TEKST KRISTEL PAIMLA
FOTOD KRISTIINA MÄNNIK-KIVI
Kui üksteist aastat tagasi nägi ilmavalgust minu esimene laps, olin 26-aastane, väga uhke ja rõõmus, kuid ka mures. Vahel isegi stressis või suisa depressiivne. Ühelt poolt hormoonidest ja magamata öödest ning teisalt segadusttekitavast informatsioonist. Maksimalistina olin seadnud endale kaks eesmärki – olla maailma parim naine oma mehele ja ema lapsele.
Tänaseks olen vaateid oluliselt muutnud – seda tänu õppetundidele ja elukogemusele, mis kolmele lapsele emaks olles ja lastejooga eestvedajaks õppides kogunenud. Raseduse ajal ostsime mehega kokku hunnikutes raamatuid, mida järjest ja võidu lugesime. Teadmisi ja kogemusi, mille järgi õigesti, hästi ja edukalt toimetada, oleks justkui pidanud olema meeletult.
Tegelikkuses tundus teabes orienteerumine ja tehtud valikute igapäevaellu integreerimine tõelise raketiteadusena, eriti kui info osutus vastuoluliseks. Jõudsin lektüüridest läbi lugeda vaid mõne, sest aeg pudenes sõrmede vahelt. Puutumata raamatute virn tõi aga veel suurema lisapinge, sest tundus, et just seal peitusidki kõige õigemad ja olulisemad vastused. Raamatutele lisandusid veel last arendavad ringid, reisid, kultuuriprogrammid, seltskonnaüritused… Kõik ikka selleks, et lapsel oleks arendav ja huvitav, et silmaring kujuneks lai ja oleksin ise maailma parim ema ja naine. Päevad möödusid, soovides teha kõike palju ja õigesti, olles samal ajal tohutu vaimse surve all, unesegane ja pahur.
Mida külvad, seda lõikad. Kõikide ponnistuste viljaks oli viril, ärev, haige ja kehvasti magav laps. Ka mehega kiskusid suhted üha enam kiiva – fookuses oli ju laps ja ideaalse perekonnapildi loomine.
“Lastes on olemas tarkus, et neist kasvaks just see, kes vaja.”
Üks taipamine teise järel
Pärast kolmanda lapse sündi ja suhte purunemist nügis elu mind õppima nii kundalini kui lastejooga õpetajaks. Hakkasin aru saama, mis tegelikult toimub, ning nägema selles oma rolli. Muuhulgas õppisin, et kolmanda eluaastani on lapsed ema auras ning kõike, mida ema tunneb, elab läbi ka laps – väikelaps kogeb ja tõlgendab ümbritsevat ema psüühika kaudu. Iseenda pinge ja murega olin kõik need aastad hoidnud lapsi emotsionaalselt n–ö mürgi sees. Ja kõik see, mis lastega toimus, oli peegeldus minust endast.
Meenusid kõik valesti käitumised: mehega nääklemised ja süüdistamised ning see, kuidas teisest eluaastast alates pidi meie esimene laps iga päev vastu tahtmist lasteaias käima, sest tahtsin tagasi tööle minna. Nii oli laps minust kui oma turvasambast lahutatud ning sunniviisiliselt omal käel hakkama saamine tootis temas muudkui ärevust.
Õppisin ja nutsin, sest süütunne laste ees oli meeletu. Tundus, et olin kogu selle aja kõik valesti teinud.
Tänu joogapraktikale hakkasin tasapisi märkama,
kuidas kõik siin ilmas on põhjusega
ja samas ka mööduv.
Nii ka minu ahastus ja enesesüüdistused. Hakkasin nägema meele ja ego mänge, õppisin ennast lahutama oma mõtetest, mis sageli kuulusid hoopis mu emale ja inimestele, kes osalesid minu kasvamisprotsessis. Märkasin oma soove, ihasid, hirme, kontrollivajadust jne. Jõudsin taipamiseni, et kõik, mis laste jaoks tegin, oli igal hetkel õige, sest olin endast alati andnud parima. Lapsed valivad ise oma vanemad, et tulla siia ilma meie juurde oma hingeõppetunde saama ning neid siis omakorda vastutasuks ka meiega jagama. Nii et kõik see rõõm ja jama, mida raseduste ajal ja laste väikelapseeas läbi elasin, oli juba ette määratud ka neile osaks saama.
Universaalne tarkus
Tänaseks on Iiris 11-aastane, Miikael kaheksa ja Luukas kuus. Nad on rõõmsameelsed, julged, nutikad, loovad ja seltskondlikud. Seega julgen praktikuna soovitada üht – unusta ära kõik raamatud, tabelid, skeemid, teadustööd. Ka minu jutt. Kõik see, mis tuleb väljaspoolt, on väline ega pruugi sobida just sulle ja sinu lapsele. Täna olen ema, kes proovib austada
ja kuulata eelkõige laste soove.
Igas naises on olemas ürgne tarkus, mida läheb vaja emaks olemisel ja lapsega ümberkäimisel. Nagu kasski ei vaja raamatuid, et õppida püüdma hiiri, ei vaja naine raamatuid ega koolitusi, et olla ema, sest läbi raseduse ja sünnituse ärkavad meis ürgsed instinktid. Siin on muidugi üks „aga“ – mingil eluhetkel oleme kaotanud kontakti oma sisemise väe ja tarkusega ning hakanud uskuma, et nad asuvad kuskil mujal kui meis endis näiteks meie emas, naabrinaises, õpetajas, perearstis, raamatus, šamaanis – ning seejärel asunudki toimetama selle järgi, mida keegi väljastpoolt ütleb või kirjutab.
Loomulik lapsekasvatus
Kui laps sünnib ja vanemates elab uskumus, et laps ise ei tea ega oska mitte midagi, võtame endale püha ülesande hakata teda kasvatama ehk talle kõike õpetama – alates sellest, kuidas „õigesti“ roomata, istuda, süüa, rääkida, kõndida, joosta, joonistada, laulda, tantsida jne. Nimekiri on lõputu. Ometi on lapse sees olemas kogu maailma tarkus, mis siis, et ta on füüsiliselt abitu. Meie ülesanne on hoida teda otsestest ohtudest ja lasta tal areneda, toetades kohtades, kus ta seda vajab. Last forsseerida pole vaja, eriti veel iseenda hirmude tõttu.
Minu arvates on loomulik lubada lapsel magada vanemate kaisus nii kaua, kuni ta seda tahab, tundmata hirmu kaassõltuvuse tekkimise või lapse lämbumise ees. Oma kogemuse põhjal väidan, et kaisulapsed on vaimselt ja füüsiliselt tervemad, julgemad, rõõmsamad, tugevama turvatundega kui lapsed, kes on varakult pandud oma tuppa ning võib-olla läbinud ka unekooli. Viimane võib kahjustada lapse kindlustunnet ja kui see juhtub esimestel eluaastatel, võib juhtuda, et laps võtab endale baasuskumuseks, et kõike on vähe, kellegi peale ei saa loota ja elu on üks suur olelusvõitlus. Kõige valusama kogemuse said ses osas mitu eelnevat põlvkonda, mil vastsündinud lahutati emadest sünnitusmajades terveks nädalaks, emaga kohtuti vaid süües, iga nelja tunni tagant.
“Sina ise oled kõige tähtsam, seejärel
sinu paarisuhe ning alles siis lapsed.”
Igaühel oma tee
Võid ju soovida, et sinu lapsest kasvaks parim advokaat, aga kui talle on ette nähtud saada vehklejaks, teeb teda just see kõige õnnelikumaks. Lõdvestu ja luba sel juhtuda. Kunagi unistasin, et mu tütrest saaks baleriin. Sõidutasin teda Kaie Kõrbi juurde trenni. Tulemus – kõik, eesotsas lapsega, olid pinges. Alles hiljem sain aru, et proovisin realiseerida iseenda täitumata unistust.
Minu retsept – lõdvestu igas hetkes, lase lapsel olla laps ja ole ta jaoks olemas, kui tema seda vajab.
Samas pea meeles, et sina ise oled kõige tähtsam, seejärel sinu paarisuhe ning alles siis lapsed – ning sedagi vanuselises järjekorras. Kõige suurem peab saama tähelepanu esimesena. Jah, tavaliselt tehakse vastupidi, sest pesamuna tundub lihtsalt abitum. Tulemuseks on aga pingelised lastevahelised suhted, armukadedus jne.
Omas tempos ja ise
Lapsele on kõige arendavam kasvada ja avastada maailma omasoodu ning oma tempoga. Nii nagu ei pea kõrval valvama, et kuusest kasvaks ikka kuusk, mitte mänd, nii on ka laste endi sees olemas tarkus, et neist kasvaks just see, kes vaja. Igasugune väline tempo ja huvi loomine on kunstlik ning pigem blokeerib loova energia liikumise, tappes igasuguse õhina.
Kui rääkida söömisest, kuula last ja tema organismi. Vanematena loome peas struktuuri, päevakava, millest tahame jõuga kinni hoida – lapse keha aga ei ole võib-olla veel valmis toitu vastu võtma sel kellaajal ega sellises koostises, nagu sulle meeldiks.
Mis on sundimise tulemus? Laps harjub, et keegi teine teab temast paremini, mis talle hea on. Nii on oht võtta lapselt ära võime ja oskus ise oma keha ning vajadusi märgata ja kuulata. Kõige alus on järgnev: ole lõdvestunud ja mänguline, pööra tähelepanu endale ja ole iseendaga parim sõber, sh mediteeri; ole lastega aus, kaasa neid oma ellu. Kui neil tekib huvi millegi vastu, julgusta neid ja aita leida lahendusi.
On olemas kaks põhitunnet – hirm ja armastus – ülejäänud tunded on kõik nende nn „lapsed“. Forsseerides lapsi kõikvõimalike ringidega, pannes neid maailma parimatesse koolidesse, saates nad meistrite käe alla õppima, jälgi, kas sinu valiku taga on hirm või armastus. Kui hirm, et su laps ei saa muidu elus hakkama, külvad sellega hirmu veel juurde. Kui aga armastus, sest su laps seda ringi ise väga soovib, külvad juurde armastust. Samuti pole vaja punnitada, et saada kellekski teiseks, sest elu juhtub niikuinii – juba sündides tuleme siia täiuslikena, oma programmi ja eesmärkidega. Oleme kõik täiuslikud oma ebatäiuslikkuses.
KÜMME ASJA, MIDA LASTE JAOKS TEHA
Armasta neid
Toeta nende enesehinnangut
Kuula neid
Esita väljakutseid
Oota austust
Sea neile piirid
Tee kõiksusetunnetus osaks nende maailmavaatest
Arenda nende õppimisoskust
Aita neil olla kogukonnameelne
Lase neist lahti
Yogi Bhajani raamatust „The Game of Love“
ÕHINAL ÕPPIMINE
Iga inimene, sõltumata vanusest, õpib ja omandab ainult õhinapõhiselt. Kui laps tunneb millegi vastu huvi, paku talle sel hetkel just seda. Kui ta tahab näiteks ronida puu otsa, lase tal seda teha. Kui kardad, et ta kukub alla, keera selg ja palveta, et temas ilmneb see ürgne tarkus ja ellujäämisinstinkt. Ja see ilmneb. Muidugi leia talle huvi süvenedes parim kaskadöör, kes talle kõrgustes toimetulemist õpetaks.
Minu arvates ei tasu last takistada jutuga: „Ära mine, kukud alla, see on ohtlik”. Laps kukubki, sest vanem programmeeris ta alateadvuse ja võttis temalt usu iseendasse. Nii suheldes võib röövida lapselt kogu õhina ennast proovile panna ja maailma avastada ning tema väe hakkama saada. Lisaks võib suure tõenäosusega hakata laps edaspidi kartma igasugu kõrgusi ja vahest ka muid väljakutseid.
Kui väikelaps tahab ise lusikaga süüa, lase tal seda teha. Ära karda, et ta mökerdab valge köögi ära või et hele diivan saab mustikaplekiliseks. Loo lapsele selleks ise tahtmise ja ise tegemise perioodiks, mil ta on 1,5–3 a vana, pigem tingimused, kus saaksid ka ise lõdvestuda. Last ise toites või riietades võetakse temalt tema enda tahe. Kuigi nii jääks kodu puhtaks ja ehk hoiaks ka palju aega kokku, on tulemuseks siiski tahtejõuetu inimene, kes piltlikult öeldes kannatab külmkapi kõrval nälga.
