Ajul on töödelda nii palju ja me märkame teadvuse tasandil vaid seda, mida oluliseks peame.
Kahjuks pole need alati ratsionaalsel tasandil, päriselt meile olulised asjad, vaid kõik, mis on ajule jätnud mulje kui olulisest. 🙈
Kuidas programmeerida end ümber märkama päriselt olulist, mis viiks elus edasi?
Sõitsime lapsega tee-ehitusest mööda, et poodi minna, ja mõne aja pärast sama teed tagasi.
“Kas see oli enne ka siin?” imestab mu laps, kui sõidame mööda sügavast kraavist keset sõiduteed. Auk on nii suur, et laiutab meie kodutee tervel sõidusuunal.
“Muidugi,” naeran, sest 10 minutiga poleks see aedade ja lahti puuritud asfaldiga auk saanud küll kuidagi tekkida.
“Ma ei märganudki,” piidleb laps hämmeldunult teepiirdeid ümber augu.
Muigan enese ette. Kui mustvalgelt see välja toob ühe meie aju fenomeni!
Sest ajul on töödelda nii palju ja me märkame teadvuse tasandil vaid seda, mida oluliseks peame.
Kahjuks pole need alati ratsionaalsel tasandil, päriselt meile olulised asjad, vaid kõik, mis on ajule jätnud mulje kui olulisest.
Nii märkame seda, mida loodame, kardame, armastame ja eirata püüame.
Kõike, mida oleme korranud ja korrutanud.
Kõike, millest unistame, aga ka seda, millest tahaksime hoida nii kaugele kui võimalik.
Märkame kõike, millega meie aju on kuidagi tuttav või millel on mingi roll.
Autojuht märkab liiklusmärke.
Kaassõitja küll näeb neid, st aju registreerib need, kuid kuna need mingit rolli ei mängi, jäävad nad tähelepanu alt välja ning sõelutakse kui ebaoluline teadvusest kõrvale.
Kui mul õnnestub telefoni ekraanilt vaadata, kas kelleltki on oodatud SMS tulnud, ilma et ma ekraanil paari sentimeetri suurust kellaaega märkaks, siis just see juhtubki. Mulle ebaoluline sõelutakse teadvusest niimoodi välja, et ka meenutada püüdes ei teki ühtki mälestuse kildu sellest, mis see kell võis olla. Ja kella vaatamiseks tuleb mul uuesti telefoni vaadata.
Seda teeb üks aju osa, mille nimi on RAS. Retikulaarne aktiveeriv süsteem.
See on teadvuse ja alateadvuse vaheline filter, mis jätab teadvuse ehk märkamise sõelale vaid olulise.
Filter, mis sõelub olulist kogu andmehulgast, mida pakub maailm meie meeleorganitele, märgates ehk teadvusesse tuues murdosa – täpsemalt miljondiku! – kõigest sellest, mille talletab alateadvus.
Miks ma sellest räägin – liiklusest heldepäikselisel maikuu hommikul?
Ja mis koht see on, kus praegusel ajal teeremonti panustatakse?
See on tegelikult lugu sellest, et me suudame näha ainult seda, mis on oluline.
Oluline nii positiivses kui ja negatiivses mõttes. Sest.
Oluline on ajule see, mida loodame, mida kardame, keda armastame ja kes on vastukarva. Olulised on ka mõtted, mis kipuvad korduma, tunded ja paigad, mida eriti eelistame ja ka need, mille eest tahaks põgeneda maailma lõppu – kui see kuidagi võimalik oleks.
RAS on üks tahk eesti vanasõnast, et hirmul on suured silmad. Me märkame seda, mida kardame.
Ja samal ajal saame ise mõelda-sisendada-programmeerida endale oluliseks positiivsed asjad.
Et märgatagi rohkem neid.
Kõike muud on maailmas jätkuvalt ka küllaga, aga mis siis, kui me automaatselt oluline-mitteoluline-valikuid langetav tähelepanu on meile tõeliselt olulisel ja teadvuse filtrisse jõuab peamiselt võimalusi, tutvusi, kursusi, saateid, raamatuid, vestlusi ja artikleid, mis on sulle päriselt olulise sihi teel toeks!
Seepärast mõtlen ma igal hommikul suts aega endale olulistele suurematele eesmärkidele ja käin mõttes läbi algava päeva olulisemad sündmused.
See ongi minu ajuhäkk.
Selleks, et märkaksin kõike endale oluliste eesmärkidega seonduvat – inimesi, kursusi, praktikaid, nippe, raamatuid, vestluskatkeid. Ja kui ma tean, mis on mulle oluline ja olen oma teadvuse nõnda programmeerinud infoküllusest just suures plaanis olulisega seonduvat filtreerima, julgen ma ka võimalustest haarata ega takerdu liialt muusse.
Head olulise märkamist ja oma elu loomist, tuues märkamisse miljondiku elu kirevusest, mis on just sulle märkamist väärt!
