TEKST SILVIA VIIDIK
FOTO ERAKOGU
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Minu viimane suur ja veel kestev võitlus – alguses elu, nüüd hiljem tervise eest – algas viis aastat tagasi ühel ilusal, rohkelt päikest ja kultuurielamusi täis reisil sinna, kuhu hommikupäike hakkab paistma meie mõistes juba keset pimedat ööd.
Ääretult õnnetuks kujunenud sõit seal väga levinud kaherattalise maanteeratsu, rolleri, seljas lõppes võitlusega ellujäämise nimel maanteepervel, kahes sealses haiglas, kiirabilennukis ja kodumaises haiglas. Ja jäingi elama. Ma ei võidelnud kellegi, ka kõikvõimsa surma, vastu (ega teda saagi võita, ta võitleb vastu ja võidab igal juhul), vaid iseenda elu ja lähedaste heaolu eest. Ilusa roosa kiivrita, mis mu pead ehtis, poleks see võitlus päris kindlasti olnud võimalikki.
Mu kõikvõimas vastane andis mulle lisaaega, mille jooksul pean tõestama, et väärin seda hindamatut kingitust nagu lisa-aastad ses ilusas maailmas. Sedasama teevad paljud meie hulgast. Olen püüdnud tõestamisega algust teha ja ka oma raskelt viga saanud keha ellu tagasi tuua. Tegelen sellega iga
päev ja mõtetes ka igal minutil. Tegemist ei ole kaugeltki mitte lihtsa ülesandega, sest kaks kuud väldanud kooma, mis andis küll ajule aega puhata, annab tõestust paugu tõsidusest sel maanteel.
Elu on võitlus, olen kuulnud öeldavat. Nooremana ma sellest tõtt-öelda palju arvata ei osanud, ju polnud mul tõsisemat võitlemise kogemust. Aga tarkus tulebki ajaga. Pärast seda ränka liiklusõnnetust on mulle saanud väga selgeks, et mõni elu on tõesti päris sündmusterohke verine võitlus, samas kui teises paistab olevat vaid lillelõhn ja päikesepaiste. Lugesite õigesti – paistab. Oma võitlusi ei pea ju tegelikult üldse välja näitama. Ja ega iga elu olegi suur õigluse (või millegi muu) nimel rahmeldamine.
“Kui elu võtab inimeselt mutrivõtme, tuleb leida mõni teine viis mutri keeramiseks.”
Hoopis teistsugune igapäev
Pärast koomast – mille küll minu mälu kustutanud on – ärkamist olen aega mööda saatnud kõike taasõppides – kuidas rääkida, kõndida ja käsi liigutada ning mitte päris hulluks minna, sest emotsionaalne tasakaal on siiski kõige raskemini saavutatav. Olen veel selle pika õpiperioodi poole peal.
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, öeldakse. Kuldasin enda ümbrust õilsalt rohkem kui pool aastat, sest just nii kaua olid mu häälepaelad üksmeelselt halvatud ega lubanud teha piiksugi. Töötasin usinalt uuesti rääkima hakkamise nimel ning kevadel, pool aastat pärast õnnetust suutsin teha esimese piuksu Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses.
Sealt edasi algas väga suur ja raske töö. Kõne tekitamiseks on lisaks töötavatele häälepaeltele siiski vaja ka keele-, põse- ja huulelihaste laitmatut tööd. Rääkimata erinevatest kurgus olevatest lihastest. Ja ka see töö pole mul veel kaugeltki lõppenud – suudan küll kõneleda, aga üldse mitte nii puhtalt ja ammugi mitte nii kiirelt kui õnnetuse eel. Aga asi edeneb! Ja edendan seda paremuse suunas nii palju, kui minu võimuses.
Õnnetus võttis minult ka liikumisvõime, ehkki osa sellest olen aastatega taastada suutnud. Siiski ei saa ma veel välise abita mitte kuhugi kõndida, vaid pean kasutama tugikeppi – seda sisetingimustes. Õues kõnnin tugikepiga vaid kellegi hoolsa järelvalve all ehk ma ei saa iseseisvalt minna sõpradega välja või isegi kinno mitte – minu igapäev möödub kellegi järelvalve all, olen kui vang. Lisaks kohutava raskusega rõhuvale piirangule liikumises, ei saa ma enam vasaku käe halvatuse tõttu ka viisaka inimese kombel noa ja kahvliga süüa ehk lisaks muule on rasvane kriips peal ka armastatud söögikohtade külastamisel.
Pooldan tasakaalu kõiges ja arvestades, et minu keha on julmalt iseenese vangis, jätab see vaimule suurema võimaluse lennelda.
Puhun tuult ta tiibadesse ohtra lugemise, selle kolumni, oma taastumisblogi (helpsilvia.wordpress.com) ja ka pikalt küpseva raamatu kirjutamisega.
Jaksamise väärtus
Et kõiges selles pea püsti hoida, peab lihtsalt väga tugevalt uskuma päikselisemasse tulevikku. Tean omast käest päris kindlalt, et iga võitlus teeb tugevamaks, enda üle uhkemaks ja mingis mõttes ka palju kuulikindlamaks nende kuulide vastu, mis õhus veel vihisemas on. Seega, võitlusi ei pea kartma, lahingud tuleb lihtsalt maha pidada – et seejärel suuremat hüve nautida!
Aga kuidas pidada maha tõsine sisemine kähmlus, kui kogu seda valu enda sees lahustada ei jaksa? Oma kogemusest saan öelda, et tihti (liiga tihti) ei jaksagi. Pisaratel on siis väga rahustav jõud. Seda just keemilistel põhjustel – pisaratega väljuvad koos stressi tingivate hormoonidega ka teised keha rõhuvad toksiinid ja teevad seetõttu olemise palju kergemaks. Vaid tugev inimene julgeb end ravida pisarate valamisega. Ilma valehäbi ega tihti pealesunnitud kalkuseta.
Samuti tuleb meeles pidada, et iga võitlus toob ka õppetunnid. Aga need tarkuseterad peidavad end nii osavasti ära, et rüütel leiab need alles tükk aega pärast vereloikude kuivamist võitlustandril ja suuremate haavade kokkukasvamist raudrüü all – siis, kui raskem mure on kogemustepanges settinud. Nende tarkuseterade-kavalpeade pinnaletõus tasub siiski ära oodata ja neid tähele panna.
Kui elu võtab inimeselt mutrivõtme, tuleb leida mõni teine viis mutri keeramiseks – elu ei saa mutrivõtme puudumise pärast elamata jääda. Mitte kunagi! Alati on jäänud midagi, millest saab oma elu karkassi suurendada, fassaadi kaunistada ja ka päiksekiiri sisse lubav katuseaknake ehitada. Me ise elame enda elu – ja enne seda ka ehitame selle – ise, teistele lootma jäämine pole mõistlik.
