati äärt, et jooksjal kergem oleks. Mina olen oma partnerile esialgu see näpuga näitaja ja siis tuleb minu kord joosta. Ja kes mind veidi lähemalt tunneb, see teab – ütle start ja ma olen juba läinud! Nii ka täna. Tegelikult pole start päriselt veel alanudki, kui mul on juba tuul talla all. Muidugi saadab treener mind tagasi stardipunkti ja alles õigel hetkel saab joosta, nii et tuli taga. Meelde tuleb lapsepõlv ja võidujooks, meelest on läinud aga vanus ja aastad, mil enam jooksnud pole. Jooksen lõpuni, partneri ergutusest on kasu ja vallatu jooksulaps on hinges tagasi!
Veidi ka prioriteetidest. Armastan reisimist üle kõige ja kui on võimalus kuskile sõita, on ka kohver kohe koos. Täna üllatab mind kaasa ideega, et saaksin minna Hispaaniasse õele külla. Ma ei loobu tavaliselt sellisest võimalusest, aga ma ei kujuta ennast ette lennukile minemas – mida ma ütleks endale, treenerile või kellele iganes? Läksin lõunamaale – las eesmärgid jäävad! Ei! Ma jätkan oma väljakutsega ja olen selle üle uhke. Kui eesmärk selge, on kõrvalistest asjadest loobumine kerge.
See, mis trennis peale esimesi raskusi peas toimuma hakkab, on lihtsalt uskumatu! Mõtlen enne trenni teemade peale, millele pean looma uusi lahendusi, ja nii muu seas – ei pea pingutamagi – lahendused hüppavad kuskilt pähe. Ajust on saanud ideedepank.
Päeva mõtted
- Meis kõigis on peidus üks lustlik laps – on aeg ta välja lasta!
- Premeeri ennast ka väikeste võitude eest, sest need motiveerivad suurematele tegudele.
12. trenn – mulle ei meeldi süüdi olla
On esmaspäev. Inimesed tulevad pärast nädalavahetust treeningsaali kuidagi hajevil, treener küsib kõigilt pileteid ning selgub, et enamikul polegi seda. Trenn algab karistusega kõigile, kel pilet maha jäi. Karistuseks on kolm minutit põlvelt põlvele ringis kõndi ehk siis paned ühe põlve maha, tõused püsti ja paned teise põlve maha, tõused püsti jne. Kolmandaks minutiks värisevad jalad ka kõige kangematel ja millegipärast arvan, et piletid enam nii kergelt maha ei unune. Saan aru, et mulle kohe üldse ei meeldi süüdi olla. Seega, tuleb olla parem!
Parimaks muutuseks mõtete tasandil pean hetkel eriti ühte muutust: nimelt ei tundu 90 minutit trenni enam pikk aeg. Kui tänane trenn lõppes vabatahtlike kõhulihaseharjutustega, ei tekkinud sellist tunnet, et tahaks minema minna, ning tegin kõik lõpuni kaasa. Küll see oli hea tunne!
Ja kui alustades tundus üks suuremaid muresid aja planeerimine, siis ka seda muret tänaseks enam pole. Aja planeerimise oskus on läinud paremaks ja ennast valida on kergem. Valik on selge: kaks tundi päevas olen tööasjadest eemal ja nii lihtsalt on. Kõik muud tegevused käivad selle järgi ja olen kindel, et see väljakutse muudab nii mõndagi ka minu tulevases ajaplaneerimises.
Tunnen juba praegu jõudu öelda rohkem „jah“ enda vajadustele. Ma ei kujutanud ettegi, et üks korralik periood regulaarset trenni ajus taolisi muutusi teeb. Põnev!
Päeva mõtted
- Õiglane karistus ei solva kedagi, aga õpetab paljusid.
- Elus pole miski võimatu: kui midagi väga tahad, leiad võimaluse seda teha.
- Kui julged teiste vajadustele „ei“ öelda, kingid enda vajadustele „jah“.
14. trenn – sportlase vaim on võimas
Tippsportlased teevad sparring’ut ehk treeningvõistlust, meie koos väljakutse-kaaslase Joanna Müüriga mängime sarnast asja läbi. Kui esialgu oleme omavahel vastakuti, siis ühel hetkel pannakse meid kokku trennis tublilt kaasa tegevate poistega, kellel vanust veidi alla 15 eluaasta. Ja kujutage nüüd ennast ette poksimas noorhärraga, kes on vähemalt 20 aastat noorem… no kuidas sa virutad talle?! Tegelikkus jõuab muidugi trennis kiirelt kohale: me ei tegele siin „virutamisega“, vaid spordiga. Ja nii see sportimine algabki. Mina jään muidugi terveks ajaks noorhärrale hirmuga, aga igaks juhuks naeratades otsa vaatama (pehmendamaks, kui peaksin kogemata õrna kohta tabama).
Muuseas, minu treeningupartneriks olev noorhärra on väga tubli ja saan paar korda päris „mõnusa“ hoobi. Huvitav tähelepanek minu reaktsiooni osas: kui poiss mulle pihta saab, naeratan ka siis! Nimelt on mul tema üle hea meel! Väljakutse esimestel päevadel sain ikka sisemiselt päris kurjaks, kui treeningukaaslase löögist kõvasti haiget sain. Paistab, et ka vaatenurk valusse ja „vastasesse“ muutub aja jooksul.
Jälgin täna ka proffide Maxim Vorovski ja Mirkko Moisari treeningvõistlust – mehed ei hoia ennast väga tagasi, aga lõpetades löövad ikka kindaid lugupidavalt kokku ja tänavad. Sportlase vaim on võimas.
Kõik elemendid, mida suurte juhtide raamatud õpetavad ja mida tippu jõudmisel oluliseks peetakse, on neil treeningsaalis viibivatel tippsportlastel, meestel ja naistel, olemas: tuntav soov kuhugi jõuda; oma eesmärkide nimel kõvasti vaeva nägemine; järjepidevus; karm hoiak igapäevastesse kohustustesse ehk treeningusse; sõnakuulelikkus ja sügav lugupidamine õpetajate suhtes, kes nende heaks oma aega kulutavad; üleüldine positiivus treeningu kaaslastega suheldes ja kõige ilusam asi, mille endalegi pähe raiun – nad ei virise!
Päeva mõtted
- Iga tõeline muutus vajab aega! Ja kuna aega on vähe, tuleb muutuste otsused vastu võtta võimalikult kiiresti.
- Üks silmavaade muudab vahel rohkem kui sada sõna. Sekund südamega vaadates näed rohkem, kui eales kuulda saad.
“Kui julged teiste vajadustele „ei“
öelda, kingid enda vajadustele „jah“.”
20. trenn – me kõik vajame aega
Esimene nädal oli raske, teine nädal harjumine ja kolmas nädal hakkas meeldima – päriselt meeldima – ja neljas on kurbuse nädal: sellest trennist on saanud kolme nädalaga elu loomulik osa!
Kui seni olen püüdnud ülejäänud seltskonnaga sammu hoida, siis täna jõuab kohale, et olen ju ikkagi algaja ja kui tahakski kõik sama hästi teha kui teised, siis kahjuks ei tule välja. Kes on ikka aastaid trenni teinud – ja rohkem kui kord nädalas trennisaali sattunud –, need oskavad, suudavad ja teevadki rohkem. Mida aeg edasi, seda paremaks saame, aga selleks, et saada parimaks, on tingimata vaja aega, kogemust ja tohutul hulgal harjutamist! Eks igas valdkonnas on võimalik jõuda tippu, kui väga soovida, ning ehkki tõenäoliselt on osal meist ka eeldused kiiremini areneda, vajame me kõik aega.
Päeva mõtted
- Parem on teha vähem, aga suurepäraselt, kui rohkem, aga suvaliselt.
- Tõelised saavutused on järjepideva töö tulemus, kus tööl on eesmärk, südames unistus ja mõistusel võime teha kehaga päriselt koostööd.
- Asjad on lihtsad siis, kui sa neist tegelikult midagi ei tea – või kui sa neid piisavalt kaua oled harjutanud.
- Kes ütles, et inimene ei muutu – see on vale! Inimene muutub, kui ta saab muutuse võimalusest ja vajadusest ise lõpuni aru.
- Üksi millegi tegemisel on oma võlu, aga millegi tegemisel teistega koos avaneb võlumaailm, mida üksi kunagi ei koge. Ja me kõik igatseme olla osake suuremast võlust kui lihtne üksindus.
21. trenn, see viimane
Ärevus, erutus, kirg, jõud, kiirus, jõuline enesekindlus, vastupandamatu tegutsemistahe, õiged valikud, aja mõiste muutus, õnnehormoonide lagi, mõtteselgus, vaimu jõud, võitlusvaim ja unustamatu kogemus – väljakutse „1 kuu trenni tippsportlastega“ on läbi.
Millised mõttemuutused endale sellest väljakutsest lisaks igapäevastele õppetundidele ja ülestähendustele eluks kaasa võtan?
Ärevusel uus tähendus
Täna on hinges ärevus. Kas tõesti saabki väljakutse läbi? Kuu aega tippudega trenni teha tundus alustades ka endale uskumatu ettevõtmine. Ja nüüd on see kohe-kohe tehtud! Ka ärevus on selle kuuga saanud minu jaoks uue, elevuselaadse tähenduse. Kui muidu on ärevus minu jaoks seostunud mingit laadi hirmuga, siis nüüd mind valdav ärevus on segatud vapruse, sisemise uhkustunde ja põneva eksamieelse tundega, kui tead, et kohe on finaal, aga pead veel endast korra viimase andma.
Jõud, mida kasutama ei pea
Kannan nüüd vabalt ise oma kotte! Jah, mulle meeldib ka daam olla ja kui kõrvale satuvad tõelised härrasmehed, siis ennast nende kõrval naiseliku ja hoituna tunda on ülim nauding. Aga minu vasakus käes on nüüd tõesti rohkem jõudu kui varem. See on hea tunne, kui tead, et sul on vajadusel jõudu, ka siis, kui seda kasutama ei pea.
Jõuline enesekindlus
Seadsin enda ja oma väljakutse kuuks ajaks esikohale. Ma ei võtnud vastu ühtegi konkureerivat kohtumisettepanekut, ütlesin „ei“ reisile, jätsin paaril tähtpäeval käimata ega hakka üles lugemagi neid paljusid pisiasju, mis kõrvale sai heidetud. Kas see tuli raskelt? Jumala pärast mitte! Enesekindlus enda asjade eest seismisel on iseenesestmõistetavusega kasvanud. Üks teema, mis mind väljakutse ajal paelus, oli jõulisus. Mõistsin, et jõuline olek ilma vihaenergiata on imetletav. Seega ka poksitrenn otsib hinge ja keha tasakaalu.
