Valisin sulle kuulamiseks muidugi oma kõige lemmikumad muusikud. Ja tõtt-öelda on nad sedavõrd lemmikud, et raske oli valida neilt üht-kaht lugu, sest mulle meeldivad kõik Kurt Ellingu või Melody Gardot’ või Salvador Sobrali laulud, küsimus on tunnetuses! Mu muusikamaitse peaks ühtima nendega, kellele meeldib džäss ja rhythm & blues. Ning sensuaalsus. Lisaks lauljatele on listis ka mõned mu lemmikud instrumentalistid, kes oskavad oma instrumendil otsekui laulda, oma lugu peenelt jutustada. Muusika on truu kaaslane, lohutaja, muusikavalikuga võib reguleerida oma tuju, kruttida tempot või hoopiski rahustada. Kuna tänapäeva inimese elu on kiire ja tihti pole aega endasse vaadata, valisin mõtlikumaid palu, milles ei puudu igatsus selle seletamatu miski järele… Õdusat kuulamist!
Foto: Kaupo Kikkas
Author: Hedvig Hanson
-
Hedvig Hansoni talvine muusikavalik
-
Vabakslaskmise tähtsus
TEKST HEDVIG HANSON
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSSKui peaksin vastama ühe sõnaga küsimusele, mis on õnne saladus, vastaksin – tasakaal. Tasakaal kõiges.
Hinge, vaimu ja keha tasakaal, töö ja puhkuse tasakaal, kohustuste ja vabaduse tasakaal, suhtluse ja üksiolemise tasakaal, eneseteostuse ja koduse elu tasakaal, tasakaal toitumises… Muusikuna ei saa ma mainimata jätta ka – helide ja vaikuse tasakaal.
Aga on veel üks ülioluline tasakaal, mille harjutamine nõuab meilt teadlikkust, seda ei osata iseenesest, selle vajalikkus ilmneb elu jooksul kogemuste käigus. See on kinnihoidmise ja lahtilaskmise tasakaal. Psühholoogiliselt vaata et raskeim tasakaaluhoidmise harjutus.
Sest see võib olla põimunud nii paljude teguritega: meie loomusega, kasvatusega, lapsepõlvekogemustega ja olevikukiindumustega, seega tihedalt seotud emotsionaalse ja hingelise olekuga… Ehk on meid kasvatatud sihikindlateks ja kannatlikeks, kes kergelt asjadest lahti ei lase, ei loobu, ei anna alla? Ehk on meie loomusesse sisse kirjutatud truudus, mis samuti soosib kinnihoidmist, või on meis hoopiski hirm, mis võib takistada vabaks laskmast, kuna see tähendaks hüpet tundmatusse?
Elu annab tõukeid
Vahel on aga vältimatu anda vabaks, lasta vabaks. Küsimus on, kuidas seda hetke ära tunda ning mis meid selles aitaks: kas saame usaldada sisetunnet või oleme mõjutatud välistest teguritest?
Vahel tehakse otsus meie eest. See tähendab, et miski muu, keegi muu otsustab meie asja ilma meie valmis- ja nõusolekuta.
Kas teeb seda ülemus, kes otsustab, et su teeneid enam ei vajata, või elukaaslane või ehk hoopis mõni loodusjõud, mis sõna otses mõttes võib viia minema su ehitatud maja. Noh, mitte meie kliimas, aga siiski, võtkem siis ülekantud tähenduses – väline tegur võib hävitada midagi sinu ehitatut. Ja sul ei jää muud üle, kui sellega leppida. Või siis mitte leppida. Ometi sunnib enesealalhoiuinstinkt inimest varem või hiljem kohanema, olukorraga leppima, sest pidev võitlus võtab elujõu.
Kõige algus ja lõpp on üks loodusseadusi,
ning see toimib ka meie eludes.Kõik on muutumises. On stabiilsemaid perioode, on kiire muutuse perioode, kus pead kõik ümber hindama, vahel isegi uuesti alustama. Uuesti alustamise variant on ikkagi positiivne, isegi kui see toimub läbi valu. On aga ka nukraid hetki, kus näiteks tervise järsk halvenemine ei pruugigi anda võimalust uueks alguseks. Siis on vaja erilist mehisust, et hakata vabaks laskma.
Mehisust on meil elus tõesti vaja – nii meestel kui naistel. Kuigi võime kohtuda teiste inimestega, kulgeda koos nendega vähem või rohkem aega, on meil vaja mõista ka selget paratamatust, et mõnes aspektis on inimene üksi ja peab oma asjadega ka üksi toime tulema. Peame olema kõigeks valmis. Tihti on meie keha targem kui mõistus, nii võib haigestumine olla just märk sellest, et peaksime miskit muutma, midagi lahti laskma.
Kõige selgem näide on läbipõlemine, mis on juba drastiline muutus inimese füüsilises ja vaimses olekus – siis on viimane aeg endasse vaadata.
Kas on meie töö end ammendanud või me töötame üle, mõtleme üle või on läbipõlemiseni viinud hoopis isiklikud suhted, mis ummikusse jooksnud ja sellisena enam ei toimi?
Kriisis on vaja suunamuutust, uut kvaliteeti. Kartus kaotada on inimlik. See on peamine põhjus, miks kipume hoidma kinni teadaolevast, ka siis, kui tegelikkuses isegi mõistame, et muutus on vältimatu. Siinkohal ei olegi muud soovitust kui olla vapper. Olles enda vastu aus, ei saa asjad halvemaks minna.
Usaldus hüpata
Vabaks laskmine on seotud ka usaldusega, suurema usaldusega, milles võiks olla religioossetki mõõdet.
Pruukimata olla usklik,
võiks just usk meid vahel suuresti aidata teha hüpet tundmatusse.Usk, et ehk on kõiksusel – või kuidas iganes me kõrgemat energiat ei nimetaks – meie jaoks veel midagi paremat plaanis.
Arvan, et igaüks on elus tundnud seda, et mõni algselt ebaõnnestumisena tundunud asi pöördus aja möödudes hoopis paremaks lahenduseks. Äärmusliku metafoorina võiks tuua uppuvalt laevalt tumedasse võõrasse vettehüppamise – see võib olla hirmutav, aga siiski ainus viis ellujäämiseks.
Jah, vahel on vabaks lubamise julgus just ellujäämise küsimus. Selgemalt väljendudes –
arana elades ei saa inimene iial olla päriselt õnnelik.
Elus on hetki, kus ei oska valida, mida oleks õigem teha, kas võidelda, ujuda vastuvoolu või lasta asjadel omasoodu minna. Sellisel juhul oleks ehk kõige targem lihtsalt sügavalt hingata, kas kümme korda või kauem, vahel lasta ajal, asjaoludel näidata sulle vastuseid, kuni oled valmis valiku tegema. Teiste inimeste soovitusi, kogemusi võib kuulata, ent kõige õigem oleks ikkagi ise otsustada. Teised inimesed on osa meie eludest, selge see, ent ainult teistele toetudes on oht end kaotada ja end kaotanud inimest saab aidata ikka vaid ta ise.
Lahtilaskmist ei peaks mõistma kui pealiskaudsust, vastutustundetust, ei. See võiks olla teadlik tegevus, kui sinu sisemised pingutused millegagi, kellegagi suhetes enam ei toimi. Lihtne harjutus võiks olla see, et laseme vabaks eilse päeva või olnud hetke, kui meeldiv või ebameeldiv see ka poleks, võtame kaasa sellest oma mälestused ja kogemused, aga ometi ei klammerdu neisse.
Võtame avasüli vastu uue hetke, uute kogemustega.
Ja ütleme elule ikka: aitäh!Lõpetuseks tooksin näite viimatisest isiklikust lahtilaskmiskogemusest. Otsisin oma uuele talvisele albumile ühte talvist teksti ja leidsin selle ühelt oma lemmikluuletajalt, kirjutasin juba muusikagi ja kõik sobis minu arvates suurepäraselt. Arvasin, et rõõmustan luuletajat, kui saatsin talle laulu kuulata, ühtlasi küsides luba tema teksti kasutamiseks. Vastus oli mulle aga ootamatu. Nimelt arvas ta, et minu tunnetus on hoopis teisest puust ja tema sõnad poliitilise alltekstiga ega sobi minu helgekõlalise interpretatsiooniga.
Esimene tunne oli ikka solvumine, pettumus. Kirjutasin veel paar kirja, veenmaks luuletajat vastupidises, ent ta jäi endale kindlaks.
Ja siis ma lubasin selle kinnisidee – kasutada tema teksti – vabaks.
Selle asemel ammutasin sellestsamast luuletusest inspiratsiooni ning kirjutasin oma laulusõnad, isegi pealkirja jätsin hea tundega samaks „Talvelaul“. Olin rahul, et asjad just nii läksid, ja suutsin täielikult leppida teise inimese keeldumisega. See oli mulle arendav kogemus. Soovin teilegi teadlikke vabakslaskmisi!
Kes teab, mis paremad lahendused on meile selle julguse taga peidus!
-
Hinga kogu hingest!
TEKST HEDVIG HANSON
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSSHingamine on meie jaoks nii tavapärane, et me ei mõtle sellele kuigivõrd. Ometi on ses iseenesestmõistetavuses kogu Elu. Hing ja hingamine, kui kenasti kooskõlas kulgevad sõnad emakeeles! Ja kui selgelt on need seotud nii vaimses, hingelises kui füüsilises plaanis!
Me sünnime esimese hingetõmbega ja lahkume viimasega. Ja hingetõmbed esimese ja viimase vahel… kuidas me neid teeme, mida kogeme, tunneme, õpime? Oled ehk kuulnud öeldavat, et igale inimesele on määratud teatud arv hingetõmbeid? Siit saab teha vaid ühe järelduse: me peaksime hingama teadlikumalt, sügavamalt, et elada tervemat, täisväärtuslikumat, pikemat elu.
Sügav hingamine vähendab stressi, lõdvestab keha ja seega kogunenud pinged, toob rakkudesse rohkem hapnikku ja nõnda ka energiat, tasakaalustab närvisüsteemi, parandab vereringet ja südame tööd. Emotsionaalses plaanis on hingamistehnikatega võimalik vabaneda kuhjunud emotsioonidest, koondada tähelepanu, rahustada meeli. Nii ei peaks meil iial olema vaja arstiabi!
Minuni jõudis hingamise teadlikustamine eriti kohale sel suvel. Olin muidugi vabastavast hingamisest kuulnud ning end närvilistes olukordades ka aeglasemalt hingama sundinud. Aga sügavamalt tõid hingamise teema minuni kunstnik Stina Murakas, kes elu raskeimatel hetkedel hingamistööst abi sai, ning hingamisterapeut Tiia Lõoke, kelle hingamislaagris suvel käisin. Sellest kogemusest sain eneseabi tööriistad loodetavasti kogu eluks.
Hingepõhjani liigutas mind hingamislaagri kogemus, kus leidsin parema ühenduse oma meeleseisunditega, aga ka ühenduse teiste, mulle võõraste inimestega, kes laagris osalesid. Selgemat taju, et üks on kõik ja kõik on üks, pole ma tundnud. Taju, et ka teine on nagu ma ise, oma rõõmude ja muredega, kerguste ja valudega ja et me kõik oleme hingavad hinged – see oli ühendav, lohutav, kosutav.
Nii nagu tunded, emotsioonid mõjutavad hingamist,
on võimalik teadliku hingamisega omakorda mõjutada oma tundmisi.Seda on hea teada. Kui meie kiirenenud hingamine on rõõmu ja hea erutuse hetkeline rütmimuutus, siis pideva negatiivse erutuse, ärevusega tekitame pinnapealse, kiirenenud ja lühenenud hingamisega juba kaugele ulatuvaid tervisehäireid.
Jah, minuni jõudis teadlik hingamine täpselt õigel ajal. Ülitundliku närvisüsteemiga pole alati lihtne, vastupidi – rutiinsetes argitegevustes, kiires elutempos, kohusetundliku lapsevanemana pidevalt muutuvas pereatmosfääris pole kerge tasakaalu hoida.
Mulle on olnud toeks loodus, maakodu, hingemuusika
ja nüüd hingamine.Mõttes ütlen aitäh iga kord, kui hingamine mind stabiliseerib ja närvilisest olukorrast tagasi toob.
„Miks naised peavad nii närvilised olema?“ küsib isegi mu 12-aastane poeg. Jah, me oleme tuntud ülemuretsejad ja -reageerijad! Peaksime õppima end säästma. Meie endi ja paremate suhete nimel. Ja hingamine on omast käest võtta, et olukorda parandada.
Kus teadlik hingamine on mind otsekohe aidanud? Mind võib tabada ärevushäire supermarketis. Kõik seesama toidukaup, mida ostan, tüütu reklaam või ärritav muusika valjuhäälditest, kassa monotoonsed piiksud… Ja siis järsku tunnen, kuidas kurgus pitsitab, tekib õhupuudus, suu kuivab, olen nagu halvatud, tahaks välja joosta. Siis hakkan sügavalt läbi suu hingama, nii et kuulen oma hingamist. Ja olemine paraneb. Veelgi rõõmustavam on see, kuidas olen suuteline oma mõnikord tekkivat pingepeavalu nii-öelda ära hingama: heidan pikali ja hingan valu välja. Ja toimib.
Hingates saab vabaneda nii füüsilistest kui ka hingevaludest. Kui elaksime nii, nagu hingame, et võtame sisse ja laseme välja, vabaks, ei koguneks meisse pingeid. Vastuvõtta, lahti lasta. Eluline, oluline oskus! Head hingamist! Kogu hingest!
-
Kunstnik Stina Muraka inspiratsiooniallikad
Õblukeses Stinas on naiselikku müstikat, seletamatust, ühtaegu õrnust ja samas paeluvat isepäisust. Stina usub, et asjad, mis on meile mõeldud, jõuavad meieni varem või hiljem. Sõbranna õhutusel sooritas ta 34aastasena uuesti riigieksamid ning pääses õppima riiklikule kohale Kunstiakadeemiasse, maali erialale. Täna on tal täiesti omamoodi maaliline-müstiline stiil.
Stina räägib, et tema stiili ei osatud kuidagi kategoriseerida, ka kunstiõpingute ajal valdas teda selgusetus, kes ta on ja mis on tema tee. Kui Stina õpetaja Kaido Ole ütles ikka, et tema ei astu iial lõuendi lähedale, kui ta ei tea, mis sealt tuleb, siis Stina jaoks on kunstitegemine olnud pigem enda otsimine, protsessi läbimine, kulgemine.
Mida ütleb Stina inspiratsiooni kohta?
· Mind inspireerib, köidab, lummab, huvitab, aktiveerib ja motiveerib kõik – kogu minu elu oma täiuses! Väikseimate pisiasjadeni välja. Muidugi on ühel hetkel fookuses üks, siis jälle teine mõte, idee, avastus või tähelepanek. Samale asjale võib erineval ajal anda ise nime.
· Sõltub vaatenurgast ja tuju, tuule suunast. Sellest, kas olen avardunud seisundis või hoopis kokkutõmbunud. Ja kui varem oli mu tähelepanu suunatud rohkem väljapoole ja sellest tekkivatele tunnetele, taipamistele, siis praegu on köitvaim see, mis tuleb seestpoolt.
· Seepärast vajan ma hästi palju aega enda jaoks. Et lihtsalt olla ja kuulata. Mind pole kunagi huvitanud ühegi objekti realistlik kopeerimine või kujutamine. Seetõttu armastan tihtipeale sellist pool- või pärisabstraktset kujutamist, mis on minu jaoks palju realistlikum, ja mis tähtsaim – kõige huvitavam. Anda millelegi täiesti minu kujutlusest lähtuv vorm.
· Mulle meeldivad tsoonid, kus on peidus mingi saladus, võimalused näha miskit täiesti tundmatu ja ootamatu nurga alt. Eks seda on viimastel aastatel soosinud ka elu Hiiumaal. Palju õhku, ruumi, vaikust ja vähe infomüra. Võimalus sulanduda ja olla. Lihtsalt.
· Ma uurin maalides kõike seda, mis tuleb minu seest või läbi minu. See on alati justkui minek teekonnale, mis on alguse saanud mingist tugevast impulsist kuhugi jõuda, midagi uurida, millestki paremini aru saada, mingitlaadi ilu kujutada… põhjusi on ju palju. Ja kunagi ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab ja kuhu see kõik välja viib. Tihtilugu ikka parema arusaamiseni iseendast.
Foto: Marju Randmer-Nellis
-
Stina Murakas: Pikk tee iseendani
TEKST HEDVIG HANSON
FOTOD MARJU RANDMER-NELLISKohtusin Stinaga esimest korda eelmise aasta juulis, tema ja ta abikaasa Märten Krossi korraldatud festivalil „Kassari kitarrid“. Õblukeses Stinas oli naiselikku müstikat, seletamatust, ühtaegu õrnust ja samas isepäisust, mis paelus mind. Ööbides nende kodus Kassaris, Stina salveiviirukilõhnalises ateljees, ümbritsetuna tema salapärastest maalidest, teadsin, et sinna tulen ma veel tagasi. Tahtsin kuulda Stina kasvamise lugu, sest aimasin kogetud energiast, et temal on, millest jutustada.
Täpselt aasta hiljem kohtusimegi taas Stina koduateljees, pidasime videvikutundi ja jutustasime, mõistes teineteist sõna-sõnalt, mõte-mõttelt, tunne-tundelt…
Tänaseks päevaks on vabakutseline kunstnik Stina Murakas saavutanud sõltumatuse ja vabaduse, mida ta mäletab ihkavat juba lapsepõlves.
Stinat ahistas juba väikesena see, et pidi talle arusaamatul põhjusel veetma liiga palju aega lasteaias, koolis, kus hulk inimesi dikteeris, mida peab tegema, tohib või ei tohi teha. Omamooditüdrukutirts oleks meelsamini tahtnud juba siis elada maal, hulkuda looduses, olla üksi, uidata oma sisemaailmas…
Selle vabaduseni oli tee aga uskumatult pikk. Nii nagu tee kunstigi juurde. Stina mäletab kunstiga seoses oma lapsepõlvest vastakaid tundeid. Tõmme ja samas mingi seletamatu vimm joonistamise suhtes ilmnes ka aastaid hiljem, kui Stina läks vaid ühe korra kunstiringi, sai õpetajalt väga kiita ja… loobus.
„Tagantjärele arvab ta selle loobumise taga olevat hirmu,
et teda ei aktsepteerita sellisena, nagu ta on –
väheke metsiku ja vahel endassetõmbununa.“Tal oli tunne, et teda on justkui liiga palju ja selle talumine käib teistele üle jõu ja see omakorda tekitas kartuse olla nähtav. Läks aastaid enese tunnete mahasurumise all. Kunst pidi ootama.
1987. aastal suundus Stina tööle Estonia teatrisse dekoraatoriks, sest teda huvitasid kunsti ja teatri kokkupuuted. Seal kohtus ta ühtlasi oma esimese abikaasaga. Õige pea sündisid lapsed ja elukorraldus nõudis koduseks jäämist ning selleks ajaks oli Stina väsinud ka teatri-intriigidest, ta ihkas vabamat elustiili ning iseenda peremeheks olemist.
Stina abikaasagi eelistas, et ta tegeleks vähem kunstiga ning pühenduks kodustele toimetustele. Selles loobumises peitus aga oma lõks, Stina sõnul ei olnud ta väga hoolitsev ema ning tundis end puuris olevat – midagi suurt oli ikkagi ta elus tegemata, oma tõde ja vabadus leidmata.
Ent asjad, mis on sulle mõeldud, tulevad su juurde varem või hiljem.
Sõbranna õhutusel sooritas ta 34aastasena uuesti riigieksamid
ning pääses õppima riiklikule kohale Kunstiakadeemiasse, maali erialale. Stina räägib, et tema stiili ei osatud kuidagi kategoriseerida, ka kunstiõpingute ajal valdas teda selgusetus, kes ta on ja mis on tema tee. Kui Stina õpetaja Kaido Ole ütles ikka, et tema ei astu iial lõuendi lähedale, kui ta ei tea, mis sealt tuleb, siis Stina jaoks on kunstitegemine olnud pigem enda otsimine, protsessi läbimine, kulgemine.
Loomulik eneseväljendus
Maalimine on Stina jaoks kõige loomulikum eneseväljendus, vastuvõtlikule vaatajale mõjuvad tema valitud värvid, meeleolud ja sümboliterohkus väga sügavalt. Ja mis peaasi – Stina teosed on täis hoolivat energiat. Need müstilised puud… need õunapuud, mis paistavad ka Stina ateljee aknast ja ometi pole ta maalidel realistlikud õunapuud, vaid varjunditerohked, elavad, jutustavad puud. Millest nad jutustavad?
Stina ja tema abikaasa Märten Kross tulid Krossi tallu elama Märteni vanemate, Jaan Krossi ja Ellen Niidu järel. See maja oli armastatud kirjanike suvekodu, nüüd tuli sellest ehitada aastaringseks elamiseks sobilik kodu.
„Kui me siia elama tulime, mõtlesin, et need on vanad ja metsikud puud, hooldamata ja tuleb maha võtta. Pärast Märteni ema lahkumist aga hakkasid need puud tõeliselt kõnelema ja ma tundsin piinlikkust, et üldse võisin nii mõelda… nendest õunapuudest sain lõputult inspiratsiooni…“
Maalis on elu
Inspireerivalt räägib Stina ka maalimise ja elu seostest, suurest mõistmisest. „Maal on nagu elu ise – sa võid lisada kihte, palju-palju kihte ja kõike kogu aeg muuta. Hea on teada, et sa võid kõike muuta: paremaks, täiuslikumaks, tundlikumaks, tihedamaks, hõredamaks, heledamaks, tumedamaks, värvilisemaks, voolavamaks, rõõmsamaks. Mulle meeldib, kui on koos jõuline ja õrn, külm ja soe, sinine ja punane, ja hästi palju heledust, valgust, soojust.
Mulle meeldib, kui palju isesuguseid asju sobib kokku ja erinevad inimesed sobivad kokku. Nii tekivad uued maailmad – väikesed ja suured, nähtavad ja nähtamatud, vahel natuke segased ja kaootilised ja salapärased, ilusad ja külluslikud.
Need maailmad on kõik minu sees ja ükski pole vähem tähtis, mõnes on mugavam olla kui teises. Siin on maailmad, millesse usun, ja reaalsused, millest ma midagi ei tea, või mine tea! Nad sünnivad ja kaovad, saavad kokku, et luua uusi maailmu.
Lõputu mänguväli – pidev loomine,
ilu ja kaos, kiire ja aeglane, põgus ja sügav…Mulle meeldib, et oleme oma maailma(de) loojad. Meil on valik, millises maailmas soovime elada ja kuidas soovime seda luua,“ maalib naiselik Stina ka sõnadega pilte ja tundub, et tal on selgeks saanud kogu olemise tuum.
Eluga silmitsi
Kuidas sellise sisemise tarkuseni jõuda? Elus on kindlasti suur osa mängida valul, mis ideaalis võiks välja kasvada ikka armastuse energiaks. Veel kunstiõpingute ajal ei olnud Stina oma armastuse energiat leidnud. Ta otsis pidevalt väljapääse, lahendusi, võimalusi iseenda ja selle maailma mõistmiseks.
Stinat aitasid hingamistöö kursused. Eriliselt aga üks kohtumine, kogemus, kui ta kümme aastat tagasi läks koos hea kaaslase, sisearhitekt Riia Ojaga naiste tantsulaagrisse, mida juhatas Cornelia Freise. Ta mäletab selgesti, kuidas tantsides kõik aja jooksul kogunenud valu vallandus rohkete pisaratena, nii palju vabanemist korraga oli raske kanda. Kõik osalejad lõpetasid tantsu, et Stinat ses kogemuses täielikult toetada.
Stina oli endas kaua kandnud leina, mille mõju ta polnudki endale täielikult teadvustanud – ta kaotas oma esimese lapse, tütre, kes sai elada vaid ühe aastakese…
„Ma ei oska öelda, kuidas see kaotus otseselt mu loomingus on avaldunud, aga kõik kogemused annavad varjundeid, sügavusi… Mu kunstiajaloolasest tädi on mind tunnustanud, et oskan meeleolu maalida ja ehk see ongi tähtis, et vaataja tajub mingit kogemust, milles on rohkem mõistmist ja tolerantsi ja elujaatust.
Nüüdseks saan aru, kui tähtis on avasüli vastu võtta kõik, mis elu annab, ja lihtsalt tänulik olla, isegi kui kohe kõigest aru ei saa, miks see vajalik on… Aktsepteerimine annab vabaduse,“ mõtiskleb kunstnik.
Stina usub, et tema hinge paranemine ja teadlikumaks saamine said alguse just tantsupraktikast ja hingamistööst.
„Mäletan, kui rabatud ja liigutatud ma olin,
kui hakkasime tantsima meditatiivseid ringtantse,mis viisid mind väga kiirelt arusaamani, kuidas selline tegevus on naisele midagi nii ürgomast, et tegelikult polegi tegevus, vaid olemise vorm. Selline element, mis aitab olla keskmes ja maandatud ja väestab viisil, kus on lihtne hakata lahti laskma asjadest, mis meid tegelikult elus ei teeni, vaid segavad.
Sellises liikumises kohtume tervikliku iseendaga – oma kõikide külgedega ja tunnistame omaks või õpime vastu võtma ka selliseid osi endas, mida seni oleme vältinud või pole neist aimugi olnud. Kohtumine oma varjupoolega on olnud tõeliselt põnev ja heaks proovikiviks.
„Nüüdseks saan aru, kui tähtis on
avasüli vastu võtta kõik, mis elu annab.“See annab täiesti uue olemise ja elamise kvaliteedi, mis on tegelikult just loomulik. Sest enesest teadlik olemisest tulenev viis pühitseda elu selle kõige pisemates ja igapäevasemates aspektides annab mulle sügava rahulolutunde. Mõistes oma hinge mitmesuguseid tahke ja selle vajadusi, on võimalik igavesti avarduda ja muutuda,“ tõdeb Stina tänulikkusega.
Cornelia juhendatud naiste tantsulaagrites käis Stina üheksa aastat.
Armastuse lugu
Armastatud ja mõistva elukaaslase leidmise lugu on Stinal samuti eriline, imeline. Nad kohtusid Märteniga juba teismelistena, Stina oli siis 16, Märten aga 13. Kiindumus oli ehtne ja üks suudluski sai selle kinnituseks jagatud, ent mõistus tuli vahele – selles eas on kolm aastat noorem poiss ju liiga noor!
Vahele tuli ka hulk aastaid ja lapsed teiste elukaaslastega. Aga saatus viis Stina ja Märteni taas kokku mitukümmend aastat hiljem, kusjuures nad mõlemad olid elanud suviti küllaltki lähestikku.
Stina mäletab eredalt, kuidas ta 44aastaselt tundis kahetsust, et tema elus pole olnud seda suurt armastust, ent just siis, kui ta otsustas, et lepib sellega, mis elul on talle anda, ning lubas endale, et teeb edasisest elust nii ilusa, kui suudab, kui ta oli justkui alistunud oma saatusele, hakkasid asjad muutuma.
Olles viis aastat koos elanud, abiellusid Stina ja Märten eelmisel suvel. Stinal on kaks poega – 26aastane Taniel õppis ema eeskujul Kunstiakadeemias maali erialal, ent jättis selle pooleli ja tegeleb nüüd hoopis stand-up kunstiga. Noorem poeg, 24aastane Taavi õpib Kunstiakadeemias skulptuuri, mängib igasuguseid pille ning mõlemad pojad on ema sõnul suured maailmaparandajad, kelle üle ta on tõesti uhke.
Kui Stina saaks aega tagasi pöörata, tahaks ta olla parem, teadlikum ema, kes oskab oma laste tundeid koos lapsega analüüsida ning neid segaduses
toetada.„Arvan, et hea oleks oma lapsi oma eluga inspireerida. See vist oleks ideaal. Öeldakse, et lastele on väga tähtis, et nende vanemad oleksid õnnelikud. Arvan, et see on tõesti tõsi! Seda võin küll öelda, et saan oma poegadega kõigest rääkida ja meie suhtlus on vägagi avameelne. See on suur kingitus!“ on Stina tänulik.
Stina usub, et kui ema ei suru oma tundeid alla ja julgeb end väljendada,
õpivad ka pojad mitte kartma naise emotsioone
ning saavad edaspidi ka oma naise tujudega hakkama. Nii nagu saab Märten hakkama Stina tujudega, energiaga.
Naiselik loovus
Naiselikku loovenergiat Stinas juba jätkub, võiks öelda, et see voolab temas kui kärestikuline jõgi, kirglikult ja jõuliselt. Naiselikkuse vägi on Stina maalide peamine impulss, nii kandis 2008. aastal tema esimene isikunäitus nime „Pudrupüha“. See oli inspireeritud just naisest, ürgnaiselikust energiast, impulsiivsest loomisnaudingust. Pealkiri viitas igivanale naiste pühale, mida tähistati teiste pühade (pööripäev, vastlad) sees ja kus naised keetsid koos putru, ohverdasid maaemale, laulsid ja tantsisid.
„Kui naiselikkus avaldub oma sügavaimas olemuses, siis inspireerib ja elustab see kõike enda ümber. Eks see privileeg ole ju kõikidel naistel, kuid jõu ja sära annab julgus ja tahtmine seda teadvustada, soov oma südamesse vaadata ja elada selle tarkuse järgi,“ on kunstnik veendunud.
Stina maale on võimalik avastada Tallinnas Haus galeriis, samuti kunstniku enda koduateljees Kassaris. Kärdlas peavad Hiiumaa kunstnikud Nelja Nurga Galeriid, kus nad kordamööda valves on, sealgi on Stina tööd esindatud.
Maalid, mis on loodud armastusest, selle säravamatest hetkedest, aga ka armastuse argipäevast ja tühjusetundest. Oma elukogemusest võib Stina öelda, et ühtlasi toob armastus esile kõik selle, mis ei ole sugugi armastuse sarnane, see ebameeldiv aga justkui sõelub välja tähtsa, millega teadlikumalt edasi minna.
Olles läbinud hingamistöö terapeudiõppe, oskab ta end aidata ka keerulisematel aegadel, abiks on afirmatsioonid, enesesisendused. „Kõik tunded on turvalised“, on näiteks üks mõjuvamaid neist.
„Kõik tegevused ja olemised on vajalikud iseendani, allikani jõudmiseks. Ebamäärasused, mis tekitavad ebakindlust, ebamugavust, võivad olla avamata kingitused, vaja vaid julgust, et neid avada ja midagi uut avastada!“ usub Stina.
Meie koosolemine on olnud kosutav, lõpetame vestluse selleks korraks ning läheme allkorrusele, kus on Märten, peresõbrad Tartust, kes tulnud festivalile „Kassari kitarrid“ ning Stina poeg koos elukaaslasega. Kaks koera ja kolm kassi passivad klaasuste taga verandal. Toas on õdus küünlavalgus ja kaminas põleb tuli. Mõnus rammestus suveõhtust on meis kõigis. Me pole kõik omavahel sugugi tuttavad, aga ometigi tunneme end Stina ja Märteni kodus mugavalt. Aiman, et siin käib suviti tihti külalisi, keda avasüli vastu võetakse.
Küsin veel Märtenilt, kuidas siis loomingulise naise tujudega hakkama saada ja ta vastab elutargalt: „Ma võtan naist nagu loodusnähtust, nagu tormi või merd, mis võib mässata ja siis jälle rahuneda.“
„Märteni puhul vaimustab mind endiselt tema võime mind täielikult vastu võtta just sellisena nagu olen! Tema võime jääda täiesti kohale ja rahulikuks ning armastavaks on imetlusväärne!“ tunnistab Stina.
Mul on hea meel nende pärast, soovin, et teineteise hoidmine ja mõistmine kestaks kaua…
Stina inspiratsiooniallikad
- Mind inspireerib, köidab, lummab, huvitab, aktiveerib ja motiveerib kõik – kogu minu elu oma täiuses! Väikseimate pisiasjadeni välja. Muidugi on ühel hetkel fookuses üks, siis jälle teine mõte, idee, avastus või tähelepanek. Samale asjale võib erineval ajal anda ise nime.
- Sõltub vaatenurgast ja tuju, tuule suunast. Sellest, kas olen avardunud seisundis või hoopis kokkutõmbunud. Ja kui varem oli mu tähelepanu suunatud rohkem väljapoole ja sellest tekkivatele tunnetele, taipamistele, siis praegu on köitvaim see, mis tuleb seestpoolt.
- Seepärast vajan ma hästi palju aega enda jaoks. Et lihtsalt olla ja kuulata. Mind pole kunagi huvitanud ühegi objekti realistlik kopeerimine või kujutamine. Seetõttu armastan tihtipeale sellist pool- või pärisabstraktset kujutamist, mis on minu jaoks palju realistlikum, ja mis tähtsaim – kõige huvitavam. Anda millelegi täiesti minu kujutlusest lähtuv vorm.
- Mulle meeldivad tsoonid, kus on peidus mingi saladus, võimalused näha miskit täiesti tundmatu ja ootamatu nurga alt. Eks seda on viimastel aastatel soosinud ka elu maal. Palju õhku, ruumi, vaikust ja vähe infomüra. Võimalus sulanduda ja olla. Lihtsalt.
- Ma uurin maalides kõike seda, mis tuleb minu seest või läbi minu. See on alati justkui minek teekonnale, mis on alguse saanud mingist tugevast impulsist kuhugi jõuda, midagi uurida, millestki paremini aru saada, mingitlaadi ilu kujutada… põhjusi on ju palju. Ja kunagi ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab ja kuhu see kõik välja viib. Tihtilugu ikka parema arusaamiseni iseendast.
-
Naiselikkusest naise pilgu läbi
TEKST HEDVIG HANSON
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSSNaiselikuks peetakse ajatu lõikega seelikute, kleitide ja kontskingade kandmist, eelistatult on naiselikul naisel liivakellafiguur, hoolitsetud soeng, ta ei lähe kodust välja meigita ja tema näol püsib naeratus ka keerulistes olukordades. Aga eks see ole vaid väline pilt. Reaalsuses koosneb naiselikkus paljudest muudestki omadustest.
Enamik naisi tahaksid olla naiselikud. Naiselikkuses on oma tabamatu müsteerium – midagi, mida ei saagi seletada, seda peab kogema. Mulle tundub, et naiselik naine on loomulik. Ta usaldab oma vaistu, austab ennast ja teisi, temas on suurel määral empaatiavõimet, ta on ühtaegu nii õrn kui tugev – samuti tundlik ja vastuvõtlik, kuid jääb samas oma väärtustele kindlaks.
„Ühtlasi teevad karuteene meedia, moe- ja kosmeetikatööstus,
lisades omajagu pinget piltidega,
milline peaks üks ihaldatud naine välja nägema.“Öeldakse, et naise teeb naiselikuks emadus. See on taas osa loomulikkusest, looduslikkusest. Eks kõik emad teavad, mida emadus tegelikult tähendab… Võid olla teistele andja, aga suures andmises on oht ühel päeval avastada, et ei jää enam aega oma välimuse ega muude vajaduste eest hoolitsemiseks ning selle tõttu end kaotada. Seega – naiselikkuse juurde võiks käia ka tarkus.
Aga tarkus ei tule kohe nooruses, parimal juhul tuleb see ajaga. Tarkus leida ja hoida tasakaalu ning mõista, et pidev muutumine, mis on ju elu osa, nõuab ka iseendas pidevat korrastamist. Samuti on naiselikkus muutumises – 20aastase naiselikkus on midagi muud kui 40aastase.
Ajaga hoovab meie naiseksolemisse sügavamat mõistmist, nii mõnigi teeb kannapöördeid isiklikus elus just siis, kui lapsed on iseseisvad. Pere eest hoolitsejast võib saada ideaalsel juhul teadlik ja pühendunud Naine suure algustähega. Temas on olemas kõik, mida loodus on võimeline andma, peale selle on lisandunud elu õppetunnid. Kui neis õppetundides on suudetud säilitada see hellus, headus, soojus ja sisemine naeratus, võime endid tõeliselt naiselikeks naisteks pidada.
Tänapäeva maailmas peame naiselikkust kaitsma kui haruldast aaret. Kiirus, karjerism, linnastumine ja ettekujutused edukast naisest ei aita meid sel teel. Ühtlasi teevad karuteene meedia, moe- ja kosmeetikatööstus, lisades omajagu pinget piltidega, milline peaks üks ihaldatud naine välja nägema. Seksuaalsust kasutatakse igal võimalikul viisil ära, tekitades sellega segadust. Seksuaalsus – osa ürgsest naiselikkusest – on individuaalne, õrn ega peaks alluma reklaamitööstuse huvidele.
Siinkohal on jällegi vaja tarkust, äratundmist.
Julgust olla ise, unikaalne ja kordumatu.Usun, et Eesti naiste seas on intelligentset naiselikkust küll ja veel. Eriti vajalik on anda neid väärtusi edasi oma tütardele, aga loomulikult vajavad naiselikku energiat ka mehed, isad ja pojad. Naisel on suur võim. Ja seda võimu peaksime kasutama mitte võimu, vaid ikka armastuse huvides. Sest armastus on kõige tuum.
-
Aegluse võlu
Üle kõige kurdame ajapuuduse üle. Aega ei ole, nii kiire, üks pidev hullumaja, öeldakse. Kiirus on justkui linnainimese krooniline haigus, mille leevendamiseks kas ei võetagi midagi ette, arvates, et see ongi paratamatus, või siis ei osatagi enam teistmoodi. Ometigi ei tee kiirustamine inimest õnnelikuks, pidevalt tormavas olekus pole võimalik kogeda naudingut tegevusest ega võimalust tõesti süveneda, asju hingega teha. Kuidas saada oma (elu)aja peremeheks?
Tundlikumad inimesed jõuavad tihti äratundmiseni, et kiirustamine ei vii meid kuhugi. Hea, kui jõutakse selle teadmiseni enne, kui hing on tasakaalust väljas või füüsiline tervis halveneb. Ja teadagi, et vaim, hing ja keha on omavahel seotud.
Muidugi, noorena ongi meil rohkem energiat ja vaja ennast tõestada, olemisi ja asju proovida, meie keha taastub veel hästi ja hing on alles otsinguteel. Paljud rabavadki, kuni tõesti on tervise pärast sunnitud elutempot aeglustama ning asjade üle järele mõtlema või elus kannapöörde tegema.
Ühel päeval võime reisida kosmoselaevaga Kuule, aga selleks ajaks on inimene ehk juba unustanud, et tähti ja kuud saab imetleda selge ilmaga rahulikul õhtusel jalutuskäigul, luues kujutelmi, mis täidavad meie hinge avaruse ja vaimustusega. Kõik, mida tegelikult vajame, on hingerahu, hinge rahu…
Elu peibutused
Juba noorena määravad meie valikuid palju meie loomus ning lapsepõlveharjumused
ja -keskkond. Aeglasema loomuga ning rahulikumas tempos kasvanuna võime tervislikuma ja ka targema valiku kasuks otsustada veel enne, kui pea täistuuridel ringi käima hakkab.„Tark ei torma“, on üks ütlemata tark mõte. Tormates teeme tihti läbimõtlemata otsuseid, võime olla eksitatud ja eksida väiksemates või suuremates asjades. Kiirustades pole aga meie fookus paigas.
Aga vaid vähesed on kohe alguses targad. Elu kutsuvad virvatuled peibutavad, lisaks kihutab tagant vajadus olla edukas – ning edukas olemine tähendab ühiskondlikus mõttes eelkõige välist edu. Sisemist edu on raskem mõõta, välist on lihtsam eksponeerida ja nii on võimalik petta ära teisi… ja mõnda aega ka iseend.
Miskipärast on inimesele ajast aega olnud oluline just teistele näitamine, enesetõestus läbi välise. Üks kõige tänapäevasem näide kiirusest ning väljapoole elamisest on sotsiaalmeedia tarbimine – praeguseks on Facebooki kasutajaid maailmas üle 1,86 miljardi. Ei kujutagi sellist arvu ette, eks ju?
Kõik postitavad oma fotosid, videosid või arvamusi, millele loodavad saada ikka tunnustavat nupuklõpsu „like“. Tihtipeale näeme seal ilustatud pilte, mis ei pruugi olla reaalsusega sugugi vastavuses. Paljud otsivad fotoga tõestust oma välisele atraktiivsusele, mõni läheb ohtliku äärmuseni mõne tegevuse või trikiga, et ikka teistele näidata… Liiga paljud on sõltuvuses tagasisidest oma postitustele. See on tänapäevane meelelahutus, mis tegelikult räägib selget keelt: pöörame väga suurt tähelepanu välisele. Ja vajame kiiret tagasisidet. Seesmiselt tasakaalus olev inimene ei vaja enam tunnustust väljastpoolt. Mitte sellisel viisil.
Kiirlahendused ei luba süveneda
Paradoksaalsel kombel on tehnoloogia areng tekitanud olukorra, kus meil tegelikult pole aega ei enesele ega teistele. On võimalus jagada infot, mille puudust kindlasti keegi ei tunne, sest infovahetus on kiire, uudised on värsked. Ja mitte ainult uudistekanalid ei võistle omavahel kiiruses, oma intiimseimategi uudistega ei suuda oodata ükski sotsiaalmeediast sõltu- vuses olev inimene. Oleme juba harjunud, et isegi hea tuttava isiklikust sündmusest – kihlumisest, lapse sünnist või mis iganes muust olulisest – saame teada pigem sotsiaalmeedia kaudu kui silmast silma. Isiklikud õnnitlused tulevad elektroonilisel teel… Lihtne, kiire ja rohkem! Aga kas on sellel kiirel sõnumil siis sügavamat väärtust?
Nähtavasti on lootusetult vanamoeline mõelda, et kaardi postitamine (veel isetehtud kaardi!) või õnnitluseks kokkusaamine oleksid energeetliselt märksa jäävamad mälestused kui need kähkukad ja kiired säutsud.
Millal viimati saite päriselt kirjutatud kirja? Mitte arvutis trükitud dokumendi, vaid käsitsi kirjutatud kirja, postkaardi? Millal viimati ise sellise kirjutasite? Tänapäeva lapsed õpivad ammu enne klaviatuuril toksima kui käsitsi kirjutama. Laseme ise sellel juhtuda, sest tahame ajaga kaasas käia ega suuda vastuvoolu ujuda. Oma hüved tehnoloogilistel mugavustel on, aga ei tohiks unustada ka ehtsat ja loomulikku eluviisi ning endaväljendust. Ainus viis neid elus hoida, on teadlikult võtta aega, et teha vahelduseks midagi tõelise pühendumise ja loomuliku tempoga.
Kiirsuhete hind
Kiirus iseloomustab tänapäeval eriti valusalt inimestevahelisi suhteid. Meil ei jätku enam rahulikku meelt, et kauem teisesse süveneda, tundub, et kõik peab toimima iseenesest. Kui see aga nii ei ole, loobutakse püüdest teist mõista, konflikte lahendada. Sest pole oskust ja pole har- jumust. Ning pole enam eeskujugi. Meie vanaemad-vanaisad elasid koos „kuni surm neid lahutas“, ehk veel ka meie emad-isad püüdsid seda eeskuju järgida, isegi kui see enam nii loomulikult ei õnnestunud.
Oma põlvkonnas märkan, et lahutada on lihtne, ei vaevuta enam kaua pingutama, moes on kärgpered ja partnerite vahetamine. Suur osa sellest muutusest on tingitud loomulikult sellest, et naised on iseseisvunud, kõrgelt haritud ning mehe kunagine positsioon ja ka ülesanded on muutunud. Naisena rõõmustan loomulikult selle üle, et naine on vabam kui kunagi varem. Aga selle vabadusega on tekkinud samas ka enneolematuid võimalusi, tegevusi ja liiga palju kõike, mida inimene tegelikult ei vaja. Liiga palju kõike hakkab meie olemist koormama.
Maailm on muutunud. Edukamaks, vabameelsemaks ja… kiiremaks. Ja ikkagi – kas inimesed on muutunud õnnelikumaks? Mis on tegelikult edukus, mis on tegelikult vabadus?
Edukus ja vabadus
Vastupidiselt esmasele ettekujutusele edukast inimesest, kellel on tasuv töö, head materiaalsed väljavaated, uhke väline fassaad, arvan, et te ei vaidle vastu väitele, et edukas inimene on eelkõige vaimselt ja füüsiliselt terve ning sisemiselt tasakaalus.
Aga vabadus? Kas raha eest saab tegelikult vabadust osta? Kuulsate ja rikaste inimeste elulood räägivad meile tihti vastupidist. Sul võib olla miljonite imetlus, samas võid olla seesmiselt ebakindel ning jõuda selles ummikseisus lausa enesehävitamiseni. Vabadus on hoopis see, kui inimene saab olla truu oma hingele. Kui ta saab jääda puhtaks ning isegi kui tal on minevikust koormavaid kogemusi, oskab ta need teadlikult vabaks lasta.
Selleni jõudmiseks on meil vaja aega, sest meie hing vajab aega. Ta väärib seda. Vajame aega, et järele mõelda, et oma tunnetes selgusele jõuda, et pühenduda kogu hingest, et meie sisemus oleks ajaliselt sünkroonis meie tegevustega.
Julgus muutuda
Eduühiskond surub meile peale kiirustamist, kiireid lahendusi, see on kui kärestikuline jõgi, mille tugev vool meid kaasa viib, meid oma survega juhib ja jõuga lämmatab. Tundub, et iial varem pole olnud inimkonnas nii palju pidetust ja ebakindlust kui nüüdsel ajal.
Rõõmustav on aga see, et ka vastassuunaline liikumine, teadlik tajumine, on ikkagi veel olemas ning meil on võimalus pääsemiseks! Kui meil jätkub tarkust ja julgust, mida muutused vajavad.
„Julgeda, see tähendab kaotada hetkeks jalgealune, mitte julgeda, tähendab kaotada on geniaalselt öelnud Taani poeet ja filosoof Kierkegaard.
Meist keegi ei tahaks ju kaotada iseend! See on kõige olulisem, mis meil on. Jah, kõige olulisem. Loomulikult on olulised ka teised inimesed, aga tasakaal saab alguse meist endist.
Vajalik on leida aega, mis pühendatud iseendale. Sellest hakkame aru saama tihti just keskikka jõudes, olles jaganud palju energiat endast väljapoole. Igal inimesel on selleks erinevad jõuvarud. Kes annab tasapisi ja suudab ilma suurema väsimuseta terve elu nõnda anda, kes annab intensiivsemalt ja vajab sellest puhkust.
Selge on see, et ei tohiks kaduda side kõige tähtsamaga. Iseendaga. Tahaksin lisada siia veel midagi – kõiksusega. Et meis võiks pidevalt toimuda puhastumine ja avardumine. Kui oleme tühjaks jooksnud või on meisse kogunenud negatiivsust, ei ole meil anda ei enesele ega maailmale.
Need, kel on maamaja, teavad, et täiuslikku aeglust on võimalik kogeda just linnasaginast eemal, loomulikult aega peatades. Isegi kui teil on elektripliit, õhksoojuspump ja vesi torudes, on just ekstra mõnus tuua kuurist puud, kütta ahjud, teha süüa elava tulega pliidil, isegi vee võite söögitegemiseks tuua lähedalasuvast kaevust või allikast. Sest aega on. Kuhugi pole kiiret.
Minu jaoks on meditatsioon parim viis meelte puhastamiseks. Aga see ei tähenda tingimata, et peame oskama end täielikult ja kõigest välja lülitada nagu tõelised joogagurud – jalutuskäik looduses, sobiva muusika kuulamine, toetava raamatu lugemine või ka unistamine, kõik see võib mõjuda meditatsioonina. Peaasi on jätta tavapärane rutiin ja kuulatada, mida see teistmoodi olemine meile toob, mida uut meis loob.
Paljud loovad natuurid jõuavad selleni, et tahaksid rohkem vabadust, rohkem võimalust pühendumiseks, et nautida oma tööd ja tegevust, mitte rassida rutiinselt päevast päeva, kellast kellani ja seda raha nimel, suurema rõõmuta. Iseenda ja oma aja peremeheks olemine on oluline otsus ning loomulikult ka väärtushinnagute ja eneseusu küsimus.
Korgid välja
Tihtipeale on paljudes peredes ka koos olles päriselt koos olemine keeruline – kes on arvutis, kes vaatab telekat, vanemad askeldavad oma tegevustes või mõttemaailmades, lapsed jäetakse sageli omapäi ekraanide ette. Ollakse justkui koos, samas sugugi mitte.
Üks tuttav pereinimene kirjeldas õhtut, mil neil elekter ära läks ning lõpuks sai pere tõesti koos olla – küünlavalgel mängiti lauamänge, meisterdati ja jutustati lugusid ning kõik olid elevil ja õnnelikud.
Kas sunnitud elektritaolek oleks meie ainus võimalus veel üksteisega tõeliseks kohtumiseks? Usun, et piisaks, kui võtta selleks teadlikult aega. Aga samas, kui teist võimalust ei jää, on ju siiski võimalus lülitadagi korgid välja ning seeläbi taasavastada pere ühisenergia ja ühendus.
Ülekantud tähenduses korkide väljalülitamine aitaks meil endid täielikult taaslaadida – mitte pideva meelelahutuse ja tegevuste najal, vaid sügavuti tunnetades, taandades kõik ebavajaliku ja keskendudes oma südamehääle kuulamisele. Sest südamehääl hakkab rääkima vaid rahus. Kui oskad seda aega endale võtta, võib see juhatada hoopis uutele, värskematele radadele. Huvitavatele teedele, mida arenguks vajad.
Niisamuti on lood teistega koosolemisega. Kõiges peaks otsima kohalolekut ja sellest tulenevat loovat ühisenergiat. Aga see ei juhtu iseenesest, selleks peab olema teadlikkust. Teadlikult võtta aega nii iseendas tasakaalu leidmiseks ja hoidmiseks kui ka teistega suhetes. Nii näiteks võiks lülitada ühisteks söömaaegadeks välja arvutid ja telekad, panna käest nutitelefonid, ehk valida koos meeleolumuusikat mõne tegevuse taustaks või täielikult keskenduda omavahelisele suhtlemisele. Ja miks mitte ise teha koos muusikat?
Silmast silma, südamest südamesse, ainult sellised suhted saavad olla tõelised. Ja kuigi peaaegu igas suhtes tekib aeg-ajalt arusaamatusi, on selge, et on vaja aega, mis tooks arutust.
Tõeline armastus, mida kõik otsime, vajab ka ju eelkõige aega. Mitte kiirustatult langetatud otsuseid või hinnaguid. „Armastusega tehtud” tähendab ikka, et tehtud on hoole ja pühendumisega. Sellel on väärtust ja rohkem võimalust jääda püsivaks. Meenutagem neid rõõmustavaid hetki elus, mis on meie hinge jäänud… Kas pole need ikka olnud seotud hoolimise väljenduse ja tundega, et aeg nagu peatus? Kui hetkes oli aegluse võlu.
Foto: Mari-Liis Nellis
-
Suvi, helluse aeg…
TEKST HEDVIG HANSON
FOTO MARIS OJASUU„Selles öös nii palju oli valgust
õisi tasa langes meie eel
kaste hõbedana paitas jalgu
liugles mustjaid varje tiigiveel…“Need on Ilmi Kolla romantilised luuleread, mis inspireerisid mind kord tegema neile sõnadele laulu. See on üks õrnemaid laule, mis olen kirjutanud. Selles on nii palju helgust, hellust, usku, armastust. Seda esitades tunnen, kuidas ise saan olla helgem, õrnem, usaldavam, andunum.
Luuletus räägib armumisest ja suve valgusest, selles on kõik naiselik, õhuline ja pühalik. Just selline tahaks olla iga naine, ja sellised me võimegi olla, vähemasti noorena. Unistavad, romantilised, täis lootust ja ootust. Armastusest on noorena romantiline arusaam, sellesse kujutluspilti mahub see ainus Tema, suve embav soojus ning õrnad naudingud kordumatus hetkes. Ajaga meis miski muutub, saame täiskasvanuks, näeme, et armastus pole mitte ainult õhkamine, see on pigem eluviis, tänulikkus, leppimine. Midagi meis isegi ehk murdub ses teadasaamises ja kogemises. Ja nagu ei kesta igavesti suvi, ei saa kesta ka armumine. Kõik on muutumises. Ja me peame arenema koos nende muutumistega.
Ja samas – igas murdumises peaks olema uue võimaluse algus. Võimalus minna pinnakihist sügavamale. Mulle meeldib suviti sügavamale minemist tunnetada just sukeldudes. Me võime muidugi liuelda naudiskledes vee peal, ent kui elu muutused nõuavad sügavamale vaatamist, on teraapiline tõesti sukelduda.
Võtan siis kopsud õhku täis ja sukeldun nii sügavale, kui julgen, teades, et jõuan kenasti pinnale tagasi. Selle uue kvaliteediga, mis sügavamatesse kihtidesse laskudes ning tagasi tulles uue õhuga kogen, on võimalik armastada veelgi intensiivsemalt, teadlikumalt. Tajuda, et armastus on veel palju vägevam, kui siiani arvasin. Just teadlikkusega on võimalik kasvatada endas tõelist armastust, nii enese kui kõige elava vastu. Ning arendada nii vajalikku – tänu ja alandlikkust Elu ees.
Nii paljud mu tuttavad naised on öelnud, et nad ei tahaks enam olla väga noored. Et see ajaga kogutud sisemine rikkus ja jõud on rohkem väärt kui nooruse ilu. Ehk siis võiks öelda – küpsuses on tõeline ilu.
Veetlev suvi toob endaga kaasa õrnemaid unistusi ja toetab naiselikkust, nautigem iga hetke, joogem iga sõõmu sellest magusast nektarist!
„Sinu kätesse ma enda peidan
matab meeli õnne joobumus
endast kõik ma tuulte hooleks heidan
kõik, mis vana ja mis on uus…“ (I. Kolla) -
Kevad südames
TEKST HEDVIG HANSON
(FOTO MARIS OJASUU)„Mu kevad algab pääle jõulu juba:
neist päiksekiirtest oli ammu puudu,
mis vargsi poevad läbi härmas ruudu…“Iga kord, kui jõulud on möödas, tunnen nii nagu oma luuletuses on kirjeldanud Marie Under. Ootus, see kõige magusam, muutub vahel küll lausa väljakannatamatuks, ent seda rõõmustavam on hetk, mida on tulnud oodata kaua ja kogu hingest.
Kevadeootus on meie maal olemuslik, sest põhjamaa talv on pikk ja pime ning kulutab meie jõuvarusid omajagu. Muidugi on võimalus ka siit põgeneda, nagu paljud teevadki – lõunamaapuhkus võib akud korraks täis laadida, kuid rohkem kodusel või sel, kel pole võimalusi reisida, ei jää muud üle kui oodata…
Uus kevad annab meile uue olemise, looduse tärkamine äratab ka meid – igal kevadel ikka ja uuesti. Esimesed soojemad õhtud, pikenev päev ja uus valgus annavad uue hingamise ja lootuse. Rõõmustame väikeste asjade üle – tervitame esimesi õisi ja rändlinde erilise õrnusega, vaher ja kaskki pakuvad meile oma mahlast kosutust – oskame olla tänulikumad kui varem.
Need, kes elavad loodusega kooskõlas, teavad eriti hästi seda erutavat tunnet, mida pakub kevade tulek. Lumi sulab, suurveed puhastavad nii loodust kui meidki, viies kaasa kõik vana, mida enam pole vaja. Ihkame olla kergemad, helgemad, keha tahab taas liikuda, hing lennata.
Juba veebruari lõpus, mil öösiti on õues veel külm, pole meis enam kõhklust – päevane päike juba soojendab nii, et kassilgi aknalaual tukkudes kasukas soe. Ei malda oodata enam päris sooja, tahaks teha vahetust oma garderoobis, välimuses, ära on tüüdanud need rasked riided! Häälestame end väliselt, et häälestuda sisemiselt. Mida uut toob meile uus kevad? Kas meie soovid täituvad?
Nii lummav on see ootus. Päriskevade tulekuga saabub turgutus ka meeltele – õitsvate lillede, tärkava rohu, lõkete lõhn! Lindude armulaulud kui igatsuse hääled…
Värske märts, naiselikult tujukas aprill ja siis lopsakas mai – õitemeri ja magusvalus tundmus kõige ajalikkusest, üürikesest, kuid ometi nii sulnist kaunidusest, elu kevadest!
„ …Vist elus kaunimat ei olegi kui – ootus,
sest suveks valmistuma juba algan
ja talve tulisemalt maha salgan.“
Kaunist ja erakordset kevadet!