Kord küsis mu töökaaslane mulle parklatrepil silma vaadates, kas mul ikka on ülemuse kukele saatmise raha olemas.
„Jah!“ vastasin naerdes. Nii nagu ma olukorda tajusin, olin oma tegelikest võimalustest mõtetes kaugel ees. Väga kaugel. Ma ei teagi, kust ma selle enesekindluse – või naiivsuse – võtsin. Mul oli kodulaen. Mu kontol polnud tegelikult mingit puhvrit.
Rahaline sõltumatus annab mingi väikesegi kindlustunde ja ka enesekindluse. Säästudest turvapadi pole muidugi alati ainult elumuutmiseks ja manööverdamisruumiks. Seda saab eelkõige kasutada ootamatutes olukordades, kus su truu pesumasin ja nõudepesumasin korraga peaksid töö lõpetama. Või kui ootamatult tuleb hambaarsti juures teha põhjalikumaid protseduure või lapsele jäävad kombinesoon ja talvesaapad korraga väikeseks (see juhtub alati nii äkki!) ning auto vajab ka remonti. See rahaline turvapadi on nagu meelerahufond – annab teadmise, et sa pole muutustes päris tuulte tallermaal.
Võid säästa igakuiselt mõnele tähtajalisele kogumishoiusele, kust raha välja võttes kaotad küll intressi, kuid raha on siiski kättesaadav ja kui seda ootamatusteks tarvis ei lähe, teenib ta tasapisi tillukestki intressi.
Säästud on head, sest nad annavad üldse mingisugusegi valiku- ja otsustusvabaduse ja puhvri. Meelerahu. Kukele saatmise võimaluse. Kasvama pandud sääst on muidugi parem. (Noh, riskantsem ka.) Ja rahavoogu toov kasvama pandud sääst on veel parem.
Kuhu ja kuidas investeerida, saad lugeda juba raamatust “Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni”.
Tasuta näidispeatüki ja raamatu sisukorra saad endale tellida siit:
