Siin on raamatud, mis panid minus midagi idanema. Kuigi praegu ma loen põhiliselt koomikseid, Harry Potterit ja Supilinna salaseltsi tegemisi oma 7-aastasele lapsele, on mul alati pooleli ka midagi, mida loen iseendale. Tavaliselt on töös lausa kaks-kolm raamatut. Enamasti enesearengu vallast, harva ilukirjandusest.
Olen ka ise seitse raamatut kirjutanud – eluetappidest, mil olen midagi taibanud, ellu rakendanud, läbi kogenud ja oma eluga uuele ja veel rahuldust pakkuvamale tasandile jõudnud. Beebiootusest kuni rahateemadeni, vabakutselise elu uperpallidest kuni suhete ja suhtlemiseni.
Jagan sinuga viimaste aastate leide oma raamaturiiulist. Midagi on just nendest raamatutest minu elus idanema läinud.
Marie Kondo “Jaapani korrastuskunst”
Viis aastat tagasi võtsin selle raamatu esimest korda ette. Tõmbasin kappidest ja sahtlitest välja kõik oma riided ja jagasin hunnikuteks. Lugesin üle, mitu ülespoole ja allapoole vööd riietuseset mul on ja küsisin igaühe käest ükshaaval, kas see teeb mulle (veel) rõõmu. Kapp sai tühjem. Hing sai kergem. Samamoodi käisin läbi teisi asjadegruppe.
Asi pole tegelikult kaugeltki ainult koristamises. Sellest ajast peale ostan veel teadlikumalt ainult asju, mille kohta ma tõesti arvan, et see teeks mulle päriselt ka pikemat aega rõõmu. Tavaliselt ootan kuude kaupa, enne kui ostan. Isegi kui summa on umbes 20 eurot. Samamoodi kingin asju, arvestades, et inimene ei taha endale võib-olla füüsilisi asju koju juurde. Niisiis kingin näiteks toitu või tervisetooteid. Ka oma kirjutatud raamatutele kirjutan harva pühenduse raamatu sisse, kui selle sõbrale kingin – ja seda mõttega, et ta saaks raamatu soovi korral kergusega edasi anda.
Kapituulutusringe teen ikka aeg-ajalt. Kogu Marie Kondo raamatut ja seega ka oma kodu pole ma veel läbi töötanud, kuigi see on endiselt plaanis. Sest lõpuks pole asi asjades, vaid ka mõttemaailmas ja kogu elus ja elurõõmus. Miks meiega vahel ripub või lohiseb kaasa uskumusi või suhteid, mis tegelikult enam ammu midagi ei anna? Kõik oma elu tahud saab üle vaadata läbi sama prisma ning muuta kardinaalsemalt või lihtsalt pisut putitada rõõmutoova(ma)ks.
Kim Kiyosaki “Rikas naine”
Neli aastat tagasi läksin ilmselt just sellest kingituseks saadud raamatust oma rännakule, mõistmaks, et rahateema on naistel tõepoolest teistmoodi kui meestel. Julge kinnisavarasse investeerimise lugu ja lisaks naiste enesesse uskumise ja rahalise puhvriga enesekindluse toetamise lugu. See raamat oli toona üks minu innustajatest ja kuigi ma pole kinnisvarainvestor, olen ma tänaseks investor ja kirjutasin ka oma teekonnast omanäolise siira ja eheda investeerimisraamatu just naistele.
Tim Ferriss “Neljatunnine töönädal”
Sellel, kui inimesel on enda otsustada ja valida, kui palju, millal ja millist tööd ta teeb, on väga suur roll sügava vabaduse- ja rahulolutunde tekkimiseks. Ja kui see vabadus ära võtta, tekib vastupidine efekt. Tundub rohkem piiranguid ja vähem isiklikku vabadust ja elul on vähem maitset ja värvi.
Seda raamatut polnud siis veel eesti keeles ja ma lugesin seda seepärast saksakeelsena ja kuigi see oli üle 10 aasta tagasi, arvan siiani, et midagi pani just see raamat minus kasvama. Tegelikult ainuüksi see pealkiri. See pani minus idanema mingi uue võimalikkuse peale 40-tunnise töönädala. Ja sealt ka soovi kogeda rohkem vabadust ja vähem hamstrirattas joosta. Mingi baassissetuleku endale korraldamise soovi ja ettekujutuse, kuidas seda võiks teha. Et see annaks vabadust tegeleda ka asjadega, mis rahaliselt midagi ei too, aga hinge teevad rõõmsaks. Hiljem on sageli öeldud, et autori enda töönädal on tegelikult kordades suurem. Ja ma mõistan, miks. Sest ka minul, kui ma sooviksin, oleks võib-olla umbes neljatunnine töönädal, aga ma armastan oma tööd selleks liiga palju ja väga palju on teha ka tasuta tööd.
Kaire Talviste “Arukalt lahku”
Joogaõpetajana küsitakse minult ikka aeg-ajalt tervist ja heaolu puudutavaid küsimusi, näiteks: “Kas ma peaksin oma mehest lahku minema?” Muidugi ma ei tea seda. Aga ma küsin vastu, kas sa tunned, et oled kõike proovinud. Ja siis küsin, kas sa arvad, et sul on emotsionaalselt ja rahaliselt jaksu eraldi elama hakata. Ja soovitan seda raamatut, mida ise lugesin. Õigemini lausa töövihikuna kasutasin, nagu enamikku raamatuid, mida loen. Raamatuid lugedes töötan aktiivselt kaasa, kirjutan päevikut, mõtisklen ja teen oma elus järeldusi ja korrektuure ja muudatusi.
Anna Wahlgren “Kooskasvamine”
Oma elu esimesel sügisel käputas mu laps ükskord koduväravast üksi välja. Meie maja ees oli kümmekond vahtravõra ja nende all tohutu lasu kollaseid krabisevaid lehti. Sinna ta oligi teel. Mäletan, et tänu sellele raamatule jäin rahulikult kodutrepile istuma, muidugi beebit teraselt jälgides. Teades, et ta tuleb tagasi, kui ta on teatud kaugusele jõudnud. Tahtsin temas avastamisrõõmu alal hoida. Mitte rikkuda “ei-tohi” ja “see-on-ju-ohtlik” fraasidega, mis mul värske emana aeg-ajalt huulile tahtsid tikkuda. Jäin rahulikult vaatlema, kuni ta otsa tagasi pööras.
Selle raamatu autor on üheksa lapse ema ja 14 lapse vanaema. Tal ei jätkuks silmi kõigile. Kõik peavad ise ka hakkama saama ja iseseisvad olema. Minu jaoks on see raamat justkui toetav kogenum sõbranna, kellega oma lapse arengu teemal mõtiskleda, kui kõik on hästi või teinekord ka siis, kui kui oma mõtted on otsas. Ja see katab lapsega seotud emotsionaalse kasvamise teemad kompaktselt sünnist kuni 16-aastaseni.
Meie tegime lapse katsikupeo alles siis, kui ta oli juba pooleaastane. Sest täpselt nii kaua läks mul kohanemiseks, rutiinide loomiseks, lapse suhtlemisviiside mõistmiseks ja ma olin lõpuks valmis kutsuma külalisi. Kutsusin ka koka, kui päris täpne olla. See raamat aitas mul mõista ennast ja last ja ma vaatan seda siiamaani kord aastas. Et lihtsalt võrrelda, mis meil aastaga arengus on toimunud ja mis ees võib oodata. Iga pere ja laps on erinev ja last pole ma siiani eraldi tuppa magama ei pannud, mida seal raamatus soovitati, aga tänu sellele ma sain küll rahus vaadata, kuidas laps maailma avastab ja nüüd teeb ta seda juba ilma minuta pidevalt tema kõrval.
