Heade viljade pühal südemesoojas Siberis | Kommentaare: 1

TEKST JA FOTOD KUNO KAUR

Siberis Krasnojarski krais asuvast kogukonnast ja tema loojast Vissarionist on kuulnud-näinud paljud eestimaalased. Saatus ja mu enese suur soov on mind kokku viinud inimestega, kes on selle kogukonnaga lähedalt seotud. Suuresti tänu neile sain minagi osa augustikuu heade viljade pühast. Miks inimesed sinna lähevad ja paljud ka jäävad ning oma elu selle paigaga seovad? Vastuse laenaksin Peeter Sauteri arvustusest filmi „Jeesus elab Siberis“ kohta: Siberisse Jeesuse juurde minek ei ole tingimata jumalaotsing, vaid pigem millegi juurest äraminek. Nii ka minul.

Minu seljakott on täna kerge, plaanin jääda Mäele päevaseks pidustuseks ja õhtul oma külasse tagasi minna. Pakun abi naisele, kellel niigi laps kaenlas ‒ ühtlasi on sedasi kergem alustada vestlust ja paluda poseerida portreede jaoks. Tema seljakott on tõeliselt raske. Tubli naine, kes suudab sellist mürakat kuumal suvepäeval kilomeetreid tassida. Mõned kilomeetrid kerget tõusu kaskedega palistatud taigateel, kust Päikeselinna algusaastatel polevat nii kergelt läbi saanud.

Inimvooluga Mäele

Lasen end kanda voogaval inimjõel, millel justkui puuduvad äkilised käänud ja kärestikud – jõgi, mis voolab rahulikult nagu nende inimeste elugi. Jään hetkeks mõtlema enda elu ja ühiskonna peale ‒ millest tulen, milles elan.

„Joon kopsikust külma vett, joobun puhtast õhust,
kerge hingeldus taandub sügavaks hingerahuks.“

Üks mees mu kõrval küsib: „Miks nii nukker? Täna on ju pidu!“ Ramal, kelle näojooned kinnitavad sobivust nimega, ütleb, et tema tuli siia mõned aastad tagasi pildistama ja jäigi, omamata suurt midagi peale fotoaparaadi. Õnnelik – ei jäta ta lisamata, mõistan seda niigi.

Kaotasin kahjuks silmist naise, kelle rasket seljakotti tassin, kuid minuni jõuab rahvahulka pidi teade, et pärale jõudes jätaksin koti Päikeselinna väravasse, küll see sealt leitakse. Vaid mõned tõusud ja vaated läbi kollakate kaselatvade sinavasse taevasse, kui jutustame juba järgmise teelolijaga.

Suhtlus algab siin sujuvalt ja sundimatult.

Volodja, nii kirjutab ta oma nime mu märkmikusse, on väärikas mees ‒ mõistan seda meist möödujate kummardustest ja tervitustest temale. Kui pakun abi tema koti kandmisel, sest olen ju noorem, vastab ta naeratades, et ta isegi veel noor ‒ kõigest 76. Volodja on esimene, kes asus Õpetaja kutsel elama Päikeselinna, kuhu praegu teel olemegi. Tal on käsil kolmas kooselu ja viimasest 16aastane poeg, kes praegugi Taevasesse Pelgupaika ehk Päikeselinna kõrgemasse punkti ehitatud kloostris mungana teenib ja elu sügavamaid tahke tundma õpib. Räägime Volodjaga elust. Olen pigem kuulajaks kui sõnade seadjaks – on ju temal rohkem öelda.

Kohale jõudes joon kopsikust külma vett, joobun puhtast õhust, kerge hingeldus taandub sügavaks hingerahuks. Saan viisakaid vihjeid pidustuse ja Õpetaja pildistamiseks – piirangud peaaegu puuduvad. Meenuvad ühed head pildid aastatetagusest ajakirjanumbrist, kuid nende vähesus oli pannud mind arvama, et pildistamise peale seal hästi ei vaadata.

Päikeselinna südamesoojus

Korraks näen veel naeratavat, käega viipavat Volodjat ja astun sisse Päikeselinna sümboolsest palkväravast. „Võtku vastu lootus iga sisenejat“, võiks tõlkida sõnu, mis seisavad värava kohal.

Minust mööduvad kaks valgeis kleitides noort tüdrukut, pisut mahavaatavas pilgus rõõm ja ehe elujanu, elujaatus. Meenub tundmatu autori sõnaseade, et mõni tüdruk punastab, kui tal on häbi, ja mõnel on häbi, kui ta punastab – see värav siin oleks justkui piiriks nende kahe arusaama vahel. Siinse kogukonna naised ja tüdrukud on malbed ja vaoshoitud, kuid valmis andma oma kaasadele rohkem kui ühiskonnas, kus öeldakse teineteisele suuri sõnu ja tehakse kalleid kingitusi.

Valgesse rüütatud inimesed tulevad ja tulevad ühtse katkematu viiruna, nende arvu on raske öelda, ja sel polegi tähtsust.

Tähtsam on inimeste veendumus ja avatud süda, 

kuid kindlasti on neid siin täna tuhandeid. Kogunetakse Avatud kirikusse – kultusplatsile, kust kostab naiste laulu.

Pärast kombetalitusi suundub protsessioon Ühinemise orgu, mis asub Avatud kirikust pisut kõrgemal mäeveerul, et kohtuda Õpetajaga.

Sellel sumedal soojal augustiõhtul võbelevad küünlaleegid ja sahisevad haavalehed, toekatele tüvedele nõjatuvad mõtlike nägudega sitked mehed. Ühtmoodi valged, sihvakad ja kaunid on kased ja noored naised – punakas õhtuvalgus jumestab mõlemaid.

Tuleb Õpetaja, pisut teatraalsel sammul, ja istub seedripuust troonile. Siinkohal on paslik mainida, et Vissarioni õpetust saab nüüd raamatuna lugeda ka eesti keeles. Saan headelt inimestelt – teistsuguseid siin ju polegi ‒ ootamatu kutse jääda õhtusöögile ja öömajale. Hiljem saan teada, et selline kutse polevat mittejärgijatele siiski tavapärane.

Tahaksin magada tähistaeva all lahtisel terrassil.

Selline ööbimissoov tekitab hämmingut südamesoojust kiirgavas ja külaliste ‒ täna neid tema majja jätkub ‒ pärast muretsevas majaperemehes. Kui tuppa ei soovi, ehk tunneksin end kindlamini kitsedele tehtud värsketel heintel?

Kuu paistab pisut kõrgemal mäeveerul oleva moodsa, kuid liialdusteta maja aknasse. Seal elab Õpetaja. Ja veel kõrgemal puude taga on Templimägi kloostri ja Maa altariga ning veel kõrgemal taevas, millesse mäeveerud on raamistanud tuhandeid tähti.

Kuulen meeste vaikset jutukõminat… Lärmamine on sellele kohale võõras päevalgi, ööst rääkimata.

Vaid öö kuulab vaikides ritsikaid
ja haldjate jutukoor on kolinud haavalehtedesse.

Tukun vaid mõne tunni, ent väsimust pole. Aovalguses hõljun koos udulaamadega mäeveerudel, väikeste majadega ääristatud tänavatel, veel raadamata põllulappidel. Udu hajub, mina veel jään. Vaid Templimäele palutakse mul mitte minna, küll aga kutsub kännul istuv noor valvur, sülearvuti rüpes, mind siia elama – headele inimestele maad jätkuvat.

Uus päev. Kriuksuvad-kolksuvad vaikselt tarekeste uksed. Määgivad kitsed viiakse mäeveerule, prõksudes murtakse peenardelt sibulapealseid. Üksik varajane palvetaja Avatud kirikus, kuniks tuleb inimesi juurde, et laulda ja arutada algava päeva ühiseid toimetusi. Istun, vaatan, kuulan ja mõtlen. Mõnikord hõljub läbi me elu miski või keegi kui udusulg, mis pudeneb pistriku püütud pääsukesest Avatud kiriku kohal hommikutaevas.

Tahame kättesaamatut

Tean, et riitus kirikus ja jututeemad on isiklikku, perekondlikku laadi, seega piilun pigem küla taha jõekaldale. Saan jutule kitsekarjusega, tundub, et see on poisile paslik töö.

Karjuspoisilt tahan kuulda karudest ja huntidest − on neid eksinud otse siia külasse? Saan teada, et karud on kaugemal, nähakse neidki, aga hundid tulevad talvel karjaga ja jooksevad läbi küla üle jõe taigasse – sinna, kust läbi madala jõekoolme näen vees kahlavat ja keelega vett larpivat koera, tagaajajat või tagaaetavat, taigast tulnud võhmale võetud segaverelist.

Koerad on siin külades pisut pelglikud, usalduse võitmine võtab aega, aga kui see õnnestub, rõõmustavad nad juba kaugelt.

„Olen tahtnud kõndida taigajõgede kõrgetel kallastel
kollakaks muutuvates kasemetsades,
poetada laastukorvi põhja pähkleid,
jagada külaelanikega suurt seenesaaki.“

Nõgesepuhmastest ja roostetanud autoromude alt piiluvad kutsikad on pigem kõhnad kui pontsakad ning nende emad panevad pahaks, kui paitama kipud.

Koertel keegi kilekotiga külatänaval järel ei kõnni ja poelettidel harva esinev Pedigree jääb enamikule kättesaamatusse kõrgusse. Pisut teistmoodi suhe on jahimeestel ja laikadel − on ju nende panus peremehe heaks suurem kui niisama tänavatolmus pikutamine ja plärisevate mootorrataste tagaajamine.

Koer oli minu vanaisalgi, kelle elu ja saatus olid seotud Siberiga.

Pärast pikki vangilaagriaastaid elas ta vaba mehena Jenissei kaldal olevas külas – kuhu jõuab ka vesi silla alt, mida ületasin siia sõites –, soovimata sõita kodumaale sõjatules süüdatud ahervaremetes isatallu.

Vanaisal olnud jõelaevalt sadamasse nimme jäetud või kogemata unustatud vetelpäästekoer. Koera vanaisa Eestisse − surevalt hiinlaselt kingituseks saadud jahipüssi ja talvekülmade eest kaitsnud lambanahkse kasuka, ainsa kaasavõetud varanduse kõrval – tuua ei saanud või ei tahtnud. Lahkumise eelõhtul pani koer pea vanaisa sülle. Koera surm on peremehele kergem kui tema mahajätmine, eriti neil, kelle vahel on sõprus.

Lapsepõlves vanaisalt kuuldud lood Siberist – karust, kes tungis lehmalauta; hundikarjast, kes talveööl murdsid öö peale jäänud peomeeleolus külamehe; jääminekust suurel jõel; palgiparvetajatest ja paljust muust, mis mind väga huvitas − on olnud tugevaks tõukeks minu Siberi-igatsusele.

Karjapoiss räägib tulevikuplaanidest: „Väga sooviks saada vormelisõitjaks.“ Ent nendib pisut kurvalt ja elutargalt: „Siin mul võimalused puuduvad.“ Jah, külasse, kus katkeb elektriliingi, jõudmata jõest ülesvoolu järgmistesse, ei tule vormelirada küll mitte kunagi. „Ehk õpin kokaks ja lähen tööle suurlinna restorani,“ ütleb poiss kerge ohkega ja kohendab ketti kitse kaelal.

Mina pigem keedaksin kartuleid taigakülas karuse moega metsatöölistele sinise uksesildiga stolovajas ning võtaksin vastu tänu sooja pilgu ja õlalepatsutusena, kui korjaksin võltsi tänulikkusega valgele laudlinale seatud sente, harvemini parfüümilõhnalisi priskemaid paberrahasid.

Kuid mina pole poisilt unistusevõtja − see õigus jääb elule ja ajale. Inimene tahab ikka seda, mida tal pole, ja eks ole minugagi nii. Kingin poisile ühe euromündi, sest muud pole mul taskupõhja jäänud. Ta rõõmustab väga – see on justkui side maailmaga, mida ta veel näinud pole.

Ärgu tuhmugu see münt mitte kunagi nagu su unistuski, mõtlen poisile kaldapealselt järele lehvitades.

Lihtsad unistused

Mu unistused on mõnikord lihtsad. Olen tahtnud kõndida taigajõgede kõrgetel kallastel kollakaks muutuvates kasemetsades, poetada laastukorvi põhja pähkleid, jagada külaelanikega suurt seenesaaki. Jätta lumme mattunud seedrimetsadesse suusajälgi, pärida taigaküttidelt sooblisaagi kohta.

Olen tahtnud istuda aiavärava pingil kõrvuti pisut purjus vanapapidega ja nendega veidi pahandavate mammidega – kuulata taatide pajatusi, jätta meelde memmede mälestusi. Kõndida külast külla, presendist seljakotis päevamoonana pisut leiba ja hilissuviseid aiasaadusi: kurke, tomateid ja sibulapealseid.

„Ürgloodus on minu hingerahu suurim allikas.“

Täna ongi see päev. Kollendavate kaskedega hilissuvine päev kõrgel jõekaldal, teel külast külla, presendist seljakotis pisut leiba ja hilissuviseid aiasaadusi.

Sõber Leo pole siin külades ja radadel esimest korda. Mitmesse majja ja töökotta kutsutakse mindki, joome teed metallipurusele treipingile toetudes ning sööme suppi kitsukeses kööginurgas.

On marju, mida maja taga viljapuuaedades maitsen elus esimest korda. Toidud on lihtsad ja head, praetud nõges on minu jaoks suurim üllataja. Kui võõrustajaks Vissarioni järgijad, on lihatoidud välistatud. Pärast reisi hoidun niigi kehva lihasööjana lihalettidest veelgi kaugemale.

Minemised ja leiud

Istun koos memmega aiaväraval puupingil ja jätan meelde tema mälestusi: sõjast ja noorusest ning siia Siberisse kolimisest. Annal pole enam oma kalli, sageli pisut purjus papa peale võimalik pahandada, Anna on 90 ja jäänud üksi. Tütrepoeg on abiks ja temale läheb ka suurem osa Anna pensionist, mis on meie mõistes pea olematu summa.

Anna pakub mulle ostmiseks oma maja ja ütleb, et läheb varsti siit ära. Tütar viib enda juurde, kuigi Anna soovib rohkem, et viijaks oleks surm. Sööme jäätist ja šokolaadi – viimaseid, mis külapoest sellel päeval sain. Õnnistades silitab Anna oma kortsulise käega minu kätt.

Tunnen suurt hingeliigutust, suurimat, mis sellel reisil seotud inimestega.

Kõrgemal kaldanõlval tunnen hingerahu ja energiavoogu. Võib-olla tuleb see kaunist vaatest ülesvoolu, teadmisest ja mõttest, et seal inimasustust peaaegu polegi. Ürgloodus on minu hingerahu suurim allikas. 

Mu tundmuses ja tajus on aga siin olles veel midagi, 
mis sarnane mõnes teises paigas tuntuga.

Kui hiljem tuleb kohalik saatma meid kaldapealsele, soovides näidata šamaanide hinnatud väepaika, toob ta meid just siiasamasse. Kõnnime ka kirikusse, mida kogukond alles ehitab endi käte ja vahenditega võimsatest seedripalkidest, millesarnaseid siin lähitaigas kahjuks ammu enam leida pole.

Teiste seas on meid koduteele saatma tulnud kuldsete käte ja kuldse südamega austust vääriv sepp. Külas on teistsuguseidki mehi. Üks, kalamehekummikutes on külili külatänaval koduvärava kõrval ja teine kurjustab minuga külapoes − miks varjan tema vaadet viinaletile.

Pisut hämmastab siinsete külade puhtus, kaldapealse lõkkeplatsil on vaid paar pudelikildu, mis ei olegi Venemaa mõistes nii tavaline. Vissarioni ja tema järgijate rajatud Päikeselinn heidab puhtusekiiri ümberkaudsetele küladelegi.