TEKST JA FOTO STEVE KOKKER
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Kogun ennast äsja lõppenud Hiina teereisist, kus olin kolmekümne teise Cha Dao (meditatiivne lähenemine teele) õpilasega tervest maailmast. Kirjutan neid sõnu 1200 aasta vanuses Tianxini nime kandvas budistlikus kloostris, hiiglaslike kaljurahnude vahel Wuyi mägedes. Siit pärit teesid peetakse kõige peenemateks maailmas.
Mu uitavaid mõtteid, mis räägivad iidsest teepärimusest ja uskumatutest vaatepiltidest, mida mul on just olnud õnn kogeda, läbistavad kauguses kajavad gongilöögid ja mantrate lugemine.
Käisime Global Tea Hut’i reisiseltskonnaga mitmes teemaailma kuulsas paigas. Tõusime taevavõlvi äärele Huangshani mägedesse, Hiina ühte kõige maalilisemasse piirkonda. Matkasime pilvede vahel sajandeid vanadel kivitreppidel, maastik meenutamas muinasjutulisi vaateid.
Korjasime ühes Qimeni iidvanas külas teed metsikutelt teepõõsastelt, mis kasvavad inimkäest suuresti puutumata orus. Kolmkümmend valge nahavärviga inimest aeglaselt ja metoodiliselt teelehti korjamas oli kohalike jaoks erakordne vaatepilt. Kahtlemata võisime olla armsad, aga palgatööle poleks saanud meist keegi!
Vaevu tund aega hiljem saime harjutada kätt lehtede röstimisel kuuma söe kohal. Seegi olukord, kus proovisime ruudukujulistel bambuskandikutel raputada mitutsadat grammi teed, et seda ühtlaselt kuivatada, ilma et end kõrvetaks või lehed laiali paiskaks, oli üsna piinlik.
Lõviosa tänapäeval valmistatud teest on masintöödeldud. Tee käsitsi töötlemine on aga äärmiselt nõudlik, samas kui tundlikku inimkätt ei asenda miski. Seetõttu pidasid paljud meie reisiseltskonnast tee töötlemise keerulisust vahetuks kogemuseks. Lehtede korjamine, tassimine, sorteerimine, kuivatamine, rullimine, raputamine ja vormimine – tee valmistamine on tõepoolest raske töö. Kuid endiselt leidub maailmas teemeistreid, kes sellisel viisil seda valmistavad. Õnneks olen mina osa pärimusest, mis sellest lugu peab.
Nagu kõige puhul, teades vaeva, mis on läinud tulemuse loomiseks, kipume seda kõrgemalt hindama. Pärast seda reisi kaalun alati, kas kannus olevatest teelehtedest saaks veel paari tõmmist nautida, selle asemel et kiirustada lehti ära viskama. Tee austamine – ning see kehtib kogu toidu kohta, mida harjumuspäraselt tarbime – tähendab, et tuleb lugu pidada nendest nimetutest, kes on näinud suurt vaeva, et see meieni tuua. Mõeldes nii, leian, et teereis on eelkõige alandlikkuse ja austuse õppetund.
“Nagu kõige puhul, teades vaeva, mis on läinud tulemuse loomiseks,
kipume seda kõrgemalt hindama.”
