TEKST SILVIA VIIDIK
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Pärast raskest liiklusõnnetusest eluga pääsemist olen teinud psüühilise toimetuleku vallas palju mõtte-, mõtestamis- ja ka ümbermõtestamistööd. Kuigi mulje jätmise oskus ümbritsevatele on ääretult vajalik, ei aita teiste hea arvamus inimesel enda sees rahu leida. Mis siis aitab?
Vaatasin intervjuud ühe küllaltki „värske“ taastujaga, kelle trauma juhtus hiljuti. Küsimustele vastates andis ta endast kõik, et tugevaks jääda ja mitte nutma puhkeda. Sisemist võitlust oli tõepoolest liigagi hästi näha. Usun, et ilmselt iga teise raske trauma läbinu arvates pääses ta tegelikult väga õnnelikult.
Tänu sellele intervjuule jõudis minuni mõistmine inimlikust mustrist: murede vaatlemine vaid oma mätta otsast on omadus, mis saadab meid kõiki. Mõne aasta eest hindasin enda olukorda läbi samasuguse haleda pilgu, aga praeguseks olen jõudnud järeldusele, et just selline mõttelaad viib kõige kiiremat teed mööda üsna sügavasse masendusse ja tihti ka sellest tingitud potentsiaalselt väga tõsise vaimse haiguseni. See krutib oma mätta otsas ime ootamise hinna lubamatult kõrgeks.
„Objektiivsem vaade tervikule ei aita küll olla õnnelik,
kuid vähendab kurbustunnet ja väsimatult õlale koputavat masendust.“
Mättast eemale
Pärast sedasama intervjuud mõistsin ühtäkki, kuidas oleks kõiki valusaid saatuselööke palju lihtsam taluda. Tuleb astuda oma mättast kaks sammu eemale ja vaadelda objektiivse pilguga enda paiknemist sellel tohutu inimmassi moodustatud teljel.
Telje plusspoolel on ääretult palju neid, kellel on kõik läinud väga palju paremini, kellest õhkub vaid kordaminekuid, rõõme ja lõputult päikselist taevast – seda näeme vist igaüks eriti teravalt just oma kurbusemätta otsast.
Aga teljel on ka miinuspool, kuhu kuuluvad inimesed, kellel on läinud ikka märgatavalt halvemini. Nende ellu ei paista mahtuvat mitte midagi õnnelikku, ei ühtki päikesekiirt ega pilvedest puutumata taevast, ei kübetki muinasjuttu. Seda poolt teljel on tõesti väga raske näha, vähemalt minul. Objektiivsem vaade tervikule ei aita küll olla õnnelik, kuid vähendab kurbustunnet ja väsimatult õlale koputavat masendust.
Terve mõistuse juures püsimiseks tuleks minu kogemuse järgi taibata, et mis iganes meiega on juhtunud, on saatus meid siiski hoidnud, ei ole lubanud hullemat seisu, kuigi vahel ei saa seda mitte kuidagi oma südamele selgeks teha.
On raske olla õnnelik selle üle, mis olemas on. Ikka lehvitab saba kõik see, mis veel täieliku õnne kujutelmast puudu on. Ikka on paremini näha enda väike palk, purunenud suhe või halvasti käitunud laps.
Siiski ei või unustada, et umbes seitsmel protsendil eestlastest polegi töökohta, eneseteostusvõimalust või igakuist sissetulekut. Ja töö eest saadav tasu pole tavaliselt kellegi hinnangul piisav ja õiglane.
Suhteidki puruneb rohkem, kui maailma vaadeldes õiglane võiks tunduda.
Iga lapsevanem teab ilmselt küllalt hästi, kui hulluks võib järeltulija vahel ajada, samas on ju inimesi, kes ei saagi lapsi, kes oleksid tänulikud kas või sellesama pisikese pahareti eest.
On selge, et alati on neid, kes tunneksid end sinu olukorras
pigem õnnistatu kui õnnetuna.
Ivake head
Ei ole halba heata. Alati sünnib midagi, millele saab ka elujaatava sildi külge riputada. Võiksime küll meeleldi oma mättast loobuda ja eelistaksime, et seda polekski, aga elu on meist märksa targem. Elu pöörab inimese elutee tihtipeale üsna etteaimamatus suunas, meie ülesanne on lihtsalt sellega leppida. Vahel läbi pisaratekardina, aga siiski.
Pärast hästi lõppenud liiklusõnnetust sain ootamatult enda jaoks palju aega. Armastan väga lugeda. Varasem kiire elutempo jättis selleks kahjuks vähe võimalust. Niisiis istun oma mätta otsas ja loen-mõtisklen-kirjutan nii, kuis jaksan ja samas püüan võimalikult tihti käia oma mättalt ära tervikpilti kaemas.
