TEKST SILVIA VIIDIK FOTO ERAKOGU ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Minu viimane suur ja veel kestev võitlus – alguses elu, nüüd hiljem tervise eest – algas viis aastat tagasi ühel ilusal, rohkelt päikest ja kultuurielamusi täis reisil sinna, kuhu hommikupäike hakkab paistma meie mõistes juba keset pimedat ööd.
Ääretult õnnetuks kujunenud sõit seal väga levinud kaherattalise maanteeratsu, rolleri, seljas lõppes võitlusega ellujäämise nimel maanteepervel, kahes sealses haiglas, kiirabilennukis ja kodumaises haiglas. Ja jäingi elama. Ma ei võidelnud kellegi, ka kõikvõimsa surma, vastu (ega teda saagi võita, ta võitleb vastu ja võidab igal juhul), vaid iseenda elu ja lähedaste heaolu eest. Ilusa roosa kiivrita, mis mu pead ehtis, poleks see võitlus päris kindlasti olnud võimalikki.
Mu kõikvõimas vastane andis mulle lisaaega, mille jooksul pean tõestama, et väärin seda hindamatut kingitust nagu lisa-aastad ses ilusas maailmas. Sedasama teevad paljud meie hulgast. Olen püüdnud tõestamisega algust teha ja ka oma raskelt viga saanud keha ellu tagasi tuua. Tegelen sellega iga päev ja mõtetes ka igal minutil. Tegemist ei ole kaugeltki mitte lihtsa ülesandega, sest kaks kuud väldanud kooma, mis andis küll ajule aega puhata, annab tõestust paugu tõsidusest sel maanteel.
Elu on võitlus, olen kuulnud öeldavat. Nooremana ma sellest tõtt-öelda palju arvata ei osanud, ju polnud mul tõsisemat võitlemise kogemust. Aga tarkus tulebki ajaga. Pärast seda ränka liiklusõnnetust on mulle saanud väga selgeks, et mõni elu on tõesti päris sündmusterohke verine võitlus, samas kui teises paistab olevat vaid lillelõhn ja päikesepaiste. Lugesite õigesti – paistab. Oma võitlusi ei pea ju tegelikult üldse välja näitama. Ja ega iga elu olegi suur õigluse (või millegi muu) nimel rahmeldamine.
“Kui elu võtab inimeselt mutrivõtme, tuleb leida mõni teine viis mutri keeramiseks.”
Hoopis teistsugune igapäev Pärast koomast – mille küll minu mälu kustutanud on – ärkamist olen aega mööda saatnud kõike taasõppides – kuidas rääkida, kõndida ja käsi liigutada ning mitte päris hulluks minna, sest emotsionaalne tasakaal on siiski kõige raskemini saavutatav. Olen veel selle pika õpiperioodi poole peal.
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, öeldakse. Kuldasin enda ümbrust õilsalt rohkem kui pool aastat, sest just nii kaua olid mu häälepaelad üksmeelselt halvatud ega lubanud teha piiksugi. Töötasin usinalt uuesti rääkima hakkamise nimel ning kevadel, pool aastat pärast õnnetust suutsin teha esimese piuksu Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses.
Sealt edasi algas väga suur ja raske töö. Kõne tekitamiseks on lisaks töötavatele häälepaeltele siiski vaja ka keele-, põse- ja huulelihaste laitmatut tööd. Rääkimata erinevatest kurgus olevatest lihastest. Ja ka see töö pole mul veel kaugeltki lõppenud – suudan küll kõneleda, aga üldse mitte nii puhtalt ja ammugi mitte nii kiirelt kui õnnetuse eel. Aga asi edeneb! Ja edendan seda paremuse suunas nii palju, kui minu võimuses.
Õnnetus võttis minult ka liikumisvõime, ehkki osa sellest olen aastatega taastada suutnud. Siiski ei saa ma veel välise abita mitte kuhugi kõndida, vaid pean kasutama tugikeppi – seda sisetingimustes. Õues kõnnin tugikepiga vaid kellegi hoolsa järelvalve all ehk ma ei saa iseseisvalt minna sõpradega välja või isegi kinno mitte – minu igapäev möödub kellegi järelvalve all, olen kui vang. Lisaks kohutava raskusega rõhuvale piirangule liikumises, ei saa ma enam vasaku käe halvatuse tõttu ka viisaka inimese kombel noa ja kahvliga süüa ehk lisaks muule on rasvane kriips peal ka armastatud söögikohtade külastamisel.
Pooldan tasakaalu kõiges ja arvestades, et minu keha on julmalt iseenese vangis, jätab see vaimule suurema võimaluse lennelda.
Puhun tuult ta tiibadesse ohtra lugemise, selle kolumni, oma taastumisblogi (helpsilvia.wordpress.com) ja ka pikalt küpseva raamatu kirjutamisega.
Jaksamise väärtus Et kõiges selles pea püsti hoida, peab lihtsalt väga tugevalt uskuma päikselisemasse tulevikku. Tean omast käest päris kindlalt, et iga võitlus teeb tugevamaks, enda üle uhkemaks ja mingis mõttes ka palju kuulikindlamaks nende kuulide vastu, mis õhus veel vihisemas on. Seega, võitlusi ei pea kartma, lahingud tuleb lihtsalt maha pidada – et seejärel suuremat hüve nautida!
Aga kuidas pidada maha tõsine sisemine kähmlus, kui kogu seda valu enda sees lahustada ei jaksa? Oma kogemusest saan öelda, et tihti (liiga tihti) ei jaksagi. Pisaratel on siis väga rahustav jõud. Seda just keemilistel põhjustel – pisaratega väljuvad koos stressi tingivate hormoonidega ka teised keha rõhuvad toksiinid ja teevad seetõttu olemise palju kergemaks. Vaid tugev inimene julgeb end ravida pisarate valamisega. Ilma valehäbi ega tihti pealesunnitud kalkuseta.
Samuti tuleb meeles pidada, et iga võitlus toob ka õppetunnid. Aga need tarkuseterad peidavad end nii osavasti ära, et rüütel leiab need alles tükk aega pärast vereloikude kuivamist võitlustandril ja suuremate haavade kokkukasvamist raudrüü all – siis, kui raskem mure on kogemustepanges settinud. Nende tarkuseterade-kavalpeade pinnaletõus tasub siiski ära oodata ja neid tähele panna.
Kui elu võtab inimeselt mutrivõtme, tuleb leida mõni teine viis mutri keeramiseks – elu ei saa mutrivõtme puudumise pärast elamata jääda. Mitte kunagi! Alati on jäänud midagi, millest saab oma elu karkassi suurendada, fassaadi kaunistada ja ka päiksekiiri sisse lubav katuseaknake ehitada. Me ise elame enda elu – ja enne seda ka ehitame selle – ise, teistele lootma jäämine pole mõistlik.
Idamaise tšakrate ehk väekeskuste süsteemi järgi paikneb inimese kehal, selgrooga paralleelselt asuval keskteljel seitse põhitšakrat ehk pöörlevat energiasõõri. Igas tšakras voolab erineva värvitooniga harmoneeruv energia, mis kätkeb eneses ainulaadset võnget, mõjutades seeläbi erinevaid aspekte meis. Seekord tuleb juttu esimese tšakra rollist.
“Julge on see, kes enesega lõpuni siiraks jääb ega proovi oma hingeteel n-ö lõigata.”
Väljendid nagu „ta lausa säras“, „ta oli kadedusest roheline“ või „ta näib nii sünge“ on tänaseks meie igapäevakõnesse nõnda kindlalt juurdunud – tajude ja meeltega tuntavat on üksteise kohta teabe saamiseks ja mõistmiseks kasutatud juba kaugetest aegadest saati.
Kõik tajutav, kõik meis ja meie ümber on energia. Energia ei kao, kuid seda saab muuta ühest olekust teise – positiivsest negatiivseks ja vastupidi, valu ja kurbuse saab teisendada rõõmuks, hirmu aga julguseks ja tugevuseks. Selleks, et seda teha, tuleb esiti tundma õppida iseend, saada teadlikuks energiatest ning mõista nende toimimise seaduspärasusi.
Julgus muutuda Punase jõukeskuse ülesandeks on täita meid turvatundega ja kindlusega, et meil on piisavalt kõike, mida eluks vajame. Ühtlasi toetab see tugev maine energia meid ka puhastumisel, aidates lõpetada vinduvad suhted, millest on kadunud kokkukõlamine, mõistmine ja ühine kasvamine.
Kõik, mis ei rikasta hinge, on määratud lahkuma. Tähtis on aga olla enesega aus ning tunda ära, kas see, millega parajasti silmitsi seisad, on meeleheitlik püüe vanast kahe käega kinni hoida, tagasi vaatamata põgeneda või hoopis pühendumist ja jõupingutusi vajav eluõppetund, mis on tulnud, et hinge karastada, tugevdada, vormida ja lihvida.
Julge on see, kes enesega lõpuni siiraks jääb ega proovi oma hingeteel n-ö lõigata, sest sel rännakul otseteed puuduvad ning poolelditegemisi arvesse ei võeta. Edu toob eelkõige julgus, enesega aus olemine ning intuitsiooni usaldamine.
Välja kõik, mis ei rikasta! Et puhastada süsteemi kõige maisemat jõukeskust tuleks oma maailmast välja praakida mitte ainult surnud suhteid, vaid ka asjad, milles elab eilne energia ja mis seetõttu olevikku enam ei toeta. Eilne ei tohiks saada ja jääda tänaseks – kiire pilguheit selja taha, et oma käitumist ja mõttemalle korrigeerida, võib tuua tulu, aga mitte mõttega minevikus elamine.
Olevik, millest ei hoolita, loob tühja tulevikku, kus puuduvad värvid ja vägi. Just seepärast ongi nii tähtis, et võtaksime olnust kaasa üksnes selle, mis toetab, julgustab ja aitab meid praeguses ning puhastaksime välja kõik ülejäänu.
Vana vabakslaskmine füüsilise treeningu, meditatsiooni ja mõtisklustega ning uute plaanide tegemine ja eesmärkide püstitamine on siin heaks alguseks. Rõõm, õnn, tervis, rahu, aga ka raha, mis on samuti energia, saavad tulla meie ellu vaid siis, kui neid oodatakse ja kui nende jaoks on ruumi.
Ruumi uuele Nii on olnud vabaks andmisel, enesest välja hingamisel ning andestamiselgi oma unistuste ja soovide teoks tegemise juures suur roll ja vägi. Siin tulebki appi punane, julgustades meid end usaldama, laskma vabaks hirmud, edasi liikuma ja tegema suuri otsuseid – lõpetama ja alustama, sulgema vanu uksi, et astuda sisse uutest ning seeläbi pakkuda enesele väljakutseid ja võimalusi, mis kosutavad, karastavad, harivad ja rikastavad meid mitmekülgselt.
Voolates eluga kaasa, klammerdumata jäigalt mõne etapi külge, kingime enesele õppetunde ja kogemusi, mis aitavad meil saada tugevamaks, paremaks ja ehedamaks iseendaks. Õppides end paremini tundma, jõuame viimaks koju, iseenese keskmesse, püsiva rahu ja usalduse seisundisse.
Niisiis, punasel juurtšakra energial on palju anda ja õpetada. Kui vana välja viimine tundub esiti kohe liiga suur samm, alusta pehmemalt. Mine hoopis metsa, toeta selg vastu puud, sulge silmad ja hinga sügavalt ühes puuga.
VIISE JUURTŠAKRA VÄE AKTIVEERIMISEKS
Vii läbi suurpuhastus – sorteeri oma majapidamisest ja mõtetest välja kõik vana ja iganenud, mis väe andmise asemel sul hoogu hoopis maha võtab.
Liigu looduses – see on parim viis koondamaks mõtteid ja täitmaks end värske väe ja rahuga.
Tee trenni – füüsiline treening annab kehale uut jõudu ja motiveerib meeltki. 11Kingi endale erilisi hetki – olgu see siis tunnike hea raamatu seltsis või hõrk eine. Luba enesele hetki, mis teevad tavalise päeva eriliseks ja millega näitad iseenesele, et hoolid endast.
Veeda aega sõprade seltsis – võta aega, et teha midagi toredat ühes nendega, kes armastavad sind just sellena, kes oled.
Tegele taimedega – külva seemneid uueks aiahooajaks või hoolda potililli – taimedega tegelemine maandab stressi ja loob sisemist rahu.
Lõpeta pooleli jäänud projektid. Lõpetamine kannab endas erilist edasiviivat energiat. Pane punkt kunagi alustatud töödele, et uued ideed saaksid kooruda ja inspireerida.
Klaari segased suhted – lase lahti neist, mis ei toida hinge, ning paika ja paranda neid, mis vajavad siiraid sõnu või kosutust.
Üle kõige kurdame ajapuuduse üle. Aega ei ole, nii kiire, üks pidev hullumaja, öeldakse. Kiirus on justkui linnainimese krooniline haigus, mille leevendamiseks kas ei võetagi midagi ette, arvates, et see ongi paratamatus, või siis ei osatagi enam teistmoodi. Ometigi ei tee kiirustamine inimest õnnelikuks, pidevalt tormavas olekus pole võimalik kogeda naudingut tegevusest ega võimalust tõesti süveneda, asju hingega teha. Kuidas saada oma (elu)aja peremeheks?
Tundlikumad inimesed jõuavad tihti äratundmiseni, et kiirustamine ei vii meid kuhugi. Hea, kui jõutakse selle teadmiseni enne, kui hing on tasakaalust väljas või füüsiline tervis halveneb. Ja teadagi, et vaim, hing ja keha on omavahel seotud.
Muidugi, noorena ongi meil rohkem energiat ja vaja ennast tõestada, olemisi ja asju proovida, meie keha taastub veel hästi ja hing on alles otsinguteel. Paljud rabavadki, kuni tõesti on tervise pärast sunnitud elutempot aeglustama ning asjade üle järele mõtlema või elus kannapöörde tegema.
Ühel päeval võime reisida kosmoselaevaga Kuule, aga selleks ajaks on inimene ehk juba unustanud, et tähti ja kuud saab imetleda selge ilmaga rahulikul õhtusel jalutuskäigul, luues kujutelmi, mis täidavad meie hinge avaruse ja vaimustusega. Kõik, mida tegelikult vajame, on hingerahu, hinge rahu…
Elu peibutused Juba noorena määravad meie valikuid palju meie loomus ning lapsepõlveharjumused ja -keskkond. Aeglasema loomuga ning rahulikumas tempos kasvanuna võime tervislikuma ja ka targema valiku kasuks otsustada veel enne, kui pea täistuuridel ringi käima hakkab.
“Seesmiselt tasakaalus olev inimene ei vaja enam tunnustust väljastpoolt.”
„Tark ei torma“, on üks ütlemata tark mõte. Tormates teeme tihti läbimõtlemata otsuseid, võime olla eksitatud ja eksida väiksemates või suuremates asjades. Kiirustades pole aga meie fookus paigas.
Aga vaid vähesed on kohe alguses targad. Elu kutsuvad virvatuled peibutavad, lisaks kihutab tagant vajadus olla edukas – ning edukas olemine tähendab ühiskondlikus mõttes eelkõige välist edu. Sisemist edu on raskem mõõta, välist on lihtsam eksponeerida ja nii on võimalik petta ära teisi… ja mõnda aega ka iseend.
Miskipärast on inimesele ajast aega olnud oluline just teistele näitamine, enesetõestus läbi välise. Üks kõige tänapäevasem näide kiirusest ning väljapoole elamisest on sotsiaalmeedia tarbimine – praeguseks on Facebooki kasutajaid maailmas üle 1,86 miljardi. Ei kujutagi sellist arvu ette, eks ju? Kõik postitavad oma fotosid, videosid või arvamusi, millele loodavad saada ikka tunnustavat nupuklõpsu „like“. Tihtipeale näeme seal ilustatud pilte, mis ei pruugi olla reaalsusega sugugi vastavuses. Paljud otsivad fotoga tõestust oma välisele atraktiivsusele, mõni läheb ohtliku äärmuseni mõne tegevuse või trikiga, et ikka teistele näidata… Liiga paljud on sõltuvuses tagasisidest oma postitustele. See on tänapäevane meelelahutus, mis tegelikult räägib selget keelt: pöörame väga suurt tähelepanu välisele. Ja vajame kiiret tagasisidet. Seesmiselt tasakaalus olev inimene ei vaja enam tunnustust väljastpoolt. Mitte sellisel viisil.
Kiirlahendused ei luba süveneda Paradoksaalsel kombel on tehnoloogia areng tekitanud olukorra, kus meil tegelikult pole aega ei enesele ega teistele. On võimalus jagada infot, mille puudust kindlasti keegi ei tunne, sest infovahetus on kiire, uudised on värsked. Ja mitte ainult uudistekanalid ei võistle omavahel kiiruses, oma intiimseimategi uudistega ei suuda oodata ükski sotsiaalmeediast sõltuvuses olev inimene. Oleme juba harjunud, et isegi hea tuttava isiklikust sündmusest – kihlumisest, lapse sünnist või mis iganes muust olulisest – saame teada pigem sotsiaalmeedia kaudu kui silmast silma.
Isiklikud õnnitlused tulevad elektroonilisel teel… Lihtne, kiire ja rohkem! Aga kas on sellel kiirel sõnumil siis sügavamat väärtust?
Nähtavasti on lootusetult vanamoeline mõelda, et kaardi postitamine (veel isetehtud kaardi!) või õnnitluseks kokkusaamine oleksid energeetliselt märksa jäävamad mälestused kui need kähkukad ja kiired säutsud.
Millal viimati saite päriselt kirjutatud kirja? Mitte arvutis trükitud dokumendi, vaid käsitsi kirjutatud kirja, postkaardi? Millal viimati ise sellise kirjutasite? Tänapäeva lapsed õpivad ammu enne klaviatuuril toksima kui käsitsi kirjutama. Laseme ise sellel juhtuda, sest tahame ajaga kaasas käia ega suuda vastuvoolu ujuda. Oma hüved tehnoloogilistel mugavustel on, aga ei tohiks unustada ka ehtsat ja loomulikku eluviisi ning endaväljendust. Ainus viis neid elus hoida, on teadlikult võtta aega, et teha vahelduseks midagi tõelise pühendumise ja loomuliku tempoga.
Kiirsuhete hind Kiirus iseloomustab tänapäeval eriti valusalt inimestevahelisi suhteid. Meil ei jätku enam rahulikku meelt, et kauem teisesse süveneda, tundub, et kõik peab toimima iseenesest. Kui see aga nii ei ole, loobutakse püüdest teist mõista, konflikte lahendada. Sest pole oskust ja pole harjumust. Ning pole enam eeskujugi. Meie vanaemad-vanaisad elasid koos „kuni surm neid lahutas“, ehk veel ka meie emad-isad püüdsid seda eeskuju järgida, isegi kui see enam nii loomulikult ei õnnestunud.
Oma põlvkonnas märkan, et lahutada on lihtne, ei vaevuta enam kaua pingutama, moes on kärgpered ja partnerite vahetamine. Suur osa sellest muutusest on tingitud loomulikult sellest, et naised on iseseisvunud, kõrgelt haritud ning mehe kunagine positsioon ja ka ülesanded on muutunud. Naisena rõõmustan loomulikult selle üle, et naine on vabam kui kunagi varem. Aga selle vabadusega on tekkinud samas ka enneolematuid võimalusi, tegevusi ja liiga palju kõike, mida inimene tegelikult ei vaja. Liiga palju kõike hakkab meie olemist koormama.
Maailm on muutunud. Edukamaks, vabameelsemaks ja… kiiremaks. Ja ikkagi – kas inimesed on muutunud õnnelikumaks? Mis on tegelikult edukus, mis on tegelikult vabadus?
Edukus ja vabadus Vastupidiselt esmasele ettekujutusele edukast inimesest, kellel on tasuv töö, head materiaalsed väljavaated, uhke väline fassaad, arvan, et te ei vaidle vastu väitele, et edukas inimene on eelkõige vaimselt ja füüsiliselt terve ning sisemiselt tasakaalus.
Aga vabadus? Kas raha eest saab tegelikult vabadust osta? Kuulsate ja rikaste inimeste elulood räägivad meile tihti vastupidist. Sul võib olla miljonite imetlus, samas võid olla seesmiselt ebakindel ning jõuda selles ummikseisus lausa enesehävitamiseni.
Vabadus on hoopis see, kui inimene saab olla truu oma hingele. Kui ta saab jääda puhtaks ning isegi kui tal on minevikust koormavaid kogemusi, oskab ta need teadlikult vabaks lasta. Selleni jõudmiseks on meil vaja aega, sest meie hing vajab aega. Ta väärib seda. Vajame aega, et järele mõelda, et oma tunnetes selgusele jõuda, et pühenduda kogu hingest, et meie sisemus oleks ajaliselt sünkroonis meie tegevustega.
Julgus muutuda Eduühiskond surub meile peale kiirustamist, kiireid lahendusi, see on kui kärestikuline jõgi, mille tugev vool meid kaasa viib, meid oma survega juhib ja jõuga lämmatab. Tundub, et iial varem pole olnud inimkonnas nii palju pidetust ja ebakindlust kui nüüdsel ajal.
Rõõmustav on aga see, et ka vastassuunaline liikumine, teadlik tajumine, on ikkagi veel olemas ning meil on võimalus pääsemiseks! Kui meil jätkub tarkust ja julgust, mida muutused vajavad.
„Julgeda, see tähendab kaotada hetkeks jalgealune, mitte julgeda, tähendab kaotada iseend,“ on geniaalselt öelnud Taani poeet ja filosoof Kierkegaard.
Meist keegi ei tahaks ju kaotada iseend! See on kõige olulisem, mis meil on. Jah, kõige olulisem. Loomulikult on olulised ka teised inimesed, aga tasakaal saab alguse meist endist.
Vajalik on leida aega, mis pühendatud iseendale. Sellest hakkame aru saama tihti just keskikka jõudes, olles jaganud palju energiat endast väljapoole. Igal inimesel on selleks erinevad jõuvarud. Kes annab tasapisi ja suudab ilma suurema väsimuseta terve elu nõnda anda, kes annab intensiivsemalt ja vajab sellest puhkust.
Selge on see, et ei tohiks kaduda side kõige tähtsamaga. Iseendaga. Tahaksin lisada siia veel midagi – kõiksusega. Et meis võiks pidevalt toimuda puhastumine ja avardumine.
Kui oleme tühjaks jooksnud või on meisse kogunenud negatiivsust, ei ole meil anda ei enesele ega maailmale. Need, kel on maamaja, teavad, et täiuslikku aeglust on võimalik kogeda just linnasaginast eemal, loomulikult aega peatades. Isegi kui teil on elektripliit, õhksoojuspump ja vesi torudes, on just ekstra mõnus tuua kuurist puud, kütta ahjud, teha süüa elava tulega pliidil, isegi vee võite söögitegemiseks tuua lähedalasuvast kaevust või allikast. Sest aega on. Kuhugi pole kiiret.
Minu jaoks on meditatsioon parim viis meelte puhastamiseks. Aga see ei tähenda tingimata, et peame oskama end täielikult ja kõigest välja lülitada nagu tõelised joogagurud – jalutuskäik looduses, sobiva muusika kuulamine, toetava raamatu lugemine või ka unistamine, kõik see võib mõjuda meditatsioonina. Peaasi on jätta tavapärane rutiin ja kuulatada, mida see teistmoodi olemine meile toob, mida uut meis loob.
Paljud loovad natuurid jõuavad selleni, et tahaksid rohkem vabadust, rohkem võimalust pühendumiseks, et nautida oma tööd ja tegevust, mitte rassida rutiinselt päevast päeva, kellast kellani ja seda raha nimel, suurema rõõmuta. Iseenda ja oma aja peremeheks olemine on oluline otsus ning loomulikult ka väärtushinnagute ja eneseusu küsimus.
Korgid välja Tihtipeale on paljudes peredes ka koos olles päriselt koos olemine keeruline – kes on arvutis, kes vaatab telekat, vanemad askeldavad oma tegevustes või mõttemaailmades, lapsed jäetakse sageli omapäi ekraanide ette. Ollakse justkui koos, samas sugugi mitte. Üks tuttav pereinimene kirjeldas õhtut, mil neil elekter ära läks ning lõpuks sai pere tõesti koos olla – küünlavalgel mängiti lauamänge, meisterdati ja jutustati lugusid ning kõik olid elevil ja õnnelikud. Kas sunnitud elektritaolek oleks meie ainus võimalus veel üksteisega tõeliseks kohtumiseks?
Usun, et piisaks, kui võtta selleks teadlikult aega. Aga samas, kui teist võimalust ei jää, on ju siiski võimalus lülitadagi korgid välja ning seeläbi taasavastada pere ühisenergia ja ühendus. Ülekantud tähenduses korkide väljalülitamine aitaks meil endid täielikult taaslaadida – mitte pideva meelelahutuse ja tegevuste najal, vaid sügavuti tunnetades, taandades kõik ebavajaliku ja keskendudes oma südamehääle kuulamisele. Sest südamehääl hakkab rääkima vaid rahus. Kui oskad seda aega endale võtta, võib see juhatada hoopis uutele, värskematele radadele. Huvitavatele teedele, mida arenguks vajad.
Niisamuti on lood teistega koosolemisega. Kõiges peaks otsima kohalolekut ja sellest tulenevat loovat ühisenergiat. Aga see ei juhtu iseenesest, selleks peab olema teadlikkust. Teadlikult võtta aega nii iseendas tasakaalu leidmiseks ja hoidmiseks kui ka teistega suhetes. Nii näiteks võiks lülitada ühisteks söömaaegadeks välja arvutid ja telekad, panna käest nutitelefonid, ehk valida koos meeleolumuusikat mõne tegevuse taustaks või täielikult keskenduda omavahelisele suhtlemisele. Ja miks mitte ise teha koos muusikat?
Silmast silma, südamest südamesse, ainult sellised suhted saavad olla tõelised.
Ja kuigi peaaegu igas suhtes tekib aeg-ajalt arusaamatusi, on selge, et on vaja aega, mis tooks arutust. Tõeline armastus, mida kõik otsime, vajab ka ju eelkõige aega. Mitte kiirustatult langetatud otsuseid või hinnaguid. „Armastusega tehtud” tähendab ikka, et tehtud on hoole ja pühendumisega. Sellel on väärtust ja rohkem võimalust jääda püsivaks. Meenutagem neid rõõmustavaid hetki elus, mis on meie hinge jäänud… Kas pole need ikka olnud seotud hoolimise väljenduse ja tundega, et aeg nagu peatus? Kui hetkes oli aegluse võlu.
Alati, kui õpilased küsisid teemeister Wu De’lt „Miks just tee?“, puudutas tema vastus mind sügavalt. Alguses segadusse ajades, kuid aastate möödudes ja minusse settides järjest sügavama veendumusena.
“Tee lubab meil ligi pääseda sügava, vaikse, ääretu rahu ruumini meie sees.”
Chajin (jaapanikeelne mõiste nn teeinimese kohta) pakub teed tseremoniaalsel, meditatiivsel moel. Räägime tee võimest käituda sidemeloojana inimeste igapäevamaailma ja selle vaimsete tasandite vahel ning kogu looduga meie ümber. Oleme tänulikud, et tee lubab meil ligi pääseda sügava, vaikse, ääretu rahu ruumini meie sees. Kuid ka küsimus „Aga miks just tee?“ võib arusaadavalt tekkida. Kas teepõõsas on ainus taim, mis saab seda meie jaoks teha? „Miks mitte kapsasupp või piparmünt, mis kasvab mu suvekodus? Või õunamahl?“ Tänan küsimast!
On tõsi, et iga looduses kasvav olevus, kellele kingid oma tähelepanu, annab sulle vastutasuks midagi. Arvan, et võib mediteerida piparmünditeega (ja muidugi on parem anda oma tähelepanu pigem looduslikult kasvanud piparmündile kui mediteerida Liptoni pakiteega!), kuid on asjaolud, mis teevad hiina teepõõsa (ladina keeles Camellia sinensis) tee eriliseks.
Meil on kaks vastust küsimusele „Miks mitte kapsasupp?“. Üks neist rõõmustab loogilist meelt ning teine ajab ta segadusse.
Teepõõsas ning selle paljud alamliigid on sellel planeedil olnud ligi miljon aastat ning tal on laiaulatuslikud, sügavad juurestikusüsteemid, mis ulatuvad ühe maailma toitaineterikkama ala mikromineraalideni (Kagu-Hiinas, Himaalaja jalamil, teepõõsa algses kasvukohas). Seega juues seda toitvat ja tervislikku jooki, ühendume loodusega täiesti füüsiliselt kogetaval viisil.
Veidi esoteerilisem vastus on, et teepõõsa ülesanne siin maal on inimesteni jõudmine ning nendega kõnelemine. Ta on siin, et anda õpetusi loodusest, meist endast, õpetada kannatlikkust ning seda, kuidas rahuneda, meenutada meile me pärisolemust. Võib öelda, et ta ongi seda teinud, sest tee on maailmas enim joodud jook vee järel. Iga päev kogevad miljardid inimesed tee abil rahu või ergutust, kuna tee pakub meile seda, mida hetkes enim vajame. Või ka naerame ja nutame koos teega, üksi või toredas seltskonnas.
Siin planeedil on palju taimedest õpetajaid, tee on tõenäoliselt üks kõige kannatlikumaid, kes on meie jaoks kogu aeg olemas, kui me vaid peatuksime, et teda kuulata. Minu ettepanek tema vaikse hääle kuulatamiseks: loo vaikne hetk, rahulik keskkond, valmista endale veidi puhast ja kvaliteetset teed (looduslik, korjatud armastusega päris teepõõsastelt, tähelepanelikult tõmmata lastud), sule oma silmad, laienda oma tähelepanu sellele nektarile, eluenergiale, mis praegu sinust läbi voolab. See tee on leidnud oma tee sinuni… nendes lehtedes on sõnum, kas sa kuuled tema sosinaid?
Kevad kutsub pärast pikki tubaseid kuid värske õhu kätte. Mis oleks lihtne ja kättesaadav tegevus ning annaks samas mõnusa füüsilise koormuse ja tugevdaks tervist? Jooksmine! Kohtusin Taivo Püiga, kes on jooksupartneris personaalne juhendaja. Kuidas alustada, millele tähelepanu pöörata ja mida vältida?
Taivo elab abikaasa ja kahe lapsega linnadest eemal, looduse rüpes. Tema kirg on jooksmine. Ta on üheksakordne Eesti meister 3000 meetrist poolmaratonini, isiklik rekord maratonis on 2:24.19. Viimastel aastatel ta küll ise enam saavutusspordiga ei tegele, vaid juhendab ja toetab professionaalse nõuga neid, kes jooksmise tõsiselt ette võtnud. Kuue kuuga aitab ta sobivate füüsiliste eeldustega inimestel teha ettevalmistusi pikamaajooksuks, näiteks maratoniks. Ise ta naudib ka füüsilist tööd metsas, kodutalus ja mesinikuametis ning siin tuleb kasuks nii pikk meel kui ka füüsiline vorm. „Teen puutööd, ühe osana ka sellist lihtsat saekaatri tööd, veeretan raskeid palke ja muud, mul ei ole probleem päev läbi järjest teha,“ kinnitab Taivo reipalt. Ilmselgelt nõuab see lisaks füüsilisele vormile ka sisemist kokkulepet endaga seda teha ning maratonijooksja vastupidavust sellele kindlaks jääda.
Jah, jooksmine annab hea enesetunde, sooritusvõime, elukvaliteet paraneb, boonuseks hea vorm ning teadmine, et füüsilise vastupidavuse arendamine võrdub vaimse vastupidavuse paranemisega. Joostes vallanduvad õnnehormoonid ja settivad mõtted. Aga pärast meie kohtumist pidin oma hoiakuid jooksmise lihtsuse ja kättesaadavuse osas ümber kujundama. Sain hoopis parema ettekujutuse jooksmisest ja tärkas ka sügavam aukartus selle teema vastu.
“Esimene samm jooksu poole on aktiivne elu ja jalutamine.”
Taivo poole pöördutakse tavaliselt mingile resultaadile suunatud jooksutrenniga. „Kui hakata mõtlema tulemusele, võiks esimeseks pikamaaeesmärgiks valida 10 km või äärmisel juhul poolmaratoni, mitte kohe maratoni,“ arvab ta. „Tavaliselt ma tõmbangi eesmärgi kohe rahulikumaks,“ teatab ta sulni rahuga.
Tervisejooks Kui aga regulaarset trennikogemust pole, soovitab Taivo esimese asjana pigem minna lihtsalt jalutama ja teha oma elu aktiivseks: planeerida autovaba aega. „Piimapaki järele ei pea ju autoga minema, sellised käimised saab jala teha. Enne jooksutrennile üldse mõtlema hakkamist võikski olla lihtsalt palju jalgsi liikumist,“ soovitab ta. Seega esimene samm jooksu poole on jalutamine.
Teiseks on kõnd-jooks tüüpi treeningud, kus jalutuskäigu sisse tuuakse sörki või kergeid jooksuosasid. Näiteks 5 minutit kõndi vaheldub 5 minuti rahuliku jooksuga, kõnnipauside ajal peab pulss kindlasti taastuma normaalseisundisse.
Alles kolmandaks näiteks neli jooksu nädalas: nendest üks fartlek ja kolm rahulikku jooksu. Fartlek – see on hea treeningvahend tervisesportlasele, ehkki see on kasutatav ka edasijõudnutele. „See on rootslaste leiutatud hea tunde jooks, millel on miljoneid variante,“ naerab Taivo. Ja see on väga lihtne: aeroobne rahulik jooks vaheldub kiirete spurtidega. Pikka pingutust anaeroobses tsoonis selle treeningvahendiga ei soovitata. Taivo soovitab oma kogemusest näiteks elektripostide järgi vahemaid mõõta: „Ühe jooksed rahulikult, teise kiirelt. Võid joosta minuti aeglaselt, minuti kiirelt. Valid kaugema sihtmärgi, jooksed sinna kiiremini, järgmiseni aeglasemalt. Võib teha hästi lühikesi kiirendusi või pikki rahulikke. Oluline on, et pulss taastuks rahuliku jooksu ajal. Nii saavad erinevad lihasgrupid südames koormust,“ soovitab Taivo. Tasub teada ka, et keharasvad hakkavad põlema 30-40 minuti pärast, seega alles tunnine jooks annab selles osas mingi efekti. Tõsisemad treeningvahendid, näiteks lõigutrennid või tempokross jt tulevad alles siis, kui oled teatud taseme saavutanud.
“Keha kohandatakse koormustega pikema aja jooksul ja järk-järgult.”
Sörkimise ohud Muidugi pärin ma ka ohtude kohta – põlved, selg? Räägitakse, et joosta tuleks pehmel pinnal, mitte asfaldil. Taivo peab ohuks kahte asja: et inimesed jooksevad liiga kiiresti, oma võimeid üle hinnates. Või siis – ja siinkohal tuli minu jaoks üllatus – alatasa liiga aeglaselt, mugavustsoonis. „Kui soovitakse treeningplaani ja uurin, kuidas ja millist trenni on eelnevalt tehtud, vastatakse sageli, et käin kogu aeg jooksmas ja alati on nii mõnus, ühe tempo ja ühe pulsiga – aga see on levinud viga,“ hoiatab Taivo. „Ainult rahulikult ei tohi tegelikult joosta,“ kinnitab ta ja räägib oma kogemusest: „Palju aastaid tagasi, mil ma ei teadnud treeningvahenditest ja praktikatest, oli mu emal postiring 13 km, võtsin lehepaki ja viisin selle jooksuga laiali. Jooksin nn mugavustsoonis, aga tegelikult peab aeg-ajalt ka kõrgemat pulssi kasutama.
Kui jooksed kogu aeg ühe tempoga, arenevad südame ühe grupi lihased ühekülgselt ja sellega võivad kaasneda südamerütmihäired, kardiogramm läheb paigast ära. See ei pruugi enesetundes väljenduda, aga lähed koormustesti tegema, siis arstid imestavad: vasaku vatsakese hüpertroofia, vasak vahelihas areneb teistest lihastest nii palju ette.“ Selle vältimiseks tuleb leida kesktee – ka raskemaid trenne teha, mis pole nii mugavustsoonis. Kirjanduse järgi peaks 90% olema aeroobne ja 10% anaeroobne trenn. Praktikas olevat neid protsente raske jälgida. Taivo pakub, et kui teha viis trenni nädalas, siis neist üks võiks olla kõrgema pulsiga.
Samuti peab Taivo ohuks seda, kui alustatakse liiga suurte koormustega. „Inimese organism ei kannata järske üleminekuid, südame-veresoonkond ning tugi- ja liikumisaparaat kohanevad koormuste kasvuga tasapisi. Keha kohandamine koormustega peaks toimuma pikema aja jooksul ja järk-järgult, kuni jõutakse maratonivõimeteni. Hädad põlvede ja seljaga tulevad sellest, et piisav ettevalmistus puudub ja oluline on ka teada, et jooksutreening ei koosne tegelikult ainult jooksmisest,“ selgitab Taivo. Ta rõhutab, et ka üldkehaline ettevalmistus on oluline. „Pika distantsi läbimiseks peab lihasgruppe kohandama ja järgi aitama, lihastreening on hästi oluline. Näiteks maratonijooksjal peaks olema nn raam – kõht, selg, küljed – hästi tugev. See 42 km läbimine on meeletu koormus,“ hoiatab ta.
Õige ettevalmistus Õigete jooksutossude leidmiseks on olemas jalatestid. Selleks käiakse lindi peal ja arvuti näitab ära, kuhu jalg vajab toestust, sest igaühel on idividuaalne jalakuju, võlv kõrgem või madalam. Stabiilne treenija peaks ka need testid kindlasti ära tegema. „Ja on täiesti võimalik, et vale tossuga joostes tekivad põlve-, puusa- või alaseljahädad,“ kinnitab Taivo.
Teine väga oluline kaaslane joostes on pulsikell. „See peab olema, sellest mööda ei pääse, kui 3–4 korda nädalas treenid, peab jälgima oma pulsilävesid, eeldades, et treeningplaan on ees,“ toonitab Taivo.
Ära ei tohi unustada ka soojendust, lihtsat võimlemist enne, ja venitusi pärast trenni. „Treeningutest tekkivad lihaspinged võivad venitamiseta viia vigastusteni,“ selgitab Taivo.
Muidugi käivad professionaalsema ettevalmistuse juurde ka jooksutehnikatrennid ja oluline on ka lihasehooldus – aeg-ajalt füsioterapeudi juures massaažis käimine. „Kes tahab hakata jooksma, peab arvestama, et see on pikk protsess. Kohe ja kiiresti tulemusi ei saa. Ja tuleb arvestada teatud väljaminekutega. Need, mis on tervise poolega seotud, tuleb ära teha,“ paneb ta kõigile südamele.
KOORMUSTESTIDE TÄHTSUS Kõige esimene asi tõsisema jooksmishuvi ja eelkõige sportlike eesmärkide korral on koormustesti tegemine spordimeditsiinikeskuses või suuremates spordiklubides. Teste tehakse lindil jooksmise põhjal, mille juures määratakse hapnikutarbimise võimed ja saab määrata nn jooksuläved. Aeroobne – rahuliku jooksu pulss (kus saad rahulikult hingata ja juttu rääkida, kui jooksed kellegagi koos, energia tootmine toimub valdavalt keha rasvavarudest) ja anaeroobne – kiirema jooksu pulss, energia tootmine toimub enamjaolt süsivesikutest. Süsivesikud kuluvad kiirelt ja tagasihoidliku treenitusega inimene anaeroobses tsoonis väga pikka pingutust ei jõua sooritada. Kui ainult hea tunde pärast käia jalutamas ja sörkimas, siis selle jaoks pole otseselt teste vaja. „Testid siis, kui väike jooksueesmärk peaks tulevikus tulema,“ mõtiskleb Taivo.
JOOKSMISE KULDREEGLID Üldiselt toonitab Taivo igal sammul, et oleme kõik erinevad ja lähenema peaks väga individuaalselt, aga on mõned kuldreeglid:
Vähem on rohkem: alusta tasa ja targu, näiteks aktiivsemast elust, milles suurem osa jala käimisel.
90% treeningutest aeroobne ja 10% anaeroobne treening.
Enne jooksmist soojenda lihaseid, pärast jooksmist venita.
Kui teed jooksutrenni juba neli korda nädalas, peaksid kindasti laskma endale teha koormustesti.
Rõõm on teatada, et juba oleme alustanud tellimuste vastuvõtmist Hingele Pai ajakirjale! Juhhei! Ja et esimesed 200 tellijat kutsume tänutäheks kevadel esimesele Hingele Pai kogukonnaõhtu kontserdile!
Loome Hingele Pai ajakirja kolmekesi: mina ja kujundaja Teele Strauss Tallinnas ning minuga kaasa looja, autor ja fotograaf Marju Randmer-Nellis New Yorgis. Armastame kirjutamist ja pildistamist, ilu, lihtsust ja loomulikkust, elu olulistesse teemadesse süüvimist ning kvaliteeti. Meie ajakirjast peegeldub rõõm ehedast elust.
Oleme Hingele Paid loonud tänaseks 88 päeva ja ööd. 584 meilivahetust. Esimene number ilmubki märtsis 2017 – edaspidi korra igal aastaajal.
Kirjutavad ja teevad kaasa erilised inimesed nagu Hedvig Hanson, Valdur Mikita ja Mari Jürjens tuntumatest. Ja muidugi kirjutame-pildistame-intervjueerime meiegi ohtralt, nii Eestis kui NYCs.
132 lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist läbi lihtsa ning kauni vormi
Seda kõike reklaamivabalt (kindlasti asjakohaste tarbimissoovitustega, aga sõltumatult).
Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega
Esimene Hingele Pai ilmub märtsi alguses 2017 – edaspidi korra igal aastaajal.
Ajakirja aastatellimuse (4 numbrit) hind on 33€.
Esimene number on meil juba peaaegu koos, fotosessioonid käivad siin-seal, suur osa lugudest on juba laekunud, aga huvitavaid intervjuusid toimumas praegugi. Kujundusfailid tuhisevad mööda elektroonilisi kanaleid Pääsküla ja New Yorgi vahet.
Hingele Pai tuleb midagi sellist, mida ei raatsiks käestki panna ega nutika vastu vahetada. Siiralt.
Täname südamest ja soovime kõike kaunist jõulukuusse! 🙂
See laupäevahommik, mil teised veel magavad, hiilid kikivarvul kööki, paned teevee tulele ja ootad. Vaikus. Rahu. Hommikupäike kumab läbi härmatanud kasvuhooneklaasi elutuppa ja õhus lendleb pehmelt lumehelbeid. Tere, nädalavahetus!
