TEKST MERIT RAJU
FOTOD TERJE TALTS
Iga inimene, eriti aga naine, on looja oma algselt olemuselt. Meie kehas on olemas kõik vajalik, et luua vaid ühest seemnerakust teine inimene. Kõige muugi loomine on meisse kodeeritud. Loovus on meie anne looduselt ja kui me seda kasutame, saab sellest kingitus nii lähedastele kui ka laiemalt.
Naised on ajast aega pikkinud viljakuse sümboleid salamärkidena kangastele, kudumitesse ja nõudele. Sünnil ja surmal on alati olnud sügav spirituaalne tähendus. Seepärast on nende elusündmustega seotud pühadus, rituaalid, müüdid ja maagia. Sünnitamise võime annab naistele erilise tähenduse. Isegi universumi loomislugudes on peategelaseks mõni emane loom või lind. Näiteks Euroopas ja ka soome-ugri rahvastel ning Põhja-Aafrikas on universumi loojaks lind: tema munadest tulid päike, kuu ja maa ning nii sai temast alguse ka kogu elav. Naised on elu andjad.
Sünnituse jumalannad eri kultuurides on olnud tavaliselt ühtlasi Kuu jumalannad, kes valitsevad tõuse ja mõõnu, aastaaegade vaheldumist ja menstruaaltsükli faase. Kuu on paljudes traditsioonides naissoost, kasvab ja kahaneb, tekib ja kaob, sünnib ja sureb, ning temaga on seotud vägev sünni ja surma mütoloogia. Ka meie oleme Kuult – meie hormoonid ja emotsioonid voogavad olenevalt meie tsüklifaasist, hormoonidest.
Väliste kihtide all
Oluline on teada, et ka meis on kübe seda universumi algenergiat ja jumalannalikkust. Meist voogav looming, mida ma silmas pean, pole ainult kaunite kunstide valda kuuluv, vaid kõik, mida teeme südame, armastuse ja kirega, millesse panustame oma hinge ja maitsemeelt. Kodune keskkond ja atmosfäär, aed, road ja toidulaud, kirjad sõbrale või mõtted blogisse, meie tööprojektid, ideed ja mäng lastega…
Loov olla on meie loomuses. Alused, millele oleme rajanud oma identiteedi, kõiguvad praegusel ajastul, mil väljastpoolt kindlust otsida ei saa. Kui mõni väline kiht langeb – näiteks mind hiljuti koondati –, ei jää muud üle, kui püüda hakata ennast defineerima oma hinge läbi.
Kes ma tegelikult olen?
Umbes samal ajal jõudis mulle kohale ka kurb teadmine, et lõpetan paarisuhte oma lapse isaga, sest olin selle sisemiselt juba lõpetanud. Nii hakkasime hiljuti lapsega kahekesi elama minu neiupõlvekorteris. Väga imelik on olla, justkui tuhkatriinu, kelle jaoks sai pidu läbi ja tõld muutus jälle kõrvitsaks… Aga king on alles ja lootust on!
Ja ma tunnen väga selgelt, et praegu ongi alles jäänud minu loov olemus. See ongi see sädelev king. Öeldakse, et lahutuse (või abikaasa surma) järel on töökoha kaotus teine suurim stressiolukord inimeste elus. Mul on need kaks nüüd korraga. Loomulikult võimendavad olukorda lapse jonnihood, mu hirm tuleviku ees, rahaline ebakindlus. Ja siiski, elades päev päeva kaupa, on suures osas ikkagi turvaline tunne sees.
Loovus ja selgele visioonile keskendumine on olnud see niit, mida mööda olen roninud välja ebakindluse ja hirmude halvavast haardest, mis mind esimesel hetkel kleidisabast napsata tahtsid. Kui mul tuli kümne aasta eest idee kirjutada esimene raamat, ajas see mind ennastki naerma ja tundsin end selle ideega väga ebakindlalt. Rääkisin sõpradele – ei naerdudki. Tegin ära. Ostetigi. Loetigi. Kirjutasin veel ja leidsin sellest tõelise enesteostuse.
Joogafestival oli kirjutamise kõrval teine sarnaselt selge visiooniga ettevõtmine. Oi kui suur koormus, kui palju stressi ja esimese (või õigemini iga) festivali lähenedes ka naturaalset hirmu. Aga kõik õnnestus. Ka sünnitus oli kogemus, et saan kõigega hakkama. Nendest kogemustest – muidugi hea planeerimise ja professionaalse tiimiga – ammutangi praegu jõudu ebakindluse- või hirmuhetkedel.
Suured elumuutused on natuke nagu lahtilaskmised ja uuestisünnid.
Ka sünnitus on psühholoogilises plaanis üks suur lahtilaskmine ja uuestisünd ning sellega on läbi aegade olnud seotud ka teadmatust ja ohte, hirmu ja usaldust. Seepärast käivad traditsioonilistes kultuurides sünnituse juurde palved ja rituaalid, nagu sõlmede lahti sõlmimine, uste ja akende avamine, et beebi saaks takistusteta tulla, talismanid, lõhnad, amuletid… Sünnitusel olid toeks ka kivid ja poolvääriskivid – et sünni juures oleks maa ja iidsete aegade vägi, mil jumal lõi kivid. Ka minul on oma värskematest elumuutustest alates iga päev kotis kolm poolvääriskivi, minu värvilised toetajad.
Meie olemus ongi loov, vahel lihtsalt kaob see stressi, hirmude, madala enesehinnangu ja kohustuste müra alla ära. Kui oma loovuse piiranguteta valla laseme, naudime seda ise ja saame maailma kildhaaval paremaks paigaks paitada.
KUIDAS LOOVUST ERGUTADA?
LÕDVESTU!
Stressihormoonidest ja kehapingetest vabanemine näiteks tantsu või raputamisega, jalutamise, meditatsiooni, jooksmise või muuga.
NÄPUD LIIKUMA
Peopesad vastavad meie ajupoolkeradele ja sõrmeotsad ajusagaratele – kui paned peod või kas või ainult mõlema käe sõrmeotsad omavahel kokku, hakkavad aju kaks poolkera omavahel rohkem koostööd tegema. Nii oleme loovad ja ratsionaalsed üheaegselt.
Igasugused ajugümnastika harjutused, kõikide näppude omamoodi liikuma panemine või ka mittedomineeriva käega kritseldamine mõjuvad ajule samuti ergutavalt.
PAUS TEEB LOOVAKS
WCs ja autoroolis, aga ka enne uinumist tulevad inimestel sageli parimad mõtted. On mõõdetud, et pingelise ülesande lahendamisel 15 minuti pikkuse pausi tegemisel tuleb selle ajal rohkem ideesid kui nende 15 minuti jooksul ülesande kallal nuputades.
