TEKST TERJE METSAVAS
FOTOD TRIIN MAASIK
Kõige väärtuslikum, mis Anni elult on saanud, on tema hinnangul elu ise. Ja see, et teda on nii toredasse perekonda sätitud. „Vanemad on mind julgustanud ja lasknud teha, mida tahan, pole mind kunagi piiranud. Vabadus valida on minu arvates suur kingitus.“
Kohtume Anniga Haapsalus – kuurortlinnas, mis elab ja kihab tänavakohvikute ja suviste muusikaürituste rütmis. Väike õdus purskkaevuga sisehoov on ideaalne paik jutuajamiseks ja omaette olemiseks. Anni jaoks on Haapsalu märgiline koht. Just siin leidis Itaalias õpitud kokaamet oma rakenduse.
Praegu naudib Anni külaliskorterite rajamist oma ema, Epp Maria Kokamägi galerii teisele korrusele, kus varem oli tema enda populaarne kohvik. Korterite sisustamisel saab ta kasutada oma loovust. Ka vanemate andeid ja kätetööd – isa Jaak Arro ja ema imelist loomingut mööbli ja maalidena. Aastakümneid tagasi oli galerii vaid üks lagunev nurgapealne maja, mille tema vanemad toona ära ostsid ja uuele elule äratasid. Nüüd tegutsevad seal Anni ema ja isa, õde Liisu Arro müüb seal oma nõusid ja
on aeg-ajalt ka galeristiks.
„Kui saaks vaid raamatute tegemisest elatuda, siis teeksingi neid.“
„Aktiivne elu käib siin ainult suvel. Aga mulle meeldib Haapsalu pigem talvel, kevadel ja sügisel, kui on tohutult vaikne. Siis on see nagu kummituslinn, kirikukellad löövad…“ lausub Anni.
See kaunis noor naine näib õnnelik ning tema elu tegus ja ilus. Põhjuseid selleks on kuhjaga. Pulmakellade helisemisest sai suvel aasta. Pisitütar Anita Astrid saab peagi kolmeseks.
„Olen tänulik, et mul on selline mees, kes aitab. Meil on Markoga hea tiimitöö. Ta mõistab, et peab mulle puhkust andma, kui mul juhe hakkab kokku jooksma. Lapsed on ju väga toredad, aga mõnikord liiga intensiivsed. Peab lihtsalt korraks ära käima ja eemal olema, et saaks ka ennast piisavalt nautida. Ühtlasi on Marko väga praktiline mees. Kui eesmärgi võtab, teeb ära,“ kiidab Anni kaasat, kes on ürituste tehnikalahendustega tegeleva ettevõtte RGB üks osanikke.
Kohvikutegemistega on Anni pisut koomale tõmmanud. Ta möönab, et meelsasti naudiks kokkamist pigem väiksemale seltskonnale. „Mulle meeldib võõrustamine ja hubase keskkonna loomine. Tore mõte oleks väiksed külalismajakesed, kus saan pakkuda hommikusööki – seda ilu ja mõnu… Ja ise kasvatada juur- ja puuvilju… saaksingi aina maal olla!“ unistab ta naeratades.
Tunnen huvi, kas paus on ka kokaraamatutega, pidades silmas populaarseid „Sepamaa kööke“. „Ma nautisin seda perioodi! Kui saaks vaid raamatute tegemisest elatuda, siis teeksingi neid,“ tunnistab Anni. Selgub, et üks väike projekt on käsil praegu koos emaga. „Eestis on lasteraamatute seas ülekaalus kas tõlkekirjandus või n-ö printsessiraamatud, mis mind ei kõneta. Mõtlesin, et võiks ju ise teha! Natuke alfabeedi võtmes, et oleks ka õpetlik – a nagu apelsin ja siis mõned ülilihtsad retseptid. Tahan teha tütrele kingiks ilusa raamatu,“ ütleb Anni, kelle sõnul on Anital ilumeel eriti hästi arenenud.
Salaaiad
Liigume mõtteis ja juttudes Haapsalust kaugemale, Pärnumaale, kus vanematekodus Sepamaal käivad puhkust ja pererõõme nautimas kõik pere lapsed. „Minul on juba lapsepõlvest alates Sepamaaga tugev side. Ja kui mul mõnikord linnas asjad üle pea kasvavad, on vaja kiiresti maale sõita. Võtan siis oma koera ja lähen mere äärde,“ tunnistab Anni, kes sõidab Sepamaale päris tihti ka talvel ja nädalavahetuseti.
Sepamaal tunneb Anni end õnnelikuna. Lausa nii väga, et plaanib tulevikus ehitada sinna päris oma kodu. Ta on juba istutanud õunapuuaia, seal meeldib Annile väiksel pingil istudes unistada.
„Minu meditatsioon ongi loodus ja Sepamaa.
Linn on minu jaoks nagu peatuspaik.
Ma ei välista, et mingil eluperioodil olen kuskil kaugemal ja teen midagi muud, aga oma kodu peab jääma. Keegi tark mees on öelnud, et iga inimene peaks kodustama meie maal ühe maalapi, siis on tema missioon täidetud. Mina pean nüüd kodustama selle maalapi seal…“
Peale selle, et Annile meeldib maal kummikutega ringi käia ja näpud mullas rohida, tunneb ta end väga hästi ka suurlinnades. Ideaalis oleks tore vahel maavaikusest sõita lennujaama, sealt suunduda Rooma või Lissaboni, kus võiks linnamelus elu tasakaalutuuli tunnetada.
„Ma lihtsalt naudin välismaa linnades olemist, kus keegi mind ei tunne – joon oma kohvi ja vaatan teisi inimesi. Mulle meeldib olla inkognito. Imen seda tunnet endasse – vaatan maju, jalutan, käin kirikutes… Oskan hinnata just seda hetke seal, sest ma ei reisi sageli. Ja tagasi jõudes naudin, et siin, Eestis, on mu ümber toredad inimesed, on kodu ja maakodu. Ja kui puhas on meie Eestimaa! Hakkad veel rohkem hindama, et siin on nii super elada, aga vahepeal on tore ka ära käia.“
Anni on veendunud, et õnn peitub tasakaalus. Sel aastal hakkas ta joogaga tegelema, et keerulisemal perioodil end tasakaalus hoida. „Tundsin sisemiselt, et ma nagu kulun lihtsalt ära. Ja jooga tõmbas mind korraks stepslist välja. Eriti linnas olles on tasakaalustavat tegevust vaja – kellele võimlemine, ujumine, palvetamine… Minu arvates on inimestel usku vaja. On vaja aeg-ajalt millelegi-kellelegi toetuda, kui ei jaksa lihtsalt üksinda…“
Tihtipeale leiab Anni inspiratsiooni inimestest, keda ta ei peagi tingimata tundma. Kuuleb kedagi rääkimas, kes kuidagi oma öelduga kõnetab…
Ja nii on jõudnud need õiged inimesed või lihtsalt info nendest temani.
Kandvamad elutarkused pärinevad ikka vanematelt ja vanavanematelt.
„See on ürgne alateadlik õpetus, mida kaasas kannan. Kui mõelda, mida esivanemad on läbi elanud, paneb see hindama kõike, mis meil on praegu. Minu vanaisa on kaks korda Siberis käinud… Et mida mina siin vingun? Olen oma lapsega küll karm, kui toitu maha loobitakse. Aga meil siin ju ei tohi midagi öelda lastele, neid hoitakse vati sees, muidu saavad šoki,“ kostub Anni häälest nördimust.
Südamekutsed
Tasapisi on Anni teel oma järgmise unistuse juurde. Juba sügisel alustavad nad mehega köögistuudio loomist, mille ehitavad oma Tallinna kodu juures asuvasse vanasse garaažiruumi. Anni lisab, et toiduga „mässamine“ on üsna suur ettevõtmine, mis vajab parajalt ruumi. Linnakodus on tal aga üsna väike köök ja seepärast on ateljeed hädasti vaja. „Minu vend Johannes filmib toiduklippe ja teeb fotovärki, temaga kooskõlastasime ka köögi kujundamise.“
Anni usub, et peagi on tema jalge all kindel tee, mis annab kindlustunde ja ka stabiilse sissetuleku. „Oma mehega võrreldes on mul natuke boheemlaslik kunstnikukarjäär, temal on õnneks kindel elukutse. Üks segane periood hakkab nüüd ümber saama ja loodan, et asjad loksuvad paika. Kui oma stuudio valmis, saan sellega tegelda – toitu valmistada ja pildistada, väikseid üritusi teha, inimestega vahetult suhelda,“ on Anni eesootavast rääkides elevil. Ta usub, et omaette toimetades ja enam mitte teiste eest vastutades saab tema loomingulisus taas tiivad.
Tegelikult on tegus Anni olnud ettevõtlusega seotud ligi kümme aastat. Aastal 2010 teenis ta Rootsi äriauhinna kui parim noor ettevõtja. Ette on Anni võtnud tõesti palju ja kõiki oma toidukohti südamega teinud. „Praegugi toimib Komeet ilusti, mina teen menüüsid ja vahel ikka muretsen ka,“ naeratab Anni.
Ometi tunnistab, et ettevõtlusesse sisenemine muutis teda, võttes ära spontaansuse. „Aga ellujäämiseks ei saa olla kogu aeg spontaanne, peab ka äriliselt mõtlema. See mulle ei istunud. Ma kogesin, et tunde järgi tegutsedes lähevad mul asjad õigesti. Kuid mul on ju partnerid, teised ärimehed ja alluvad, kellega peab arvestama,“ vaatab ta möödunule tagasi.
„Minu kirg on ka mu aed ja peenramaad, seal müttamine.
Mulle meeldib, kui olen oma kätega päriselt midagi teinud.“
„Arvatavasti kõigutas see minu idealistlikku maailmapilti. Alguses olin liialt noor, ehk pisut naiivne… Ma pole ka suurem asi kalkuleerija, olen alati emotsioonide ajel tegutsenud. Aga ei saa olla suur kunstnik ja samal ajal Exceli tabeleid kokku lüüa,“ võtab Anni kokku. Loomulikult annab iga ettevõtmine midagi väärtuslikku. „Olen tänulik Kukekese viieaastasele kogemusele, et selle ära tegin. See oli kihvt koht ja aeg, aga rahaliselt ei mänginud välja. Kõik asjad ei mängigi kokku. Aga see oli kogemus, et ma ei hammustaks nii suurt tükki ja kõige parem oli õppida omal nahal,“ teab Anni.
Elu annid
Praegu on suurim väärtus kooselu toreda mehega ja pisitütre kasvatamine. „Ma tean, selle kõigega koos on võimalik kasvada suureks ja kogeda, kuidas sinust saab naine.“ Naiselikkuse teemal edasi vesteldes kõlab Anni suust väga veenvalt: „Naiselikkus tuleb seest! Kui naine tunneb end naisena ja ilusana, siis ta ongi naiselik. Sellele saavad kaasa aidata mehed, sest komplimenti ei pea tegema vaid kord aastas. Naine tahab teada, et on ilus ja hinnatud, siis lööb ta särama,“ on Anni kindel.
Ja Anni tõesti särab. Ehk isegi oma veidi androgüünse iluga on ta naiselikult väga kütkestav. Lapsepõlves baleriiniks saada ihalenud Anni usub, et lapsed tulevad perre siis, kui nad tulla tahavad. Ta pole see, kes pikisilmi on unistanud kolmest lapsest, ja arvab, et see ongi igaühe oma otsus.
„Tänapäeval on elu muutunud ja on ülekohtune kedagi hukka mõista, kui ta mingil põhjusel lapsi ei soovi.
Mind on emakssaamine teinud terviklikumaks ja
targemaks ja rahulikumaks.
See on õpetanud mulle aja hindamist, sest vaba aega on nii vähe,“
püüab Anni seda nüüd hästi kasutada.
Sellesse kõrvalisse hoovi, kus oleme lõpetamas oma kohtumistundi, kostuvad kirikukellad ja kõlab koorimuusika. See on ilus hetk. Samal ajal lendavad tuvid vulisevast purskkaevust janu kustutama. Kui lennelda ise veidi fantaasiamaastikul, siis kogu ümbritsev keskkond, koos kõrvalmaja seinal rippuvate viinapuuväätide ja värviliste suvelillepottidega, pakuks justkui puhkehetke Itaalias. Lõpetuseks usutlen, mis on Anni elu suurim kirg.
„Ilu on minu kirg. Elu ilu. Maailmas on üsna palju koledust, mustust ja kurja. Meie perekonna ülesanne on luua ilu, teeme seda koos ema, isa, õe ja vennaga. Sellesama ilu loomisega võitleme nii kurja, halva ja koleda vastu. Minu kirg on ka mu aed ja peenramaad, seal müttamine. Mulle meeldib, kui olen oma kätega päriselt midagi teinud. Päev otsa arvuti taga istudes ei teki tunnet, et olen midagi saavutanud,“ tõdeb ta.
Selles perekonnas toimib suur jõud – kõik on omavahel läbi põimunud. Anni sõnul on tema ema kaitsva tiiva alt neile kõigile antud ja peret on ümbritsemas palju kaitseingleid. „Perekond on ikkagi ainus, keda saad päriselt usaldada. Elu on õpetanud, et veri on paksem kui vesi,“ märgib Anni.
