TEKST VALDUR MIKITA
(FOTO ANDRES TENNUS)
Lugemine on õnnelike inimeste seas üks sagedamini nimetatud harjumusi. Kui uskuda, mida teadlased on kõnelenud lugemise kasulikkusest, võib lugemise häid külgi nimetada vähemasti tosina jagu.
Lugemine suurendab kognitiivseid võimeid, parandab mälu, hoiab aju toonuses ka vanemas eas (aitab võidelda Alzheimeri tõvega), suurendab sõnavara, annab uusi teadmisi, arendab empaatiavõimet, treenib tähelepanu ja kujutlusvõimet, suurendab loomingulisust, parandab kirjutamisoskust, aitab lõõgastuda ja muudab inimese õnnelikumaks.
Tänapäeva kiirustavas maailmas on lugemine nagu luksuskaup, mis omal kombel treenib inimese võimet olla aeglane, peatada aega. Lugemine on katkestus, kokkupuude teise teadvusega. Professor Juri Lotman sai omal ajal maailmas tuntuks väitega, et raamat on inimese jaoks aktiivne dialoogipartner, kes mäletab, mõtleb ja mõtestab maailma umbes samal viisil nagu teine inimene. Lotman ise oli samuti kirglik lugeja.
Lugemine on unenäoline tegevus, raamatusse sisenemises on midagi šamanistlikku. Paljudes keeltes on raamatu- ja taevatähtede jaoks tarvitusel üks ja sama sõna. Nii nagu esivanemate hinged lendavad tähtede taha, lendab meie hing lugemisel samuti teise maailma. Vahe, miks mõned inimesed armastavad lugeda ja teised mitte, peitub ehk sellessamas šamanistlikus navigatsioonisüsteemis: mõni inimene mõistab juba lapsest saati lennata, teine mitte. Niisiis on lugemine midagi kaasasündinud lennuvõime sarnast. Rahvad, kes ei loe, kaotavad ajapikku lennuvõime ja pingviinistuvad.
Eesti kultuur on olnud pikka aega raamatukeskne kultuur. Vanaema ja vanaisa raamaturiiul on paljude jaoks olnud justkui teine haridussüsteem. Kõik need veidi hullumeelesed koduraamatukogud rullikeeratud ajaleheväljalõigete ja vanas gooti kirjas trükistega kuuluvad meie lapsepõlvemälestuste juurde. Eestlastel on olnud muljetavaldav lugemiskultuur: nii raamatute arvult kui lugemuselt oleme pikka aega püsinud Euroopa tipus. Teatud mõttes oleme olnud meistersportlased lugemise vallas.
Hea raamat on emakeele päriskodu. Omamaine ilukirjandus ongi see müütiline puu, kuhu emakeel teeb pesa. Kui see puu kuivab, pole ka keelel kohta, kuhu tulla, ja ta lendab ära tähtede taha, kuhu rändavad keeled, mida keegi enam ei kõnele. Hingejõudu ja vaimuvalgust!
