Ostukorv

Category: Kodu

  • Lapsepõlve suvede maal

    TEKST JA FOTOD LAURA ARUM-LÄÄTS

    Minu lapseea suvedel on kivisöe ja koirohu aroom. Veetsime need õega ema lapsepõlvekodus Siberis, kus  nii ahju köeti kui ka teeauke lapiti musta söega. Vanaisa ja kõik meie teised meessugulased olid kaevurid. Sugulaste vahet sõitsime trammiga. Peatusesse sammusime läbi sõja ajal lennuväljaks olnud Aerodromnõi alevi ja koirohtu täis kasvanud tühermaa. Täpselt nii on see tänaseni. Ainult söekaevureid seal enam pole.

    Maa-alused kaevandused rajati Kagu-Siberis paiknevasse Prokopjevski linna I maailmasõja eel ja sõja-aastatel. 18. sajandist pärit väikesest külakesest kujunes 1920ndatel Kuznetski basseini suurim kivisöe kaevandamise keskus. Prokopjevskis kaevandati ja rikastati kivisütt ning toodeti kaevurilampe.

    Kui rattad pöörlevad, siis elu käib

    Veel 1990ndatel töötas linnas 19 kaevandust. Rahvas ütles ikka: „Kui rattad pöörlevad, siis elu käib.“ Tänaseks tõstetornide rattad enam ei pöörle, kaevandused on vananenud ja turritavad maa seest välja kui elutud monstrumid. Maapindki on seest õõnes, siin-seal toimunud varingud on endast maha jätnud müstilise kuplilise maastiku. Romantikud nimetavad linna Kuulinnaks, kaevuritest on aga saanud kuutõbised. Palju on töötuid, suurele Venemaale pole linnake enam kasulik.

    Kõiki tänaseks elutuid kaevandusi ühendab trammiliin. Kaevurid olid varem teistest reisijatest eristatavad silmade järgi – süsi polnud võimalik ripsmete vahelt välja pesta ja nii tundus nende ripsmepiir taotluslikult mustaks kontuuritud.

    1960–1970ndatel vahetati trammid moodsamate vastu. Need sõidutasid kooliplikana meie ema ja sõidutavad nüüd meid. Maastik on aga muutunud – varingud on jõudnud päris trammiteeni. Liini äärest kaovad majad ja peatuseidki on väheks jäänud. Kolisev tramm sõidab kaua peatumata, tuk-tuk, tuk-tuk…

    Kaevanduste territooriumid on piiratud taraga ning valve all. Neis viibimine, veel vähem pildistamine, on rangelt keelatud. Kui juhtud oma kaamerat välgutama ka aia taga, on kuri valvur platsis ja käsib viivitamatult jalga lasta. Zenkovski kaevanduse territooriumil on aga park, mis on puhkajate rõõmuks korda tehtud. Pühapäevitajad saavad seal tehisjärves supelda ning kioskitest šašlõkki, küpsetatud maisi või mantasid* osta. Jäätiseletist saab musta söejäätist. Kohalikud karjapidajad karjatavad sealsamas oma pudulojuseid, ruumi jagub kõigile.

    Kodu metsaserval

    Meie valgekslubjatud maja** asub üsna taiga serval. Taiga on hea toitja – sealt leiab seeni, marju ja seedermänni käbisid. Vanaisa lemmik oli karulauk. Oma eluajal ta ikka meenutas, et sõja aitasid üle elada kapsad ja taiga.

    Kasemetsad aga laiuvad nii kaugele, kui ulatab nägema silm. Jalutad ja kujutad ette, et oled Sojuzmultfilmi tegelane. 2008. aastal laastas meie kodulähedast kaasikut tornaado. Selle teekond on murtud tüvede järgi praeguseni näha.

    Tramm
    Maa seest väljaturritav elutu kaevanduskompleks
    Aerodromnõi alev. Kodutänav
    10. mikrorajoon.
    Varisemisohtlikest piirkondadest kolitakse linnaelanikud magalarajoonidesse
    Tataripoiss kutsikaga
    Kiseljovski kirik

    Kirik ja rituaalid

    Külaskäikude ajal sõidame alati surnuaeda sugulaste kalmudele neid mälestama. Rohime hauaplatsid, sööme pannkooke, suitsumehed tõmbavad koos kadunukestega ühe sigareti. Teel kalmistule põikame läbi mõnest kirikust. Venemaal on kirikul asendamatu roll. Neid on palju ja nende kuldsete kuplite sära paistab kaugele-kaugele.

    Kiseljovski kiriku juures tegutseb klooster, kus elavate nunnade pühaks kohuseks on võidelda abortide vastu. Dialoogi kuulis aga mu abikaasa Kudresseal kirikus sellist:

    Abiline: „Ehk ma peaksin siiski teoloogiat õppima minema?“
    Kirikuõpetaja: „Ei, sinul küll sinna asja pole. Sa oled liiga rumal.“
    Abiline: „Kui ma ikkagi lähen, äkki mind on siis kellelegi vaja.“

    Elu alevis

    Tundub, et Siberis pole majapidamist, kus puuduksid koduloomad. Koerast siberlane suurt ei pea – tema ainus ülesanne on olla valvur ja hellust ta naljalt tunda ei saa. Kassidega paistab seevastu asi olema vastupidine.

    Varem olid kõik meie alevi kassid sabadeta, sest naabrimees tavatses neid karistada. Kui mõni vurruline tema hoovi juhtus, raiuti tal jämeda paku otsas kirvega saba maha. Enam naabrimeest pole ja kassid jooksevad taas ringi sabadega.

    Karjamaal aga nuumavad tatarlased hobust, et see talveks lihaks teha. Ega Siberis rasvata läbi aja, moslemid aga siga ei söö. Noore hobuse liha pidavat sama hästi maitsema kui noore pulli oma. Nii on neil tatarlastel igal aastal uus hobune.

    Elulist osa siberlaste elus etendab koduaed. Kes elab korteris, sellel on ilmtingimata suvila. Juurikaaias rohetavad kapsas, kartul, kurk ja hernes. Talveks kapsas hapendatakse, kurk ja tomat marineeritakse, kartul säilitatakse põranda all keldris. Hernes ja maasikad on niisama lastele suvel nosimiseks takjasõja pidamise vahele. Suveõhtutel naksatakse kohalikule samagonnilegi peale peotäis maitserohelist otse hoovist. Piim, munad ja liha soetatakse naabritelt, kui endal just mõnd karvast või sulelist laudas ei elutse. 

    Poliitikast suurt ei räägita, on maisemaidki muresid. Lapsed tahavad kasvatamist, majapidamine hoolt, töö tegemist ja rohked sugulased külastamist. Ja küll see suvi on ikka üürike! Talv see-eest on pikk, külm ja katusteni kõrguvate hangedega.

     *Mantad – Kesk-Aasia aurutatud pelmeenid. Sisaldavad enamasti vürtsikat lamba-, aga ka loomaliha. Need on meile tuttavatest pelmeenidest suuremad ja taigen on kotikese moodi kokku mätsitud.

     **Ema lapsepõlvekodu ja maja, kus me elame, kui Siberis käime. Alaliselt elab seal minu täditütar perega (näiteks pildil olev pereisa Dimka ja peretütar, kes hoiab süles sabaga kassi). Kuna mu tädi suri noorelt, siis kasvatasid tema tütart vanaema ja vanaisa. Nii ta elabki selles majas tänaseni.

    Pereisa Dimka
    Varahommikune taiga
    Prokopjevski kuumaastik. Vaade trammiteelt
    Umbrohtu täis kasvanud tühermaa ja Aerodromnõi alev
    Kaasik
    Sabaga kass Sima

  • Peipsiveere kompromissitud elamused

    TEKST KAILI KASK JA RAUL OREŠKIN
    FOTOD RUUDU RAHUMARU

    Viis aastat tagasi, kui Peipsiveerel Varnjas majaomanikeks saime, polnud meil aimugi, mis meid ees ootama hakkab. Suvegalerii avamine oli spontaanne, aga tagantjärele tundub, et ainuõige otsus.

    Oma kodu avamine tuhandetele külalistele on meile toonud suurel hulgal uusi sõpru. Ja mitte virtuaalseid, vaid päriselulisi. Mõned neist on saanud nii lähedaseks, et ei kujuta isegi ette, mis juhtuks, kui nad näiteks Voronja galerii viiendal suvel ei satukski külla. Või mis juhtuks siis, kui me näitusi enam ei korraldaks – kuidas me siis uusi tuttavaid leiaksime? Kust üldse sõpru leitakse, kui mitte näituste avamisel ja külastamisel?

    Viie aasta jooksul, mil virtuaalne suhtlusruum on muutunud eriti salvavaks kõige suhtes, mis pisutki peavoolust kõrvale kaldub, pole me oma külaliste hulgas kordagi tajunud must-valge või reljeefse või hoopis lapiku maailmapildi pealesurumist. Ühist ruumi jagades on olnud võimalik kõigil oma arvamust väljendada nii, et teisi mitte solvata ja samas ka ise mitte kaduma minna.

    Paljud galeriivestlused on jäänud eredalt meelde, jagame neid heameeelega.

    Galeriivestlus 1

    „Telerit teil muidugi ei ole?!“ küsib laua taga teed juues abielupaar Düsseldorfist.
    Noogutame.
    „Raadiot ka ei paista olevat?!“ kõlab järgmine küsimus.
    Noogutame taas.
    „Ajalehed! Need vist teil siin ka ei käi,“ konstateerivad külalised juba vähemküsival moel.
    „Peipsi uudiseid ikka ostame vahel külapoest,“ püüan meist siiski jätta pisutki erudeeritud mulje.
    „Muid uudiseid kuuleme naabritelt või siis hoopis külalistelt,“ lisab Kaili.
    „Noh, kui mõnel naabril näiteks lapselapsed külla tulevad, siis see on kindlasti päeva suurim uudis,“ toon samuti näite, et me pole siiski maailmast täiesti äralõigatud.
    „Või kui naaberkülas on puu murdunud või kui sibularestoranis pole kohti, siis sellest saame ka tavaliselt teada,“ lisab Kaili omalt poolt.
    „Või kui põder ühel öösel küla vahel jalutas,“ meenub mulle veel üks üle küla kulutulena levinud uudis.
    „Oh jah,“ ohkab samal ajal prille puhastav meesterahvas sügavalt ja jätkab kohe: „Ilmselt meedia eest me Eestisse põgenesimegi.“

    „On lausa ebainimlik, et igapäevaselt meediaruumiga kokku puutudes peame suutma taluda kogu maailma murekoormat,
    mida meile osavalt kiht-kihilt peale laotakse,“

    selgitab õbluke naine ja valab endale teed juurde.
    „Kas teil on siin külas mõni maja müügil?“ küsivad nad seepeale nagu ühest suust ning meie taas noogutame.   

    Galeriivestlus 2

    Pealinna hipsterid, kes cool’idel retroratastel kohale vuravad: „Kas Varnja on Peipsi-äärsete asulate seas nagu eliitküla?“
    „Möh?“ suudan vaid ebamääraselt öelda.
    „No, siin on galerii, hotell, hipid kohvikud, noored ja väga eriline atmosfäär,“ saan selgituseks.
    „Meil ei ole kino, seda saab kõrvalkülast Vene filmi päevade aegu… ja meil ei ole näiteks rahaautomaati, lähim asub üldse Kallastel,“ püüan tagasihoidlikuks jäädes vabandusi otsida.
    „Kes siis tänapäeval pankadega asju ajab!?“ muigab üks neist lumivalgete vuntside vahelt.
    Teine konstateerib: „Jah, tegu on ikka väga hipi külaga. Kopli lausa kahvatub selle kõrval“ ning tellib rabarberiveini.

    Galeriivestlus 3 

    „Siin oli magamistuba!“ osutab vene keelt rääkiv vanaema tuppa sisenedes köögi suunas. „Ja siin võeti külalisi vastu,“ jätkab ta giidituuriga.
    „Kas te olete siin majas varem olnud?“ küsin uudishimulikult.
    „Ma olen siin majas elanud,“ vastab vanaema muigleval moel ja kohe tekib äratundmisrõõm, muidugi, Valentina Tuksova, maja viimane omanik enne Voronja galeriid.
    „Te olete siin nii palju korda teinud!“
    „Oh jah, aga nii palju on veel teha ka.“
    „Kas ma saaksin ülemise toa aknast aeda vaadata?“
    „Muidugi, ja seal on veel teie pandud tapeetki seinas.“
    Maast ja ilmast rääkinud ja pisut Tuksovite suguvõsa ajaloole täiendust andnud, sätivad külalised minekule ning enne kui naabrinaised neid tänaval soojalt vastu võtavad, ütleb Valentina: „Nii tore, et te meie majast muuseumi tegite!“

    Galeriivestlus 4

    „Ma tahan pruuni karu näha!“ ütleb berliinlanna, kui küsin talt, mida ta Eestis teeb.
    „Kas bear nagu karu või beer nagu õlu?“ küsin igaks juhuks üle.
    „Ma pole kunagi loomaaias käinud ja ei plaani minna ka, aga tahan väga karu näha ning täna mul see õnnestub!“ seletab sakslanna enesekindlalt ja annab kiire ülevaate, kuidas ta kavatseb seda teha.
    Kuna karuvaatluspaik jääb Voronjast üpris kaugele, küsin: „Ja kas Peipsi oli samuti sihtmärgiks?“
    „Peipsi mitte, aga Voronja küll.“
    „?“
    „Berliinis toimuvad kord aastas avatud aedade päevad ja sattusin eelmisel aastal ühte aeda, mis nägi natuke kummaline välja, ja kui olin seal pikemalt aega veetnud, sain teada, et nemad omakorda said inspiratsiooni ühest kummalisest avatud aiast Peipsi ääres.“
    „Kas jutt käib meie aiast!?“
    „Jah, ja ma andsin neile isegi oma hääle, ilusaim aed võidab konkursi, aga nüüd, olles originaali näinud, ma seda enam muidugi ei teeks,“ ütleb ta omamehelikult ja tellib ühe pruuni õlle.
    „Head karuõnne!“ ütlen pudelit ulatades.

    Galeriivestlus 5

    Vanausuline Fjodor, kes on korduvalt galeriid külastanud ning ikka ja jälle püüdnud aru saada, mis on kunsti mõte, teatab ühel päeval: „Ma tean nüüd, miks kunsti on vaja!“ Oleme jäänud teda ilmselt üsna juhmi näoga vaatama, nii selgitab Fjodor:

    „Ma sain teada, mis on kunsti mõte.

    Laotasin kõik oma targad raamatud eile õhtul laiali ja lehitsesein neid seni, kuni sain vastuse.“
    Olen ikka veel sõnatu, aga sellest pole midagi, sest Fjodor on sõiduvees ning monoloog jätkub: „Maailma võib vaadelda mitut moodi. Läbi teadusliku aspekti. Või hoopis läbi religiooni. Mõni näeb maailma läbi meediaprisma, mõni (mis veelgi hullem) vaid läbi kollase meedia. On inimesi, kes suhestuvad maailmaga läbi poliitika ja on neid, kes üldse ei suhestu, on pidevalt konfliktis nii iseenda kui maailmaga. Kunst on üks maailmaga suhestumise, maailma vaatlemise viise ja kunstnikud on selle maailmakihi vahendajad. Inimesed saavad harmoonias olla vaid siis, kui kõik need erinevad maailma kogemise viisid on tasakaalus. Kui ükski neist nimetatutest on ülekaalus, vajub meie maailmatunnetus kreeni,“ paneb Fjodor pikale monoloogile punkti ja küsib siis veel „Kas on nii?“
    Vastan napilt: „Kahju, et mulle koolis keegi nii lihtsalt ja mõjusalt ei selgitanud, miks kunsti on vaja“ ning mõistan ühtäkki, miks ma juba pikemat aega ühiskondlikku kreeni tajun.

    Galeriivestlus 6

    „Suur tänu kompromissitu elamuse eest!“ tänab üks vaikse moega Šveitsist pärit härrasmees.
    „Võtke heaks…“ vastan ebalevalt.
    „Peale taasiseseisvumist pühendus Eesti rahvas jäägitult uue ühiskonna ülesehitamisele. Nüüd näen ma väsimuse, võimalik, et mugavuse ja kindlasti lõputute kompromisside märke,“ selgitab ta ja lisab kohe: „Siin näen ma täielikku pühendumist kunstile ja kunsti heaks, aitäh!“
    Kui oleme pisut aega tummalt seisnud, sest rääkimine pole lihtsalt kohane, täiendab ta veel: „Selle näituse, selle comeback’i taustal pean ma lausa kogu oma senise elu üle põhjalikult järele mõtlema.“
    „Võimas!“ mõtlen ikka veel samal ajal vaikides ja tänan teda kohmetult, aga ka kõikemõistvalt.

    Lõppsõna

    Elu maal on lihtne ja stressivaba, kuuleme tihtipeale galerii külalisi rääkivat. Võimalik, et see nii ongi, nõustume tihti, aga teame ka, et selle põhjuseks pole mitte primitiivsevõitu elukorraldus, vaid eluterve, inimlik ja mõistev suhtumine maailma asjadesse.

    Varnja külas mitmendat suve toimetades oleme aru saanud,
    et tolerantsust ja mõistmist on vanausulistele omases konservatiivses ja kinnises kogukonnas tükk maad rohkem
    kui linnaruumi intelligentses ja avatud õhustikus.

    Nüüdiskunstigalerii traditsioonilises kalurimajas, punknäitus vanausuliste külas, vernissaaž karvaste ja sulelistega. Tagantjärele mõeldes oleks pidanud kõik need tegevused viima selleni, et meid kui sissetungijaid külast välja visataks, aga on juhtunud vastupidi. Külaelanikud on meid omaks võtnud ning sellel külal siin on kombeks omasid hoida, olgu nendeks toimekad töömesilased või külaelu vaimsust hoidvad vanausulised või suveks kohaletuisanud datšnikud või saatusele jalgu jäänud külajoodikud või muidu veidrikud ja läbijooksikud. Kõik saavad osa sõbralikust atmosfäärist ja hoitud tundest, mida suure hingega külal paistab kõigi jaoks ka jaguvat.

    „Kui väärtushinnangud on paigas, ei saa keegi minu tõekspidamisi kõigutada,“ ütles kord sügavalt vanausklik üheksakümnendatele lähenev Tanja, kui küsime tema käest, kas meie tegevus teda naabrina kuidagi häirib.

    „Vastupidi, ma tunnen suurt rõõmu sellest, et just teie minu naabriteks sattusite. Tegelikult ongi kõik väga lihtne,“ vastab Tanja küsimusele, mida tihtipeale oma peaski veeretame, ja lisab: „Ole teiste vastu selline, nagu sa tahaksid, et nad sinu vastu oleksid, ja nii saamegi kõrvuti koos elada.“

    Voronja galerii asub Varnja külas Peipsiveerel. Voronja viies suvehooaeg algab 17. juunil ning galerii jääb avatuks kuni augusti lõpuni.

  • Hygge – lihtsate naudingute kunst

    TEKST AGNES KAJANDER
    FOTOD AGNES JA NILS KAJANDER

    Taanlaste sõna hygge tähistab hetke või tunnet, mis on eriliselt nauditav, hubane ja lõõgastav. Hygge on oma olemuselt lihtne, eeldades teadlikku kohalolu ja oskust nautida.

    Ärkan hommikul aeglaselt, ringutan ja mõnulen, tunnetades voodi pehmust ja siidiste linade puudutust. Vaikuses panen teevee tulele, küünla põlema ja kui tee valmis, istun kümneks minutiks elutoa vaibale seda nautima, kass süles. See on minu igapäevane lemmik hygge-rituaal, enne kui muu pere ärkab.

    Naljaga pooleks, võib-olla olin ma eelmises elus taanlane, kuid nende kultuuri juurde kuuluv hygge-kontseptsioon lummab mind jäägitult. Minu meelest ei ole olemas hetke või aastaaega, kuhu see ei sobiks. Tõsi, hygge’t seostatakse rohkem talvekuudega, kuid võin väita, et sama hästi sobib see suvesse. Lõppude lõpuks on hygge ju elu lihtsate hetkede nautimise kunst, mida võib praktiseerida iga päev – nii et see muutub elustiiliks.

    Suvi on juba oma olemuselt hygge, kas pole? Päike soojendab mõnusalt, õhus levivad aroomid, võrratud värsked toidud, pehme tuul, merevesi, lindude laul ja veel palju muud panevad keha puhkerežiimile ja tekitavad trobikonna õnnehormoone. Siiski on mul oma lemmiktegevused, mida teadlikult nautides suurendan suvemõnusid veelgi ja millest salvestunud mälestused pikendavad suvetunde aastaringseks.

    • Söön hommikusöögi voodis. Miski ei saa olla rohkem hygge kui hommikusöök voodis! Maal olles lippan esimese asjana õue, korjan aiast näiteks kausitäie musti sõstraid ja puistan neid pudrule. Kausikesi kandikule asetades tunnen juba ette rõõmu maitseelamustest pehmetelinade vahel!
    • Igal võimalusel tekk murule! Nende võimaluste tekkimiseks on mul piknikutekk alati autos olemas, niisamuti paar suurt patja. Olgu tegemist aasa, mereäärse, pargi, koduaia või kasvõi linnakorteri rõduga – teki ja patjade abil saab pea kõikjale luua idüllilise istumisala, kus pikutada ja einet nautida.
    • Põletan küünlaid. Armastan küünlaid ja kõiksugu laternaid! Viimaseid riputan näiteks aeda õunapuude külge – nii ilus on suve õhtu hämarusesneid imetleda.
    • Kaon tähistaevasse. Hetked, mille veedan selgel suveööl tähistaevast imetledes, on kirjeldamatult lummavad. Tihti panen selleks otstarbeks teki maha ja heidan selili – iseäranis kui olen eemal linna tuledesärast ja ümberringi valitseb pilkane pimedus – ning taevas lausa  neelab mind endasse…
    • Korjan merikarpe. Rannas olles tunnen rõõmu merikarpide korjamisest! See on peaaegu nagu aardejaht, mis täidab mind põnevuse ja imetlusega– merikarbid on ikka uskumatult kaunid!
    • Naudin vihma. Üks lummavamaid hygge-elamusi on olnud minu jaoks see, kui kerisime end sõbrannaga soojade tekkide sisse, võtsime pihku kruusid sooja teega ning sättisime endid õue, varjualusesse vihma ja tormi nautima. Vaatasime, kuidas taevas võttis lausa uskumatult süngeid mustreid, kuidas taamal mere kohal välgatas äike ja kuidas tuul me ümber vihma keerutas. Võimas!
    • Pistan näpud mulda. Näpud mullas, tunnen, et olen ühendatud. Iseendaga, maaga, loodusega, kõigega. Selleks ei pea isegi aeda omama, näpud saab mullaseks teha ka linnakorteris, istutades aknalauale rohelist.
    • Jalutan. Üks lihtsamaid ja kiiremaid viise suve salvestamiseks! Ma püüanjalutada nii, et mõtted ei uita, vaid oleks käesolevas hetkes – just nii märkan ma kogu ümbritsevat ilu kogu selle täiuslikkuses. Märkan puud, mis näeb välja nagu küürakas vanataat, päikesekiiri, mis andsid lehtedele hetkeks eriliselt särava varjundi, ja väikest lenduläinud õiekest, teel teadmata kuhu…
    • Täidan kodu lõhnadega. Armastan väga eeterlikke õlisid – minu meelest täidavad need terve õhu kohese hygge-tundega!
    • Aeg sõpradega. Suvekuudel võtan viimast igal võimalusel sõpradega kohtumistest. Piknikud või küünlavalgel õhtusöögid (õues!), ühised saunaõhtud, lõkke ääres lobisemised, matkad, suplused öise tähistaeva all – mida kõike võib koostegemiseks ette võtta! Need on hetked, mis ei unune ka vanuigi.
    • Pilk detailidele. Minu meelest on detailide jälgimises midagi tohutult nauditavat! No näiteks võtan lilleõie ja vaatan seda hästi-hästi lähedalt. Või lehekese. Või kivi. Või putuka. Tihti kasutan veelgi detailsemalt nägemiseks ka fotokaamerat ja selle suumi. Detailide vaatamine on tekitanud minus tohutu imetluse kogu loodu vastu, sest tõesti – ka kõige tavalisem karuohakas on mind oma uskumatu iluga üllatanud!

    Milleks meile hygge?

    Inglismaa Leicesteri ülikooliteadlaste uuringu järgi elavad just Taanis kõige õnnelikumad inimesed. Neid peetakse ka kõige rahulikumateks eurooplasteks – seal on kõige vähem vanglaid. Pole ka ime, neil on hygge. Eks energia läheb sinna, kuhu on koondunud tähelepanu. Pöörates teadlikkuse elu lihtsatele naudingutele, kasvatame oma elus õnnetunnet.

  • Lihtne suvine pesto

    Lihtne suvine pesto

    Mis sobiks lihtsaks ja kiiresti valmivaks mineraalidest ja vitamiinidest pakatavaks roaks? Minu vastus on pesto.

    Pean tunnistama, et kui ütlen, et olen taimetoitlane, siis mu laps räägib enda kohta, et ta on magustoitlane. Aga! On üksikud mittemagusad road, mida ta on ka valmis sööma. Üks nendest on pestoga maisispagetid või -fusillid. Milline kergendus – nii lihtne roog! (Ja pestot saab mitmeks päevaks ette teha ka, kui valad õlikihi pestole peale, säilib külmkapis isegi mitu nädalat.)

    Pestot saab teha metsikutest taimedest naadist, karulaugust, võilillelehtedest ja -õitest, nurmenukulehtedest ja -õitest, põdrakanepi lehtedest ning muidugi aiarohelisest nagu basiilik ja rukola või lihtne petersell rediselehed jm. Kõige lihtsam ongi neid kõiki segada või võtta seda, mida parasjagu on.

    Lisaks pigista sidruni- ja laimimahla. Sest. Lehtköögiviljadele mõjub hästi, kui neile piserdada midagi hapukat. See aitab rohkem kaltsiumit köögiviljast eraldada ning omastada.

    Vala lehtedele esimese külmpressi oliiviõli ja lisa ohtralt päevalille- või kõrvitaseemneid või piiniapähkleid või india pähkleid. Pestos aitab õli ja seemnete lisamine meil rasvlahustuvaid vitamiine omastada.

    Maitseks soola ja pipart ja soovi korral küüslauku ning saumikseriga püreeks – ja ongi valmis!

    Varem tegin pestot ikka parmesani juustuga, aga kord selle puudumisel ja piimatoodete vastu huvi kaotamise järel olen hakanud tegema pestot ilma juustuta. Minu meelest maitseb see pareminigi.

    PS: Toon Eestisse ka Kreeka perede oliivisaludest esimese külmpressi oliiviõli, mida kulub mul enda ja lapse tarbeks kokku üle 10 liitri aastas. Uuri lähemalt siit.

  • Britt Samosoni suvine muusikavalik

    Britt Samosoni suvine muusikavalik

    Suvele mõeldes meenub esimesena öine aeg. Soojad suveööd, mil aknakardina vahelt viskab sametise sõõmu sooja värsket õhku ning iselaadseid lõhnu, on eriti mõnusad. Erinevalt tärkamistele keskendunud kevadest või asjalikust sügisest on suvi ja talv minu jaoks pigem seisva energiaga perioodid. Liikumist on vähem. Selle asemel on pigem olemine.
    Ja see olemine on mõnus, pisut hägune, kuid rahulik ja hea. Puhkus.
    See muusikalist kannab endas just selleks puhuks sobivat taustsüsteemi. Mõned laulud on minevikust ning seotud mitmesuguste mälestustega. Osa on aga uuemad nopped, mis saanud lemmikuteks.
    Foto: Riina Varol

    Kuula Briti muusikavalikut Spotifyst siit:

  • Kuidas on olla ema, kui pereisa töötab välismaal?

    Kuidas on olla ema, kui pereisa töötab välismaal?

    “Issi, millal sa koju tuled?”. See küsimus kõlab meie majas tihti. Ei, me ei ole lahutatud, lihtsalt töö on selline. Mu mees on töö tõttu väga tihti välislähetuses ja sel ajal valitseb meil kodus paras kaos.

    Täiesti tavaline on see, et kui mees on ukse enda järelt kinni pannud, hakkavad lagunema eluks vajalikud asjad nagu näiteks tualettpoti loputuskast. Sel korral loobusid funktioneerimast auto esituli ja salongifilter. Esimese puudumisel on sõitmine peaaegu võimatu, teise puhul hakkasin lihtsalt autot hommikuti järjest varem soojendama. Nii kui üles ärkasin, ajasin jope selga, saapad jala otsa ja auto käima. Nii ta siis tossas õues umbes 45 minutit, kuni lastega kodust lahkusime. Vastasel juhul olid aknad autosse istudes ka seestpoolt jääs ja kaabitsaga kriipides oli auto salong lund täis.

    Mõni päev pärast mehe lahkumist lakkas töötamast ka pesumasin. Sellega läks hästi, sain endale esimest korda elus täiesti uue. See on mõnus küll, töötab nii vaikselt, et ei kuulegi ja programmi lõppedes laulab kenasti. Ja teda ei peagi pärast tsentrifuugimist vannitoa teisest seinast tagasi oma kohale nügima! Ühel päeval kukkus mul puuahju seinast kivi välja, sättisin selle alati enne kütmist oma kohale tagasi, ise kergelt muretsedes, kas niimoodi, auk ahjus, viimaks tuleohtu ei teki. Targematega konsulteerides selgus, et ühe kivita peaks ahi veel mõnda aega töötama. Ei tohi ka liigselt viriseda, näiteks külmkapp, veepump või elektrikilp töötasid seni, kuni mees ära oli, laitmatult.

    Kogu selle tragikoomilise olukorra juures teeb tegelikult kurvaks hoopis laste vaimne tervis järjekordse mitmenädalase isata aja jooksul. Väiksem justkui ei saa veel kõigest nii täpselt aru ja ei oska näiliselt veel igatseda. Küll aga elab tema peal ennast välja meie kuuene, kelle jaoks isata veedetud aeg on olnud kogu aeg raske ja läheb vanuse kasvades aina keerulisemaks. Ta on, nagu tüdrukud ikka, väga issi laps, kes lihtsalt ei suuda aru saada, miks issi peab jälle reisile minema ja miks ta juba koju ei või tulla. Seni on ta oma kogunevat kurbust ikka minu peal maandanud. Olen juba harjunud, et mind sel ajal pahaks emmeks kutsutakse.

    Olen ikka proovinud seletada, et sinna pole midagi parata – issi töö on selline ja ta oskab seda väga hästi ja tööl peab käima ning et meie peame sel ajal kolmekesi eriliselt kokku hoidma ja üksteist kaitsma. Loomulikult saan aru, et kuuene on veel väike, ta ei oska oma emotsioonidega hakkama saada ja kõige lihtsam on need välja valada sellele, kes on kõige lähedasem ja usaldusväärsem.

    Nüüd püüab ta mind säästa, kiidab tihti, et tubli emme oled. Pakub ise, et aitab tuba koristada ja küsib kas tohib nõud ise ära pesta. Kurbus väljendub kahese venna peale vihastamise ja karjumisena ning mis seal salata, aeg-ajalt ka mõne toekama touga kostitamisega.

    Meie pere suureks abimeheks on Skype, kus suurem laps saab teinekord issiga pikalt lobiseda ja õigekirja harjutada ning väiksem saab mälu värskendada, et issi nägu meelest ära ei läheks. On olnud isegi kordi, kus issi hoiab Skype’i teel lapsi, kui pean minema õue lund rookima või pesu kuivama panema. Selline kõne lõpeb tavaliselt muidugi tüdruku pisaratevalamisega ja lohutamatu kurbusega – issi, miks sa koju ei tule?

    On tavaline, et tohutu kurbus ja igatsus väljenduvad haigustena. Pole vist olnud korda, kui issi tööreisi ajal poleks lapsed olnud vaheldumisi haiged. Ise ma haigeks ei tohi jääda ja organism lubab seda luksust endale alles siis, kui mees tagasi. Laste jaoks on suur boonus see, et issi äraoleku ajal saavad nad minu juures suures voodis magada. Üks laps kasutab mu selga padjana ja teine laotab oma jalad üle minu. Mulle loob suure rahutunde see, kui kuulen kahelt poolt mõnusat unenohinat.

    Rasketel hetkedel tuleb mul vahel pähe ka süüdistavaid mõtteid abikaasa suunas. Kas ta ikka saab aru, kui raske mul on ja kas ta äraolekul mõtleb ikka piisavalt meie peale? Aga olles ise viibinud mitmel välislähetusel tean, et üksi nädalaid perest eemal olla on vaat et raskemgi, kui kodus selle virvarri keskel. Teadmine, et mu abikaasa hoolib oma perest väga, lahustab halvad mõtted ja annab jõudu järgmisel hommikul edasi toimetada.

    Arvan, et saan nende nädalatega päris hästi hakkama. Lapsed on söödetud, kasitud ja tohterdatud, kahel tööpostil kohustused täidetud, toad korras ja köetud, auto tangitud, külmkapp sööki täis. Aga nõrkushetkedel, kui vaim vastutusest ja lõpmatust logistikaplaanist väsinud, keha kahe lapse pidevast kontaktivajadusest hell, mõtlen, et on ju küll ja küll naisi või mehi, kes peavad kogu aeg üksikvanema rolliga hakkama saama. Kuidas nad jaksavad? Kas on ehk mõni hea käsiraamat, kust sellisel puhul sõrmega järge ajada ja abi otsida? On neil toetav tugivõrgustik? On neil palju mõistlikumad lapsed? On neil purunematud kodumasinad ja autod?

  • Maailmaränduri õppetunnid

    Maailmaränduri õppetunnid

    Kuus aastat tagasi pakkis Elsa Saks oma pisikese seljakoti ja rändas Austraaliasse. Sealt edasi Aasiasse, Lõuna-Ameerikasse ja USAsse ning alles viis aastat hiljem Euroopa kaudu kodusesse Tallinna. Elsa on vaba ja loov hing. Päriselt! Nii vaba (ja sitke!), et rändas 10 000 kilomeetrit jalgrattal. Ja nii loov (ja usaldav ja hullumeelne!), et seikles mitu aastat rahata. Rahata! Ja nii loov (ja poeetiline!) et skandeeris mulle mõni aeg tagasi selle mõtlemapaneva loo siin. 

    Sõbranna hõiskas, “Elsa, tule Austraaliasse!” Kuhu? Kuulsin mõtterändu enese sees, kus geograafia oli nõrkus haritu ees. Mis seal? Parem elu või?

    Parem või mitte, mis oli kindel, muutus on vajalik. Keha karjus ja meel märatses. Selgus ja segadus olid lahinguväljal, mil hinges elas tühjus. Sähvatused valgusteel olid, kui kuuvarjutus, millest üks – mine reisi tundmatusse, seal on su vastused – pani paika mu sihi.

    Jätsin töö, mis iseloomustas mind. Jätsin sõbrad, kes tulid ja läksid. Ja rõõmuga jätsin vanemad, kes aktiveerisid valu emotsioonitus kehas. Kõik need mänguasjad – materiaalsed hüved mu nõudlikus kehas – tõid rahu ja rõõmu vaid loetud hetkeks. Kõik see väärtus – looduse lõputu vägi – oli kirjeldamatult külm mu ratsionaalses looris.

    Maailm, mõttetu maailm, see tundus nii suur ja väike kõik ühes. Ja kui minek, siis ka minek.

    Nii ma võtsin koti ja läksingi teele. 16 kilogrammi vara, 75 liitrit muutust.

    Hirm oli sõber, spontaansuse armuke, mil ikka ja jälle hüppasin arengu sülle. Uued paigad. Erinevad tööd. Värsked tutvused. Ja minimalistlik mäng. Kõik see ja rohkem tüüris mu keha ja koputas südant, mil mu lõputu nälg vastuste teel viskas mu põhja läänerinde ees. Aasta pluss kaks avardas meeled, mil kühveldasin elu, seda hinnatut elu, mis sisutu näis.

    Oi bürokraatia, kus on su hind? Me mürgitame end siin sõltuval teel, kus üks amps rämpsu on ringluse mäng. Mis puudutab mind, see mõjutab ka sind. Kas Vene rulett on elu hind? Joon, kui tahan – summutan end, sest minevik valus ja tulevik igav. Suitsetan, kui tahan – selleks ma leian ju alati raha. Söön keemiat, kui tahan – pearoaks GMO ja magustoiduks tablett pealiskaudsust, kus tervisekindlustus on doos illusiooni. Saastan, kui tahan – tarbin ja tarbin, mugavdan elu, ning suurendan tootmist me keskkonna toel. Vihkan, kui tahan – ennast ja naabrit, et korrata reaalsust oma mõtete jõul. Jälgin solki, kui tahan – siis ärevus tõuseb mu lukustunud kehas, mil massimeedia rahastab end pühendunud jüngrite kulul. Ja rühin teha tööd, mis hinge mul tapab, sest süsteem on ju see, mis kontrollib ja vaatab, kus lootus, see on ju rumala ootus. Nii ma lõhestan end ja haavan ka sind.

    Aga kas see on see, mida ma tahan? Oh ei, ei-ei. Harmoonia on see, mis süda mul soovib. Armastada ja olla armastatud siin ühtekuuluvuse teel. Ignorantne või mitte, aga halb on hea, mille juured venivad kõikjale siin segavas müras.

    Austraalia lõpp oli uue algus, kui lootus heasse suunas mu sammu.

    Märts 2014 hülgasin raha ja andsin vande, “Ma panen oma usu ja uskumuse keskkonda ja inimestesse enda ümber ning vaatan, mis mul neilt õppida on.”

    Võtsin omad riskid. Ma ei teadnud, kust tuleb mu söök, kus ööbin ja kellega kohtun. Kõik avardus uudishimus mu umbkeelsuse sees. Jalg sammus ja näpp lehvis üle maa ja vee, mil mu kodutu hing kasvas helduse toel. Uks avanes, teine avanes, ja nii jälle ja jälle – uus, lõputu ja jääv. Oh kui ilus see hoolivuse mäng.

    Kaheksa kuud ja maha jäid riigid – Kambodža, Indoneesia, Singapur, Malaisia, Brasiilia, Boliivia, Tšilli, Peruu, Kolumbia. Seal ma sõin, mida jagati. Magasin, kus lubati. Reisisin, kuhu soovisin. Linnad, külad ja kaardistamata kohad.

    Kus piirideta lahkus küttis mu südant, mil kurbuse maatriks suurenes sees. Kuidas nii? Mu abilised, need helged hinged, ja kõik see globaalne töölispere, on dirigeeritud korruptsiooni piitsade rütmis, kus poliitikute võim ja jõukas eliit laastab ja lammutab elu me ümber ja elu me sees.

    Ka Coca-Cola, see jumalate jook, leidis oma tee ka kõige sügavama metsa allikaveest. Mida külvad, seda lõikad. No jah. Plastpudelid ja süüdimatu toidu pakendamine on kui isekas pärand me järeltulijate ees.

    Inimkond või loodus, kes on siin ülim? Patt on küsida selle tuuma ilu. Jätkusuutlikkus pole ju puuk, kes imeb ja hävitab ning eales ei anna, kus ühiskondlik naiivsus ja korporatsioonide ahnus reostab me õhu ja maksustab mürgistatud vee ning hävitab keskkonda me nõudluste sees. Osta, sul ju läheb seda vaja! Aga ära küsi, kust see tuleb ja sule oma silmad jäätmejaama ees. Kas see on nüüd elu, kus kvantiteet räägib olematu kvaliteedi sees? Jah propaganda, see on ju toit, mis hinge meil sööb.

    Gandhi ütlus – ole muutus, mida tahad maailmas näha – on kõrgema tõe kõrgeim tõde. Nii ma võtsin julge suuna oma sulgunud südame teel, mis oli nii uus dimensioonide sees.

    Siuh-säuh, seljakott lendas nurka ja ratas veeres teele, üle ja ümber Kesk-Ameerika mägede, ja siis, tuule ja tuuleta läbi USA kommertsliku pesa, lõpetasin ma Euroopa rikkas kultuuris. Poolteist aastat ja 17 riiki, rahatu ja hoitud, armastus võitis, mil emake loodus ses statistika vees avas mu kodu mu südame sees.

    Aga täna on uus, see võimalus suur, olla see puhtus siin lootuse teel.

    Täname: Elsa Saks ja Eesti Rohelise Liikumise infokiri kevad 2018, kus see artikkel ilmus esimest korda pealkirjaga “Õpetlik Tee”.

    Foto: Slater Silk

  • See pole mina, kes valmistab teed

    See pole mina, kes valmistab teed

    TEKST STEVE KOKKER
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Inimesed kogunevad õhtuseks teetseremooniaks. Mina olen täna õhtul teemeister. Olen teinud ettevalmistusi juba üle tunni, seades hoolikalt valmis kõik tarviliku: teekausid, kannud, katlad, pliidi, vee, küünlad…

    Peatselt tärkavad teelaual kaunis karbis olevad aastakümneid laagerdunud lehed taas uuele elule. Enda kõrvale olen asetanud Buda kuju sümboliseerimaks kõrgemat mind, kelle kohalolule ma tänasel õhtul loodan, sest tema suudab juhtida tseremooniat paremini, kui Steve sellega kunagi hakkama saaks.

    Varajased külalised istuvad põrandal ja jälgivad iga mu liigutust, justkui otsides vihjeid selle kohta, mis toimuma hakkab. Tunnen end rahulikuna ja keskmes ning naeratan, meenutades, kui närvilisena olen end varem inimeste ees tundnud. Kogu elu on pelk mõte avalikust esinemisest mul kõhus keerama pannud. Ma ei tõstnud alg-, kesk- ega ka ülikoolis kordagi kätt, et midagi küsida, sest kartsin sattuda piinlikku olukorda.

    Ometi ei tunne ma täna siin istudes kübetki ärevust.

    Olen õppinud käituma – mõnikord edukamalt, teinekord vähem – vastavalt sufiõpetusele, mis räägib iseenda tee pealt eest ära tulemisest.

    Kuidas seada oma tavapärased muremõtted, hirmud ja hinnangud tagaplaanile ning lubada Vaimul kõneleda ja toimida läbi minu enda, olles justkui oskuslik vahendaja.

    See viib hetkedeni, kus jälgin oma liigutusi või kõnelemist kõrvalt ja taban end mõttelt: kes on see, kes kõneleb? Ehk oled tundnud seda erilist tunnet ka oma elus? Ma olen jätkuvalt Steve – mul on oma iseloom ja oskused ning need väärivad tähistamist ja kasutamist, ent millegi kõrgema vaimus. Külalised, kellele sellistel hetkedel teed serveerin, tunnevad erinevust.

    Kuhu kadus minu ärevus? Mitte et tunneksin sellest puudust, ent kas tõesti on võimalik, et pärast kõiki neid aastaid selle külge klammerdumist, sellega samastumist, see lihtsalt märkamatult… lahtus? Harjutamisest on abi olnud. Samuti õppimisest, mediteerimisest, enese peenest häälestamisest, mõistmaks enda ja teiste sisemaailmasid. Kõige rohkem aitas, kui mõistsin, et endast parima andmine on väikesest, piiratud, kammitsetud enesepildist loobumine nii hästi, kui selles hetkes suudan, lubades endal kanaldada suuremat tarkust kui suudaksin kunagi…olla?

    Kutsu külla hea sõber ja serveeri talle teed.
    Kanna hoolt, et ta tunneks end nii koduselt kui võimalik.

    Lülita seda tehes välja kõik oma mõtted, ära muretse millegi pärast. Kuula oma südant ja soovi sõbrale midagi head. Luba endal tunda, et oled juhitud millegipoolt, mis pole sina ise. Kui minu sõnadest ei piisa, meenuta, mida sufi poeet Rumi kord ütles: „Sa ei ole tilk ookeanis, sa oled ookean, mis peitub ühesainsas tilgas.“

  • Raimond Põldmaa kevadine muusikavalik

    Raimond Põldmaa kevadine muusikavalik

    Sellest nimekirjast võib leida pea kõike – nagu Tallinn Music Weeki programmistki. Hästi, ilmselt ei leia TMW programmist The Weekndit või Nine Inch Nailsi, kuid kindlasti neid, kel on potentsiaali kunagi nende kingad täita. Siin on artiste, kes on esinenud meie varasematel festivalidel, ja ka neid, kes esinevad sel aastal. Lisaks terve hulk muusikat, mil pole festivaliga vähematki seost, ent mis on minu aegadeülesed lemmikud.
    Kuula Spotifyst siit: