TEKST INGRID ROOSE
FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS
Muusika on mind ümbritsenud kogu aeg. Minu ema on terve elu tegelenud muusikaga ja töötas minu kujunemise ajal ka muusikaõpetajana – nii oli muusikutee minu jaoks väga loomulik valik.
Pärast muusikakeskkooli lõppu tundsin aga, et seda kõike on kuidagi liiga palju, ja otsustasin hoopis proovida, kas mulle sobiks õppida kultuurikorraldust Taanis.
Olin Taanis olnud umbes kaks kuud, eemal muusikast, ja äkki tekkis tore äratundmise hetk: oli õhtupoolik, minu korterikaaslased tegid uinakut ja mina vaatasin videoid laulupeost.
Päike loojus kuidagi väga soojalt ja tuppa tekkis selline laulupeo õhtupäike, selle õige laulupeo tundega, kus selja taha jääb rongkäik ning pikk ja hästi emotsionaalne päev. Ja siis käis korraga selline klõks, et oot, mida ma siin teen, see pole ju see, mis ma tahan teha.
Jäin kogemuse saamiseks veel terveks aastaks Taani ja astusin alles järgmisel aastal Eesti muusikaakadeemiasse, aga see vist on jah nii, et kui ikka olla muusikaga nii tihedalt seotud, siis see lihtsalt annab eluks vajalikku õhku ja võidab kõik muu.
Töö laeb patareid
Esimest korda laval dirigeerides oli küll õige tunne ja kuigi ma ju veel midagi õieti ei osanud, siis laval oli päris hea olla, mida ma näiteks klaveriga kunagi ei tundnud.
Naudin dirigeerides kõige rohkem seda hetke, kus kõik muu minu ümbert kaob, käib lihtsalt „puff“ nagu multikates ja alles jääb ainult muusika ja need inimesed, kellega koos ma seda teen. Proovidest ja kontserdilt saan ma nii palju energiat, et see neelab mu endasse, heas mõttes. Võib-olla kõige lähem võrdlus on, et patareid saavad ülelaetud – umbes selline tunne.
“Kui ikka olla muusikaga nii tihedalt seotud,
siis see lihtsalt annab eluks vajalikku õhku ja võidab kõik muu.”
Kõige raskem dirigenditöös on minu jaoks võib-olla see pikk üksildane ettevalmistusperiood. Pikad päevad üksi kodus, palju harjutamist ja nokitsemist, enne kui saab proovi minna ja seda teistega jagada.
Raske on kirjeldada minu tüüpilist tööpäeva, kuna mingit korrapära selles justkui pole. See on ka ilmselt põhjus, miks märkmik on üks kindel abimees, keda ma kunagi koju jätta ei saa. Tüüpiline aga on see, et enamasti, kui teised inimesed lähevad töölt koju, lähen mina hoopiski tööle.
Päeva esimene pool kulub enamasti proovi ettevalmistamisele ja klaveri harjutamisele, lugude õppimisele ja muusika kuulamisele. Suur osa päevast kulub ka e-kirjade saatmisele, mida ma eriti ei naudi: see võtab kohutavalt palju aega ja samal ajal tiksub kuklas mõte, et peaks midagi palju loomingulisemat tegema. Aga kuna dirigendiameti juurde kuulub ka igasugune korraldamine, on see paratamatus. Olles veel magistritudeng oma viimasel aastal muusikaakadeemias, läheb osake päevast ka kooli peale.
Oma loodud koor
Neidudekoor Kammerhääled sai loodud mu bakalaureuseõppe esimesel aastal ja sai esmalt kokku pandud lihtsalt praktika saamise eesmärgil. Aga see, kuhu me jõudnud oleme, on päris uskumatu.
Veebruaris saime nelja-aastaseks ja selle aja sisse jääb väga palju saavutusi ja värvikaid kontserte. Naudingi kõige rohkem konkursse, sest see kokkuvõtmine ja keskendumine on täiesti teisel tasemel kui tavaliselt. Konkursiesinemised on alati väga põnevad ka selle poolest, et lauljad panevad selle vungi välja alles laval ja seda, mis sellest sündida võib, ei tea kunagi.
Naudin ka seda kambavaimu, mis siis eriti tugevalt tekib, ja meie oma traditsioone, mida enne lavale minekut teeme – sellised pisikesed asjad annavad jõudu juurde.
Usun, et muusikutöös on oluline osata hinnata kriitikat, kuid lasta ka paljud asjad endast mööda ja, mis peamine, osata suhelda inimestega. Ma arvan, et kõige olulisem on järgida muusikat ja olla kogu aeg õhinas sellest, mida teen.
Laulupeo taktis
Kaks aastat tagasi helistas mulle noortelaulupeo peadirigent Heli Jürgenson ja pakkus välja dirigeerimise sellesuvisel laulupeol – vastus tuli muidugi sekundiga.
Dirigeerin lastekoore ning minu looks on 70ndatel tekkinud ansambli Collage repertuaarist võetud „Mets neidude vahel“, mis on rahvalaul džässi võtmes. Noortele tundub see istuvat ja ma arvan, et see tuleb hästi mõnusa tunnetusega. Lisaks on selles loos ka haarav flöödisoolo, mida mängib mu sõbranna Marion Strandberg.
Ma unistan väga palju, vahel ei saa isegi magama jääda, aga kõige rohkem unistan ma, et leian ühel päeval endale oma koha. Ma ei taha olla sinna veel jõudnud, aga teadmine, et ma sinna ühel päeval jõuan, oleks väga rahustav.
