Möödunud suvel tutvus väike reisiseltskond giidi Martin Piispea (37) eestvedamisel Mohni saarega. Ruuge habemega mees, naerukurrud silmades, tundus olevat tänapäeva elu stressist täiesti puutumata kulgeja, samas kindlasti mitte eluvõõras. Jutu sees selgus, et minu jaoks noor mees on elanud ja elab praegugi värvikat elu.

Kärt Kase uuris Martini elu ja mõttemaailma kohta.

Kui küsida, kes sa oled, siis kuidas vastad?

Õnnelik. Metsamees, metsapoole, maal kasvanud ja maal elav.  Olen paar aastat ka linnades elanud, aga see ikka ei ole minu jaoks.  

Millised sündmused või ka inimesed on sind kujundanud selliseks, nagu oled?  

Eks ikka vanemad on kujundanud. Loodusehuvi on mul lapsest peale olnud – lindude vaatlemisega sai juba 12-aastaselt alustatud. Sealt edasi tulid üksinda matkamised Eestis ja piiri taga. Need käimised on kindlasti õpetanud rohkem hindama inimesi ja suhteid enda ümber.

Ehitusel juhtus üks maru õnnelik õnnetus. Plastikkiiver päästis 2015. a. märtsis mu elu. Peale seda ma tunnen, et aja väärtus on oluliselt kõrgem ja raha väärtus oluliselt madalam. Nüüd enam ei käi metsas kilomeetreid GPS-ga korjamas, et näe täna kõndisin 25km. Pigem korjan metsas tunde ja otsin hetki.                 

Milline on see ehitis, mille valmimisele oled oma panuse andnud ja mille üle ise uhke oled?

15 aasta jooksul kogunes suuri ja huvitavaid objekte palju, aga neist ehitajasilma läbi üks kõige meeldejäävam on Kunda Puitmassitehas. See on suur ehitis, tellija ja ka alltöövõtjad tuli Eestist väljast. Sain sealt palju uusi ja väga häid kogemusi. Omal ajal (2004.a.) oli see objekt muide kõigi aegade suuruselt teine investeering Eesti majandusse.

Oled enamus teadliku elu töötanud suurtel ehitusobjektidel, nüüd viid läbi loodusretki ja nokitsed puutööd teha. Kui sinult küsida, mis ametit sa pead, siis mida vastad?

Tisler-retkejuht aga teen ka laudsepa töid. Retkejuhtimise kõrval olevate tööde tingimused on, et kasutatavaks materjaliks on puit ja kodu ei tohi jääda kaugemale kui 12km.

Miks on vaja veel lisaks mere päästemeeskonnas toimetada ja Luual koolis käia? Kas see on püsimatus või mitmekülgsus, liialdus või terviklikkus?

Mina näen seda pigem kui terviklikkust. Mõlemad on hands-on – nii merepäästja koolitus kui retkejuhi õpe. Teen ju saarereise samuti, nii et see oskus on nii enda kui teiste tervise huvides. Kiidan Luua kooli väga ja soovitan neile, kes vähegi looduses liiguvad. Sealt tekkiv pilt saab palju terviklikum – geoloogiast taimedeni ja konnadest põdrani. 

Kui lähedal on su elu ideaalile? Mis on olulised ja vajalikud osad, mis on olemas?

Enda elu silmas pidades on kõik hästi. Perega koos elame maal,  poisid on terved. Materiaalselt me millestki puudust ei tunne.  Mets on käeulatuses, meri nägemisulatuses. Olen oma aja peremees. Kui ilves on põllu peal, siis peab aknalaua lihvimine ootama. See aeg ja selle kasutamine või pigem kasutamise võimalus ongi vist see kõige tähtsam asi, mis on muutunud objektijuhi perioodiga võrreldes. Kevadeti olen inimestega palju metsas linde ja loomi otsimas ja naudin samas ka puutöö tegemist – need kaks  täiendavad teineteist mõnusalt.

Oma toitu võiks ehk rohkem kasvatada  ja kasutada – köetav kasvuhoone on käsil.

Milline on sinu kõige tavalisem päev?

Elu käib valguse rütmis.

Pimedal ajal: hommikusöök, poisid lasteaeda, tiir metsas ja tööle.

Valgel ajal: metsa, hommikusöök, poisid aeda, ise tööle.

Õhtu  võimalused: poistega mäng või koos ujuma, metsa.

On väga vähe päevi, kui ma metsas ei viibi, kasvõi maja taga vaatamas, et kas ilves või siga on käinud või kas lehterkukekad on valmis saamas. Mets on elu täis, samblikest kotkasteni ja karust seenteni. Seal ei ole kunagi igav, nagu ka poistega. Tööl üritan käia nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Kevadel ja suvel olen enamus õhtutel tunni või kaks looduses.

Mis toimub näiteks sinu kodukandi metsas siis, kui inimesed tavaliselt seal ei liigu näiteks kevadel kesköö paiku?

Metsas käib siis elu, kõige aktiivsemalt peale päikseloojangut ja enne -tõusu. Kakud jahivad, koprad ehitavad, mine vaid ja kuula, kuidas kõik toimetavad.

Mida õpetad looduse kohta poegadele Thorile (7) ja Roaldile (2)?

Õpetan seda, et looduses pole midagi karta. Kui kedagi nurka ei aja, siis keegi sind ei torgi. Samuti räägin, et looduses ei eksisteeri halba ega head. Looduses on kõik lihtne – toimub ellu jäämine soo jätkamise nimel.  

Kuidas saaks näiteks linnapoisse nutitelefonidest metsa? Kas usud, et teatud vanusest jäädki loodust võõrastama või loomi kartma, kui kontakt hõre on?

Võõrastamine tekib kindlasti metsakaugest elust. Kui lastele on väljakutset või huvi metsas tekitatud, siis jäävad need telefonid metsas tasku. Olen lastega mitmeid kordi metsas käinud. Võta punt lapsi kaasa ja anna neile kivi pealt korjatud sõnajalgse taime magusat juurt maitsta ja ütle, et see oli karjapoiste maiustus, siis läheb ka nutipoistel nägu muigele. Pole kunagi hilja alustada.

Kas puud tuleb õigel ajal raiuda või mitte? Kas loomi peab küttima või ainult vaatlema? Milline on sinu jaoks looduse tasakaal?

Ise teen puutööd ja kuskilt peab see puit tulema. Endale ei meeldi lageraied, sealt läheb metsa taastumiseks ikka liiga kaua aega, harvendusraiest jääb metsa moodi mets järele. Päris ilma ei saa, aga lagedat ka ei tahaks, lõputa ring. Saan aru, et seda lagedat tekitab lihtne nõudlus. Kõik tahavad lihtsamalt ja odavamalt. Inimkond suureneb ja tahtmised kasvavad paraku looduse arvelt. Me eestlased võime lugeda ennast väga õnnelikeks, et meil selline mets ja loodus veel olemas on….

Oleme inimkonnana jõudnud aega, mil ei olda valmis küttimata looduseks. Loodus saaks ise tasakaaluga väga hästi hakkama, aga inimesele ei pruugi see tasakaal sobida. Eks küttimisel ja küttimisel ole vahe ka, et kas lasta vanu/vigaseid/valikuliselt või siis neid, kes ette juhtuvad. Jahti saab pidada mitut moodi.

Tasakaal oleks vast siis, kui kasvataks oma toidu ise ja elaks nn maaelu. Sööd seda, mida ise kasvatad ja püüad. Sedasi vast hindaks rohkem elu väärtust kui poeriiulilt toidukaupa võttes.

Millise looma või linnuga näed endas enim sarnasust?

Vastus on lihtne – ilves. Kindlasti soosib minu valikut see, et ilveseid minu kodukandis jagub. Mulle meeldib nende olek ja käitumine, meeldib selle looma isepäisus: kondavad enamasti üksi mööda metsa, jahivad, puhkavad, samas käivad kontrollimas, mida naaber teeb. Ideaalne elu! Ilvese söömiskombed on huvitavad. Kui näiteks kitsest on kõhutäis söödud, siis pakitakse saagi jäägid ilusti kokku, et ei jääks maha lagastatud kuusealust. Vaat see on viisakus! Mul on vedanud, et olen ilvestega mitmeid kordi kohtunud, ka poisid on neid mitmel korral näinud. 

Milline on olnud su elu kõige õrnem hetk? Ekstaatilisem hetk? Vihasem hetk? Kurvem hetk? Üllatavam hetk? Mõtlemapanev hetk?

Õrnem – poisse esimest korda sülle võttes

Ekstaatilisem – esimene üksinda tehtud reis kaugele Peruusse.  Arusaamine, et enda otsused viivad elus edasi, kui ei ole kedagi kõrval. Hirm oli suur, aga see oli seda väärt.

Vihaseim – olen lühikese vihaga ja hetkel ei meenugi ühtegi vihast hetke. Olen teiste peale vihane enamasti mõttes ja sellest piisab. Kohtudes on see juba möödanik.

Kurvem – pidev, kui mõelda inimkonna jätkumise võimalustele ja et ma elan sellel ajal.

Üllatavam – kuidas vanem poeg Thor õppis rattaga sõitma. Küsis lasteaias sõbra käest ratast ja kiivrit, ning sõitis, lihtsalt sõitis. Seisin ja naersin, lihtsalt naersin.

Mõtlemapanev – arusaamine, et inimkond üha kasvab, et Maal ei ole enam väga suurt võimalust. Õnneks Elu leiab võimaluse, kas siis meiega või meieta.

Lõpeta palun lause: „Naine on …“

Naine on lihtne lõputa lause. Ühe sõnaga seda õnneks ei saagi öelda. Naine on ema, hea, sõber, õrn, uskumatu, tugev, müstiline, otsustav….

Foto autor Martin Piispea

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga