Helgi-Marie Saabre küpsuse võlud | Kommentaare: 1

TEKST MERIT RAJU
FOTOD KAROLIN KRUUSE

Mõnikord ei küsi sõprus vanust. Helgi-Marie Saabre on kunstnik Kamille Saabre ema ja kahe koolilapse vanaema, minust poole vanem ning mul on temaga huvitav ja tore. Helgi näitab justkui teed, missugune võiks olla teadlik vanaduspõlv. Kuigi ta ise seda nii ei nimeta, teeb ta minu meelest just seda.

Enne intervjuud saatis Helgi mulle oma vanemate loo – kirjavahetuse ümberkirjutuste ja mälestuste kirjeduste vormis –, et Kamillel ja tal endalgi oleks võimalus neid vahetevahel lugedes aega tagasi keerata. „Täna pole ju nii nagu vanasti, kus istuti hämaratel tundidel koos ja jutustati. Terve eelmise talve, kui ei saanud aias toimetada, kirjutasin ja trükkisin kirjad kronoloogiliselt – siis annab täit pilti,“ jagab Helgi oma mõtisklusi. Oli aegu, kui ta vanemad kirjutasid üle päeva.

Seda oli palju – nii lehekülgede kui ka emotsionaalses mõttes. Ma elasin nädalajagu nendest ehedatest kirjeldustest ja tugevatest emotsioonidest
kantuna.

„Ma arvan, et ristimine päästis mind.“

Priviligeerituna neid isiklikke kirju lugedes leidsin põnevusega, et Helgi ema oli kolmekümnendatel üsna ebatraditsiooniline naine. Postkontoritöö kõrvalt tegeles ta laulmisega (ja tal oli üksvahe isegi Itaalia õpetaja, Armanda Degli Abbati!) ja sellega seotud ettevõtlusega: elanud muidu Tartus, organiseeris ta endale soolokontserdi isegi Tallinnas. Ta tundus vallatu, naiselik, loov ja ettevõtlik.

Ühtlasi pakkus mulle huvi nende teistmoodi peremudel – naine ei elanud koos oma palavalt armastatud abikaasaga, sest mehe töö oli hoopis metsanduse valdkonnas. Kultuur ja mets ei mahtunud samale aadressile. Nii oli mehel parematel aegadel koduabiline-kokk ning oma naisega kohtuti nädalavahetustel ja puhkuse ajal. Imetlesin nende kirjavahetusest õhkuvat kirglikku armastust, aga ka muredest koos läbi minemist.

Küll oli elu heitlik – kord ilm ja sellest tulenevad metsatööd, kord poliitilised sündmused, kolimised, rahateemad, töökaotus või selle oht, siis terviseprobleemid – väljakutsed nagu igas elus. Siiski tänane elu pole võrreldavgi toonaste probleemidega, oh, ja ilma pärast kurta oleks kõige tänamatum…

Raske algus

Helgi sündis sõja ajal. Ta oli oma vanemate pikisilmi oodatud lapsuke. Tema emal oli kümmekonna aasta jooksul olnud mitu raseduse katkemist, palju lootust ja pettumust. 

Need ligi 80 aastat alles hoitud kirjad elustasid tolle ajastu.

Lugesin Helgi tädi kirjeldusi Tartu sõja-aastatest huviga ja samas kohutas see mind väga. Kuidas inimesed vastu pidasid? Kuidas lapsi kaitsti? Praegu tundub ilmvõimatu, et näiteks 50 kilomeetrit oma isakoju tuli ette võtta jala, ööbides heinarõugus. Või elada koos naabritega nädalate kaupa keldris, süües minimaalselt ja lonksates haljast viina, et lämmatav hais ja õhupuudus minestusse ei viiks, rääkimata meeletust hirmust.

Just sellisel ajal tuli ilmale Helgi-Marie enneaegse beebina. Tema vanemate kirjavahetus sünnitushaiglast murdis lihtsalt mu südame. Milline armastus ja hool ning mure. Ja milline hetk, kui ema kirjutas isale, et ta on valmis saatuselöögi vastu võtma…

Elu hoidis siiski neid. „Ma arvan, et ristimine päästis mind, isa kutsus õpetaja haiglasse,“ möönab Helgi täna.

Järgmisest rängast saatuselöögist lugedes ei suutnud ma enam pisaraid tagasi hoida. 

Helgi oli sõja ajal kõigest kaheaastane, kui kaotas oma armastava isa. Täiskasvanuna, mõnikümmend aastat tagasi, on ta oma isaga suhelnud vaimsel tasandil. „Ma ei mäleta isa tegelikult ja tol ajal polnud ebatavaline kasvada ilma isata. Meditatiivses seisundis olles nägin isa… et ta ootab mind, ta on mind terve elu oodanud. Sellest ajast tunnen temaga ühendust,“ jutustab Helgi mahedal toonil.

Need kõik on jäämäe alumised osad, mida üksikutel kohtumistel kunagi puudutada ega näha ei saa ja ma olen nii tänulik Helgile, et ta oli valmis rääkima oma loo, algusest peale, kogu sügavuses.

Hirmul sabast

Lapsena oli Helgis hästi palju hirmu. Kuidas see muudmoodi saakski olla, kui ta juba üsas ema katkemis- ja sõjahirmu tundis, sündides vanemate murede õhkkonda ja hiljem pärast  kannatusrikkaid aegu perekonnas ja sugulaste küüditamist oma igapäevaelu edasi pidi elama.

„Emal olid ooperid grammofoni peal, aga pärast sõda enam kodus muusikat ei kuulnud… Ja ema pidi üksinda oma palgast kõiki meid üleval pidama,“ meenutab Helgi raskeid aegu. 

Kuidas leppida ebaõiglusega elus? „Ei ole mitte ühtegi ebaõiglast asja!“ pahvatab Helgi. „Ma tulin seda õppima… Ma olen kõigi teiega seal üleval kokku leppinud, vabatahtlikult need väljakutsed võtnud. Muidugi seda on raske taluda. Jah, nooruses oli mul hirm, et kõik läheb halvemaks.

Minu elutöö on olnud see, et tulen välja hirmust, et kõik läheb halvasti…

Olen Lasnamäe veerul tanke näinud, kartsin kohutavalt trammile minna, pelgasin jutte, et lapsi püütakse vorstivabriku jaoks – igasugust hirmu on ikka nii palju olnud! Nüüd ma olen sellest välja tulnud… Aga vist ainult tänu sellele, et ma mingil hetkel võtsin vastu otsuse, et mul on jõudu õppida oma väljakutsetest. Kellelegi ei panda rohkem, kui ta kannatab – ja järjest rohkem usun, et see ongi nii,“ kinnitab ta iga sõna rõhutades.

Kujutasin jutustuste põhjal nii selgelt ette seda arglikku tüdrukutirtsu, kuidas ta neljakümnendate lõpus Lasnamäe veerule praegugi toimivasse koolimajja läks. Ja kui ilusas kohas nad elasid! Praeguse KUMU kõrval Kadrioru pargi puitvillas, loomaaia vahetus läheduses, lõvi möirged kostmas aeg-ajalt koduaiani.

Sõja ajal majutati nende avarasse ja valge verandaga korterisse vene lendur koos perega, kes kõrval lennuväljal oma tööd tegi. Elutuba jagati lihtsalt kardinaga pooleks. Pärast sõda hakkasid koos Helgi ja tema emaga elama ka rätsepast tädi ja maavanaema.

Ometi nende kodus muredest ei räägitud. „See igavene vaikimine ja nendel teemadel mitte rääkimine…“ ohkab Helgi. Oli selline aeg – ühelt poolt polnud kombeks, teisalt ei saanud lapse kuuldes rääkida asju, mida laps edasi räägib. Me ei kujuta seda ettegi, aga aeg oli näiteks selline, et rätsepad ei tohtinud kodus õmmelda, aga õmmelda tuli, et sissetulekut oleks. Nii tuli paljusid asju toimetada salaja, hoida oma mõtted ja tunded endale. „Jagamine on nüüdisaja asi, tulnud kogu selle laienenud silmaringiga,“ lisab Helgi. Samas sai ta emaga väga hästi läbi. „Mina olen oma hädasid saanud talle kurta, aga tema mulle pole kurtnud.

Minu püüdlused ja otsingud ja õppima minna tahtmised…
ta toetas mind.“

Helgi lapsepõlve mahtus palju õuesolemist, noorena käis ta abonemendiga sümfooniakontsertidel, peotantsus, luges ning täiskasvanuna osales harivatel loengutel.

Abielu reaalsus

Lapse muredest eemal hoidmine oli hea ja halb ühtaegu. Helgi peab oma lapsepõlve õnnelikuks, aga kuna ta lõi oma kujutluse reaalsusest raamatutest loetu põhjal, sai maailmapilt noore täiskasvanu jaoks siiski elukauge. Selle pildi reaalsusesse kohandamine maksis alates esimesest armastusest kuni abielu ja lahutuseni kahjuks palju hingevalu. „Nukrust ja melanhooliat mäletan kahekümnendate eel. Siis keegi ei rääkinud, aga nüüd teatakse, et abielu on töö, millesse tuleb ka panustada, tuleb anda, olla tolerantne. Mu suhtumine oli, et nüüd on abielu ja kõik on hästi – äärmiselt naiivne…,“ muigab ta. „Abielu on ikka suur kunst!“

Helgi kohtus oma toonase abikaasaga uuesti aastakümneid hiljem tänaval ja tundis, et tal on hinges rahu, tal on meeldiv näha seda hea südamega meest. „Sellega tõmmati see lugu kokku. Oli selline nooruse lugu,“ möönab Helgi nostalgiliselt.

„Tal oli samasuguseid lennukaid ideid, 
tundsin ennast temaga vabana ja tõstetuna.“

Väike pere

Elu kinkis Helgile veel teisegi mehe, šarmantse noorhärra… Egiptusest. Oli kuuekümnendate lõpp. Helgi töötas kalandustehnikumi raamatukogus ja hakkas kaugõppes bibliograafiks õppima. Toona tuli tehnikumi esimene
Egiptuse grupp. „Nad olid väga intelligentsed, kõik pidid olema kuldmedaliga lõpetanud ja omandanud vene keele Kiievis poole aastaga,“ jutustab Helgi.

Sealt jäi Helgile silma Kamal, samasugune idealist, peale selle tegus, huvitav ja tark mees, kellega sai kõigest rääkida. „Tal oli samasuguseid lennukaid ideid, tundsin ennast temaga vabana ja tõstetuna,“ meenutab Helgi naerusui.

Suveperioodidel oli Kamal pool aastat Egiptuses, siis suheldi kirja teel ja tuli ka teisi meeleolusid. „Tema täiesti mõistetav kõikumine kahe maailma vahel. Olin armunud ja kõikusin samamoodi koos temaga… “ meenutab Helgi. Õpingud edenesid kenasti, suhe samuti, aga monotoonne merel olemine Kamalile üldse ei sobinud ja ta tuli praktikalt poole pealt ära, et toetada Helgit, kes oli just kaotanud ema.

Kahjuks ei saanud ta Eestisse elama jääda, kuigi Helgi oli juba jäänud Kamillet ootama. „Tema isa oli talle juba pruudi välja valinud, Kamalil polnud sõnaõigust, perekond pani asjad paika,“ nendib Helgi ja lisab, et ta on justkui teadnud, et peab lapse üksinda üles kasvatama. „Eks ma olin klammerdunud, aga mul pole kibestumist või etteheiteid, sellest olen ma vaba!“ rõõmustab ta.

Kamille kohtus oma isaga esimest korda keskkooli ajal. Kamille esimese eluaasta elati samas Kadrioru puumajas, edasi juba Mustamäel mugavustega korteris – soe vesi, keskküte, oma vann! „Võisin talvel toas õhukese kitliga olla – seda nautisin ma tükk aega!“

70ndatel läks kogu tähelepanu lapsele. „Lasteaias ja koolis oli mul natuke muret, sest laps nägi eksootliline välja – et kuidas temasse suhtutakse. Aga seal polnud mingit probleemi tänu sellele, et Kamille on tugeva karakteriga, väga sotsiaalne.“ Esimene koolikiusamine tuli põhikooli lõpus kooli vahetades, aga sellest rääkis tütar talle alles täiskasvanuna.

Ainus tõesti raskemat sorti koorem üksi last kasvatades oli vastutus.

Oli see siis elukohtade valik, sagedaste WC-ummistustega tegelemine, vastutus oli ainult ja ainult Helgil. „Mind on kolleegid ja sõbrannad aidanud, ma olen kõigile väga tänulik, kes on meid ulu alla võtnud,“ meenutab Helgi poolteiseaastast perioodi, kui neil keskkoolieas Kamille ja Airedale’i terjeri kutsikatega polnud oma kodu.

„Ma arvan, et inimesed on küll paaridesse loodud, minul oli eriülesanne! Aga kaasa peab hingesugulane olema,“ vastab Helgi mu küsimusele, kas ta ka kaasat igatsenud on. „Mul oli kogu aeg see teadmine, et ma pean käituma väärikalt, ma polnud avatud suhetele – see oli väga suur barjäär, mille olin ehitanud. See on tegelikut enesekindluse küsimus,“ möönab ta. „Hingesugulase igatsuse peale olen tulnud 40. aastates, mitte hiljem.

Ma olen väga rahul selle eluga,
kõik oma igatsused olen jätnud oma noorusesse,

võib-olla teist korda ka neljakümnendatesse, aga mitte praegusesse. See on koht, kus otsi kokku tõmmata. Kui mõned küsimused vaevavad, siis nendele saab vastust küsida. Mida vähem seda pahna siin sees on, seda parem – muidu tuleb ju haigus!“ naerab ta.

Töö ja kaasteelised

Peale kalandustehnikumi on Helgi töötanud Pöögelmanni tehases, mikroskoobi all mikrokiipe valmistades, Raamatupalatis, Arvutuskeskuses. „Igalt poolt on jäänud mõni hingelähedane inimene“. Toona ei piirdutud pelgalt tööga, vabal ajal tehti seinalehte, pidusid, ekskursioone.

Pool aastat töötas Helgi ka ühe ülikooli raamatukogu peabibliograafina, pidades seda esiti heaks stabiilseks töökohaks, kust kunagi pensionile jääda. „Raskemat aega kui see, pole mul olnud. Kui inimene stressab nii ära, et ei jõua kolme trepiastet ka astuda,“ meenutab ta, sest töös puudus motivatsioon ja kahjuks polnud ka kollektiiv eriti avatud.

„Õnneks kutsuti mind tagasi eelmisse töökohta,“ jutustab ta. Üheksakümnendate algus oli aga suurte muudatuste aeg. Tulid noored juhid, sa pidid olema samal tasemel, ei saanud olla vana ega haige. „Tuli asjad teatud ajaks ära teha haigenagi. Käisin palju haigena tööl,“ meenutab ta.

Põnevad teemad

22 aastat tagasi osales Helgi Eesti ühel esimesel reikikoolitusel, tahtes sellel lainel abivajajaid aidata. Varsti pärast seda nägi ta lehes kuulutust kriisiabi keskuse loomisest, mille ajendiks oli Estonia katastroof. Kriisiabi spetsialistide koolitus oli pikk ja väga huvitav, kuid tööd pidi tegema öösiti ja telefoni teel, kõnesid oli väga palju. „Aasta pidasin vastu, seda võiks läbipõlemiseks nimetada,“ tunnistab ta.

„Teispoolsusse uskumine on minuga kaasas olnud vist juba 20ndatest. Alguses oli see rohkem targutamise ja vastuste otsimise vormis, et mis see elu on. Vaimset kirjandust olen lugenud ja juba 80ndatel kopeeritud venekeelsete lehtede põhjal joogaga tegelnud,“ naerab ta.

Enne Muugale kolimist elas Helgi mõned aastad Rae vallas maal. „Pool aastat joonistasime projekti – siis võtsime metsa maha ja ehitasime sinna Kamillega paarismaja.“ Sellesse aega jääb ka tõeline kohtumine maainimestega ja nende väärtustega – see jättis Helgile sügava mulje.

Aed kui kingitus

„Aias toimetamine annab vabaduse – et olen vaba astuma õue… vabaduse- ja õuearmastus on mul eluaeg olnud. Mitte saagikuse ja tulemuse pärast, vaid ma naudin seda toimetamist. Paremat asja pensionärile pole kui tükike maad!“ kõlab ta veenvalt. „Maa-armastus tuli, kui pensionile jäin ja maale kolisin. Noorena pidasin õppimist ja teadasaamist alati tähtsamaks. Nüüd oskan seda vaadata ja aru saada – igal asjal on mingi põhjus ja laiem mõte. See ongi elu juures kõige toredam, et jõuad sellesse faasi, kus seda analüüsid ja näed, et elu on müstiliselt fantastiline – ja ongi nii ja tunnengi nii!“ särab ta.

„Olen suurepärane pea ees vette hüppaja! Metsa ehitasime maja ainult tänu sellele, et ma läksin hooga kaasa. Nautisin ehitamist ja see oli täielik pühendumine. Sisetöid tegime ise, lihvisime vanu uksi ja panime mosaiiki maha ja seina. See oli nauding ja looming,“ elavneb ta. „Elu on näidanud, et iga muudatusega läheb järjest paremaks. Ma arvan, et kõigil on samamoodi,“ naerab ta kogenult ja lisab rõhutatult: „Ma ei jõua vana iga ära kiita!“

„Kui ma tagantjärele mõtlen, siis see oli ju päris metsamaa, selle harimine oli täiesti pöörane. Samas ma pole olnud õnnelikum, kui ma ärkan hommikul üles ja see päev on minu. See vabaduse ja sõltumatuse tunne!“ erutub ta.

Kogemuste väärtus

Tundub, et elu õpetab alandlikkust, tolerantsust, leppimist ja tänulikkust. „Selles eas võib öelda, et olen hästi oma eluga toime tulnud, võib kokkuvõtet teha, mõtestada oma käidud tee. Nüüd näen, kuidas tõmbuvad ots otsaga kokku mingid ülesanded, mis mulle on pandud. See on suur lohutus, et olen üleval kõik endale valinud, teades ette neid väljakutseid, mis ees ootavad,“ arutleb ta.

Igast eluperioodist tuleb kaasa sõpru. Ja raamatuid. Ühtlasi armastab Helgi maju, arhitektuuri. „Naudin reisides linnu ja maju – alates New Yorgist Helsingini,“ kiidab ta, olles tänu tütre multikultuursele taustale päris palju ringi rännanud. „Muidugi oleks tore veel üks maja ehitada!“ unistab ta. „Aga see on ebareaalne – hakkad plaani pidama, siis klammerdud!“ ja lisab, et just vananedes tuleb valmis olla muutusteks, mis need ka poleks.

„Kui rääkida eluteel käimisest, siis ongi see olnud muutumine kõrgetest ideaalidest ja nõudmistest teiste vastu, jõudes lihtsuse ja pisikeste asjade nägemiseni ja nendest rõõmutundmiseni. Pretensioonitu suhtumiseni. Jätkuks vaid valmisolekut elutee käänakuteks! Õppida on väga palju!“ muigab ta.

Vaatleja aeg

„See võib näida kõrvalseisjale passiivsena, kuid tunnen, et sisemiselt on see ktiivsem kui varem füüsilise aktiivsuse aeg. See on vaatleja aeg. Aeg rõõmustada kauni hommiku, laste ja lastelaste, toredate inimeste, ilu ja harmoonia üle. Ja mõista ka negatiivsust kui arengu paratamatust. Ja selles on palju põnevust.

See on aeg olla TÄNULIK elu eest, selle eest, et mu kõrval on kõigil mu eluperioodidel olnud armsad ja toetavad inimesed. Olla tänulik tütrele ja tema perele ja oma vanematele, kelle lähedust tajun nüüdki.“

Vanaduse plussid

• „Tänulikkus ja mõistmine tuleb aastatega. Selles mõttes ongi tore vanaks saada.“
• „Praeguses eas teen korralikku ülevaadet ja üldistust: elu väljakutsed ots otsaga kokku, mis, milleks ja kuidas.“
• „Vanemas eas vaatad, kas läheb nii või naa, sul pole enam paanilist klammerdumist, et asi peab nii minema. Selles eas sa oled vaba lahti laskma, sa saad aru, et ei saa klammerduda.“
• „Iga mõte ja sõna loob ja mida rohkem rämpsu sinna paned… peab olema väga ettevaatlik… aga selleks on vaja aega – ja see ongi vanaduse tore pluss, et sul on aega, pole rahmeldamist ellujäämise nimel.“
• „Ma naudin igat päeva, see on uskumatu – ma kohe olengi õnnelik! Teine selline aeg oli lapsepõlv Kadriorus kuni koolini – siis ma olin sama õnnelik. Päev oli minu oma, ma võisin teha endale lumeonni, mängida keksu või rahvastepalli ja sipelgatele kodusid ehitada.“