Yatra tähendab sanskriti keeles rännakut, eesti tänapäevases keeles palverännakut. Ja palverännak tähendab sisuliselt kiirteed iseenese juurde. (Pikk tee iseeneseni oleks lihtsalt oma elu elamine, kesktee oleks igapäevane mediteerimine.)
Palverännak on selline rännak, kus teekond on sama oluline kui sihtpunkt – milleks on tavaliselt püha paik. Palverännaku ettevõtmine näitab pühendumust. India religioonides pühakutele, joogas iseendale/iseenda tee leidmisele. Palverännaku mõte on puhastumine ja jumalale lähemale astumine. Kuna joogas oleme kõik ise jumalad, siis palverännakute eesmärk joogas ongi sama nagu religioonides. Meele ja füüsilise keha puhastamine prahist ja seeläbi iseenesest parema-selgema arusaamiseni jõudmine.
Selleks ei pea käima tolmusel teel Lõuna-Prantsusmaal ja Hispaanias. Aga võib. Selleks ei pea sõitma Indiasse. Aga võib. Tänapäevane palverännak on igasugune vaimse, spirituaalse eesmärgiga reis, mis kurnab keha niivõrd, et jõuad mentaalselt teisele tasandile ja baasküsimusteni. Mis võimaldab sul olla kulgemise seisundis sest minema peab otse ja sellele ei ole vaja mõelda – ja samal ajal tekib võimalus selles kehalise kurnatuse ja vaimse puhkuse seisundis lasta oma mõtetel rännata. Hakkad märkama mustreid oma elus, käitumises, mõtlemises ja unustama ebaolulist.
Enese ja elu täiesti teisest perspektiivist nägemisele aitab kaasa viibimine kodust kaugel eemal ja pikemat aega, füüsiline kurnatus, India või mõni muu uus ja väljakutseid esitav 🙂keskkond, lähestikku koos suurema grupiga viibimine ja spirituaalne õhkkond, sest kõik need inimesed tegelevad igapäevaselt joogaga. Need olid minu palverännaku märksõnad.
Esimesel nädalal mu ego pahurdas ja protestis kordamööda. Ma tundsin end nagu värske kolmikute vanem – pikad päevad ja lühikesed ööd ning täiesti uued olukorrad keerutasid mu pea segi ja vahel käis maailm väsimusest ringi.
Ja sellistes tingimustes õpid. Enese ja teiste kohta.
Mis juhtub, kui olen oma igapäevasest mugavustsoonist väljas? Millised on mu piirangud – millisest punktist alates ma annan alla füüsiliselt ja vaimselt? Mida ma tunnen ja kuidas käitun? Milline kaaslane ma olen, olles füüsiliselt kurnatud – magamata ja söömata, India teadmatuses. Millest ma puudust tunnen? Mille eest ma oma igapäevases Eesti elus tänulik olen? Milline keskkond ja millised inimesed mind rikastavad ja rahustavad, millised väsitavad, kurnavad ja millised viivad hoopis endast välja ja vihastavad mind?
Ma õpin enese kohta, kuivõrd olen valmis pingutama (füüsiline ja vaimne pingutus on joogafilosoofias suuresti sama). Kui palju suudan toimuvat nautida kurnatuse seisundis ja India intensiivsuses? Kui palju suudan püsida kulgemise seisundis ja usaldada toimuvat? Kui oluline on minu jaoksturvatunne teadmisest, millal on järgmine vetsupeatus, millal saab süüa, kui palju jääb aega magamiseks, millised asjad on vaja kaasa võtta, ega mulle see haigus ometigi nakka jne jne? Kui palju ma muretsen, kahetsen? Kui palju igatsen ma kokkulepete vettpidavust, kontrolli minuga toimuva üle (=palju und ja süüa mulle antakse; mis järgmisena toimuma hakkab jm).
Kui ma olen kaks nädalat kogu aeg 60 inimesega ööpäevad läbi koos olnud ja kohati isegi kuueses voodis maganud, kuivõrd vajan üksindust ja kuidas ma seda väljendan? Kuidas käitun teiste inimestega sellises olukorras? Mida ma isesisimas tunnen ja kuidas tahaksin käituda? Milliseid inimesi ja kas üldse ma ligi tõmban? Ja millistes olukordades ma end leian? Milliseid komplimente teised mulle teevad – või ei tee? Kes mulle meeldib ja ei meeldi ning miks? Kas see valjuhäälne kõike korraldada ja kontrollida püüdev naisterahvas ärritab mind seepärast, et olen ise ositi samasugune, kuigi suudan end täna vaos hoida?
Sellises muutuste tohuvabohus hakkab koitma, kes ma olen. Seal, kus ma ei ole keegi. Lihtsalt üks 60st palverändurist. Lihtsalt üks inimene India miljardist. Maakera kuuest miljardist. Ja ometi mingi oma ülesandega. Oma egoga. Oma kehaga. Oma hingega. Kui tähelepanu on suuresti füüsilisel kehal, hakkan märkama, milliseid unistusi ja mõtteid mu peas veel kuulda on. Mõtteid on erinevaid, aga teemad on suuresti samad. Ja tunded, mis nendel teemadel kerkivaid mõtteid saadavad, on samuti samad. Ma mõtlen, mitte samad, mis Eestis, vaid samad, mis palverännaku jooksul. Muster hakkab välja joonistuma. Tean, mis on kõige olulisem teema, milline mõte mind häirib ja millele mõtlemine annab sooja turvatunnet.
Uus keskkond ja teistsuguste kogemustega inimesed vallandavad terve portsu ideid. Märkan, milline idee paneb mind rõõmujudinaid tundma ning millise idee suhtes jään ükskõikseks. Need esimesed tuleb varem või hiljem teoks teha!
Palverännaku tingimustes hakkan mõistma, millistes osades ja kuivõrd end aktsepteerin ja millistes osades ei aktsepteeri. Meie õpetaja uuris, kes peseb end tualetis käies indiapäraselt käe ja kopsikuga, mitte ei kasuta läänepäraselt tualettpaberit. Need, kes küsimusele jaatavalt vastates käed tõstsid, aktsepteerivad iga oma osa! See oli “õige” vastus. Aga samamoodi nagu oma füüsilise keha aktsepteerimist, hakkan mõistma, kuivõrd ma olen valmis aktsepteerima oma mõtteid, mis mulle esiotsa ei meeldi ja erinevaid tundeid – hirmu, kannatamatust, kontrollisoovi, tunnet, et ma ei saa hakkama… Näiteks mul domineeris reisil muuhulgas rahamõte ja ma pidasin seda “halvaks”, “madalaks” ja tõsiselt häirivaks – …kuid arvestades, et olen vabakutseline (=rahaliselt ebakindel), samas õppinud ärijuhtimist (=mind on aastaid harjutatud rahakeskselt mõtlema) ja elades ühiskonnas (=ilma rahata elada ei saa : ) oli see väga õigustatud ja eluterve mõte. Ja tagantärele ma andsin selle enesele andeks st aktsepteerisin end koos rahamõttega. Ja märkasin, et erinevalt kohati Eestis minust üle uhuvast rahapuuduse murest tundsin ma palverännaku ajal loovat ja otsivat tunnet (seda “ärijuhi” tunnet, mida ma ka esiti ei tahtnud endas aktsepteerida).
Ma registreerin, kuhu oma kehas ma kogun pinget. Saan aru, milles ma kahtlen ja mida kardan. Kuna palverännak on seotud ka füüsilise pingutusega (kurnatuse seisundis), siis võistlusmentaliteediga konkureerivast ühiskonnast pärit lastena on kerge keskenduda võistlemisele ja unustada esiteks nautlev kulgemise seisund meeldival eneseületamise piiril ning teiseks tundlikkus enese suhtes – piiri märkamine, kas ma pingutan üle või just parasjagu. Selle piiri tunnetamist tuleb õppida.
Palverännakul hakkab selginema, kas uues keskkonnas vanad unistused ja suhted püsivad. Hakkan mõistma, mida oma elus väärtustan ja mille eest olen tänulik. Saan üsna pea õnnelikult aru, et mul on KÕIK OLEMAS.
Praegu pole mitte majandus- või poliitiline kriis, vaid teadlikkuse kriis. Ja selle lahendamist saame alustada iseendas selgusele jõudmisest – nii või naa, muuhulgas palverännaku vormis. Ja nagu ma alguses mainisin, siis selleks ei pea minema Indiasse. Aga võib.
