“Mul on potti peal igav,” loen Tabasalu Rimi WC ukselt kellegi markeriga kirjutatud trükiveaga kaebust elule.
“Mul ka :)” oli keegi vastanud teise vildikaga.
No tere hommikust!
Olin värskelt lugenud “Hullumängu”.
Märten Krossi raamatut vene sõjaväest kõrvale hoidmisest kaheksakümnendate lõpus.
Tundide kaupa ootamisest kusagil Riia sõjaväehaigla eri osakondade uste taga.
Tundide viisi mingite müstiliste dokumentide ootamisest.
Päevi oma protseduuride ootamisest (st kartmisest).
Nädalate kaupa oma aja ootamisest.
Kuude viisi määravate otsuste ootamisest.
Paar aastat oma saatuse ootamisest.
Ilma nutitelefonita.
Ja nüüd!
Enam pole igavust olemas.
Aga meie meel vajab seda ikka.
Mõtlemiseks.
Unistamiseks.
Mõlgutusteks.
Meenutamiseks.
Ootuselevuseks.
Planeerimiseks.
Kokkuvõtete ja järelduste tegemiseks.
Info ja emotsioonide töötlemiseks.
Ideede turgatamiseks.
Paremaks inimeseks saamiseks.
Parema töö tegemiseks.
Parema elukogemuse ammutamiseks.
Ja see raamat oli nii haarav, et lugesin selle ühe õhtuga läbi ja paar päeva hiljem tahtsin sõbrannale rääkida, et tead, ma vaatasin filmi… Ja siis tuli meelde, et ei vaadanud ju – lugesin üksnes raamatut.
Nii palju suudab meie fantaasia, kui anda talle natukenegi igavust – ainult ports musti tähti valgel paberil, selle asemel et panna ekraanil helendama pilt koos helide, muusika ja tekstiga.
Kui oled nõus, soovin sulle rohkem igavust!
