Talv tõotab mulle, et saan seada sammud huntide radadele, teen seda suvel ja sügisel ja kevadelgi, aga talvel saan seada suusa- või saapaninad õigesse suunda ning mu koer oma nina nii täpselt nende jälgedesse.
Ühel hämaral talvehaku varahommikul − ajal kui hommikud ja õhtud on nii ühte moodi ja nende vahel peatub korraks päev –, pisut ootamatu õrna lumesaju aegu jõudsin jõeluhale, kus kolm hunti olid öösel murdnud kopra. Nii kõnelesid mulle nende jäljed. Peatusin ja passisin, kuni päevaks nimetatud viiv mulle loa andis.
Teel tagasi huntide jälgedelt, ajal kui hommiku- ja õhtuhämarus on nii sarnased, mõtlesin, et ainult mina ja kolm hunti teame, miks kobras ei näri enam haavaoksi. See on justkui meie ühine saladus – koos lumega kadusid jäljed ja veri.
Ühel varajasemal talvepäeval tundsin ootamatult ära hea energiaga metsalagendiku – sarapuud olid sidunud oma elu heinamaaga, mille vahtraalused mäletasid veel vikatiga niitmist, kuid vähemalt viimasel poolsajandil jäänud vaid looduse hoida. Ei suunanud ma oma päevinäinud jahimehesuuski sinna sihilikult, olin vaid korra kunagi ammu seal kuldsel sügispäeval sarapuude ja vahtrate kõrval kuulanud krõpsatusi ja liuglemist – lehed langesid.
Tol esimese lumesajuga talvepäeval selsamal lagendikul sarapuude kõrval seistes ja vahtralatvu vaadates kuulasin lumehelveste liuglemist ja langemist langenud ja langemata lehtedele.
Metsavaikuses on oma hääl mõlemal – nii lehe- kui ka lumesajul.
Intuitiivne toitumine on vaba reeglitest ja piirangutest ning on igal inimesel erinev. Intuitiivse toitumise eesmärk ei ole täiuslikkus ega järjekordne “programm”, mida hambad ristis järgida, vaid pigem individuaalsus, loomulikkus ja heaolu saavutamine nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil.
Intuitiivne toitumine põhineb oma keha kuulamisel ja usaldamisel tervikuna, kuulates keha signaale, kuid kasutades ka teadlikku mõtlemist toiduvalikuid tehes. Kindlasti ei ole see järgmine dieet, mille fookuses on kaalu langetamine, vaid pigem oma toitumise tasakaalu saamine olenemata kaalunumbrist.
Intuitiivne toitumine ei räägi ainult sellest, “kuidas süüa, kui kõht on tühi, ja lõpetada söömine, kui kõht on täis” – see on ainult väga väike osa intuitiivse toitumise filosoofiast. Selle juurde käib ka praeguste harjumuste ja mõtlemise muutmine, rahu sõlmimine toiduga ja oma kehaga ning palju muud. Et sinna jõuda nii, et see jääks ka terveks eluks püsima, tuleb läbi teha kõik tervenemise sammud, sest need on kõik omavahel tugevalt seotud.
Dieeditamine, keelamine, piiramine, rahulolematus oma kehaga, pahuksis suhted iseendaga, erinevad haigused ja elumuutused võivad viia paigast ära loomulikud keha signaalid ja ka toitumise. Kuid läbides teatud sammud oleme täiesti suutelised tagasi minema loomuliku, intuitiivse toitumise juurde. Nii nagu oli meile juba sünnist kaasa antud. Millised need on?
1. Hüvasti, dieedid!
Dieeditamine, väliste reeglite ja piirangute järgimine viib üha kaugemale keha kuulamisest, usaldamisest ning intuitiivsest toitumisest. Dieeditates suurenevad isud, tekivad ülesöömishood, meie keha justkui valmistub näljaperioodiks – aeglustub ainevahetus ja seedimine, keha hakkab loomuliku rasvapõletuse asemel hoopis rasva talletamist eelistama, lisaks tekivad sundmõtted toidust. Selle kõigega kaasnevad ka süümepiinad, enesesüüdistamine, läbikukkumistunne ja paljud teised sümptomid. Dieeditades kannatab nii füüsiline kui ka vaimne tervis.
Keha on palju targem kui ükski kalori kalkulaator või dieediplaan. Välised reeglid viivad meid ainult kaugemale oma keha kuulamisest ja usaldamisest. Me peaksime tegema hoopis koostööd oma kehaga, mitte vägisi selle signaalide vastu minema.
2. Tee rahu toiduga
Kui tuleme aastatepikkusest dieeditamisest ja reeglitest seoses söömisega, siis tihti oleme toiduga kui vaenujalal. Iga söögikord on kui sõtta minek – võitleme oma isude vastu, liigitame toitu kui “hea ja halb”, kogeme tohutut süütunnet, kui sööme mida “poleks tohtinud”, käib pidev vaimne võitlus selle üle mida süüa, millal süüa, kui palju süüa, kas üldse süüa? See kõik on osa dieedi mentaliteedist, mis hoiab meid samamoodi toidu vanglas nagu ka füüsiline dieeditamine.
Asi ei ole toidus, vaid mõtlemises. Sõdides toiduga ei saa me minna tagasi tasakaalu. Peame lahti laskma dieedi-mentaliteedist ja hakkama omale toitu lubama ilma tingimusteta, süümepiinadeta ja täiuslikkuse mentaliteedita. Kui kõik toit on lubatud, siis saame ka tegelikult hakata oma keha kuulama ja intuitiivselt toituma.
3. Tee rahu oma kehaga
Seni kuni fookuses on soov oma keha muuta, kaalu langetada või seda kontrollida, pole intuitiivne toitumine võimalik. Toitumine ei saa lähtuda kaalunumbrist, vaid peab alguse saama keha kuulamisest ja usaldamisest.
Soovides pidevalt kaalu alandada, ei tee me tahes-tahtmata toiduvalikuid lähtudes oma keha tõelistest soovidest, vaid otsused tulenevad pigem mõtlemisest: “Kas see toit mõjub kuidagi halvasti mu kehakaalule?” või “Kui ma endale seda toitu luban, siis pean pärast kalorid kindlasti põletama, muidu võtan juurde!” Selline mõtteviis ei luba aga kunagi oma keha täielikult kuulata ja usaldada, vaid püsib arusaam, et läbi toidu saame oma keha kuidagi manipuleerida ja kontrollida. See ei võimalda aga dieedi-mentaliteedist kunagi täielikult taastuda ega olla ka intuitiivne toituja.
4. Õpi kuulama oma sisemist häält ehk intuitsiooni
Kui me eelnevalt dieeditades ja piirates oleme palju kasutanud oma teadlikku mõtlemist – mida süüa, kui palju süüa, millal süüa? – siis oma keha intuitsiooni kuulates võiks proovida mõtlemise pigem välja lülitada ning minna südame ja tunnetuse tasandile. Intuitsioon on tihti summutatud ülemõtlemise, reeglite ja hirmude alla. Kui aga paneksime need kõik kõrvale ja kuulaksime oma keha/südant/intuitsiooni ilma hinnanguid andmata, ilma tingimusteta, siis mida intuitsioon ütleb?
Esmalt tee oma pea mõtetest tühjaks, keskendudes hingamisele ja lõdvestades oma keha. See aitab lahti lasta ülemõtlemisest, mis summutab intuitsiooni häält. Võta selleks sammuks täpselt nii palju aega, kui vajad.
Kui su pea on mõtetest puhtam ja oled lõdvestunud, siis keskendu oma tunnetusele – südamele ja nö sisehäälele. See hääl on vaba eelarvamustest, kriitikast, siltidest ja hinnangutest. See hääl ei pruugi öelda sulle kerget või mugavat lahendust, vaid pigem seda, mis on sulle kasulik ja õige lahendus, olgugi et see võib olla esmalt tunduda raske ja hirmutav.
Sind võib aidata oma sisehäält kuulda endalt küsimuste küsimine ja vastuse kuulamine, keskendudes südamele. Näiteks küsides: “Mis on õige lahendus? Mida ma pean selles olukorras tegema? Mida mu keha vajab?”
Kui sulle meeldib kirjutamine, võid oma sisehäälele keskendudes ka mõtted kirja panna. Lase info enda seest välja ja pane paberile kirja. Sisehääle kuulamine ja usaldama hakkamine võtab aega ning vajab harjutamist.
Kui mingi sisemine vastus või lahendus on jõudnud sinuni, siis kuula seda ja tegutse vastavalt. Sinu sisehääl on täis tarkust ja paneb info kokku sulle teadmata allikast, mida ei pea lahti kodeerima, vaid lihtsalt usaldama.
5. Tee läbi paranemise protsess
Peale pikaajalist dieeditamist, piiramist ja reeglite järgimist intuitiivseks toitujaks saamine ei toimu üleöö. Ka sisehääle või intuitsiooni kuulamine on raske, kui see on mattunud reeglite, ülemõtlemise ja hirmude alla.
Et intuitiivse toitumiseni jõudmine oleks võimalik, tuleks esmalt läbi teha n.ö. paranemise protsess, mille käigus hakkame muutma oma harjumusi, mõtte- ja käitumismustreid, laskma lahti piiravatest uskumustest ning kõigest, mis keha usaldamist ja kuulamist takistab.
Intuitiivne toitumine hõlmab endas palju rohkemat kui lihtsalt – “söö mida tahad, millal tahad ja kui palju tahad”. See hõlmab nii füüsilist paranemist dieeditamisest, kui ka vaimset paranemist dieedi-mentaliteedist, rahu sõlmimist toiduga ja oma kehaga.
Samamoodi nagu vajame eredat valgust ärkvel ja aktiivne olemiseks, vajame ka pehmet hubast valgust, mis mõjuks lõõgastavalt ja rahustavalt. Eriti mõnus on küünlakuma, aga millist küünalt valida?
GHEE VÕI TAIMEÕLI
Indias nägin, et parafiinküünlaid, sealhulgas meil nii levinud teeküünlaid, seal eriti ei kasutata – nad sulaksid kuumavates templites lihtsalt üles. Küll aga jäetakse templitesse väikestes savitopsikutes ghee’sse kastetud naturaalsest nöörist tahikesega küünlaleeke võbisema ja jumalaid toitma – sest jumalatele meeldib valgus (ja magus ja lõhnad ja ilu).
Kodus samamoodi küünlavalgust luues sain teada, et mugavamgi on kasutada külmpressitud seesami- või oliiviõli, proovisin ära ka kanepi-, kookos- ja mandliõli. Kõik toimisid hästi, aga pean viimaseid põletamise jaoks liiga kõrgehinnalisteks.
Kuna õliküünal ei kuma üleni, saab selle panna kumama näiteks pitsidega kaunistatud madalasse klaaspurki, kivistunud soolast küünlaümbrisesse või heledasse kaussi.
Põletan sellist omatehtud õliküünalt iga päev – ja ettevaatus pole kunagi liiast. Kord oli topsi väliskülg muutunud pisut õliseks ning küünla süütamisel võttis ka laudlina sekunditega tuld! Edaspidi olen pannud savitopsikule alla veel ühe tulekindla aluse.
MESILASVAHA
Ka mesilasvahaküünlad on suurepärane valik: need on täiesti naturaalsed, lõhnavad isuäratavalt ning neid saab väga lihtsalt ise (või lastega) teha. Sageli on müügil olevad kärjemustriga küünlad valmistatud erivajadustega töötajate abiga, mis tähendab, et neid ostes panustad sotsiaalsesse õiglusse. Enne kasutamist võib panna mesilasvahaküünla külmkappi, siis põleb ta kauem.
STEARIIN
Steariinist küünlad on nüüdseks juba üsna levinud ning enamasti valmistatakse neid palmi- või sojaõlist. Siin aga peaks kindlasti vaatama, et küünal oleks ökosertifikaadiga, sest siis on tooraine saadud loodust laastamata.
Pane tähele
Kõige tavalisemaid, parafiinküünlaid valmistatakse
naftatööstuse jääkidest, mille mürgised osad lenduvad küünalt põletades ka
toaõhku ning jõuavad meie vereringesse.
Tavalised enim müüdavad lõhnaküünlad on lõhnastatud kunstlike ainetega. Kui looduslikud lõhnad lahkuvad uriiniga juba veerand tunni pärast, siis sünteetilised ained ladestuvad organismi.
Vaata, kas küünal on värviline ainult väljast või
läbivalt: mida rohkem värvi, seda rohkem keemiat. Kunstlikud värvid
eraldavad põledes kahjulikke aineid toaõhku.
Teeküünlad pole tavaliselt tervisekaup – metallkestad
sisaldavad mürgist pliid.
Seisan keset oma korterit ja lasen riiuleist pilguga üle. Tunnen end iga hetkega järjest rohkem nagu ori. Ja selleks olen end ise kujundanud.
See tunnevaldab, sest mind on justkui enda heaks tööle pannud kõik riiulitele ja sahtlitesse kogutu – raamatutest meenete, riiete, DVD- ja CD-plaatideni välja. Iga enesele hangitud esemega käib kaasas kohustus ja vastutus. Peab hakkama ta eest hoolitsema, näiteks talle riiulil ruumi tehes, samuti pakitseb sees vastutustundlik tarbija, kes peaks jälgima asja eluea järel ka selle taaskasutusse jõudmist.
Ent vastutus ei piirdu vaid majja toomise ja sealt loovutamisega. Tõelist vastutust kirjeldab raamat „Väike prints“ – kedagi kodustades vastutad tema eest. Pärast asjale koha leidmist pühid temalt tolmu, uuendad tema tarkvara, püüad leida kasutust. Tarbimine tähendab teekonda nii enne minu juurde jõudmist (on kulunud kellegi energiat, materjale jne), kasutusaega kui ka lahkumist (näiteks paljud materjalid lagunevad visalt või on mürgised).
Lisaks jalajäljele tuleb aga arvestada, et olen siia ilma tulnud ja lähen siit piltlikult öeldes, kaks kätt taskus. See tähendab, et võita võib küll see, kel surres enim asju on, kuid ühtegi neist kaasa ju ei võta.
Bronnie Ware kirjutab oma liigutavas ja mõtlemapanevas raamatus „Viis levinumat surmaeelset kahetsust“ sellest, mida rääkisid talle inimesed, kelle jaoks siit ilmast peagi lahkumine oli juba kindel ja vältimatu.
Mitte keegi ei kahetse vähest kokku krabatut – tähtsad on ikka suhted, iseenda kuulamine ja südame järgi tegutsemine.
Nende vältimine paneb kahetsema.
Ent sellele saab vähem pühendada, kui asjade nihutamine ja riiulitele ladumine ning siis koristamisel nendega jagelemine, et saaks ikka tolmu tagant kätte, võtab aja ära. Samas, kas see üldse ongi aja täitmine millegi sellisega, mida tahaks meenutada?
Mõistagi pole asi asjades endis, vaid tarbijas.
Mina olen need ju koju tarinud – vahel emotsiooni pealt ostnud või lasknud end eksitada turundajaist, kelle sõnul on mul vaid „see“ õnnest puudu, et siis homme järgmise poole söösta. Või siis olen hoopis leppinud mitmest suunast saaduga. Viimaste alla lähevad kingitused, firmanänn ja ka postkasti jõudev reklaamilasu.
See, kui lükata-tõmmata olen olnud, paistab ilusti välja: meie kaheliikmelisel perel on näiteks ligi 40 tassi (igaks juhuks, külalistele), mul ligi paarkümmend teksapaari, millest riiulil kõige alumiste nahas olla ei tahaks – lootust sealt päevavalgust näha on vähe. Leidub kümneid spordijalatseid, ports medaleid ja numbreid võistlustelt ja nii edasi. Omas hetkes on need võib-olla vajalikud olnud, kuid tihti vaid selles hetkes.
Vähemaga õnnelik
Need mõtted kõik meenuvad, kuuldes Joshua Fields Millburni ja Ryan Nicodemust filmis „Minimalistid“ kõnelemas minimalismimängust.
Minimalist on inimene, kellele kuulub väga vähe asju. Näiteks mahub kogu talle kuuluv kraam ära väiksemasse seljakotti.
Mõnel pole isegi maja või korterit, sest ööbib näiteks Airbnb abiga igal ööl uues kohas.
Mäng on lihtne. Esimesel päeval loovutan ühe asja, teisel kaks, kolmandal kolm jne. Nii järjest 30 päeva ja selle ajaga vabaneb 465 esemest.
Esialgu tundub uskumatu, et me 50 ruutmeetril võiks nii palju asju üldse olla. Võib. Kordades rohkem.
Nagu autorid hoiatavad, läheb keeruliseks teisel-kolmandal nädalal, mil päevas peaks loovutama juba üle kümne asja. Selleks ajaks on hunnikusse maandunud kõige pealiskaudsemalt kokku kogunenu: hooletud kingitused, suveniirid, meened jne. Asjad, millega pole emotsionaalset sidet ning kerkib pähe küsimus: „Mida ma mõtlesin, kui selle ostsin?“ Tihti ei mõelnudki.
Kui see kiht on maha kooritud, muutub juba keerulisemaks. Nüüd peatub pilk järjest enam sellel, millega seob mingi tunne – selle raamatu kinkis hea sõber (kuigi see ei kõneta üldse ja ma pole seda kordagi avanud), selle plasku sain konverentsil esinemise eest meeneks (ma ei joo üldse), selle hea kaubamärgi T-särgi sain superhinnaga (kuigi kandsin ühel korral, viis aastat tagasi) jne.
Hakkab paljastuma fakt, et suuremosa minu riiuleil ja sahtlites pole mitte asjad millegi tegemiseks ehk vahendid, vaid nagu konserveeritud tunded.
Ent end nendega sidudes vähendan võimalust kogeda uusi, sest sel ajal, kui seniste koristamise, sättimise ja korrastamisega tegelen, pole võimalik muud kogeda.
Emotsionaalsus on seejuures igati inimlik ja vajalik, kuid ükski asi ei saa olla emotsioon või peaks olema vajalik nende kogemiseks.
Asjusse nii suhtudes aga kipub kodu kolilaoks muutuma. Kunagi pole ruumi, pidevalt on tolmu ja mõtted tiirlevad tihti orbiidil „peaks keldri ära koristama ja ruumi tegema“.
Oma asju vaadates tunnen end nagu moodne reisija, kes seikluse kogemise asemel püüab seda igal moel jäädvustada – fotokaamera, selfikepp, videod jms. Kogetust jääb küll digitaalne jälg ja kõvaketas arvutil täitub, kuid enda oma jääb vaesemaks, sest salvestamise kestel suudame keskenduda vaid suurtele impulssidele. Kogemata jäi õhus hõljuv hõng, puulehtede laul tuules või tänavamuusiku loomingut seletavad naerukurrud. Need peened detailid, mis lisavad vürtsi ja annavad kordumatuse.
Kuigi olen mänguga alles poole peal, on sellest saadud meeldetuletus ehedalt selge: soov pole mitte ainult vähendada olemasolevat, vaid vältida ka võimalikke tulevaid esemeid.
Ja veel – minimalistid ei keskendu üksnes vähemale, vähemale ja vähemale. Seda kõike tehakse ju selleks, et oleks rohkem – rohkem ruumi, aega, kirge, kogemusi, arengut, pühendumist, rahulolu. Rohkem vabadust. Puhastades seda teekonda asjadest, teebki ruumi rohkemale.
6 sammuga vähemaks orjaks ehk kuidas omada vähem asju
Mediteeri
Tundub, et ei puutu päriselt asjasse, kuid on siiski otseselt seotud. Lisaks vajaduste rahuldamisele on tarbimine emotsionaalne – mis meeldib, mida tahaks ja ihaleks. Nii nagu toitu, tarbitakse ka muid asju tunnete ajel. Ostlemisega saab mõtte viia mujale või siis tahaks end premeerida näiteks mõne saavutuse või hea päeva eest. Meditatsioon aitab tundeid rahulikumalt kõrvalt vaadata ja impulsiivsuseid otsuseid vähendada. Impulssostude korral aitab, kui kasvõi riiuli ees enne asja korvi pistmist viis korda sisse-välja hingata ning endalt küsida, miks ma seda tahan.
Võta aeg maha
Hea viis tarbetu kokku krahmamise vältimiseks on ka mõtte aja võtmine. Ehk kui tuleb peale soov midagi jälle riiulisse tuua, siis mitte teha seda kohe, vaid võtta aeg näiteks ööpäevaks maha ning vaadata siis hiljem, kas kihk on endiselt alles. See aitab jällegi impulssoste vältida.
Väldi poodi
Mis silmist, see meelest ehk soovist asju kokku koguda aitab näiteks füüsiliselt poes käimise asemel ostmine e-kauplusest, kust kraam koju tuuakse. Nii on vähem vaja käia riiulite vahel, mille ülesehitus on rajatud tarbija ahvatlemisele. Boonuseks tund-poolteist säästetud aega puhtalt poeskäigu pealt ning hindamatu suurus hiljem – ei tunne süümekaid, ei pea asjadega tegelema jne. Samal ajal saab tegeleda iseenda sees selle mõista püüdmisega, mis meid üldse paneb tarbima.
Mängi läbi edasine teekond
Samuti aitab, kui konkreetse eseme edasist kasutamist veidi läbi mõelda: kui tihti ma seda kasutama hakkan, kas rõõm sellest püsib kauem kui vaid esimesel korral, kas selle kasutamine on tülikas (näiteks riideid saab ainult keemiliselt puhastada) jne. Võib selguda, et korra rõõmu majja toov osutub väga nõudlikuks külaliseks.
Hinda jälge
Ükski asi ei sünni ega sure sel hetkel, kui ta riiulist korvi jõuab või kodust välja visatakse. Eelneb tootmine ja järgneb ideaalis taaskasutus, mis kõik kulutavad ühiseid ressursse. Kas ühekordne elamus õigustab seda?
Lihtsalt ütle „ei“
Palju asju jõuab minuni minu algatuseta: kingid, firmanänn, turundusesemed jne. Ent siin aitab näiteks nännist keeldumine ja semudega kokkulepe, et kingitakse elamusi. Viimane jääb paremini meelde ka.
Arhitektuuri peetakse kõige laiaulatuslikuma mõjusfääriga kunstivormiks, millest ei jää puutumata linnad, nendes elavad indiviidid ega inimsuhted. Linnade ja hoonete planeering, aga ka disain mõjutab tahes-tahtmata olulisi aspekte meie elust, nagu enesetunne, ajaplaneerimine, tööviljakus ja une kvaliteet.
Tänapäeva arhitektuurile mõeldes meenub esimesena disaini praktilisuse ja funktsionaalsuse püüdlus: möödunud sajandite suursugusus, ilutsemine ja materjalirohkus on asendunud minimalismi, materjali- ja vormikatsetuste ning ökonoomsusega.
Teisalt võib moodsa lähenemise pahupoolena kohata ka kõikvõimalikku kokkuhoidu: kvaliteedilt, materjalikasutuselt ja planeerimise faasi jäävalt mõttetöölt. Teisisõnu, hoonete praktilisus ja tulemus ei pruugi olla alati eesmärk omaette.
Kummatigi on aina enam tähtsust kogumas mõistmine arhitektuuri mõjust inimpsüühikale ja -käitumisele.
Selles artiklis heidamegi pilgu välis- ja sisearhitektuuri maailma, et mõista, kuidas elukeskkond meid mõjutab. Kuna linn on valitsev inimasustuse keskus ja pakub arhitektidele kõige enam mänguruumi, põikame aga enne veel globaalse urbaniseerumise temaatikasse.
PILDIL: FOGO SAARE KUNSTNIKE RESIDENTS, NEW FOUNDLAND, KANADA.
Linnastumise mõju tervisele
Üleilmne linnastumine on aastakümneid väldanud protsess, millel ei paista lõppu tulevat. Kui 1950. aastal elas linnades üksnes 30% maailma rahvastikust, siis nüüdseks on see näitaja ületanud 50% piiri ning ennustatakse, et 2050. aastaks moodustavad linnaelanikud koguni üle 2/3 maakera populatsioonist.
Ehkki linnastumisprotsess on arhitektuuri ja linnade planeerimise seisukohast rikastav ja väljakutseterohke, võib sotsioloogilisest ja psühholoogilisest aspektist välja tuua mitmeid probleeme.
Linnaeluga kaasneb sageli inimeste kapseldumine ja eraldumine kogukonnast:
kui pole sõpru ega lähedasi, on suurde linna lihtne justkui ära kaduda. Suureks riskiteguriks on ka tiheasustuse tõttu kergesti levivad haigused. Enamgi veel, neuroteadlased väidavad, et linnades üleskasvanutel on suurem risk psühholoogiliste häirete tekkeks kui nendel, kes on maal sirgunud. Üleüldises plaanis kaasneb linnaeluga paratamatult suurem depressiooni ja ärevuse esinemissagedus.
Arhitektuuri ja psühholoogia kokkupuuteala
Eeltoodut silmas pidades ja teades, et linnaeluga kaasnev kiirustamine, stress ja halvemal juhul tõsisemad terviseprobleemid on omaette paratamatus, on eriti oluline, et linnaarhitektuur oleks võimalikult inimsõbralik, toetaks elanikke ja nende vajadusi. Vähem oluline ei ole mõistmine, kuidas sedavõrd võimsa väljundi, arhitektuuri eritöövahenditega kujundada inimeste emotsioone, heaolu ja vaimset võimekust paremuse suunas.
Sarnaselt välisarhitektuuriga on ka sisearhitektuuril tähtis roll inimeste käitumise ja vaimse heaolu mõjutamisel, sedapuhku mitmesuguste sisekujunduslike elementide kaudu.
Järgnevalt uurime, kuidas saab elukeskkonda teadlikult paremaks muuta ning mida on arhitektid koostöös neuroteadlastega avastanud arhitektuuri mõjust inimpsüühikale.
ÜLEMISEL PILDIL: HONG KONG, HIINA ALUMISEL PILDIL: ISTANBUL, TÜRGI
Valgus (linna)ruumis
Funktsionalismi levikuga arhitektuuris 1930ndatel, mil aukohale tõusis ehitiste funktsionaalsus ja otstarbekus ning sellele viitav väljanägemine, hakkasid arhitektid ja linnaplaneerijad erilist rõhku pöörama sellele, kuidas ruumidesse ja eriti kodudesse jõuaks maksimaalselt päevavalgust. Põhjused olid üpris praktilised: õhuringluse ja valguse jõudmine igasse pimedamassegi nurka vähendas hallitust ja kahjureid, peale kõige oli elekter kallis.
Päevavalgust väärtustati ka pärast elektrihindade langust ja elektrikute tehnilise võimekuse paranemist – seda tänu valgusvihkude varieeruvale intensiivsusele, suunale ja värvigammale. Samas on linnade asustustiheduse pideva suurenemise tõttu otsekui kokku pakitud hoonetesse jõudev päevavalgus järjest haruldasem ning see suurendab vajadust tehisvalguse järele. Tagajärjeks on süvenev valgusreostus ning elanike loomuliku unetsükli häirumine ja sellest tulenevalt stressi süvenemine, mis võib kumuleeruda psühholoogilisteks ja muudeks tervisehäireteks.
Aknad mitte (ainult) vaate pärast
Päevavalguse olemasolu ei saa alahinnata ka töökeskkonna puhul. Mitmed uuringud näitavad, et see on tööl asendamatu ja kõige nõutum looduslik element. Loomulik valgus on kui väga mitmekülgne ravim.
See parandab tuju, vähendab stressi, on hea silmadele, reguleerib D-vitamiini, õnnehormooni serotoniini ja unehormooni melatoniini kogust kehas ning normaliseerib meie tsirkadiaan- ehk ööpäevarütmi, mis on oluline rahuliku une tagamisel. On koguni teada, et
akende läheduses töötajad magavad öösiti 46 minutit kauem täielikult tehisvalguses viibijatest.
Tööandjate jaoks on lisaks rõõmsamatele ja õnnelikumatele töötajatele ka käegakatsutavamaid eeliseid, miks lasta disainida kontor võimalikult valgusküllaseks: töötajate loomingulisus ja õpivõime võib tõusta kuni 15%, produktiivsus ja müügitulemused aga koguni 40%.
ÜLEMISEL PILDIL: KOHVIK, TOKYO ALUMISEL PILDIL: TORNIMÄE KAKSIKTORNID, TALLINN
Madalad vs. kõrged laed
Lagesid peetakse akende, põranda ja seinte kõrval üheks inimeste vaimset heaolu kõige enam mõjutavaks sisearhitektuuri elemendiks. USA-Kanada teadlased Joan Meyers-Levy ja Rui Juliet Zhu uurisid, kuidas võiks lae kõrgus mõjutada inimeste mõtteviisi.
Nad leidsid, et madalad laed seostuvad rohkem vangistuse, kõrged laed vabaduse tundega, mis omakorda soodustab abstraktset mõtlemist. Seda ideed toetab kindlasti ka lihtne asjaolu, et kõrge laega ruumis on rohkem ruumi loomulikule valgusele ja õhuringlusele, mis muudab õnnelikumaks, rahulikumaks ning soodustab loomingulisust.
Üldistades võib öelda, et madalama laega ruumis muutub mõtlemine ühekülgsemaks ja objektipõhisemaks,
kõrgem lagi aga muudab mõtlemise avatumaks ja laiahaardelisemaks.
Seega, probleemidele lahendust otsides ja millelegi pingsalt keskendudes on hea minna näiteks keldrisse või mujale, kus on madal ja kitsas. Millegi loomisel või niisama uitmõtlemisel on jällegi hea kolida avaramasse ja õhulisemasse ruumi.
Ümar vs. kandiline joon
Ruumilahenduses detailsemaks minnes on oluline vaadelda ka mööbli kuju mõju psüühikale. USA teadlased Sibel Dazkir ja Marilyn Read tegid 2011. aastal katse, kus uurisid interjööri kuju mõju katsealuste emotsioonidele ja ruumide kasutatavuse hinnangule ehk näiteks sellele, kui kaua soovitakse vastavas ruumis olla ja milline efekt võiks olla isikute sotsiaalsusele.
Katse tehti arvutisimulatsioonide põhjal, valikus oli kaks paari ümara ja kandilise mööbliga tuba. Hinnangute neutraalsemaks muutmiseks olid simulatsioonid minimalistlikud: toad esitati mustvalgelt, seinad olid tühjad ning mööbel mustriteta.
Katsealused eelistasid ülekaalukalt ümara mööbliga tube. Põhjenduseks toodi muu hulgas seda, et ümar mööbel mõjub mugavamalt, kutsuvamalt ja rahustavamalt. Öeldakse ju, et pere on õnnelikum ümmarguse söögilaua taga einestades. Peale selle on ümaramate servadega mööbel lastesõbralikum: oht vigastuste tekkeks on väiksem ning kaob vajadus teravaid ääri polsterdada.
ÜLEMISEL JA ALUMISEL PILDIL: LEPISTU KOOL, ANTSLA VALD, VÕRUMAA / AJAKIRI PÖÖNING
Värvide mõju
Värvide mõju inimpsüühikale on palju uuritud. On laialt levinud teadmine, et punane on kõige jõulisem ja intensiivsem värv, mille mõju võib varieeruda ergutavast pulsi ja hingamise kiirendamisest toasviibija agressiivsemaks muutmiseni.
Seetõttu sobivad punane sein ja aktsendid suhtluse elavdajana rohkem elutuppa ja söögiisu tõstjana kööki. Pärast punasega erutumist on hea viibida vahelduseks roheliste varjundite keskel – efekt on vastandlikult rahustav, elujõudu ja sisemist harmooniat sisendav.
Rohelisega sarnasesse mõjuspektrisse jääv rahulik taeva- ja merekarva sinine loob idülli näiteks magamistoa seinapaletis.
Kui värvide emotsionaalne mõju on aimatav, siis vaimse võimekuse puhul on lugu veidi keerulisem. Peamiselt punase ja sinise-rohelise vastandamisel on mitmete uuringute käigus jõutud vastukäivate tulemusteni.
Selgema arusaamise tõi British Columbia ülikooli teadlaste Ravi Mehta ja Rui Juliet Zhu 2009. aasta katse, mille tulemused on ühetimõistetavad. Katsealustel paluti sooritada lihtsaid vaimse võimekuse ülesandeid punase, sinise ja neutraalse seinatooniga tubades.
Selgus, et ohuga seostuv ning seega tähelepanelikumaks ja ärksamaks muutev punane soodustab täpsust ja tähelepanu nõudvate ülesannete täitmist. Katsealused pidid muu hulgas parandama õigekirjavigu ja mäletama lühiajaliselt lühikesi numbrijadade kombinatsioone.
Sininejällegi võimendas kujutlusvõimet pea kahekordselt.
Põhjus peitub selles, et üldjuhul taeva, ranna ning sedapuhku suve ja puhkamisega seostuv sinine lõõgastab meelt, mis omakorda soodustab pealtnäha seostumatute seoste – loomingulise mõtlemise impulsi – teket.
ÜLEMISEL PILDIL: QUARRY BAY, HONG KONG, HIINA ALUMISEL PILDIL: AVALIK KORVPALLIPLATS, HONG KONG, HIINA
Erilise atmosfääriga hooned
Iga linna lahutamatuks osaks on üldkasutatavad paigad, kuhu linnamelust põgeneda, et leida rahu ja peatuda ajas. Pidagem siinkohal silmas üldistatult eelkõige pikema ajalooga kirikuid, muuseume ja raamatukogusid. Kuna neid on lihtne linnapildis tähele panna, ei kao nad tavapäraseks arhitektuuriliseks linnamüraks, vaid pakuvad silmailust midagi enamatki. Neid hooneid ühendab eriline atmosfäär, mis on põimitud sajandite jagu jutustatud ja jutustamata lugude, unistuste ja salapäraga.
Imetlusväärne on see, et taolistes paikades on säilinud puutumatus linna argisusest, rutust ja kaosestki. Raske on mitte tajuda tundeliigutust, mis algupäraselt ongi ju arhitektuuri üks eesmärke.
Helid, valgusmäng ja vana ajalõhnad on võimendunud, mistõttu oleme rohkem kohal kui harjumuspärases linnakäras.
Avastamisväärset – nii mõnes vanas raamatukogus või kirikus kui ka enda sees – leidub rohkelt, ühel hetkel toimub justkui avanemine ja hakkame nägema ümbritsevat uue pilguga.
Põhjus, miks vanad kirikud, raamatukogud ja muuseumid mõjuvad nii tummastavalt, peitub eelkõige nende ajaloos. Nende puhul moodustavad sise- ja välisarhitektuur ühe lummava terviku, mis mõjub ühtaegu meditatiivselt, hämmastavalt ja inspireerivalt.
Enamat
kui lihtsalt majad
Sise- ja välisarhitektuuriga on võimalik teha niivõrd palju rohkem, kui pakkuda lihtsalt eluaset või muud praktilist otstarvet. Psühholoogia-alaste teadmistega saab arhitektuuriga mõjutada emotsioone ja parandada koguni vaimset võimekust. Niisiis on arhitektuuril tähtis roll inimeste käitumise ja vaimse heaolu mõjutamisel ja elu paremaks muutmisel.
Muusikastvõiks vaikides rääkida. Kirjutada? Pagan, see on keeruline. Eks valitud paladki räägivad igaühele oma lugu. Kuid jah, Ikka ja jälle komistavadmul kõrva aina tummisemad helid, mida mööda isukalt astun. Paremal õlal Vaikus ning vasakul kõik muu. Foto:Terje Atonen
Alanud õppeaastal rikastab Eesti koole ja peresid juba ligi 40 „Youth for Understanding“ programmi vahetusõpilast eri kontinentidelt. Suviste lõpueksamite ajal käisime Harjumaal Igaveres külas Lutteruste perel, kellel juba kolmas vahetusõpilane. Esimesed kaks tüdrukut olid Saksamaalt, kolmas Taist.
Igaveres nägin endavanust (täpsemalt neli aastat nooremat) naist elamas oma perega nii arhailiselt nagu minu Võrumaa vanavanemad mu lapsepõlves – ja seda vaid pooletunnise autosõidu kaugusel Tallinna klaasmajadest, isejuhtivatest bussidest ja äppidega parkimisest.
Minus pakatas see tavaline rõõm kohtumisest „Hingele Pai inimestega“. Ja õnneks saabki neile veel külla minna – isegi lasteaiarühmad käivad seal ekskursioonidel, külarahvas ostab mune, piima ja küttepuid ning omad ja võõradki lapsed hullavad aias.
Pereema Evely toimetab kodus, perepea Toomas on kolm aastat olnud ettevõtja – oma metsa puud küttepuuks, saematerjaliks, voodrilauaks, isegi tammemööbliks. Kuldsed käed kauba peale.
Pereisa Toomase Laitses elava õe pere on siiani pakkunud oma kodu ja maailmavaadet kolmele vahetusõpilasele. See saigi Evely ja Toomase jaoks „pisikuks“, et ka enda perre kolmas laps võtta. Eelmisel õppeaastal oli Lutteruste vahetusõpilaseks tai tüdruk Pinn. Ta on elurõõmus ja nutikas 16aastane tüdruk, kes armastab lugeda ja joonistada ning unistab hambaarstiks saamisest.
Pinn läbis Aruküla koolis 9. klassi ja tegi vabatahtlikult ka lõpueksamid ning omal soovil kohe pärast seda Tais läbimata jäänud kooliaasta eksamid. Ühtlasi tegi Pinn õppeaasta lõpul nii ägeda sammu, et sai eesti keele eksami suisa nelja. „Hakkasin teda hästi kiiresti eesti keele peale programmeerima, samuti sai ta koolist palju sõpru ja nemad aitasid väga palju kaasa. See loeb ka!“ lisab Evely.
Eelmise aasta 1. septembril lubas koolidirektor, et kes lõpetavad 9. klassi parema keskmise hindega kui tema ise, saavad preemia. 22 õpilasest said parema keskmise hinde neli ja üks neist oli Pinn!
Esimesed vahetusõpilased olid Lutterustel Saksamaalt. Esimesel tuli meeletu koduigatsus, ta oli ka kõige noorem, alles 14aastane. Teisega aga ei tekkinud erilist kontakti, ta oli 17aastane tüdruk, hästi endassetõmbunud, istus suurema osa ajast oma toas, ka koolis polnud tal sõpru ja hobide mõtteski ei tegelnud ta eriti millegagi peale ekraanide. Mõlemad tüdrukud olid hästi kinnised.
Teisel vahetusõpilasel oli harjumus end teenindada lasta ja ühtlasi voodis „elamise“ komme, kuhu oli kuhjatud nii riideid, nutiseadmeid, juhtmeid kui ka raamatuid. Kuid eriti kõvaks pähkliks osutus tema taimetoitlus, sest Evely leidis pere menüüst ainsa lihavaba toidu olevat piimasupi!
„Minu jaoks on see omamoodi huvitav, kui võtad lapse võõralt maalt ja kui ka ühel aastal ei õnnestu, ei tähenda see, et kunagi ei õnnestu,“ võtab Evely need kogemused kokku. „Kui me Pinni lennujaamas ära saatsime, tahtis küll nutt kurku tulla. Pinn oli meie perele nagu oma laps ja nii sõidame talle koolivaheajal Taisse külla. Oleme väga põnevil, aga eriti elevil on lapsed, sest neile on see elu esimene reis, meile mehega teine,“ kirjutab Evely mulle hiljem.
„Algul mõtlesin, et kui Pinn tuleb Taist, küllap ta joob rohelist teed. Aga Pinn tahab piima – ja kuidas veel! Hea, et meil endil lehmad on!“ naerab Toomas. „Ta nägi isegi lehma poegimise ära ja kuidas esimese lihavõttepüha ajal kanapojad koorusid, aga tibu ta siiski pihku võtta ei söandanud,“ lisab Evely. Maaelu pole Pinnile tegelikult võõras – ka tema vanavanematel on farm, kus nad kasvatavad vängelõhnalisi durianipuu vilju.
Pinnile tundus esimesel päeval Eestis vaikne olevat, ometi on tema arvates Igavere mõneti sarnane Taiga, kus ta elab suurlinnast eemal. Aga kool olevat Taist väga erinev. Pinn naerab, et siin koolis ei olda üldse ranged, aga haridus on hea.
„Kui keegi Tais mängiks koolis telefoniga, võtaks õpetaja selle nädalaks ära. Siin kasutavad õpilased koolis rahulikult telefone,“ muigab ta. „Meil on koolivormid – see, et siin neid pole, tundus mõnus, rohkem vabadust.“ Evely küll lisab, et Pinni garderoob on sellegipoolest rangelt must-valge, isegi põhikooli lõpukleit saadeti Taist musta värvi.
Peale vahetusõpilase üldise kultuuritausta tulevad ju iseenesest mõista kaasa ka tema kasvatus, peretraditsioonid, kombed, harjumused ja toidueelistused. „Pinnile meeldib, kui sees põleb,“ naeravad Evely ja Toomas. Kord pakkus Pinn peretütardele heast südamest suppi – kui vanemad tuppa astusid, nägid nad, et tütred ahmivad suu kaudu õhku ja jooksevad kraanist vett rüüpama.
Tšillit lisab Pinn meeleldi igasugustele roogadele ja ütleb, et tunneb end siin täitsa koduselt. „Igatsesin esimene pool aastat oma vanemaid, aga nüüd enam mitte. Nad on sõbralikud ja lahked, aitavad mind kõiges, tunnen end siin hästi,“ kiidab ta Lutteruste peret.
Sügis on aeg, mil peredes keerleb paljugi laste ümber – mida süüa, mida selga, kes viib, kes toob, kuhu huviringi, millisesse trenni, kuidas lapsed omavahel läbi saavad, kas kõik on õpitud… Mis on need kümme kõige olulisemat asja, mida oma laste jaoks teha?
Armasta neid
Toeta nende enesehinnangut
Kuula neid
Esita väljakutseid
Oota austust
Sea neile piirid
Tee kõiksusetunnetus osaks nende maailmavaatest
Arenda nende õppimisoskust
Aita neil olla kogukonnameelne
Lase neist lahti
Soovitused Yogi Bhajani raamatust „The Game of Love“
Antudnimekiri lugudest soosib pikki unistamise tunde pimedatel sügisõhtutel või miks mitte ka sõites autoga mööda Lahemaa käänulisi teid, läbi sügisvärviliste metsade. Foto: Indrek Kasesalu
