Ostukorv

Author: Silvia Viidik

  • Eluraamatu kujundame ise

    Eluraamatu kujundame ise

    TEKST SILVIA VIIDIK
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Lugemine aitab meil paarisaja lehekülje vältel elada hoopis teistsugust elu teistsuguste harjumuste, elukommete, välimuse ja lähedastega. Armastan lugemist ja nõnda jälgida teiste elukõveraid ja vikerkaari.

    Teiste eludest õppimine on minu arvates ääretult oluline, näiteks lugedes raamatukaante vahele surutud eludest-rõõmudest-kaotustest – nende elukurvide läbielamist ääretult kõrgelt hindangi.

    Koomik Kevin Hart on oma pea saja peatükiga raamatus „I can’t make this up. Life lessons“ öelnud, et elu koosneb arvukatest peatükkidest ja kuigi me ei saa kontrollida, millised sündmused neisse täpselt sisse on kirjutatud, on siiski meie endi teha, kuidas neisse suhtume.

    Seesama suhtumine määrab ka eluraamatu järgnevate peatükkide olemuse: kas sellest saab üks aastakümnetepikkune komöödia, tragöödia või õuduslugu.

    Kuna kindlasti ei soovi ma enda raamatut kujutada nende viimaste märksõnadega, võtan elus ühe peatüki korraga ja interpreteerin igaühte neist, kui valusaid tahes, oma tavapärase optimismiga, andes neile nii oma näo. Samuti kirjutab Hart, et olenemata sinu probleemide tõsidusest, võitlevad teised muredega, mis võivad olla mõõtmatult suuremad, kuid millest nende elu palju lähemalt vaatlemata või seda kogemata tegelikult aru ei saagi.

    Olen terve elu olnud iga võimalikku ja võimatut elujuhtumit detailideni etteplaneeriv inimene, nüüd on elu mulle selgelt ja väga valusalt mõista andnud, et eluraamatu peatükke polegi inimlikult võimalik üksikasjalikult ette näha. Olen pidanud lihtsalt tugevasti paremusse uskuma ja uue lehe keerama.

    Kevin Harti raamatus ütleb üks elukogenum inimene lapseealisele Kevinile, et inimeses elab kaks võitlushimulist vastandlikku hunti, ning küsimusele, kumb neist kakluse võidab, vastab ta väga tänuväärse lihtsasti ellurakendatava tõe: „See, kumba sa toidad.“ Püüan täna elada elu, mille poole pürgin inimesena, kelleks tahan saada.

    Lugemissoovitus

    Kevin Harti raamatu „I can’t make this up. Life lessons“ audioversiooni soovitan südamest igale naeruhimulisele lugejale – ja kindlasti just audioversiooni (leitav pakkujalt audible.com), mille esitajaks on ääretult naljakas stand-up-koomik ja näitleja Kevin Hart ise.

    Esitus annab tekstile nii palju juurde: iseloomu ja olustikuvärve, mis lugedes leidmata jääksid. Seda enam, et ta ei esita oma raamatut traditsioonilises mõttes lugedes, vaid räägib raamatus kirjutatud sündmustest üsna vabas vormis suurepärase intonatsiooniga, lisades tekstile väga palju vahemärkusi. Juba esimeses peatükis valasin naerupisaraid – ja need ei jäänud kaugeltki mitte viimasteks. Ja kui enda eluraamatu käesolevas peatükis on nalja vähem kui kurbust, toob naljaka kuulamine sellesse hoopis uue kujundusvärvi.

  • Oma mätta hind

    Oma mätta hind

    TEKST SILVIA VIIDIK
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Pärast raskest liiklusõnnetusest eluga pääsemist olen teinud psüühilise toimetuleku vallas palju mõtte-, mõtestamis- ja ka ümbermõtestamistööd. Kuigi mulje jätmise oskus ümbritsevatele on ääretult vajalik, ei aita teiste hea arvamus inimesel enda sees rahu leida. Mis siis aitab?

    Vaatasin intervjuud ühe küllaltki „värske“ taastujaga, kelle trauma juhtus hiljuti. Küsimustele vastates andis ta endast kõik, et tugevaks jääda ja mitte nutma puhkeda. Sisemist võitlust oli tõepoolest liigagi hästi näha. Usun, et ilmselt iga teise raske trauma läbinu arvates pääses ta tegelikult väga õnnelikult.

    Tänu sellele intervjuule jõudis minuni mõistmine inimlikust mustrist: murede vaatlemine vaid oma mätta otsast on omadus, mis saadab meid kõiki. Mõne aasta eest hindasin enda olukorda läbi samasuguse haleda pilgu, aga praeguseks olen jõudnud järeldusele, et just selline mõttelaad viib kõige kiiremat teed mööda üsna sügavasse masendusse ja tihti ka sellest tingitud potentsiaalselt väga tõsise vaimse haiguseni. See krutib oma mätta otsas ime ootamise hinna lubamatult kõrgeks.

    „Objektiivsem vaade tervikule ei aita küll olla õnnelik,
    kuid vähendab kurbustunnet ja väsimatult õlale koputavat masendust.“

    Mättast eemale

    Pärast sedasama intervjuud mõistsin ühtäkki, kuidas oleks kõiki valusaid saatuselööke palju lihtsam taluda. Tuleb astuda oma mättast kaks sammu eemale ja vaadelda objektiivse pilguga enda paiknemist sellel tohutu inimmassi moodustatud teljel. 

    Telje plusspoolel on ääretult palju neid, kellel on kõik läinud väga palju paremini, kellest õhkub vaid kordaminekuid, rõõme ja lõputult päikselist taevast – seda näeme vist igaüks eriti teravalt just oma kurbusemätta otsast.

    Aga teljel on ka miinuspool, kuhu kuuluvad inimesed, kellel on läinud ikka märgatavalt halvemini. Nende ellu ei paista mahtuvat mitte midagi õnnelikku, ei ühtki päikesekiirt ega pilvedest puutumata taevast, ei kübetki muinasjuttu. Seda poolt teljel on tõesti väga raske näha, vähemalt minul. Objektiivsem vaade tervikule ei aita küll olla õnnelik, kuid vähendab kurbustunnet ja väsimatult õlale koputavat masendust.

    Terve mõistuse juures püsimiseks tuleks minu kogemuse järgi taibata, et mis iganes meiega on juhtunud, on saatus meid siiski hoidnud, ei ole lubanud hullemat seisu, kuigi vahel ei saa seda mitte kuidagi oma südamele selgeks teha.

    On raske olla õnnelik selle üle, mis olemas on. Ikka lehvitab saba kõik see, mis veel täieliku õnne kujutelmast puudu on. Ikka on paremini näha enda väike palk, purunenud suhe või halvasti käitunud laps.

    Siiski ei või unustada, et umbes seitsmel protsendil eestlastest polegi töökohta, eneseteostusvõimalust või igakuist sissetulekut. Ja töö eest saadav tasu pole tavaliselt kellegi hinnangul piisav ja õiglane.

    Suhteidki puruneb rohkem, kui maailma vaadeldes õiglane võiks tunduda.
    Iga lapsevanem teab ilmselt küllalt hästi, kui hulluks võib järeltulija vahel ajada, samas on ju inimesi, kes ei saagi lapsi, kes oleksid tänulikud kas või sellesama pisikese pahareti eest.

    On selge, et alati on neid, kes tunneksid end sinu olukorras
    pigem õnnistatu kui õnnetuna.

    Ivake head

    Ei ole halba heata. Alati sünnib midagi, millele saab ka elujaatava sildi külge riputada. Võiksime küll meeleldi oma mättast loobuda ja eelistaksime, et seda polekski, aga elu on meist märksa targem. Elu pöörab inimese elutee tihtipeale üsna etteaimamatus suunas, meie ülesanne on lihtsalt sellega leppida. Vahel läbi pisaratekardina, aga siiski.

    Pärast hästi lõppenud liiklusõnnetust sain ootamatult enda jaoks palju aega. Armastan väga lugeda. Varasem kiire elutempo jättis selleks kahjuks vähe võimalust. Niisiis istun oma mätta otsas ja loen-mõtisklen-kirjutan nii, kuis jaksan ja samas püüan võimalikult tihti käia oma mättalt ära tervikpilti kaemas.

  • Õnne loomine

    Õnne loomine

    TEKST SILVIA VIIDIK
    FOTO ERAKOGU

    Mis on elus tähtsaim õnne toov osis? Harvardi ülikooli meditsiinikooli psühhiaatri Robert Waldingeri juhtimisel uuris ülikooli meeskond 75 aasta vältel 724 väga erineva mehe elusid. Uuriti nii tollaseid Harvardi ülikooli tudengeid kui ka Bostoni raske saatusega tänavalapsi. Uurimuse vastus oli lihtne ja ühene. Ja võin selle paikapidavust kinnitada ka oma elukogemuse põhjal.

    Uuringud hõlmasid küsimustikke, intervjuusid peredega ja meditsiinilist teavet, nagu verenäitajad, aju skaneerimine ja teised arstlikud ülevaatused. 

    Selle, uue hooga jätkatava eksperimendi tulemused on rabavalt lihtsad: meie eludesse toovad õnne, rahuolu ja edasipürgivust ainult head inimsuhted. Nii lihtne see ongi. Olulist rolli ei mängi ei haridus, karjäär ega mis tahes muu CV element. Tähtsad on vaid suhted.

    Uuringust tuli välja, et inimesed, kel olid head, piisavalt tihedad suhted rohkemate inimestega, olid õnnelikumad, füüsiliselt tervemad (ka aju funktsioneerib neil paremini) ja elasid pikema elu. Samas leiti kaunis üheselt, et üksindus ja isoleeritus tõepoolest tapab: toob nukrameelsuse, depressiooni, muud terviseprobleemid ja lühendab eluiga.

    Kvaliteet loeb

    Kuigi eelnevast võiks välja lugeda, et parema elukvaliteedi tagab väga arvukas tutvuskond, siis päris nii see ei ole – seda nii talupojatarkuse kui ka sellesama uurimuse järgi. Samuti on meie seas inimesi, kes elavad pikki aastaid koos kunagi ammu õnne toonud abikaasaga, kuid tunnevad end sellegipoolest nüüd üksiku ja mittemõistetuna. Enda õnnelikuna tundmiseks on suhete arvukusest või kestusest palju tähtsam suhete kvaliteet.

    Ka väga kõrges eas püsib mälu teravamana ja mõistus vahedamana inimestel, kes on suhtes, milles nad võivad kaaslase peale täielikult loota.

    Samuti on heades suhetes inimestel madalam füüsilise valu tundlikkus, selgus uuringust. Tervisele on uuringu järgi halvem püsida õnnetuks tegevas suhtes, kui ette võtta lahutustee. Lõpetada suhted, mis õnnelikuks ei
    tee, kuid hoida neid, mis eluvaimu toidavad ja elutahet ülespoole upitavad.

    Ka läbi halva

    Head ja kvaliteetsed suhted ei suuna meid kindlasti sileda sirge eluteeni, tegemist võib vahel olla tõelise tõkkejooksuga. Oluline on tunda, et “nišijoonel ootaja(te)le saab kindel olla ka siis, kui tõkkeid on oodatust oluliselt enam.

    Eelmises numbris kirjutasin, kui suuri raskeid kive on elu viimastel aastatel minu teele veeretanud – saan enda üle väga uhke olla, et olen oma „nullpunktist“ pika tee maha vantsinud, ja saan täie kindlusega öelda, et ma poleks mitte mingi valemiga elusalt tänasesse jõudnud, kui mind poleks ümbritsenud nii armastav-hoidev aura inimsuhetest, millesse sündisin, ja neist, mille jõudsin kogu varasema elu vältel luua.

    Elujõudu süstivate inimeste hulk võiks elu jooksul pigem kasvada kui kahaneda. Inimesi enda ümber on tark hoida – nendest suuremat väärtust oleks ääretult keeruline (teaduslikult suisa võimatu) leida. Ja nii äraleierdatult kui see ka ei kõla, kasvavad tõelised suhted suurte raskuste läbimisel tõesti palju tugevamaks (enne isikliku kogemuse saamist selles vallas pidasin seda klišeeks). Raskuste keskel kasvab väga olulisi lähedasi inimsuhteid isegi sealt, kus neid enne väga vähe oli.

    Elu on karjaettevõtmine

    Inimvõimete suuremad väljakutsed – milleks ka rasketest traumadest taastumised kahtlemata on – ei ole sooloüritused. Inimene on siiski osa karjas elavast loomariigist, mis sätestab selgelt, et ta ei ole üksiküritaja. Kari meie ümber mängib tihti suuremat rolli, kui aduda oskame. Nagu aasaloomadki, vajame vahel kedagi, kes aitaks leida veesilma või värske rohumaa ja abistaks ka kiskjate peletamisel.

    Suhete hoidmist-jätkamist lähedaste ja kaugematega on rõhutatud väga olulise punktina igas traumajärgset stressi puudutavas teadusartiklis.

    Olulist rolli ei mängi üksnes inimestevahelised suhted: unustada ei tohiks ka lemmikloomi – nemadki annavad meile väga palju soojust ja head energiat, tunnet, et oleme nii vajatud ja armastatud, et ilma meieta ei saaks (seda tunnet on inimesele siiski väga vaja, nii egoistlik loomaliik olemegi).

    Inimesi ja loomi tasub eneste ümber hoida. Ütles ka rebane „Väikese printsi“ loos, et vastutame kõigi eest, kelle oleme taltsutanud, kelle eludesse kuulume, kes meid vajavad ja meist sõltuvad.

  • Võitlustest ja võitudest

    Võitlustest ja võitudest

    TEKST SILVIA VIIDIK
    FOTO ERAKOGU
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Minu viimane suur ja veel kestev võitlus – alguses elu, nüüd hiljem tervise eest – algas viis aastat tagasi ühel ilusal, rohkelt päikest ja kultuurielamusi täis reisil sinna, kuhu hommikupäike hakkab paistma meie mõistes juba keset pimedat ööd.

    Ääretult õnnetuks kujunenud sõit seal väga levinud kaherattalise maanteeratsu, rolleri, seljas lõppes võitlusega ellujäämise nimel maanteepervel, kahes sealses haiglas, kiirabilennukis ja kodumaises haiglas. Ja jäingi elama. Ma ei võidelnud kellegi, ka kõikvõimsa surma, vastu (ega teda saagi võita, ta võitleb vastu ja võidab igal juhul), vaid iseenda elu ja lähedaste heaolu eest. Ilusa roosa kiivrita, mis mu pead ehtis, poleks see võitlus päris kindlasti olnud võimalikki.

    Mu kõikvõimas vastane andis mulle lisaaega, mille jooksul pean tõestama, et väärin seda hindamatut kingitust nagu lisa-aastad ses ilusas maailmas. Sedasama teevad paljud meie hulgast. Olen püüdnud tõestamisega algust teha ja ka oma raskelt viga saanud keha ellu tagasi tuua. Tegelen sellega iga
    päev ja mõtetes ka igal minutil. Tegemist ei ole kaugeltki mitte lihtsa ülesandega, sest kaks kuud väldanud kooma, mis andis küll ajule aega puhata, annab tõestust paugu tõsidusest sel maanteel.

    Elu on võitlus, olen kuulnud öeldavat. Nooremana ma sellest tõtt-öelda palju arvata ei osanud, ju polnud mul tõsisemat võitlemise kogemust. Aga tarkus tulebki ajaga. Pärast seda ränka liiklusõnnetust on mulle saanud väga selgeks, et mõni elu on tõesti päris sündmusterohke verine võitlus, samas kui teises paistab olevat vaid lillelõhn ja päikesepaiste. Lugesite õigesti – paistab. Oma võitlusi ei pea ju tegelikult üldse välja näitama. Ja ega iga elu olegi suur õigluse (või millegi muu) nimel rahmeldamine.

    “Kui elu võtab inimeselt mutrivõtme, tuleb leida mõni teine viis mutri keeramiseks.”

    Hoopis teistsugune igapäev
    Pärast koomast – mille küll minu mälu kustutanud on – ärkamist olen aega mööda saatnud kõike taasõppides – kuidas rääkida, kõndida ja käsi liigutada ning mitte päris hulluks minna, sest emotsionaalne tasakaal on siiski kõige raskemini saavutatav. Olen veel selle pika õpiperioodi poole peal.

    Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, öeldakse. Kuldasin enda ümbrust õilsalt rohkem kui pool aastat, sest just nii kaua olid mu häälepaelad üksmeelselt halvatud ega lubanud teha piiksugi. Töötasin usinalt uuesti rääkima hakkamise nimel ning kevadel, pool aastat pärast õnnetust suutsin teha esimese piuksu Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses.

    Sealt edasi algas väga suur ja raske töö. Kõne tekitamiseks on lisaks töötavatele häälepaeltele siiski vaja ka keele-, põse- ja huulelihaste laitmatut tööd. Rääkimata erinevatest kurgus olevatest lihastest. Ja ka see töö pole mul veel kaugeltki lõppenud – suudan küll kõneleda, aga üldse mitte nii puhtalt ja ammugi mitte nii kiirelt kui õnnetuse eel. Aga asi edeneb! Ja edendan seda paremuse suunas nii palju, kui minu võimuses.

    Õnnetus võttis minult ka liikumisvõime, ehkki osa sellest olen aastatega taastada suutnud. Siiski ei saa ma veel välise abita mitte kuhugi kõndida, vaid pean kasutama tugikeppi – seda sisetingimustes. Õues kõnnin tugikepiga vaid kellegi hoolsa järelvalve all ehk ma ei saa iseseisvalt minna sõpradega välja või isegi kinno mitte – minu igapäev möödub kellegi järelvalve all, olen kui vang. Lisaks kohutava raskusega rõhuvale piirangule liikumises, ei saa ma enam vasaku käe halvatuse tõttu ka viisaka inimese kombel noa ja kahvliga süüa ehk lisaks muule on rasvane kriips peal ka armastatud söögikohtade külastamisel.

    Pooldan tasakaalu kõiges ja arvestades, et minu keha on julmalt iseenese vangis, jätab see vaimule suurema võimaluse lennelda.

    Puhun tuult ta tiibadesse ohtra lugemise, selle kolumni, oma taastumisblogi (helpsilvia.wordpress.com) ja ka pikalt küpseva raamatu kirjutamisega.

    Jaksamise väärtus
    Et kõiges selles pea püsti hoida, peab lihtsalt väga tugevalt uskuma päikselisemasse tulevikku. Tean omast käest päris kindlalt, et iga võitlus teeb tugevamaks, enda üle uhkemaks ja mingis mõttes ka palju kuulikindlamaks nende kuulide vastu, mis õhus veel vihisemas on. Seega, võitlusi ei pea kartma, lahingud tuleb lihtsalt maha pidada – et seejärel suuremat hüve nautida!

    Aga kuidas pidada maha tõsine sisemine kähmlus, kui kogu seda valu enda sees lahustada ei jaksa? Oma kogemusest saan öelda, et tihti (liiga tihti) ei jaksagi. Pisaratel on siis väga rahustav jõud. Seda just keemilistel põhjustel – pisaratega väljuvad koos stressi tingivate hormoonidega ka teised keha rõhuvad toksiinid ja teevad seetõttu olemise palju kergemaks. Vaid tugev inimene julgeb end ravida pisarate valamisega. Ilma valehäbi ega tihti pealesunnitud kalkuseta. 

    Samuti tuleb meeles pidada, et iga võitlus toob ka õppetunnid. Aga need tarkuseterad peidavad end nii osavasti ära, et rüütel leiab need alles tükk aega pärast vereloikude kuivamist võitlustandril ja suuremate haavade kokkukasvamist raudrüü all – siis, kui raskem mure on kogemustepanges settinud. Nende tarkuseterade-kavalpeade pinnaletõus tasub siiski ära oodata ja neid tähele panna.

    Kui elu võtab inimeselt mutrivõtme, tuleb leida mõni teine viis mutri keeramiseks – elu ei saa mutrivõtme puudumise pärast elamata jääda. Mitte kunagi! Alati on jäänud midagi, millest saab oma elu karkassi suurendada, fassaadi kaunistada ja ka päiksekiiri sisse lubav katuseaknake ehitada. Me ise elame enda elu – ja enne seda ka ehitame selle – ise, teistele lootma jäämine pole mõistlik.