Ostukorv

Category: Kodu

  • Hetki läbi asjade. Külas Beatrice Fenicel

    Hetki läbi asjade. Külas Beatrice Fenicel

    TEKST ELINA NAAN
    FOTOD ED LABETSKI JA TRIIN MAASIK

    Kuidas leiavad erinevad esemed meie juurde tee ning miks on nad kodudes leidnud tähtsa koha, loonud sideme või silla emotsionaalse hetkega minevikust? Beatrice Fenice tunnistab, et kõik esemed tema kodus on tähtsa looga, justkui osa temast endast, ning et on keeruline ja isegi pisut ebaõiglane midagi kindlat esile tõsta, ent ta proovis – jagame inspiratsiooniks mõned hetked läbi fotode.

    Autentne ja eksootiline

    Beatrice on moest läbi imbunud – tema Tallinn Fashion Weekil esitletud eksootiline kollektsioon „Road“ pälvis tähelepanu autentsete kangastega maailma eri paigust.

    Kelmikas kunst

    Sergei Isupovi keraamika ja kunst on Beatrice jaoks erakordse tähtsusega. Tema keraamika on tuntud siin- ja sealpool ookeani ning kannab endas omapärast huumorit, mis Beatricet võlub.

    Keha kui kunstiteos

    Igal naisel on alastuse ja iseenda kehaga erilised lood. Beatrice ütleb, et tema jaoks on alastus tähendanud alati tööd. Sellel fotol on ta umbes 15-aastane.

    Tükike kõrbe

    Kaheksa aastat tagasi käis Beatrice võtetel Sahara kõrbes. See jättis ta hinge kustumatu mulje. Tagasi Eestisse saabus ta kahe liitri liiva ja kividega, mida vaatab iga päev. Need justkui meenutavad, et miski pole igavene ja et oleme siin universumis nagu liivaterad.

    Jumalik nimi

    Dante „Jumalik komöödia“ on muude teoste hulgas eriti olulisel kohal, kuna ema pani Beatricele nime Alighieri armastatu järgi. Nii et on loogiline, et siia koju on need raamatud jõudnud lausa mitmes eri köites.

    Maagiline laud

    Pärismaalastest indiaanlaste sümbolitega laud, mille on käsitsi maalinud Kathy Whitman ehk Elk Woman, hoiab kodus aukohta. Beatrice on indiaanilaagrites käinud pea kümme aastat, võtnud osa tseremooniatest ning avastanud nõnda rohkem iseennast ja maailma oma ümber. Need maalingud sümboliseerivad omal moel eneseületamist ja tuletavad seda iga päev meelde.

    Oaas hoovis

    Taimed, lilled ja hoov on Beatrice jaoks esikohal. Kevadel ootab ta pikisilmi, et saaks juba õues askeldada ja taimi istutada. Marokost pärit purskkaevul on hoovis oluline roll, vesi on elu ja hoiab kogu aia ilu voolamises.

  • Sügise Hingele Pai on ilmunud!

    Oled sa valmis sättima end sügisega harmooniasse? Värske Hingele Pai on nüüd postkastides ja lettidel üle Eesti – valmis olema sinu sügisene mõtte- ja teekaaslane. Ikka 130 lk ja reklaamivaba, inspireeriv ja praktiline. Ja ilus. Nagu sinagi.

    Millest Hingele Pai sügisnumbris juttu on? Mõned nopped:

    • Kaanepersoon armastatud näitleja ja laulja Saara Kadak jagab oma lugusid näitlejatöö ja väikese lapse emaks olemise ühitamisega ning kergitab pisut loori oma vaadetelt sellele, mis tarbimismaailmas tegelikult toimub.
    • Rivo Sarapik kirjutab oma kogemusest, kuidas ta lasi lahti 16 aastat kestnud töösuhtest. Selle aja jooksul jõuab töö kujuneda enamaks kui vaid amet – identiteet, sõpruskond, maailmavaade ja ka väärtused.
    • Moetööstuse eetilised sammud – ämblikusiid, laboris kasvatatud nahk ja veel põnevaid lahendusi!
    • Kust tulevad õnnehormoonid ehk mida tasub teada meie aju toimimisest?
    • Emotsionaalne vägivald paarisuhtes kui epideemia? Suhteterapeut Kadri Sakala vaade ja soovitused.
    • Teadlik nomaadielu – Katrin Haiba elab esimese poolaasta soojas Mehhikos purjetades ja teise poolaasta jahedas kliimas New Yorgis, naudib elu, teenib raha, planeerib ja kulgeb. Kuidas see on võimalik?
    • Sumedatesse sügisõhtutesse teeb oma muusikavaliku muusik Andres Kõpper
    • Fotograaf ja ajakirjanik Silvia Pärmanni mõtlemapanev fotolugu Abhaasiast. Kas meil riigina oleks võinud samamoodi minna?
    • 4 toitvat teraviljarooga Marika Blossfeldtilt
    • Merit Raju viis nädalat Tais Koh Phanganil koos kolmeaastase pojaga
    • Mõnus matkasoovitus loodusfotograaf Karl Adamilt
    • Justin Petrone kolumn & Beatrice Fenice kodu erilised detailid
      + palju muud huvitavat 130 reklaamivabal leheküljel

    Hingele Pais süüvime loomulikesse elamise viisidesse elu kõikides valdkondades ning anname välja värkse mahuka väljaande igal aastaajal. Käsitleme elulisi teemasid, pakume lahendusi elu tõelistelt olulistele küsimustele ning teeme hingele pai Eesti loovate hingede loomingu ja praktiliste soovitustega, tuues sinu koju meelerahu, teadmisi, inspiratsiooni ja naudinguid elu ehedatest asjadest.

    • Teemad ajakirjas: meelerahu, tervis, ilu, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.
    • 100% originaallooming
    • 130 lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist lihtsa ning kauni vormiga
    • Seda kõike reklaamivabalt (kindlasti asjakohaste tarbimissoovitustega, aga sõltumatult).
    • Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega
    • Hingele Pai ilmub korra igal aastaajal alates 1. märtsist 2017.
  • Andres Kõpperi alias NOËP sügisene muusikavalik

    Andres Kõpperi alias NOËP sügisene muusikavalik

    Küsimusele „Mis on su muusikamaitse?“ tahaksin esimese asjana vastata, et kuulan muusikat seinast seina.
    Aga kui järele mõelda, siis tegelikult päris ei kuula ka.
    Ma ei liigitaks oma eelistust ainult žanripõhiselt, vaid pigem selle järgi, mis emotsiooni see tekitab.
    Ma väldin üldiselt liigset intensiivsust muusikas – see väsitab. Seepärast naudin väga lugusid, mis kategoriseeruvad termini oldies alla. Selles muusikas on aega ja rahu.
    Vahel aga naudin täitsa süüdimatult mõnda väga poppi raadiopala. Kõik oleneb, mis vaib on!
    Sügisega on mul kahetised tunded. Ühtepidi on see pisut melanhoolne aastaaeg, sest suve on alati raske minema lasta. Teisalt on sügis uue hingamise algus ja värske motivatsiooni läte. Seepärast on ka siin pleilistis olevad lood nii erineva näoga. Leidub palju entusiasmi ja samas ka tagasivaatavat nostalgiat.
    Foto: Anette Apri
    Kuula Spotifyst siit:

  • Linnaperena maale elama!

    Linnaperena maale elama!

    Istun lastetoa põrandal, aken avali.

    Tunnen, et hing on kinni,

    ja siis ta tuleb – tuuleiil – tuletamaks meelde,

    et hingata on vaja,

    hingata on vaja!

    0n 26. veebruar 2018, minu mees Raido on just saatnud mulle e-maili, mille pealkirjaks on “Lähme maale elama”. Vastasin tol samal päeval: “Väga äge oleks”.

    Ja nii see teekond vaikselt lahti rulluma hakkas.

    Muidugi mõista on sõna “vaikselt” päris leebelt öeldud.

    Nimelt on meil on kaks last, 4,5-aastane Nora ja juulikuus 1-aastaseks saanud Rafael.

    Elasime Tallinnas, Stroomi ranna lähedal korteris.

    *

    Märtsikuus käisime esimest korda Viljandimaal Palu mahetalu vaatamas. 

    Majas polnud ükski inimhing tükk aega elanud, seega oli keskkond energeetiliselt maha jäetud, ilm nukker ja üdini hall.

    Samas tundsime Raidoga hinges tugevat tunnet, et suudame maja ja põllud taas elule aidata.

    *

    Mai keskpaigas alustasime talgute, remonditööde ja külvamisega.

    Õnneks leidsime Tartust tubli töömehe Taimari, kes suuremad ehitustööd ära tegi. Muidugi olime ise ka abiks nii palju, kui saime.

    Minu hooleks jäi Hea Maja poest ökovärvide ja -materjalide valimine ja ostmine. Seda tööd ma just igapäevaselt ei tee, seega valik polnud sugugi lihtne. Millised värvid, millistesse tubadesse, mis muster, mis-mis-mis.

    Lõpuks otsustasin sisetunde pealt ja oleme tulemusega rahul.

    Raido tegeles põldude ettevalmistuse ja erinevate taimede seemnete külvamisega.

    Emotsionaalne protsess

    Kogu selle protsessi ajal, alates otsuse vastu võtmisest maale kolida kuni remonditööde lõpuni ja sissekolimiseni olen kogenud igasuguseid emotsioone. Vahel on olnud tunne, et ma ei suuda selle kõigega hakkama saada, olen nutnud, karjunud, vihastanud, rõõmustanud, hinganud, hinge kinni hoidnud, solvunud, endasse tõmbunud, lahti lasknud, tervendanud, transformeerinud. Kõike on olnud – ju sellepärast ma nii tänulik elule olengi selle võimaluse eest enda varjul olevaid külgi avastada ja valgustada.

    Üks oluline impulss, mis mind isiklikult pani “jah” ütlema maale kolimise osas: hea sõbra Mari Metsalliku ema ütles kunagi ammu kuldsed sõnad, et laps saab loodusega kontakti, kui ta elab looduse rüpes, mitte tehiskeskkonnas. Hiljem on seda lapse jaoks välja kujunenud keskkonda keerulisem ümber kujundada.

    Ja mulle jäid need sõnad pähe kummitama.

    Aitäh, Mari emme! Ma tahan, et minu lastel on võimalus uksest paljajalu õue astuda, joosta, puu otsa ronida, kiikuda, peenralt maasikaid ja juurikaid noppida, avarust ja ruumi jooksmiseks. Korteris olin sunnitud alatasa vanemale lapsele ütlema, et ta nii valjult ei karjuks ega hüppaks õhtul diivanilt põrandale – sest kõik kostub läbi. Millise jälje need pidevad keelud lastesse jätavad? Ausalt, ma ei tahtnud seda välja uuridagi.

    Ja teiseks suureks tõukeks maale kolida oli Raido stressirohke ja vastutusrikas töö, pidev tulekahju kustutamine, telefoniga rääkimine ja kiire-kiire elustiil. Talle oli tervendavat maaenergiat kõige rohkem tarvis.

    Kolimine kahe väikese lapsega

    Kolisime maale 30. juunil, millele eelnes Tallinna korterist asjade kokku pakkimine, korteri koristamine ja omanikule üle andmine. Kahe lapsega on seda eriti keeruline teha, kui pisem ripub samal ajal jala küljes, kui mul on vaja aknaid pesta või pakin asjad kastidesse ning lapsed hakkavad vaikselt neid sealt uuesti välja kiskuma.

    Õnneks abistas hea sõbranna Maarja mind ning tuli ka õhtul kell 22 appi kööki koristama. Lõpp hea, kõik hea.

    Hommikul pakkisime viimased asjad – lapsed ja lilled autosse, ning jätsime korteriga hüvasti ja asusime Viljandimaale teele.

    Tundus, et kodus sündinud Rafaelile oli sünnikodu lahtilaskmine teistest pereliikmetest keerukam. Selgitasin talle rahulikult olukorda ning tänu sellele oli tal minna laskmine valutum.

    *

    Kohale jõudes hakkasime kastidest asju välja võtma ning oma kohale asetama. Jube, milline segadus, kõik on sassis, mitte midagi ei leia.

    Nii ma siis mõned päevad ilma aluspesuta käisingi, rääkimata muudest kadunud asjadest.

    Mõned päevad venisid nii pikaks, et õhtul ei jaksanud hambaid pesta ega duši allagi minna, rääkimata laste puhtaks pesemisest. Lihtsalt vajusin voodi embusesse.

    Me ei jõudnud juuni lõpuks, mil kolisime, kogu remondiga ühele poole. Samal ajal majas elada ja remonti teha – ausalt, ei sooooovita!

    Värvisime uksi, lapsed läksid vastu.

    Värvisime põrandat, pärast vaatasime, et sinepikollaste uste peal on valged pisikesed käejäljed. Ehitusasjad igal pool laiali, köögis paras kaos, pesumasin polnud ühendatud, keraamilised plaadid veel seina panemata. See segadus ajas mind ikka korralikult pöördesse.

    Vahel tundus, juskui keegi katsetaks muudkui minu närvidega: kui pingule neid ikka tõmmata saab? No ikka korralikult venitati.

    Teiste kahtlused

    Kus on pere tugi? Miks nad arvavad, et me hakkama ei saa?

    Ah, et olen linnalaps?

    Aga hing teab, et elame selle põua üle.

    Me saame koos hakkama, lahendused tulevad peagi.

    Huvitav jah, et sõbrad on olnud kogu protsessi vältel väga toetavad, aga lähisugulased, välja arvatud Raido ema, on olnud pigem suhtumisega, et me ei saa maal hakkama, ega oska põllumajandusega tegeleda. Kuhu me mahetooted turundame, maja vajab remonti, me ei pea aastatki vastu, linna on pikk maa jne.

    Jah, meil pole erialast haridust.

    Jah, ma pole kunagi maal elanud.

    Jah, me pole varem taimekasvatamisega tegelenud.

    Jah, meil on palju teadamatust.

    Teistpidi vaadatuna, jah, me soovime seda teha. Jah, me usume, et saame hakkama. Jah, me saame nõu ja abi küsida. Jah, meil on motivatatsiooni ja kirge!

    Jah, Viljandi linna on ca 20 km pikkune tee, samas Raido tuli Tallinnast töölt koju 30 minutit ja istus pidevalt ummikutes. Jah, me tegime majas remondi topeltkiirusel, ca 2 kuuga. Jah, Raido külvas taimed alles maikuu lõpus. Samas, praeguseks on need nii võimsalt kasvanud, vaatamata suurele põuale.

    *

    Täna on 29. juuli. Istun arvuti taga ning kirjutan viimaseid lauseid. Meil sai remont 22. juulil valmis, toad on korras, mõned riiulid ning väikesed parandused majapidamises on veel teha.

    Ja tead, nii hea tunne on!

    Ma olen koju jõudnud, looduse rüppe, ma saan igal õhtul vaadata kodutrepil kuldset päikeseloojangut, näen igal hetkel kasvuhoonest vastu vaatavaid punapõskseid tomateid (kaasa arvatud need, millest Nora on tükid välja hammustanud).

    Ma saan Rafaeli õunapuu alla magama jätta, aknast välja vaadata ja tunnetada kui suur avarus siin on.

    Põllul Raido külvatud taimed ja juurviljad kasvavad.

    Saan hommikuses kastevihmas kõndida.

    Kuulata ilma mürata looduse hääli.

    Ja ma tean, et see, mida me teeme, ei kahjusta loodust ega neid maid, kus mahetooteid kasvatame.

    Jah, me saime hakkama – me elasime remondi ja kolimise üle.

    Oleme elus.

    Tänan siiralt oma pere ja sõpru. Ma ei taha 20-30 aastat pärast mõelda ja kahetseda, miks me küll seda võimalust maale kolida ära ei kasutanud. Let the journey begin!

  • 4 soovitust riietumiseks lapseootuse ajal

    4 soovitust riietumiseks lapseootuse ajal

    Paljudes traditsioonilistes kultuurides on rasedus uhkuseasi ja seda näidatakse meeleldi ning rõhutatakse ka riietuses. Mõnedes kultuurides aga hoopis varjatakse telgikujuliste riiete alla – see võib olla nii häbelikkusest kui ka mugavuse ja tuulutuse pärast.

    Maailma esimene rasedariiete pood avas uksed New Yorgi Viiendal avenüül veidi enam kui sada aastat tagasi nime all Lane Bryant Maternity Wear Store, kuid paljudele naistele oli ikkagi ebameeldiv eksponeerida oma ümmargust kõhtu avalikult. Kuni alles 1990ndate (!) alguses oli Demi Moore’i alasti beebiootel keha ajakirja Vanity Fair esikaanel. Sellele järgnesid teisedki naiskuulsused oma beebiootust rõhutades ja nii kujunes beebiootel kehale vähehaaval uus imidž – iseseisev ja eneseteadlik naine, kes on uhke naiseksolemise erilisuse üle. Ja moodi läksid stiilsed rasedariided.

    Öeldakse, et naise välimus muutub rasedushormoonide tõttu veelgi kaunimaks ning jume säravamaks. Beebiootel naine on kütkestav ja naiselik, ta justkui õitseks! Naine tunneb end tavaliselt eriti veetlevana ja on põhjusega uhke oma õnnistatud seisundi üle.

    Beebiootus – ükskõik, mismoodi see alguse sai või mismoodi sa end tunned – on selleks, et seda pühitseda!

    Näiteks pane selga kaunid riided – eriti naiselikud, eriti rõhutavad. Värvilised, triibulised, täpilised, valged, roosad, lillelised, pitsilised… Naudi ja rõhuta oma keha sensuaalsust, oma väge kasvatada enda sees teine inimene ja oma oskust sünnitada ta oma kätele! Ära mõtle sellele, et tumedad riided teevad saledamaks, sest praegu on tõesti see aeg, mil sul ei ole vaja olla sale! Sa ei tohigi olla sale! Kõik need hoolega silmas peetud beebiootuse ajal lisandunud 15 või 25 kilo on väga teretulnud koos sinu beebiga!

    Milliseid riideid valida?

    • Kasuta mugavuse nimel spetsiaalseid kõhutoestusega riideid või suurema kõhuga ka bandaaži. Väga olulised on ka kvaliteetsed rinnahoidjad, millel pole sees traate ja mis poleks push-up efektiga, valid laseksid rinnal (piimajuhadel ja lümfiteedel) natuke liikuda. 
    • Vali heledates toonides või lausa valget värvi riided. Valge on puhtuse, siiruse ja õrnuse värv ja see sobib väga hästi beebiootuse ajal. Mu beebiootajate kursuse naised on mulle öelnud, et nad ei julge kanda valgeid riideid, sest need tekitavad avalikes kohtades liiga palju tähelepanu. Nad ei taha seda pilku, tähelepanu, mida kõhuga naistele niikuinii pööratakse. Valge värv kiirgab tõesti ja just seepärast on ta meile kaitseks – valge peegeldab kõik tagasi. Valge laseb meie elektromagnetväljal suuremana paista ja on seepärast meile hea kaitse nii nn halva silma kui ka võõraste mõtete ja väidetavalt isegi viiruste eest. Aasia pool joonistati vanasti oma lapseootel kehadele hennamustrid peale ja meie mail riputati enesele külge läikivad hõbeehted kurja ja kadeda silma vastu. Neidki võiks proovida, just eelkõige enese kaunistamise ja pühitsemise pärast, aga miks mitte ka salajase kaitsena. 
    • Kanna riideid, mis ei pigista (lasevad vabalt hingata ja seedimisel toimida) ja katavad su naba. Hoia oma kõht ja naba riietega kaetult, sest beebi on nabaga otseselt seotud ja väga tundlik. Eriti linnas on palju inimesi, palju erinevaid mõtteid ja igasugust energiat – ja need võivad beebit mõjutada. Kui su naba tuleb juba välja, siis oled ka ise eriti tundlik ja vastuvõtlik, su retseptorid on väljapoole. 
    • Eelista naturaalseid materjale – linane, puuvill, vill või siid (või viskoos). Need hingavad ja on naha vastas mõnusamad ja loomulikumad kui sünteetika.

    NB! KINGITUS SULLE, kui oled või soovid olla peagi beebiootel ja teadlikult selleks valmistuda:

    Registreeru Hingele Pai tasuta vebinarile “Kas jooga aitab sünnitada?”

    Registreeru SIIN 

    Vebinari külaline on pere- ja sünnitoetaja, joogaõpetaja, imetamisnõustaja ja 3 lapse ema Aale-Triinu Sonn, intervjueerib Hingele Pai peatoimetaja Merit Raju.Registreeru vebinarile SIIN

    Vebinar toimub 5. juulil 2018 kell 19-20, laivis osaledes saad ka oma küsimuse Aalele esitada. Aga saadame vebinarile registreerujatele pärast ka järelevaatamise lingi, et saad hiljem vaadata-kuulata kasvõi telefonist.

    P.S. Aale-Triinu Sonn esineb ka 28. ja 29. juulil 2018 Haapsalus Joogafestivalil – vaata tema põnevaid töötubasid ja vestlusringe lapseootel ja värsketele emadele SIIT

    Artikli foto: Sandra Palm

    P.S Olen kirjutanud lapseootel naistele mahuka inspireeriva raamatu “Kõhule pai”.

  • Põhilised eeterlikud õlid minu päevas

    Põhilised eeterlikud õlid minu päevas

    Minu päev algab ja lõpeb lõhnadega. Kui ma hakkasin sügisel kuulama taskuhäälinguid eeterlikest õlidest, tundus mulle üllatav kuulda, et neid saab kasutada kõigeks. Kuidas kõigeks? Nüüd olen läbi oma kogemuse jõudnud sama arusaamani (kuigi palju on veel avastada). Milline näeb välja minu lõhnav päev?

    Pärast mõnusaid hommikusi harjutusi voodis ja oma lapse tervitamist ja musitamist lähen vannituppa ja segan kokku umbes teelusikatäie oliiviõli või kookosõli ja eeterlikke õlisid, võtan need suhu ja hoian 5-20 minutit – sel ajal ma räägin väga vähe ja toimetan niisama vaikselt. See on oil-pulling, et eemaldada kehasse linnaelu ja loomuliku ainevahetuse tagajärjel paratamatult tekkivaid mürke.

    Minu oil-pulling retsept: 1 tl kookosõli + 1 tilk teepuu (või mürri või piparmündi või viirukipuu) eeterlikku õli. Tegelikult saab oil pullingut teha ka ilma eeterlike õlideta 🙂

    Saan sel suvel 40, artiklit kõige ülal illustreerival pildil on meigita ja töötlemata selfie 😀 Näokreemi ma ei kasuta, pritsin näole lillevett ning määrin peale õli: jojobaõli ja eeterlikud õlid nagu noorendav viirukipuu, rahustav lavendel, nahka siluv helichrysum ja hawaii sandlipuu, antibakteriaalne mürr ja helget tunnet kinkiv roos.

    Kööki jõudes alustan 1 klaasi sooja veega, millesse olen lisanud 1 tilga sidruni ja apelsini eeterlikke õlisid. Need aitavad jällegi ainevahetusega paratamatult kaasnevaid toksiine kehast välja ja tasakaalustavad ajupoolkerade koostööd ning tugevdavad immuunsust ja tõstavad meeleolu.

    Hommikusöögiks söön marjasmuuti leotatud ja pestud toortatra ja 1 tilga ingveri eeterliku õliga. Seedimisele. Immuunsusele. Energiaboostiks.

    Just täna olid meie tänava lapsed juba varakult õues ja päike nii soe, et tänavatõrv sulas juba hommikul ja neil muidugi näpud korralikult tõrvased – sidruni eeterlik õli vatitupsul võttis selle ootamatu kergusega maha. Seni, kuni naabrinaine googeldas, mis tõrva maha võtaks ja tuli nõutult õue, olid mul juba ühe poisi käed puhtad.

    Lõuna ajal jalutama minnes ja pesu masinasse pannes lisan pesuloputussahtlisse 10 tilka teepuu, lavendli või sidrunheina eeterlikku õli. Pärast võtan välja ja panen kuivama lõhnava pesu.

    Päeva teisel poolel joon mõnikord laimi eeterliku õliga joogivett või kui kui on avokaadot, siis teen leivamäärdeks guacamole (1 kahvliga pehmeks pressitud avokaado, 2-3 tilka laimi eeterlikku õli, soola, pipart – valmis!).

    Põrandaid pesen sooja vette lisatud paari tilga sidruni ja apelsini eeterliku õliga. Söö või põrandapesulapp ära 🙂 tsitruselised tõstavad tuju ja nii on mu põrandapesu tõeline rõõm ja mõnu.

    Saunakerisele leiliveeks meeldib mulle eukalüpt või kadakamarja eeterlik õli (1-2 tilka kulbitäie peale).

    Kassi kraapimise vastu määrin aknaraamidele pisut sidrunheina õli – muidu kipub ta kodu lammutama, väljendades soovi õues hiiri taga ajada. (NB! Hiljem lisatud: Googeldasin, et sidrunheina eeterlik õli (nagu ka tsitruselised) on kassidele mürgine, nende maksas lihtsalt pole ensüüme, mis tuleks nende lenduvühenditega toime. Ära seda oma kassi peal katseta ja mina ka enam mitte.)

    Lapse saadan õuemurule puukide ja sääskede eemale peletamiseks eeterlike õlide seguga, mis pole mul praegu käepärast, aga on kirjas Hingele Pai suvenumbri viimastel lehekülgedel suvise inspiratsiooni all.

    Ja ennast lõhnastan kõrvade tagant, meelekohtadelt ja randmetelt praegu enamasti puhta roosi eeterliku õliga, talvisel ajal kardemoni + roosi ja veel mõnede eeterlike õlide seguga. võin öelda, et mõjub maagiliselt nii endale kui teistele. (Lisan veel, et pärast keskkooliaega pole ma ühtki parfüümi tahtnud kasutada – nad on lihtsalt liiga intensiivsed ja ka toksilised sünteetiliste ainete pärast, mida neis kasutatakse looduslõhnade matkimiseks.)

    Õhtul panen lapsele padjanurgale tilga kas metsiku apelsini, greibi või lavendli eeterlikku õli või muud talle hetkel meelepärast õli, isegi kui ta valib midagi ergutavat. Ta ise ütleb ka voodisse rutates (tõsijutt! Ja see polnud nii enne eeterlike õlide kasutamist!) armsalt: “Lavendel juba ootab mind!”. Ja mõnikord räägin talle uneloo, kuhu lavendel teda viib, aga ta peab seda pisut liiga titekaks ega luba seda lugu eriti sageli rääkida.

    Vaba graafikuga elustiiliettevõtjana ja lapsega kahekesi elava emana tulen voodisse 2-4 tundi pärast last otse arvutist. Siis teen endale lavendli või vetiveri jalalaba- ja sääremassaaži neitsioliiviõliga (eeterlikud õlid mõjuvad ka läbi talla, kuna tallal on ju kõikide kehaosade peegelpunktid ning lõdvestavad mu rahutuid sääri).  Ja tilgutan lavendli eeterlikku õli 1-2 tilka padjale. Teen siis 12-minutilise meditatsiooni ja magan magusasti. Elus “enne eeterlikke õlisid” tuli mul ikka und oodata, kui tulin voodisse otse arvutist.

    P.S. Nagu iga asja puhul, mida sa sööd või jood või endale määrid või sisse hingad, on eeterlike õlide puhul väga oluline kvaliteet. Kirjutan eeterlike õlide valimisest ja kvaliteedi olulisusest teinekord põhjalikumalt. 

    Kutsun sind oma õlimaailmast osa saama TASUTA KOOLITUSEL 12. juulil kell 17.30-19 Kadriorus

    Koolituse teema: 10 põhilise eeterliku õli kasutamise võimalused kodus. Võiks lausa öelda, et pole muret, mis eeterlike õlide abil lahendatud ei saa 🙂 

    Osalemissooviga palun saada mulle kiri  merit@hingelepai.ee ja saadan sulle kohaletuleku juhised.

    Läbiviija: Merit Raju

  • 4 nutikat viisi ehitada omanäoline eluase

    4 nutikat viisi ehitada omanäoline eluase

    TEKST JOHANNA RAUDSEPP JA MERI FRIG
    FOTOD JAI AITKEN JA JELENA SAVINEN,
    MARGUS VILISOO JA KRISTIINA VASAR,
    ELSA SAKS, JOSÉ CAMPOS
    TÄNAME SAVANT MAGAZINE

    Üle maailma on üha populaarsemaks muutunud kompaktsed ja praktilised majakesed, mis sisaldavad kõike eluks vajalikku ning on paljudele taskukohased. Loovust saab sellise majakese puhul küllaga kasutada, kuna väikese pinna peale tuleb ära mahutada kõik vajalik.

    „Miks mitte võtta oma kodu kaasa?“ oli mõte, mis inspireeris Uus-Meremaa paari Yelena Savineni ja Jai Aitkeni ehitama pisikest ökokodu – ratastel! Sest nad olid tõdenud, et ei vaja rohkem asju, et eluleväärtust lisada, vaid naudivad kogemusi ja seiklusi, mida rännates kohtavad.

    Noored armastavad reisimist, kuid on alati ihaldanud ka oma kodu. Väike maja, tiny house, mille nad ise algusest peale ehitasid, paikneb 2,4 x 4,2 m haagisel, mida on mugav mööda Uus-Meremaad kaasa vedada.

    Nad olid unistanud oma maalapikesest väikese hurtsikuga ja plaanisid kasvatada permakultuuri põhimõttel suurt toidumetsa. „Paraku ei antud meile kodulaenu. Mõnes mõttes läks õnneks, sest laen tähendanuks meie jaoks paikseks jäämist ja töötamist, et seda tagasi maksta,“ räägivad Yelena ja Jai.

    Ja nad pole ainsad – paljud noored on võtnud ette oma pisikodu ehitamise. Väikese kodu ehk tiny house liikumine on eriti populaarne Ameerikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Oma minimalistlik kodu tehakse tihti ratastele – kas haagisele või hoopis vana kaubiku sisse. Ja kui kodu – või suvila – on nii tilluke, aitab see visata välja üleliigse.

    Yelena ja Jai on jaganud enda haagiskodu loomise teekonda ka oma YouTube’i kanalil Plans Change.

    Sambliku Treehouse Harjumaal
    Sambliku Treehouse Harjumaal

    Lapsepõlveunistus – kodu puu otsas

    Kas mäletad aega, kui kõige põnevam tegevus maailmas oli puude otsas ronimine? Õõtsumine tuule käes maa ja taeva vahel? Oma pesa loomine puuonnis? See lapsepõlveunistus on täna üks omanäolisemaid ökokodusid.

    Mitmel pool maailmas on selline elamispind inimestele igapäevaseks koduks, mitte ainult eksklusiivne puhkusepaik. Need onnid on ehitatud puuvõradesse keset kaunist loodust ning nende sisse on mahutatud kõik mugavused, millest metsa sees isegi unistada ei oskaks. Kööginurk, dušš, magamisasemed – kõik on olemas. Lisaks imelisele keskkonnale ja piltilusale vaatele on puuonne võimalik ehitada keskkonnasäästlikult, näiteks kasutades taaskasutuspuitu. Kuigi on olemas ettevõtteid, nagu Blue Forest Suurbritannias, kes unistuste majad puude otsas püsti panevad, on palju näiteid ka sellest, et säärast kodu saab luua ise ilma suure väljaminekuta.

    Kui pole veel valmis võtma ette uut ehitusprojekti, siis miks mitte katsetada taolist elamist puhkuse ajal? Ka Eestis on võimalik ööbida puuvõras – sellist unikaalset majutust pakub näiteks Sambliku Treehouse Harjumaal.

    Sambliku Treehouse Harjumaal
    Sambliku Treehouse Harjumaal

    Taaskasutuskodu loodust hoides

    Keset New Mexico kõrbe Ameerika Ühendriikides tegutseb grupp inimesi, kes on võtnud oma missiooniks vähendada elamise mõju keskkonnale. Unikaalsed hooned, mida nad ehitavad, kannavad nime maalaevad, Earthship, ning on loodud puhtalt taaskasutatud materjalidest. Kontseptsioon pärineb ameerika arhitekti Michael Reynolds’ilt ning New Mexicos asubki tema Earhship Biotecture’i äri ja mitmeid maalaeva kogukondi.

    Earthshipi loojad kasutavad prügi, mis prügimägedel lihtsalt ei lagune – näiteks klaaspudelid või autorehvid – ja kombineerivad neid looduslike ehitusmaterjalidega. Majade võlu peitub aga selles, et need on täiesti nullenergiahooned. Maja toodab ise kõike, mida eluks vaja: sinna on paigutatud päikesepaneelid, reovee töötlemissüsteem ja kasvuhoone toidukasvatamiseks. Samas pole tehtud kompromisse mugavuste osas – sees on piisavalt ruumi kujundada kodu oma äranägemise järgi.

    Maalaevade ehitajad on võtnud eesmärgiks õpetada uudse elukoha ja -viisi loomist ka teistele, pakkudes Earthship Academy koolitusi ning ehitades taolisi maju arenevatesse piirkondadesse. Selle aasta märtsikuus oli käsil neljanädalane projekt, et ehitada 100 õpilast mahutav kool Argentiinasse. Esimene Earthshipi majadest ökoküla asub New Mexicos ning seal elab 25 inimest, kes töötavad iga päev koos, et ehitada ja kujundada uusi jätkusuutlikke elamuid. Nad on loonud mitu eri kujunduse ja funktsionaalsusega hoonet, mille ehitusplaane võib iga inimene soetada ning seejärel endale ehitada. Earthshipi maju on rajatud eri kliimaga riikides üle maailma.

    Eestlanna Elsa Saks on kaasa löönud Earthshipi majade ehitamises Kambodžas ja pildidki on sealt.

    Ujuv kodu

    Jätkusuutlikke kodulahendusi on tehtud väga erinevate keskkondade jaoks. Ja unistuste kodu mere ääres võib ju reaalseks saada hoopis vee peal. Floatwing on vee peal ujuv maja, mida saab kujundada oma maitse järgi. Maja on loodud keskkonnateadlikult ning valida saab nelja energiakasutuse taseme vahel. Üks variantidest on täiesti isetoimiv: sellel on päikesepaneelid ja reovett filtreeriv süsteem, maja toodab ise kogu vajaliku energia ja talletab selle akudesse. Täis laetud maja töötab iseseisvalt terve nädala, võimaldades ka tavapäraseid kodumasinaid kasutada.

    Ujuv maja nägi ilmavalgust Coimbra ülikoolis Portugalis. Selle ehitamisel kasutatakse võimalikult keskkonnasäästlikke materjale. Floatwingi puhul on tegemist moodulmajaga, mida saab kokku pakkida ja transportida peaaegu kõikjale maailmas ning oma järvekesele ujuma panna. Muidugi saab majale lisada ka mootori, et selle abil vaikselt mööda järve või jõge edasi liikuda. Ja võimalik on teha lausa kolme magamistoa ja kahe vannitoaga elamu. Tegemist võib olla suvise pelgupaigaga või ka aastaringse elamuga, sest hoone tegijad on mõelnud ka jahedamale ilmale. Miks mitte paigutada ujuv majake keset suveudus järve?

  • Kuidas taimed suhtlevad?

    TEKST KAIA KASK
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Läbi õhu ja mulla jõuavad taimedeni keemilised lõhnasignaalid ümbritsevast keskkonnast, sõltudes näiteks ka tuule suunast, nende keemiliste lõhnasignaalide tugevusest ja signaali saatja kaugusest. Eesti Maaülikooli doktorandina uurin igapäevaselt laboris, kuidas taimed end stressitingimustes väljendavad. Oma töörühmaga oleme uurinud paljusid taimeliike maailma eri nurkadest.

    Taim saab aru, kui palju või vähe on valgust. Vähese valguse korral on vaja kasvada pikemaks, et saada lähemale päikesekiirtele, sest päikese abil toimub taimele eluks vajalike ainete süntees ning kõrvalsaadusena eraldub meile vajalik hapnik. Näiteks ringlev longleht (Codariocalyx motorius) liigutab oma väikeseid lehekesi valguse suunas võbeledes – lehed nagu tantsiskleksid, sellest tulenevalt kutsutakse teda ka tantsivaks taimeks. Ööseks on see taim aga võimeline oma lehti langetama varre lähedale, kuna puudub valgus. Ligikaudu 20 aastat püüdis Charles Darwin lehtede võbelemise põhjust leida ning oma järjekindlate vaatluste põhjal arvas ta, et võbelus on vihmapiiskade eemaldamiseks. Nüüdisaegsed uuringud pigem näitavad seda, et lehekesed reageerivad valgusele, soojusele ja arvatakse, et isegi helile.

    Aroomide keel

    Kõik need imepärased lõhnabuketid! Meeldivalt ja mõnikord ka mitte nii meeldivalt lõhnavad taimed annavad lenduvühendite ehk „taimekeele“ kaudu oma olemasolust teada ümbritsevale keskkonnale, meelitades ligi putukaid ja loomi – eks ikka selleks, et toimuks tolmeldamine ja seemnete edasi kandumine, mis tagaks taimeliigi säilimise soodsates tingimustes. 

    Kõik taime osad eritavad lenduvühendeid: õied, viljad, koor, juured ning lehed. Taimede „sõnavara“ on üpris rikas, rohkem kui 100 000 keemilist ühendit, millest üle 1700 on lenduvad. Näiteks eukalüpt on üks enim lenduvühendeid emiteeriv liik. Ja kas oled mõelnud, miks kuusk võtab hästi tuld? Aga sellepärast, et okaspuud toodavad selliseid ühendeid, mis on kergesti süttivad. Paljud nendest ühenditest omavad kas kaitsevõimet, st taim üritab mingit haigust, seent või patogeeni nendega eemale peletada või hoopiski tuleb see mõnest kahjurist – mis omakorda suurendab lenduvühendite emissiooni. Ja loomulikult tekivad need ühendid ka okaspuude elutegevuse käigus.

    Paljud lenduvühendid toodetakse taime eluprotsesside käigus kõrvalsaadusena, kuid teatud impulss (stress) kutsub esile uute ühendite tootmise. Taimede stressi võib defineerida kui igasugust muutust kasvutingimustes, mis häirib normaalset eluprotsessi ning seepärast toimub kohanemine, mille käigus reguleeritakse ainevahetusprotsesse. Taimede stressi võivad põhjustada näiteks kõrge temperatuur, põud, vähene valgus, patogeenid, viirused, kahjurid jne. Kord õhku lastud, sõltub taime „sõnade“ kestvus nende reageerimisest teiste õhus olevate keemiliste ühenditega.

    Taimsete lenduvühendite reageerimine atmosfääris olevate teiste keemiliste ühenditega annab võimaluse selliste imepisikeste osakeste tekkeks, mille ümber on võimalik kasvada pilvedel: need on pinnaseks, kuhu õhus olev vesi saab kondenseeruda. Kas võiks seega arvata, et taimed kutsuvad ettekavatsetult vihma kohale? Miks ka mitte. Tuleb välja, et taimede „hääl“ ulatub väga kaugele ja osaleb hoomamatutes protsessides.

    Peen suhtlus

    Taimede omavaheline kommunikatsioon on väga peen suhtlus, kus ühe taime moodustatud sõnum annab teistele taimedele (isegi loomadele) näiteks teada ohust. Selle tulemusel toimuvad ümberkorraldused kõrval asuvates taimedes: aktiviseeruvad kaitsemehhanismid, mis väljendub erinevate lenduvühendite kvaliteedis ja kvantiteedis, et valmistuda ohu saabumiseks ning seeläbi muutuda vähem vastuvõtlikuks mõnedele patogeenidele või kahjuritele. Ka muruniitmisel tekkinud värske lõhn on läheduses olevatele taimedele signaaliks. Näiteks liblikarööviku kahjustuse korral tekitab taim lenduvühendeid, mis kutsuvad kohale parasiitseid kiletiivalisi, kes siis munevad oma munad röövikusisse, mille tagajärjel röövik hukkub.

    Kuid taimede kaitsevõime kestab seni, kuni ületatakse teatud piir, kus olulised protsessid enam algsesse olukorda ei taastu, näiteks siis, kui taim pole pikemat aega vett saanud. Samamoodi on ju ka inimestega: kui pole miskit, mis toidaks hinge, siis närbume…

    Taimede keel on just nõnda keeruline, kui on nende sõnade ülesannete olulisus taimede elus. Võiks öelda, et taimed suhtlevad vaikselt. Eks ütle inimsuhtluseski sõnad ja kehahoiak mõnikord rohkem, kui esmapilgul tundub. See, kas oskame varjatud sõnumit näha, tuleneb elukogemusest ja teadlikkusest.

    Taimed on vägagi teadlikud, kes nende kõrval on. Sõltuvalt naabrist saab üks taim teist oma sõnumitega mõjutada – ja isegi negatiivselt. Näiteks jumalapuu (Ailanthus altissima) eritab juurte kaudu mulda ühendeid, mis takistavad teiste taimede kasvu. Kas pole mitte kalkuleeritud käitumismuster konkurentsi vähendamiseks? Ja kuidas toimub taimede „karjumine“? Üsnagi lihtsalt – üks sõnum varjutab teise.

    Taimed tajuvad mehhaanilisi ärritusi ja reageerivad nendele eri viisidel. Nad ei saa küll ära joosta sinna, kus võiks olla parem, kuid nad muudavad ümbrusega kohanemiseks oma sisemisi protsesse. Näiteks häbelik mimoos (Mimosa pudica) tõmbab oma lehed kokku, kui teda puudutada: sellise reaktsiooni eesmärgiks on kahjuri kukutamine lehepinnalt. Taim nimega kärbsepüünis (Dionaea muscipula) meelitab kärbseid enda peale magusa ja lõhnava nektariga ning kui kärbes on puudutanud taimelehti, siis need suletakse ning ohvrist saab taimele kõhutäis. Puudutades aga meie koduaedades kasvatatava lemmaltsa valminud kupart, paiskuvad seemned eemale.

    Taim saab aru

    Kolmkümmend kaks aastat tagasi avaldas prints Charles, et talle on väga tähtis suhelda oma taimedega ning taimed ka vastavad. Aastaid hiljem on ta lisanud, et ta mitte ainult ei suhtle oma taimedega, vaid isegi julgustab neid. See ei olegi nii kummaline mõte. Pealegi, kui tegeleme oma taimedega rohkem kui neile korra nädalas lihtsalt vett andes, siis märkame ka kahjureid või haigusi ning meil on võimalus vähendada stressi taimes. Loomulikult on taim tänulik, mis väljendub tervete lehtede ja õite näol – ta pakub meile visuaalset ilu.

    Olen veendunud, et taim saab aru, kui temaga rääkides on meie hääles pinge, ning isegi reageerib sellele. Võiks lausa sõnastada nii: „Ütle, millised on su taimed, ja ma ütlen, milline sa ise oled.“ Kuid kokkuvõtvalt on kõige tähtsam taimega suheldes ise sellesse positiivsesse suhtlusesse uskuda. Meie sisemusest tulnud hea soov leiab lõpuks tee saajani, kas või taimeni, mis koduaknal kasvamas.

    Kuhu jääb siis süda? Arvan, et taime südameks on õied. Õied oma kirgastes toonides või isegi pisut mahedamad ja mitte nii väljapaistvad. Ja hing – see on taime ümber. Mõnedel on isegi võimalus seda tajuda…

    Olen märganud, et uurijana pole probleemi mõni katses olnud taim ära visata. Kodus aga on lood teisiti – kohe palju raskem on! Isegi kui selleks on vaevalisi elumärke näitav taim, mis peale pikaajalist poputamist kuidagi ei taha edeneda paremuse poole. Ehk on ta mind oma lenduvühenditega ära lummanud?

  • Supilinna salajane aare

    TEKST REMO GRAMIGNA
    FOTO ANU PÕLDSAM
    TÕLGE ELBE KULDMÄE

    Istun keset söögituba köögilaua ääres ning kuulan koldes põlevate puude praksumist. Olen jäägitult süvenenud oma aia vaatlemisse. Aia, mis andis mulle eelmisel suvel esimest saaki. Mille olin ise pistnud seemnena mulda. Mille olin ise peenraks ette valmistanud.

    Täna on üks tüüpiline Eesti hommik, karge ja lakooniline. Termomeeter on langenud paar kraadi allapoole nulli ning päike särab kõrgel taevas. Jahe valgus embab maad. See näib olevat kogu loodust kajastav oksüümoron. Ustavalt ja kannatlikult ootab maapind kevade peatset saabumist. Paar lindu annavad aimu selle ootuse täitumisest, säutsudes oma arglikku hommikutervitust.

    Kõik on üle puistatud valge puruga, mis näeb välja nagu pehme ja magus suhkrukiht. Vaatan elutoa suurest aknast minu ees laiuvat aeda, mis on rahulik ja tüüne. Peaaegu nagu talvemaastik mõne kuulsa flaami meistri maalil. Või siis nagu hiiglaslik peegel, mis peegeldab päikesekiiri miljonitelt kiiskavatelt kristallhelvestelt.

    Vaatlen jäljeradu, mille siit läbi liikuvad ja siin elavad elusolendid on endist aeda maha jätnud, need on otsekui nende külaliste isiklikud signatuurid siin jäisel maapinnal. Ronk, üksildane ja näljane, kaevab oma terava nokaga kõva ja külmunud pinnast, lootes mõnd palukest leida. Naabrite uudishimulik kass silmitseb mind eemalt, põnevil, kahtlev ja valvas. Rebane on kõige varasem ärkaja ja kõige kavalam külaline siin aias – alati on ta esimesena platsis. Pika saba lehvides ilmub ta hääletult ja vargsi juba esimestel koidueelsetel hetkedel.

    Mulle meeldib oma aia külalistele nende lumeradu mööda oma kujutlusis järgneda. Need rajad on nagu siksakitavad teekonnad, mis omavahel lõikuvad. Kõik need retked on lumel kirjas nagu valge tindiga trükitud märkide jada, mis kujutab paljude elude ja teede põgusaid kohtumisi hetkes. Kuid selle külmunud pinna all on veel üks nähtamatu maailm, mis seal pimeduses elab ja hingab. See on terve peidetud universum, mis seal kõigi silmade eest varjatuna kobrutab. Seda elustavad tuhanded maa-alused tunnelid ja nende tibatillukesed elanikud. Kui palju üllatusi ja kui palju elusolendeid peidab eneses tegelikult talvine aed?

    Väikesed rõõmud

    Jah, kohe varsti saabub kevad ja valge asendub rikkaliku rohelusega. Eesti on roheline, viljakas ja rikas.

    Olen valdavalt elanud suurtes rahvarohketes metropolides:
    Roomas, Milanos, Nottinghamis ja Dublinis.

    Seal on harva mahti aeg maha võtta ja mõtiskleda, nautida neid väikesi rõõme, mida elu meile pakub. Igaüks näib kuhugi tormavat. Igaüks on mattunud kiireloomuliste kohustuste kuhilasse. Peab tegema, peab olema, pidevalt peab midagi saavutama – see kõik võtab suure osa igaühe ajast ja energiast. Ja sel kombel tagantkihutatuina ja oma eesmärkide poole trügides unustame tihti meie kõigi ees laiuva ühise avara silmapiiri ning meid ümbritseva maailma tegeliku ilu. Siiski on alati olemas aeg, mida võtta, et taas iseendaga ühendust leida ning taastada ka tunne ühendatusest kogu ülejäänud loodusega.

    Mina avastasin selle Eestis.

    Siin õppisin ma nautima eesootava maiku ja aeglase elu mõnusust.

    Hiljuti kolisin Tartu Supilinna, vanasse puumajja, mida ümbritseb suur aed. Ma ei hakka salgama, et kahtlesin alguses kõvasti. Mõtlesin endamisi: „Kas ma üldse elan pika Eesti talve üle vaid ühe puuküttel toimiva ahjuga? Kas ma pean seda iga päev kütma ja kas ma saan sellega üldse hakkama?“ Iga meie hirm ja mure on kujutlusvõime vili. Seega oleks parem neist vabaneda, sest mingit kasu neist küll pole.

    Siin võõral maal avastasin ma enese jaoks
    armastuse ja austuse emakese maa vastu
    ing oskuse teda hinnata ja nautida.

    Ilmselt oli Marcus Tullius Cicerol õigus, kui ta ütles: „Kui raamatukogu kõrval asub aed, siis ei puudu mitte midagi.“

    Minu suurima õpetaja nimi Eestis on aed. Õigupoolest on Supilinna elama asumisest saadik saanud aiast minu parim sõber. Kuni siiani polnud ma eal külvanud ühtegi juurikat mulda ega määrinud oma käsi poriga, polnud iial näinud taime sirgumas eimillestki millekski, polnud kunagi söönud omaenese kätetöö vilju ega isegi mitte mõelnud millegi mahekasvatusele omaenese aias. Milleks end vaevata, kui saan selle kõik mugavalt osta mõnest suurest kesklinna kaubanduskeskusest?

    Oma kätega

    Kuid ilmselgelt on asjad Supilinna saabumisest alates muutunud. See suur roheline plats maja ümber oli nii meelitav ning näis peaaegu kuuldavalt sosistavat oma universaalset ja ürgset kutset. Ma ei saanud jääda käed rüpes istuma. Seega hakkasin Eesti lõputupikkade suvepäevade ajal, mil ööd on lühikesed nagu silmapilgutus, oma tööpauside ajal, vajalike tööriistadega varustatult, seda hiiglaslikku aeda puhtaks tegema. Kogu selle määratu korratuse keskel mõistsin, et olen täielik algaja ning mul pole isegi aimu, kust ma pihta hakkama peaks. Õnneks oli üks kohalik elanik piisavalt lahke, et mulle aiapidamise algtõdesid õpetada. Ühine tegutsemine oli veelgi vahvam. Kulus mitu pärastlõunat, enne kui me aias oleva kaevu puhtaks saime. Kummaline küll, kuid isegi Eestis õnnestus mul saada sama korralik päevitus nagu mõnes Itaalia kauneimas rannakuurordis lesides. Ja higi valasin ma kõvasti. Kuid oma kätega tehtud maatöö on rahuldust pakkuv ning täidab südame rõõmuga.

    Pärast ühe lapikese ettevalmistamist selles määratus roheluses rajasin sinna peenrad oma väikese maheaia tarvis. Siis läksin turule ning tõin sealt mõned seemned ja istikud. Ostsin noori salatitaimi, mõned maitsetaimed, suvikõrvitsaseemneid ja tomatiistikuid. See on kahtlemata kõige põnevam osa: sa saad ise valida, midaiganes sa kasvatada soovid!

    Esimesed viljad

    Siis oli aeg taimed maha istutada. Sorrentino kuulsas filmis„La Grande Bellezza“ on stseen, milles nunn küsib peategelaselt: „Kas sa tead, miks ma söön ainult juurikaid?“ „Ei,miks?“ uurib too ning nunn vastab: „Sest juured on olulised.“

    Pole suuremat mõnu kui süüa omaenese aias kasvatatud köögivilja,

    kasvatada ja kosutada tillukest taime ning oodata hoole, armastuse ja innuga selle sirgumist tugevaks ja elujõuliseks, kahtlemata hetkekski, et ühel päeval kannab ta ka vilja.

    Minu köögiviljaaia salat on nii krõmps, et söön seda meeleldi iga päev, ning suvikõrvitsad on nii rohelised ja maitsvad, et mul on tunne, nagu sööksin ma midagi sellist elus esimest korda. Mmm… hõrgutav! Ja suvikõrvitsaõied! Need pole mitte ainult kaunid ja silmale kenad kaeda, vaid ka – pärast mulliveest, jahust ja soolast tehtud lihtsas tainas paneerimist ja pannil frittimist– selline roog, mis paneb sööjat isegi sõrmi üle lakkuma. Hõrkõrn nauding kõigile Itaalia köögi jumaldajaile! Ja selles toidus peitub maa enese energia, sest see on pidanud kasvades kõigi raskustega ise, ilma välise abita toime tulema.