Olen igapäevaelu ebamugavustest enim kartnud vara (nt 5 paiku) ärkamist ja külma. Külma vett, külma tuba. Lihtsalt külma. Kaks aastat tagasi tegin ometigi ära hullu triki – osalesin jäämehe ehk Wim Hofi meetodi koolitusel ja proovisin ära minuti jäävees. Koolitaja Tim van der Vliet on praegugi uuesti Tallinnas – ja ka sul on võimalus proovida õppida Wim Hofi meetodit – kas siis jääveega või ilma. Loe lähemalt FB sündmusest SIIT ja osta pile SIIT

Kolm aastat tagasi kuulsin esimest korda Wim Hofist, jäämehest. Eks see tundub tänaseni ebareaalne, isegi 50-aastase kogemusega, nagu tal on – näiteks et ta võib jäävees olla kaks tundi. Kaks! Tundi! Mina võin külmas vees olla kaks hingetõmmet. Aga Wimil on meetod, kuidas end jäise külmaga kohtumiseks ette valmistada ja seda meetodit saab edukalt rakendada ka tavaelu muudes stressiolukordades. See pani mind kõrvu liigutama. Igasugune autonoomse närvisüsteemi häkkimine – teatud hingamisega, looduslike lõhnadega, toiduainetega, liikumisega, mõtlemisega on mulle äärmiselt huvitav.

Kui Tim (Tim van der Vliet) mulle augustis kirjutas, et koolituse nädalal soovitab ta lõpetada oma duši all käigud külma veega, hakkasin ma seda tegema kohe (kuigi koolituseni oli aega veel viis kuud!).

Oktoobri teises pooles käisin veel jões karastumas ja edasi ootasin põnevusest ja ärevusest lõdisedes seda koolitust.

Wim Hofi meetodi koolitus kestab vaid päeva, st 5-6 tundi koos lõunapausiga. Tim aga veetis Tallinnas kolm päeva, seega tegi ta iga päev erineva töötoa.

Esimesel õhtul õpetas ta iseenda elustiili – mõnusaid harjutusi, mida pole ühelgi päeval põhjust vahele jätta, sest nad on nii lihtsad ja tõhusad.

Teisel päeval Wim Hofi meetod koos jäävanniga ja kolmandal päeval kogesime, kuidas saab hingamisega oma närvisüsteemi toimimist mõjutada. Minu jaoks oli eriti nauditav Timi koolitamis- (õigemini suhtlus-) stiil. Mõnus muhe olemine, asjalik info füsioloogiast ja uuringutest pikitud isiklike kogemuste ja värvikate näidetega.

Nüüd see jäävanni päev. 19. jaanuar.

Õues on -5.

Meid on peaaegu 40, võib-olla mehi suts rohkem kui naisi.

Rullisime hommikul oma matid saali lahti ja jäime ootama, mis edasi.

Teadsin, et jäävann on vabatahtlik, aga eelmisel õhtul Timi töötoas käinuna tundus kõik nii chill, et ma teadsin, et ma ikka kindlasti tahan selle hulluse ära proovida.

Lubatud õnnehormoonid ja tugevam immuunsus – miks mitte!

Õppisime hingamist aeglustama nii, et keha oleks lõdvestunud. Olen isegi hingamisterapeudiks õppinud, aga WH meetodit ma ei tundnud – see on tõesti üks kõige võimsam viis hingamist aeglustada. Hingasin minutis korra. Aju arvab selle peale, et kõik on chill.

Tegime ka harjutusi – mentaalseid, füüsilisi, naljakaid ja kannatusterohkemaid (ja selle pärast ka naljakaid) – mis andsid kogemuse, et oleme rohkemaks suutlikud, kui esialgu arvasime.

Tim rääkis, et erinevalt saunaga keha soojendamisest teeme seda hingamisega. Nii et õppisime hingamistehnikat, mis tekitab sooja ja sobib kasvõi suusamäel kasutamiseks, kui juhtud viimasest suusaliftist maha jääma. (Timi sõnul juhtub seda sagedamini kui me arvame – nii et hea oskus tagataskusse.)

Ja siis püksid maha ja vanni ümber… esialgu teisi vaatama…

Käisime kahekaupa jäävees.

Keegi ei ohkinud ega kiljatanud.

Paarike suudles jäävees, mõni pistis pea vette.

Jah, kui jääkuubikusuppi astuda ja siis sinna istuda, siis see aisting ei olnudki külm.

Soe muidugi ka mitte.

Ilmselt oli see aju jaoks midagi nii palju enamat seni kogetust, et ta ei kategoriseerinud seda külma kogemuseks.

See oli huvitav intensiivne tunne, mis tõi tähelepanu täiesti enda sisse ja haaras ka hingamise kaasa.

Tim aitas mul aeglasemalt hingata.

Sekundid läksid.

Minut.

See on võimalik!!?

“See pole kaugeltki nii hull (tegelikult üldse mitte hull!), kui ma ette kujutasin!” mõtlesin võidurõõmsalt.

Tegelikult selles jääkuubikusupis olla oli täiesti okei.

Ainult mu mõtlemine ütles: tule nüüd välja, sest sa tead nüüd, et jäävees on ok, aga sa ei tea veel, milline tunne pärast tuleb ja võib-olla see pole nii mõnus.

Ma ei tulnud kohe esimese impulsi pealt veest välja, vaid tegin veel ühe sügava hingetõmbe, et vaadata, mis tuleb pärast mugavustsooni.

Mingit ebamugavustsooni tegelikult ei tulnudki.

Olin varem ette kujutanud, et lähen pärast seda kogemust sauna, aga pärast jäävanni ei tundunud see üldse vajalik. Pärast oli soe kogu aeg, isegi kampsunit, tekki või sokke polnud vaja. (Ja kinnitan, et olen mega külmavares! Kodus on 22 kraadi ja minul siidi-villa pikk pesu kogu aeg seljas.)

Ujumisriietes oli pärast sellist “suplust” täitsa paras olla.

Lubatud õnnetunne ja energiapuhang tulid!

Loodetavasti lubatud immuunsus ka 🙂

Kogemus, millest ammutada enesekindlust, kui sünnitusest on möödas juba kuus aastat ja vahel läheb meelest, et olen palju rohkemaks võimeline, kui ma esiotsa arvan.

Tegelikult on kõik võimalik.

Tagantjärele tuleb öelda, et ilmselt olime erilises meeleseisundis ja hingamismustris küll, sest paar päeva hiljem tundus spaas 15-kraadine vesi ikka üpris brrr.

Igapäevaselt pole jäävanni muidugi tarvis – sain töötoas teada, et on tehtud uuring 3000 inimesega, kellest osa käis ainult sooja duši all, osa võttis külma dušši 30 sekundit, osa 60 sekundit ja osa 90 sekundit. Kasulikud mõjud olid 30-sekundilisel külma veega duši all käigul, pikema ajaga rohkem kasusid ei tulnud!

Ja 30 sek külma dušši sooja lõpetuseks on ju täiesti tehtav ja kui see on ka teadluslikult tõestatult mõttekaim aeg, siis polegi ju rohkem vaja!

Timi soovitus on muuta enne dušši hingamine aeglaseks ja astuda külma veejoa alla väljahingamise ajal. Kaks pikka hingetõmmet veel ja ongi 30 sekundit möödas – tuju hea, energia üleval ja immuunsusega kõik hästi! Lihtne!

Karget tervist!

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga