„Olen ennast ära kaotanud, ma ei tunne enam elust rõõmu ega tea, kes ma olen või mida tahan. Olen oma elu viimased aastad pühendanud lastele, mehele, kodule, tööle. Ma ei tea, miks, aga ma pole sisimas rahul ega õnnelik. Abikaasa ei kurda, kuigi näen, et temagi pole õnnelik, aga tema arvates probleemi pole. Lahutada ma ei taha, sest tegelikult pole midagi ka väga halvasti, lastest oleks kahju ja kodu on kodu.” Sarnaseid lugusid kuulen oma teraapiakabinetis üsnagi tihti. Miks see juhtub ja mida ette võtta?
Kui küsin, mis tundeid selline elu tekitab, vastatakse, et tüdimust, stressi, ärritust, väsimust, pettumust, tühjust, igatsust, viha, abitust, lootusetust… Ja kui ma küsin, kuidas sa tahaksid ennast tunda, siis pärast mõttepausi võib vastuseks kõlada „ma ei tea” või „nii nagu kunagi varem”. Ja kuidas oli kunagi varem? Soovitakse taas olla see inimene, kes tundis elust rõõmu, koges põnevust, kirge, rahulolu, sisemist energiat ja motivatsiooni midagi huvitavat ette võtta, kuhugi minna.
Miks ja kuidas me ennast suhetes kaotame?
Saan mitmesuguseid vastuseid, kui küsin oma klientidelt, mis juhtus, miks nende elu muutus. Need on enim mainitud põhjused:
- laste sündimisest saadik pole saanud võtta aega iseendale;
- tööd ja perega seotud kohustusi on nii palju, et muuks aega ei jää;
- raha on vähe ja võimalused piiratud;
- partnerile ei meeldi minu hobid ja see tekitas omavahelisi konflikte, sellepärast loobusin neist;
- partner ei tule minuga kuhugi kaasa ja üksi ei taha ma minna;
- partnerile ei meeldi, et mul tema ja kodu jaoks aega pole;
- varem suhtlesin palju sõpradega ja tegime regulaarselt palju asju koos – pärast paarisuhte loomist ja laste sündi kadus tasapisi kontakt sõpradega ja nüüd elamegi juba aastaid omaette igavas rutiinis;
- ma teen asju, mis mulle varem meeldisid, aga need ei paku mulle enam seda rõõmu, sest sellega kaasnevad alati tülid paarisuhtes – nii ma elangi pidevas stressis, sest vahet pole, mida ma teen, ikka tunnen end halvasti.
Terapeudina jääb mul ikkagi üles küsimus „Miks?”. Kaugeltki mitte kõik vanemad ju ei loobu pärast laste sündi iseendale vajalikust ajast; ei kaota töö ja muude kohustuste tõttu aega iseendale; ei loobu partneri pahameele pärast oma hobidest jne. Miks see siis osadega juhtub ja teistega mitte?
Lapsepõlve pagas
Ühe võimaliku vastusena pakun Imago suhteteooriast pärit arusaama, mis väidab, et tuleme täiskasvanuellu lapsepõlvest kaasa saadud pagasitega. Niinimetatud pagasites on kaasas juba väljakujunenud arusaamad, põhimõtted, kogemused, harjumused, hirmud, uskumused, hoiakud ja oskused. Oluline on teadvustada, et ka enese kaotamine on justkui omandatud oskus, mille õppimist alustasime juba varases lapsepõlves oma vanematelt ja kogu meid ümbritsevast keskkonnast eesmärgiga tulevikus oma eluga paremini hakkama saada. Lapseeas meie aju alles areneb ja omandab eluks vajalikke oskusi väga kiiresti, eriti matkides, tajudes ja kogedes vanemate endi käitumisi. See tähendab, et õpime mitte niivõrd selle järgi, mida meile räägitakse, vaid ikka selle järgi, mida näeme, kogeme ja tajume.
Näiteks on paljud meist juba varakult õppinud oma vajadusi-soove-unistusi kõrvale jätma ja kodurahu huvides tegema asju, mis teistele (vanematele, õpetajatele, teistele lastele) meeldivad, isegi kui see tekitab sisemist frustratsiooni. Õpime ka seda, kuidas oma tundeid alla suruda ja ignoreerida. Sellise käitumise tulemus pärast aastaid harjutamist on enese vajaduste, soovide ja tunnetega kontakti kaotamine, millega kaasneb üldine stress ja pidev rahulolematus.
On lapsi, kes õpivad ebateadlikult oma vanematelt varjamist ja valetamist, sest nende peres on normaalne, et teatud asjadest pole vaja emale või isale rääkida, sest see tekitaks ilmaasjata pingeid ja tüli. Parem ja lihtsam on rahuldada oma vajadusi salaja, mis omakorda loob pingeid nii inimeses endas kui ka suhetes, sest ühelt poolt ei saada suhtes olla ehe ja siiras ning teiselt poolt kaob suhtest ära teineteisemõistmine ja usaldus.
Nii mõnedki meist võtavad kaasa jõulise oskuse iseenda eest seista ja oma vajadusi kehtestada, sealjuures kahjuks teise poole vajadusi ja soove arvesse võtmata. Ka sellise oskuse praktiseerimise tulemuseks on pikas perspektiivis suhte mittetoimimine, stress ja pidev rahulolematus.
Pole olemas õnnelikku ja toimivat paarisuhet, kui üks või mõlemad pooled on aastaid oma vajadused unarusse jätnud või rahuldanud neid salaja.
Vaata näiteks oma vanemaid ja analüüsi, kas neil on õnnestunud jääda lähisuhetes iseendaks või mitte – ja mida sa neilt seoses sellega ebateadlikult õppinud oled. See aitab sul paremini mõista iseennast ja vajadusel aru saada, mida tuleks ümber õppida.
Seega, täiskasvanute paarisuhtes kogetud enesekaotamine on meie lapsepõlves omandatud oskuste praktiseerimise tulemus. Mõned meist alustavad paarisuhet juba vilunud enesekaotamiseoskustega, teised oskavad küll enda vajadusi rahuldada, kuid teise inimese ja/või suhte arvelt.
Kolmandad, kes on tulnud perest, kus mõlemad vanemad on osanud jääda iseendaks omavahelist suhet kahjustama, seda probleemi oma suhetes ei koge, sest nad on varakult õppinud iseendaks jäämist ning rahuldustpakkuva suhte loomist ja hoidmist. Viimast varianti esineb meie ühiskonnas kahjuks väga harva.
Kuidas jääda paarisuhtes iseendaks?
Kui su elu sind täna ei rahulda, siis kas oled ikka täiesti kindel, et soovid endiselt jääda iseendaks? Kasutaksin siin Einsteini kuulsat tsitaati „Hullumeelsus – see on korrata ühte ja sama tegevust, ootuses saada erinevaid tulemusi”. Võiksime järeldada, et iseendaks jäämine tähendab oma vigade kordamist ja jätkuvalt stressirohkete olukordade loomist oma suhetesse ja ellu.
Ma ei soovita kellelgi jääda või muutuda tagasi iseendaks, eriti kui ollakse olukorras, kus iga päev kogetakse ebamugavaid tundeid ja stressi, sest sel juhul ei muutuks ju midagi. Kui soovime ellu muutust, siis tuleks alustada iseenda muutmisega, omandada uusi teadmisi ja oskusi, et teha teisi valikuid, otsuseid, näha, mõelda ja käituda teistmoodi, et rahulolematus ja stress asenduksid uudishimu ja rahuloluga.
Kui ma nüüd mõtlen iseenda peale kümme või kakskümmend aastat tagasi, siis kindlasti ei tahaks ma täna olla see, kes olin siis, sest olen vahepeal palju muutunud, õppinud uusi oskusi ja saanud targemaks, tasakaalukamaks, rahulolevamaks, tugevamaks isiksuseks, teadlikumaks, kogenumaks. Tänu sellele on minu elu ja lähisuhted muutunud palju stabiilsemaks, turvalisemaks ja rahuldustpakkuvamaks.
Samas olen ma täiesti kindel, et ei soovi jääda tulevikus praeguseks iseendaks, tahaksin jätkata enda arenemise, küpsemise ja muutustega elu lõpuni, sest alati on veel, mida tahaksin endas muuta, juurde õppida, arendada ja avastada. Toon välja mõned oskused, mida keegi ei saa teilt ära võtta ja mille arendamisel on võimalik ka lähisuhetes jääda iseendaks ja tunda elust jätkuvalt rõõmu:
- oskus võtta vastutus oma elukvaliteedi eest endale – nii pole enam kedagi oma käitumistes, valikutes, tunnetes ja mõtetes süüdistada, jääb üle vaid asuda ennast muutma;
- kuulamisoskus võimaldab mõista teisi ja iseennast sügavamal tasandil ning luua lähedastega eluks vajaliku emotsionaalse ühenduse;
- oskus oma tundeid, mõtteid ja vajadusi, sh piire märgata, teadvustada ja analüüsida;
- selge ja turvaline eneseväljendus aitab teistel paremini mõista sinu hinge- ja mõttemaailma, tundeid, mõtteid, vajadusi ja piire, siia kuulub ka oskus abi küsida;
- oskus võtta vastu otsuseid ja teha teadlikke valikuid: teadvustades juba ette tagajärgi, riske ja võimalikke eksimusi saame rahulikuma südamega jälgida asjade kulgu.
Nimekirja võiks veel jätkata, sest kindlasti tulevad kasuks oskused, kuidas panna paika prioriteedid, oma aega planeerida, rahaga ümber käia, abi küsida ja vastu võtta jne.
Samuti aitab kaasa oma mõtteviisi muutmine heast toimivast (paari)suhtest. Kui arvame, et paarisuhtes peaks olema kogu aeg kõik hästi, saavutame selle paraku väga ränga hinnaga – kaotame kontakti iseendaga ja partneriga ning kogeme päevast päeva sisemist rahulolematust. Oluline on mõista, et toimivas paarisuhtes on ebamugavad emotsioonid, arusaamatused, sisemised pinged ja konfliktid täiesti normaalne nähtus. Tänu nendele on meil võimalus ennast paremini tundma õppida, leida üles oma kaotatud osad, areneda veelgi paremaks inimeseks iseenda ja teiste rõõmuks.
Õppimine saab toimuda olukorras, kus meie senine käitumine enam ei toimi; meil on vaja omandada midagi uut, teha midagi teistmoodi, kui oleme harjunud. Näiteks, kui sa ei oska oma piire seada, tuleb see paarisuhtes mõne aja pärast teravalt ilmsiks ja sul on valida, kas lahku minna ja üksi elada, taluda pidevat stressi või õppida oma piire seadma. Oluline on mõista, et üksi elades ei saa me praktiseerida (paari)suhtes vajaminevaid oskusi; selleks et õppida valusat konflikti lahendama, tuleb sul sellega silmitsi seista ja harjutada. Nii nagu ei saa libedasõidu oskusi harjutada turvalisel kuival maanteel, pole võimalik harjutada paarisuhte konfliktide lahendamist üksi raamatu abiga. Sinu parim treeningpartner isiksuse arengul on sinu lähedaseim inimene.
Taas iseendaks saamise soov meenutab liblikat, kes on kookonist väljunud ja saanud šoki esimesest vihmapiisast või tuuleiilist ja tahaks kangesti tagasi muutuda „iseendaks”, et mitte silmitsi seista ebamugavustega, mis maailmal talle pakkuda on. Kui soovime elus ja suhetes hakkama saada, pole meil võimalik ema turvalisse üsasse tagasi pöörduda, vaid meil tuleb võtta vastutus; saada aru, et rahulolematus tähendab vajadust ennast arendada ja muuta, teha teisi otsuseid, valikuid, mõelda, näha, tajuda ja kogeda olukordi teistmoodi, sest maailmal on meile palju rohkem pakkuda, kui oma pisikeses kitsas mugavustsoonis olles arvata oskame. Iseendaks jäädes kordame aina neidsamu vigu, mis meid esialgu ummikusse viisid ja meil on valida, kas elada pidevas stressis edasi või omandada uusi teadmisi ja oskusi, mis aitavad suhetes ja elus üldse paremini toime tulla.
Illustratsioon: Liisi Lillemäe
