Mõnikord tahaks midagi edasi lükata. Lausa nii palju, et võtad isu ja kergusega ette eelmise edasilükatud tegevuse.
Näiteks tahtsin filmida üht loengut, aga enne alustamist leidsin, et ummistuma kippuv kraanikauss vajab esmalt põhjalikku puhastamist. Kuna olin seda ka mõnda aega edasi lükanud, siis tegin selle nüüd muiates ära. “Mis küll selle loengu juures on ebameeldivam kui kraanikausiummistuse puhtaks nokkimine?” jäin samal ajal mõtisklema.
Millised küsimused aitavad edasi, kui märkad end midagi edasi lükkamas:
1. Kas ma oskan seda teha?
2. Kas ma tean, millest ja kuidas alustada?
3. Miks ma seda teen? (= kas see on üldse oluline?)
Mõistsin, et jään toppama esimese punkti juures – ma polnud lihtsalt kindel, olles ise alles värskelt seda teemat õppinud, et oskan sellest kohe esimesel korral piisavalt hästi rääkida.
Seega oli loogiline, et see teeb mind ebakindlaks.
Võtsin paberi ja joonistasin oma arusaama veelkord välja, jäin rahule ja tundsin, et olen nüüd piisavalt valmistunud.
Ja salvestasin oma loengu ära.
Aga on veel neljas küsimus: kas ma olen ise täidetud?
Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.
Kas kõht on täis, uni oli piisav, olen saanud värskes õhus olla, päevavalgust, rõõmustavat suhtlemist, kas ma tunnen end oma elus turvaliselt, armastatuna, kas minus on teadmine, et mu lähedastega on hästi ja ma tean, mis on see suurem kontekst, milles ma oma sebimisi teen ja ootusi sean…
Kui sul tekib tunne, et tahaks midagi edasi lükata, siis võibki sul olla liiga palju laual. Või liiga palju tühjust taustal.
Võib olla, et oma tass on täitmata.
Siis peabki fookus esmalt mujale minema.
